Aasia võlu

Mul on üks sõber, kes ütleb, et ta on vist eelmises elus elanud Mongoolias. Teine arvab, et ta päriskodu on Hiinas ja pärisusk taoism. Kolmandale saabub hingerahu vaid Himaalaja mägedes, Nepalis ja Ladakhis. Neljas elab oma usu pärast Taiwanil. On mitu tuttavat, kes tunnevad end hästi vaid Indias. Tunnistan, et ka minul on mitmel pool Aasias kerge rännata. Seda vaatamata malaariaohule, niiskele kuumusele, käratsevatele rahvahulkadele. Siis on mul terve hulk eestlastest tuttavaid, kes elavad kas pidevalt või pikkade perioodide kaupa Lõuna-Euroopas, Austraalias, Miamis või mujal soojas paigas. Elavad kliima pärast, mis kontidele hea, mitte sellepärast, et hing otseselt kutsuks.

On jah kummaline, kuidas Aasia võib mõne eurooplase hääs mõttes ära hullutada. Meenutame kas või Hermann Hesset või Nikolai Roerichit, Nikolai Baturinit, Lii Unti või Peeter Vähit, kes sealt inspiratsiooni ammutanud.

Mõned võib Aasia ka veidi rohkem hulluks ajada. Meenutame paljasjalgset Tõnissoni, kes püüdis enne II maailmasõda Tiibetissejõuda, ja parun Ungern-Sternbergi, kes soovis Aasia ratsaarmee eesotsas Euroopa vallutada ja selle taas õigele teele pöörata.

Muidugi pole Aasia, maailma suurim ja rahvastatuim kontinent, mingi terviknähtus või homogeenne kultuuripiirkond. Tihti keerlevad need keerulised erinevused me peas kokku üheks müstiliseks värviliseks palliks, mis on küll kena vaadata, aga üsna arusaamatu.

Me ei saa Aasia traditsioone, kultuuri, meditsiini ja muud üks ühele Euroopasse üle kanda, küll aga saame sealset tarkust ja ilu paremini tundma õppida. Siis leiame paremini ka seda, mis meie hingele tegelikult sobib.

Tiit Pruuli