Juhtusin TallinnaTartu rongis kuulma vestlust, kus keegi kurtis, et ei armasta porgandirongiga reisida, sest inimesed on liiga lähestikku. Teine reisija leidis, et see on just meeldiv, saab vestelda ning võib kujuneda omamoodi huvitav tutvus. „Peaasi, et see tutvus saatuslikuks ei saa,” lõpetas esimene teema mitmetähendusliku vihjega.
Agatha Christie’t (1890–1976) kujutame kõik millegipärast ette ühe vitaalse vanaprouana, umbes samasugusena nagu Miss Marple – vana, aga käbe. Ka Briti raudtee on maailma vanim, aga vaatamata riigistamiste ja erastamiste virvarrile endiselt elujõuline.
Kui Christie 1920. aastatel kirjandusse tuli, oli parasjagu üks suur segaduste aeg: esimese maailmasõja ajal allutati raudteed riigile ja pärast sõda oli plaan need ka natsionaliseerida, 1921. aasta raudteeseadust nähti kui esimest etappi sel teel. Enamik Briti raudteest oli koondunud nelja suure ettevõtetegrupi kätte, keda kutsuti The Big Four. Natsionaliseerimine jäeti toona siiski ära ning selleni jõuti alles 1947. aastal. 1920. aastaid iseloomustab aga äkiline reisijatehulga langus ja pettumine raudteelootustes laiemalt.
Pettumused olid ka Christie esimesed kirjanduslikud katsetused, mis tegelesid spiritualistlike teemadega. Keegi neid trükkida ei tahtnud. Tõsise krimikirjanduse fännina otsustas ta siis ise selles žanris katsetada. Õnnelikult leitud pedantne ja natuke koomilinegi belglane Hercule Poirot astus raamatulehekülgedele 1920, leidis lugejate poolehoiu ja autor jätkaski mõrvažanris. Poirot astub lugejate ette kokku 33 romaanis ja kümnetes lühijuttudes.
Christie lugude süžee on tihti küllaltki lihtne. Nimelt sooritatakse mõrvad üldjuhul kindlalt piiritletud kogukonnas ja piirkonnas ning üheks selliseks suletud ringiks on ka rong, kuhu on võimalik paigutada eri rahvusi ja seltskonnakihte.
Kirjandusteadlane Harald Peep on oma raamatus „Kolm laipa, kõik surnud” märkinud, et Christie tugevus seisab selles, et ta oskab jutustada lobisemata ja paneb suurt rõhku dialoogile, mis annab võimaluse tegevuse arenguks ilma tarbetute taustakirjeldusteta. Pikk rongisõit on teadagi tänuväärne koht vestlemiseks. Tegelasteks on siin tavaliselt üks hea kuulaja ja teine samaväärne jutustaja: endine politseinik Luke Fitzwilliam – vana daam miss Fullerton („Kerge on tappa”, 1939), seltsidaam Katherine Grey – miljonäri tütar Ruth Kettering („Sinise rongi mõistatus”, 1928). Mõrvatuks osutuvad jutustajad ning tähelepanelikest kupee nurka tõmbunud kuulajatest saavad kasulikud tunnistajad.
Romaani „Mõrv Idaekspressis” (1934) sündmustik hakkab hargnema, kui Poirot saab teate sõita kiiresti Istanbulist Londonisse. Ta laseb endale broneerida kupee samal õhtul väljuvale Orient-Expressile. Kõige otsesemalt ongi Christie teostest rongisõiduga seotud „Mõrv Idaekspressis”. Siin toimub kõik rongis: tapmine, kahtlusaluste ülekuulamine ja teatud mõttes õigusemõistmine. Autor kasutab dialoogi kõrval võimalust kirjeldada tolleaegset kuulsat rongi. Sel eesmärgil paigutatakse reisijate ülekuulamised erinevatesse kupeedesse ja koridoridesse ning jälgitakse vagunisaatja liikumisi rongi eri osades.
„Perrooni ääres seisis rong, mida raudteeteatmikud suurejooneliselt nimetasid Tauruse ekspressiks. See koosnes köögi- ja restoranvagunist, magamisvagunist ning kahest kohalikust vagunist.” Vaguni külge olid kinnitatud marsruudisildid Istanbul- Trieste-Calais. Belgradist hakati liikuma põhja poole ja Jugoslaavia pinnal üllatas reisijaid lumetuisk ning rongiülemat ühes kupees noaga tapetud laip. Raudteekompanii direktor monsieur Bouc leiab: „Teda poleks olnud vaja tappa Idaekspressis. Leidub ka teisi kohti.” Aga mõrv rongis pakub Christie’le ja Poirot’le ideaalse tegevuspaiga − lumme kinni jäänud rongis on kahtlusalusteks kõik reisijad. Siin on kirjanik kasutanud rongi eelist ja paigutanud ülekuulatavateks eri rahvused: inglane, itaallane, venelannast vürstinna, ameeriklane, rootslane, sakslane. Ka oma seltskondlikult positsioonilt on kõik erinevad – vürstinnast kuni lapsehoidjani. Kõigil neil on mõrvas ja mõrva selgitamisel täita oma roll. Raamatu lugemisel on soovitatav joonistada paberile rongi esimese ja teise klassi vagunite paigutus ning kõigi mõneteistkümne tegelase nimed ja asukohad. Tegevusliine on palju, neis orienteerumine ei pruugi lihtne olla. Tapetu isiku kindlakstegemisel selgub, et ta on kuulus lasteröövel Cassetti, kes on süüdi ka tuntud kolonel Armstrongi pere hävingus.
Jutustuses „Sinise rongi mõistatus” ei koorma Christie lugejat liigse taustinfoga, räägib aga siiski möödasõitvatest maastikest ja annab võimaluse nautida kaunist Rivierat. See on rong, millega Rivierasse sõites saab vältida tolliformaalsusi Calais’s. Ruth, kaunis ja rikas miljonäritütar, läheb Lõuna-Prantsusmaale oma kallimaga kohtuma, kaasas hinnaline rubiin „Leegitsev süda”. Katherine Grey sõidab aga samas rongis oma esimesele puhkusele lõunasse. Ruth mõrvatakse enne Nice’i, kuid ta on jõudnud usalduslikult vestelda Katherinega, noore seltsidaamiga, kes on harjunud kuulama. See südamepuistamine annab hiljem, kui Poirot asub mõistatust lahendama, kasulikku teavet Ruthi elu ja sõidu eesmärgi kohta. Oma elegantsel viisil leiab detektiiv mõrvari ja sõnab Katherine’ile: „Usaldage rongi, mademoiselle. Ja usaldage Hercule Poirot’d.”
Romaanis „Kerge on tappa” on sümboolne lause: „Viimaks jõudis jaama Londoni rong, tohutu tähtis.” Ja selles tohutult tähtsas rongis usaldab vanem daam Lavinia Fullerton oma juhuslikule naabrile, endisele politseinikule Luke Fitzwilliamile põhjuse, miks ta läheb Scotland Yardi – ta teadvat, kes on sarimõrtsukas, ja teadvat ka järgmise ohvri nime. Politseisse proua aga ei jõua, sest enne lükatakse ta Londonis auto alla. Kirjeldatavad mõrvad ise ei toimu rongis, kuid siin on rongi osaks ülal pidada kaasaaitavat ja mõrva uurimisel edasiviivat dialoogi. Vestlus kupeenaabriga ja vanema daami lause „Tappa on väga kerge niikaua, kuni keegi ei kahtlusta” viib kahtlusaluseni.
Rongi hilinemine paari minuti võrra saab saatuslikuks mõrvarile loos „Paddington 16.50” (1957). Need saatuslikud minutid võimaldavad kahe rongi lühiaegsel kõrvutisõidul näha tähelepanelikul vanaproual, kes vajus esimese klassi vaguni plüüspolstrisse, naist kägistavat meest.
Kaudselt on rongiga seotud „ABC mõrvad” (1935). Jutustuse süžee on seotud sõiduplaaniga. Nimelt oli eelmise sajandi esimesel poolel üks Londoni reisirongide plaanidest koostatud tähestikulises järjekorras ja seda nimetati ABC-raudteeteatmikuks, teine oli Bradshaw. Mõrvar valis oma ohvrid tähestiku järgi ja jättis iga mõrvatu kõrvale ABC-teatmiku. Esimeseks oli Andoveria jaam ja ohvriks proua Ascher. Kurjategija jõudis kuni D-ni, enne kui Poirot sõiduplaanimõrvad lahendas.
***
Reisimise eesmärk ei saa olla mõrva tunnistaja, kaasosaline, lahendaja või ohver. Ometi tutvustavad Agatha Christie rongimõrvad meile ka mõnevõrra maailma, käime Londonit ümbritsevates väikelinnades Andoveris ja Bexhillis, imetleme Lõuna-Prantsusmaad ning seikleme isegi Istanbulis ja Bagdadis. Teatud mööndustega võiks öelda, et vaatamata reisil toimunud mõrvadele on need olnud toredad reisid. Või on need kirjanduslikud reisid olnud huvitavad just tänu sellele…
Christie looming kestab tänaseni, tema Poirot ja Marple tulevad meid teleekraanilt intrigeerima pea iga päev. Samuti sõidavad iga päev rongid, need romantilised liiklusvahendid, kus inimesed on lähestikku koos ja võib sõlmuda saatuslikke tutvusi. Mõrvu on viimasel ajal õnneks siiski väheks jäänud.