Kalmisturongid

Rongid on täitnud inimese eluolulisi liikumisvajadusi hällist hauani. Rongis on sünnitud ja surdud, Anna Karenina näiteks otsustas oma elu rongirataste all lõpetada. Rongidel olnud oma roll ka matuste korraldajana.

XIX sajandi keskpaigaks olid Londoni surnuaiad pilgeni täis. Sajandivahetusel toimunud tööstusrevolutsioon tõi maalt linna väga palju rahvast, mistõttu ei olnud linnas enam kohta, kuhu surnuid matta.

Et asi siivsalt lahendada, ehitasid viktoriaanid ühe raudteeharu puhtalt sarkade toimetamiseks linnast välja Brookwoodi kalmistule. 1854 sai Nekropoli raudtee valmis. Jaamahoone asus aadressil Westminster Bridge Road 121, see maja on praegugi alles.

Leinavad perekonnad toimetasid oma kadunukesed jaama, kust Musta Kassi nimeline rong nad Brookwoodi kalmistule sõidutas. Kalmistu asub linnast ca 40 km kaugusel. Rong väljus üks kord päevas. Jaamahoones asusid matusetarvete töötoad, surnukuur ja privaatne kabel. Pileteid müüdi kolmes hinnaklassis. Mida kallim pilet, seda rohkem leinalippe, leinalilli jm vastavaid dekoratsioone. Rongiliin oli käigus kuni 1941. aasta kevadeni, kui sakslaste pommirünnak Londoni liini purustas. Pärast II maailmasõda seda uuesti üles ei ehitatud.

Sellel raudteel sõitis 1904. aastal oma viimasesse rahupaika ka kuulus ajakirjanik ja maadeavastaja Sir Henry Morton Stanley, keda teatakse Aafrika-uurijana ning Aafrikas kaduma läinud maadeuurija David Livingstone’i leidjana. Brookwoodi kalmistule Stanley siiski maetud ei ole, ta puhkab paari kilomeetri kaugusel Brookwoodist Pirbrighti kiriku kalmistul, perekonna rahupaigas.

Rohkem on võimalik sellisest raudteega seotud matmiskombestikust lugeda ajaloolase John M Clarke raamatust „London's Necropolis: A Guide to Brookwood Cemetery“. Huvilistele korraldatakse ka ekskursioone nii surnuajas kui ka vanal raudteeliini asupaigal. Täpsemalt saab informatsiooni Brookwoodi kalmistu kodulehelt www.tbcs.org.uk.

Austraalias, Sydneys oli 1867−1948 aastani kasutusel analoogne kalmisturong – Mortuary peatusest viis rong leinajad ja surnud 15 km kaugusesse Rookwoodi kalmistule.

Saksamaal Berliinis avati 1913.aastal Friedshofbahn (Surnuaiarong), mis sõitis Berliinist 20 km välja Wannsee peatusesse Stahnsdorfi kalmistule. Tegevus lõpetati alles 1952.

Ka Soomes on kalmisturaudtee kasutusel olnud – Helsinkis Malmi raudteejaamast sõitis rong Malmi kalmistule. Liin oli 2 km pikk. 1954 aastal selle tegevus lõppes, et jaamahoone, kus kunagi asus matusebüroo, on säilinud: www.panoramio.com/ photo/60965788.

Surm ja rongisõit võivad kokku puutuda ka väga auväärsel moel. Nii mõnedki ajaloolised isikud on oma matusetseremoonia käigus viimase teekonna läbinud rongiga.

Winston Churchilli riiklike matuste ühe osana viidi tema sark Londonist Blenheimi paleesse (kus Churhill lapsepõlve veetis) rongiga. Inglise troonikandjate kuninganna Victoria, kuningas Edward VII ja Georg VI sargad toodi Londonisse Windsorist ja Etonist rongiga.

1894, kui Venemaal suri tsaar Aleksander III, toodi tema põrm Livaadiast Peterburi rongiga. Rong tegi linnades peatusi, et rahvas saaks oma valitsejaga hüvasti jätta. Selleks ehitati mõnes kohas spetsiaalsed poodiumid kahele poole raudteed, tsaari põrm oli avatud vaguni keskel.

23. jaanuaril 1924 toodi Vladimir Lenini surnukeha leinarongiga Moskvasse Paveletski jaama. Kõnealuse leinarongi vagun on praegu väljas Moskva raudteemuuseumis.

Ka Ameerika presidentide Abraham Lincolni, Franklin D. Roosevelti ja Dwight D. Eisenhoweri sargad on matuseprotsessioonides väärikalt rongiga viimase puhkepaiga poole sõitnud.

Niisiis võib rongiga kihutada ka otse taevasse või põrgusse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *