Luksusvagunitele pani levinud legendi järgi aluse kuninganna Victoria, kui ta 1842. aastal oma esimese rongisõidu tegi. Kümme aastat hiljem olid kõik Inglismaa suuremad linnad raudteeliinidega ühendatud. Sealtpeale oli selge, et tõllad hakkavad minevikku vajuma ja härrasrahvas kolis ümber raudteevaguneisse.
Ja nii tekkisid erilised vagunid Euroopa kroonitud peadele, India maharadžadele, Vene aadlile ja armeejuhtidele. Ameerika insener ja ettevõtja Georg Pullman ehitas esimese ärimeestele mõeldud ratastel luksushotelli 1864. aastal ja peagi said temanimelised mugavad magamisvagunid raudteel reisimise sümboliks.
Vene bojaarid olid muidugi kõige suurejoonelisemad. Räägitakse lugusid sellest, kuidas tsaariaegsed pankurid ja töösturid olid oma erarongidega mööda raudteid lausa võidu kihutanud. Kui Aleksander II esimese maailmasõja ajal rindele sõitis, oli tema rongi üks vagun kujundatud spordisaaliks.
Georgia
Diktaator Stalini ausammas Gori linna keskväljakul Georgias on küll maha võetud, aga Stalini muuseum samas linnas on siiani avatud.
Eerik Kross: „See muuseum avati 1957, pärast Gruusia rahvusväeosade mässu. Erinevalt üldlevinud arvamusest ei mässatud mitte niivõrd iseseisvuse nimel, vaid Stalini hukkamõistmise vastu partei XX kongressil. 1989 pandi muuseum kinni, Ševardnadze tegi uuesti lahti. Saakašvili käskis reorganiseerida Vene agressiooni muuseumiks, aga peale vastavate tahvlite ülesriputamist, mis teatasid, et tegu on „tüüpilise nõukogude ajaloovõltsimisega” suurt miskit ei tehtud. Ivanišvili ajal otsustati asi jätta nagu vanasti ja plaanitakse ka Stalini monumendi uuesti ülespanekut.”
Ma pole sinna muuseumihoonesse põhimõtteliselt sisenenud, küll aga ei saanud vastu panna kiusatusele vaadata muuseumihoovis asuvat Stalini vagunit.
Gori on teadupärast Ioseb Džugašvili sünni- ja lapsepõlvelinn, kus ta vaimulikus seminaris õppis ja esimesed kaklused kakles.
Muuseumis olev sõiduriist on soomustatud vagun, mis kaalub 83 tonni ja mida Stalin kasutas alates 1941. aastast. Selle vaguniga käis ta muu hulgas Jalta ja Teherani kohtumistel, Gorisse veeretati vagun 1985. aastal.
Peking
Pekingis on kaks raudteemuuseumi, üks päris südalinnas Tiananmeni väljaku lähistel ja teine äärelinnas, kus suurtes angaarides on välja pandud terved rongide kooseisud. Südalinna muuseumis on põhjalikud väljapanekud raudtee ehitusest. Terve tuba on pühendatud Tiibetisse viiva raudtee hiidprojektile ning tumepunasel sametriidel on hiidvitriinis eksponeeritud kuldsed käärid, millega lint avamisel läbi lõigati. Äärelinna muuseumis on ühel pool üles rivistatud auruvedurid, teisel pool on ka moodsamaid diisel- ja elektrironge.
Põnevaim on rong, millega Hiina juhtfiguurid Mao Ze Dong ja Chou Enlai kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel mööda suurt kodumaad ringi sõitsid. Väikse lisatasu eest võib huviline rongi astuda, sinised kilesussid jalga panna ja tema päralt on kuuekümnendate aastate stiilis tuhmroosad vannid, kraanikausid, tualetipotid, ratastel kabinetid, magamistoad ja salongid.
Kuuba
Havanna kesklinnas asub „Mambi” – vagun, millega sõitsid Kuuba presidendid aastail 1912–1959. Kolm seda tüüpi erilist luksusvagunit ehitati XX sajandi alguses USA-s, üks analoog anti kasutamiseks Mehhikosse, teine jäi Ameerikasse, kolmas saadeti Kuubale. Pärast Castro revolutsiooni võeti vagun käigust ja pandi rahvale vaatamiseks välja alles 1987. aastal.
Vagunis on söögisaal ja neli magamiskupeed, millest kaks kuulusid presidendile ja esimesele leedile. Igal kupeel oli oma tualettruumvannituba, lisaks oli köök ning väike terrass.
Nimi Mambi viitab Kuuba Hispaania-vastasele iseseisvusvõitlusele XIX sajandi lõpus, mil sõdurid kandsid valgeid särke, kübaraid ja matšeetesid. Sama nime – Mambi – kannab muide ka kommunistlikus Kuubas valmistatud poolautomaatne vintrelv.
Soome
Soome sangari Carl Gustav Mannerheimi eluga seotud mälestusmärke on säilitatud paljudes Soome paikades. Mikkeli koolimajas, kust ta Talvesõda juhtis, on muuseum, Mikkeli raudteejaamas seisab oma tagasihoidlikus ilus Mannerheimi salongvagun, mida tema ja ta kaaskond kasutas aastatel 1939–1946.
Talvesõja ajal oli vagun nn liikuv peakorter. Vagunis oli vajalik töökabinet ja magamiskupee, kõik ruumid olid Mannerheimi askeetliku iseloomu kohaselt väga lihtsad ja praktilised.
1942. aastal ei pidanud Mannerheim oma 75. sünnipäeva tähistamist peakorteris sõja tõttu võimalikuks, ta sõitis nimme oma peakorter-rongiga rindele ja võttis Immola lennuvälja lähedal, raudteeharu rööbastel just sellesama vaguni ees vastu Soome marssali aunimetuse (ta on jäänud ainsaks selle tiitli kandjaks). Aga juubelipidustustele saabus ka üllatuskülaline Adolf Hitler, nii et pidusöök korraldatigi Immola lennuvälja lähedal vagunis. Veebilehele http://salonkivaunu.mikkeli.fi/ on üles laaditud nii tookordne kahe mehe vaheline saksakeelne vestlus, aga ka palju muud huvitavat, mis ühest tavalisest raudteevagunist legendi teevad. Tasub virtuaalne tuur kaasa teha, fotod ja filmilõigud elustavad tookordset aega ja inimesi.
Eesti
Oma VIP-vagunid olid ka Eesti NSV-s. Üks neist kuulus raudteejuhtidele ja seda kasutati ametisõitudeks Riiga (kus asus Balti raudteekonna peakorter), Venemaale, Ukrainasse, Valgevenesse või kohapealse raudtee inspekteerimiseks.
Teine ja palju uhkem, nn Karl Vaino vagun kuulus kuni 1990. aastate alguseni ENSV Ministrite Nõukogu Asjade Valitsusele ja seda kasutasid parteijuhid oma Moskvakäikudel. Eesti Raudtee toonane juhiabi Elma Mustonen mäletab, et selle 1979. aastal Saksamaal valmistatud vaguniga sõitis eelkõige 1978. aastal EKP KK esimeseks sekretäriks saanud Karl Vaino, nooremad mehed eelistasid 1980. aastail juba lennukeid. Sama kinnitab 1984–1988 Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana töötanud Indrek Toome, kes oma kogemusest mäletab ise vaid üht rongisõitu Moskvasse.
Vagunit hooldas ja remontis küll Balti Raudtee Eesti raudteekond, aga personal oli määratud Ministrite Nõukogu poolt. Mul oli juhust samade vagunisaatjatega samas vagunis sõita mitmel korral 1990. aastate keskpaiku. Aga kui palju me ka nende daamidega viina ei võtnud ega naljatlenud, oma kunagistest ülemustest ja nende reisidest nad rääkima ei soostunud. Pole ka ime, sest inimesed, kes vaguniga töötasid, olid valitud ja kontrollitud julgeolekuorganite poolt. Tihti käidi Pagari tänavalt enne vaguni väljasõitu Pikal tänaval raudtee peakontoris uurimas, kas kõik on korras ja ega midagi erakordset märgatud ei ole. Partejuhiga sõitev rong oli „liternõi” ja selle teekonda jälgis kuni Moskvani KGB, kõik pöörangud ja jaamad olid neil kordadel erilise kontrolli all. Kui Vaino rongiga teele läks, olid teda Balti jaamas saatmas ja vastu võtmas „vastutavad seltsimehed”, enamasti EKP KK büroo liikmed ja liikmekandidaadid. Donald Visnapuu (liikmekandidaat 1981–1994) meenutab, et „perroon oli alati julgeolekumehi ja miilitsaid täis, täielik tsirkus, enne rongi väljasõitu kutsuti kõik ametlikud saatjad salongi ja pakuti pits konjakit”.
Saatjate hulka kuulus alati ka kohalik raudteepealik. Oleg Mošenko (raudteejuht 1983–1988) on meenutanud, et mõnelgi korral oli neil probleeme rongi täpse tagasijõudmisega. Rong ei hilinenud palju, vast kolm-neli minutit, aga kui rongis olid sellise kaliibriga reisijad, tähendas see, et oleks juba pidanud kirjutama aruande vastavatele organitele. Mošenko andis siis iga kord jaama kelladispetšerile korralduse valves olla ja sättida seinal olnud suure ümmarguse kella seiereid nii, et need näitaks rongi jaama jõudes alati „õiget” aega.
Vaino vagun oli ainuke siinne vagun, kuhu oli sisse ehitatud ka vann. Kunagiste vagunisaatjate meenutuste kohaselt seda vanni aga iialgi ei kasutatud, sest toonase raudtee seisukord oli nii halb, et sõidu ajal oleks vesi vannist välja loksunud. Moskvasse jõudes kiirustasid reisivad parteilased aga kas vaksali saadikutetuppa või hotellidesse, kus olid head pesemisvõimalused olemas. Vagunis oli kolm kupeed, ühes reisis Vaino ise. Selles, mis asus teisel pool vannituba, reisis tema abi Alfred Liiv, samuti Venemaa eestlane. Kolmandas oli siis üks kuni neli inimest, kes parteijuhiga parasjagu kaasa tulid. Reise ei olnud tegelikult palju, kuus kuni kaheksa korda aastas.
Alles Mart Laari esimese valitsuse ajal anti Vaino vagun valitsuse bilansist üle Eesti Raudteele. Vagun on tänaseks ümber ehitatud, näeb välja üsna askeetlik, aga teenindab raudtee juhtkonda Venemaa-sõitudel siiamaani.
Imperaatori salong
Uhke VIP-vaguni võttis kasutusele ka rahvusvahelist reisijatevedu korraldav operaatorfirma Go Rail. Vagun ehitati tavalisest, 1985. aastal valminud SV reisivagunist 2001. aastal Tallinnas ise ümber. Uueks nimeks sai „Imperaatori salong”.
Imperaatorliku vaguni disainisid arhitektid-kunstnikud Urmas Muru ja Peeter Pere. Stiililiselt on selle vaguni lähtekohaks Vene keisri käsutuses olnud vagunid, mida tsaaripere kasutas Peterburi-Helsingi liinil 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Kolme ainukest säilinud vagunit hoitakse praegu Hyvinkää raudteemuuseumis Soomes, kust eeskuju käidi võtmas. Urmas Muru kommenteerib toonast tööd praegu nii: „Mulle tundub, et mingi dekadentlik atmosfäär õnnestus sinna luua. Täna ilmselt ei julgeks sellist tööd ette võtta.”
Nikolai II-l oli kasutuses kogu aeg kaks identse välimusega rongi, mille vagunid olid helesinised ja kaunistaud keisrikotkastega. Ronge oli kaks, et nurjata terroristide võimalikke aktsioone. Henry Troyat kirjeldab oma Nikolairaamatus seitset erivagunit, milles on Nikolai II töökabinet, kaks magamistuba, vannitoad, kuueteistkümnele inimesele mõeldud mahagonipuust söögituba, salong klaveriga, lastetuba, teenijaskonna tuba ja köögid. Alati oli rongis kaasas 32 kohvritäit suveräänide portreid, mida jagati linnadest läbisõidul aadlikele. Elu oli rongis nagu palees − nii mugavuse kui ka protokolli mõttes.
Go Raili Imperaatori-vagunis on söögisaal, kolm kupeed (ühes lai voodi, teistes kaks kitsast voodit, mis päeval on tugitoolid), duširuum ja WC ning vagunisaatjate kupee ja väike köök.
Vagunit saab rentida sõiduks Tallinnast Moskvasse, edasi-tagasi all inclusive hind on orienteeruvalt 2200 € (sõltub veidi toidu- ja joogivalikust jm).