Lisaks kahele Eestis tegutsevale raudteemuuseumile on meil ka mõned üksikisikud, kes kollektsioneerivad raudteega seotut. On margikogujaid, sõiduplaanide ja postivagunite templite korjajaid, rongimudelitega tegelejaid. Indrek Liival (46) on üks täiuslikumaid Eesti raudtee ajalooga seotud postkaardikogusid. Tiit Pruuli sirvis koos Indrekuga postkaarte ja küsis nende korjamise kohta.
Millest sa oma kogu alustasid?
Hakkasin enam kui 15 aastat tagasi peale Vabadussõja mälestussammastega. Aga mingil hetkel tuli nagu sein ette, midagi uut enam ju juurde ei tule sel teemal. See kogumine on ju väikest viisi haigus. Ja haigus vajab kogu aeg tabletti – uusi postkaarte. Käisin kollektsionääride kokkutulekutel ja otsisin igalt poolt, aga lõpuks oli seis ikka see, et midagi uut mul enam saada ei olnud. Siis võtsin kõrvalteemaks raudtee, millest ongi nüüd saanud mu peateema. Olen saanud aja jooksul ka mõne vana kollektsionääri kogu enda omaga liita.
Kui palju sul neid raudteega seotud postkaarte on?
Kui võtame kõik kokku – tsiviilraudtee, metsaveo raudtee, merekindluse raudtee, vedurid, raudteejaamad – siis oma 600 pilti tuleb ehk juba ära. Aga ma tean, et siin on veel arenemisruumi piisavalt.
Kas on sul praegu mõni asi silmapiiril, mida tahaks hirmsasti kätte saada?
Just hetkel on ühel oksjonil saada Taheva jaama postkaart, ehk saan selle endale. Aga mõned hinnad on ikka kosmilised. Keegi, kes Lääne-Euroopa antikvariaatidega kursis, just ütles, et Eestis pidi vana postkaardi hinnad olema Euroopa kalleimad. Näiteks Grussi piltpostkaardi, mille eest siin küsitakse mitukümmend eurot, saab Saksamaal või Austrias kätte mõne euroga.
Mis sul kõige kallim raudteekaardi ost on olnud?
200 euro ligi. Aga see on ikka erandlik hind.
Palju tõsiseid raudtee postkaartide kogujaid Eestis praegu on?
Neid, kes klubide kaudu tõesti tõsiselt asja ajavad, võib olla ehk viis-kuus. Aga eks võib olla veel mõni n-ö põrandaalune korjaja, kes nikerdab omaette ja on suure kogu kokku saanud. Mõni on saanud kunagi ammu vanaisa kogu päranduseks ja nüüd äkki otsustanud seda täiendama hakata.
Kas välismaalased ka meie raudteepostkaartide vastu huvi tunnevad?
Ikka. Kitsarööpmeline raudtee on täiesti rahvusvaheline teema. Soomlased on üsna korjajarahvas, nemad käivad siin eelkõige. Nõukogude ajal ei saanud ju kollektsionäärid postkaarte osta, vaid tuli mingi väljamõeldud punktisüsteemi järgi vahetada. Nõuka aja lõpus tulid soomlased ja äkki saime oma postkaarte markade, sukkpükste ja kohvi eest müüa.
Teemat „Maailma loomad” oleks vist päris lootusetu kunagi lõpetada. Kui lai see eesti raudtee teema on, kauaks sul sellega veel mässamist on?
No mina oma elu mässan sellega ikka ära ja võib-olla peab keegi selle kogu lõpliku täiendamisega veel edasigi tegelema. Aga ausalt öeldes on see üks küpsemas eas inimeste hobi. Noori liigub praegu klubides vähem. Aga võib-olla ongi nii, et ajaloo vastu hakatakse huvi tundma alles teatud vanuses.