Rännak sanatooriumisse ehk OHRIDI VÕLU

Ideaalse kliimaga ajalooline Makedoonia linn Ohrid koos järvega kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Balkani Jeruusalemmaks kutsutavas linnas on igal sammul kirikuid − kui jääda ühte imetlema, siis märkad kohe ka mitut järgmist pühakoda. Eva-Liisa Roht rändas sellesse maalilisse linna.

Ideaalse kliimaga ajalooline Makedoonia linn Ohrid koos järvega kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Balkani Jeruusalemmaks kutsutavas linnas on igal sammul kirikuid − kui jääda ühte imetlema, siis märkad kohe ka mitut järgmist pühakoda. Eva-Liisa Roht rändas sellesse maalilisse linna.

Makedoonia paradiisilinna Ohridi jõudmine võtab oma aja, kuid on pikka teekonda igati väärt. Üritasin sõbranna Ana külastamiseks leida odavaimat ja mugavaimat viisi ning olin teel kolm päeva. Veetsin päeva roomlaste ja Karl Marxi radadel Saksamaa vanimas linnas Trieris, öö Euroopa vanimas pidevalt asustatud linnas Plovdivis, ning sõitsin bussiga edasi kõigepealt Sofiasse, siis Skopjesse ja lõpuks Ohridisse. Balkani soojus tervitas otsemaid Bulgaarias lennukist väljudes. Kohe-kohe langes ka pimedus peale, kuid keeldusin kalleid taksosid võtmast, mis mulle antud info järgi pidid enamasti piraattaksod olema. Kartsin juba, et jään keset põldu asuvasse ja kohe suletavasse lennujaama üksi, kui üks rent-a-car-müügimees pakkus viie euro eest Plovdivisse küüti. Mõeldudtehtud, sain otse hotellikese ette, mille olin oma ainukese maksulise majutusena varakult kaheteistkümne euro eest broneerinud. Ei soovinud keegi panna toime organirööve, millest olin kuulnud õuduslugusid seoses Balkanil hääletamisega. Tõsi, eelistasin hiljem siiski mitte hääletada üksi ja pimedas. Kohalike lugusid ja nõuandeid tasub küll kõrva taha panna. Sõitnud üle Balkani mägede ja tihedate metsade, rõõmustasin Skopjes Anat kohates, viimati nägime aasta eest Istanbulis. Tuleb tunnistada, et nimetust Balkan ei peeta enam poliitiliselt väga korrektseks, kuigi selles nimes peitub tõde. Türgi keeles tähendab see muide just metsadega kaetud mäeahelikku. Ostsime üle põllu ja raudtee koju minnes valget juustu, tomatit ja saia – kõik lihtne, kohalik ja maitsev. Skopjesse tasub naasta pigem sügise poole, otsustasin järgmisel päeval, kui olin päevaga päikeselõõsas jalad verele kõndinud. Näib, et kui vähegi võimalik, kaovad kohalikud suvel Skopjest nagu tallinlased meie pealinnast. Suvist kultuurikadu siiski ei paista ning toimub igasuguseid põnevaid loomingulise dokumentaalfilmi festivale, kontserte ja muud huvitavat. Samuti tasub käia turul romade (mustlas-) linnaosas Suto Orizaris (Šutkas) ja niisama ringi vaadata. Šutkas tuleb välja, et ehitatakse esimest gümnaasiumi. Seni on lapsed saanud õppida kahes algkoolis, sealjuures neli esimest aastat roma, edasi makedoonia keeles. Kesk kuuma linna oli väga hea juua head külma kohvi, vaadata ilusaid kuldehteid Türgi turu kandis ning külastada Skopjes sündinud ema Teresa muuseumi. Samal õhtul ostsin bussijaamas ettenägelikult bussipiletid, ise õnnelik, et saan oma pangakaarti kasutada, mitte ei pea sularahas maksma. Seejärel ronisime Anaga hämaruses Ohridi bussi ning jätsime hiljuti püstitatud kallihinnalise triumfikaare selja taha. Hüpnotiseeriv Ohrid Võrreldes Skopje ligi 40-kraadise kuumusega võttis Ohrid meid vastu ideaalse õhuga, õhtuti oli isegi veidi jahe. Küll aga ei anna Skopjes looklevat Vardari jõge võrrelda Ohridi järvega. Läbipaistva sinise veega 4 miljoni aasta vanune ja kuni 286 meetri sügavune järv on oma puhtuses ja ilus lihtsalt hüpnotiseeriv. Eri kalaliike olla seal isegi 17. Neist ühe soomustest meisterdatakse käsitsi ja vaid paari perekonna töökojas kuulsat Ohridi pärli, millest valmistatakse hinnalisi ehteid. Järve ümbritsevad mäed ning Ottomani-stiilis valged majad ning üle nende kõrgub tsaar Samueli kindlus. Kuigi suvitushooaeg pole juuni lõpus veel alanud, elavad Ohridi tänavad sumedas õhtus mõnusat sooja sotsialiseerumiselu. Inimesed promeneerivad, istuvad välikohvikutes, väga valju elavat ja plaadimuusikat kostab nii baaridest kui ka lõbusõidulaevadelt. Peatänavalt eemaldudes on aga võimalik pääseda veidi vaiksematesse kohvikutesse või kui eriti hästi läheb, võib isegi istuda aiakeses otse St. Sofia kiriku kõrval ning juua kodus valmistatud kirssidega rakija’t (vishnovaca) ning kuulata lugusid metsikute järvetormidega paadisõitudest, langevaid kivisid trotsides mägedes matkamisest ja vanaemadest, kes lastelastele peigmehekandidaate otsida armastavad, seda muuhulgas ka 1950ndatel Austraaliasse elama asunud makedoonlaste järeltulijate hulgast. Mõni vanaema võib-olla ennustab isegi Türgi kohvilt tulevikku, nii nagu seda Ana oma meile. Õhtuti võib tänavatel näha suurel hulgal lühikesi seelikuid ja kõrgete kontsade klõbinal suundutakse cover-bändide muusika järgi tantsima. Leidub ka turbofolki mängivaid baare. Paremal juhul on kohale sõitnud näiteks mõni Kuuba bänd. Vanas amfiteatris pidi antama tänapäevaseid etendusi ja suvel on mitu muusika- ja teatrifestivali, mida külastada. Kultuurist küllastunud Kirikuid on Ohridis nii palju, et iga kord, kui jääd ühte imetlema, märkad enda ümber veel vähemalt paari. Räägitakse, et nad moodustavad ülevalt alla vaadates ja valgustatuna risti kuju. Aga sugugi mitte kõik need kirikud ei ole avatud. Samas otsitakse erisoovidega külastajate jaoks kuskilt kindlasti välja võti, mis avab ukse kaunite ikoonide ja seinamaalingute juurde. Kirikuterohkus ei ole tegelikult ju imekspandav. Just siin asuvad monumendid pühale Kirillile ja pühale Metodiusele, kes 10. sajandil neil aladel elasid ning panid aluse kirillitsale ja slaavi kirikukultuurile. Samas, kuigi religioossete tätoveeringutega meeste hulk rannas on märgatav, ei pidavat makedoonlased eriti usinalt kirikus käima – ju on sotsialismiperiood siiski oma jälje jätnud. Siiski on õigeusu kiriku ajalugu siin tunda igal sammul, ega linna hüüdnimi ilmaasjata Balkani Jeruusalemm ole. Leidub ka mõni mošee ning ka profaanseid Ottomani impeeriumi aegseid hooneid, nagu Türgi saun, kus sel hetkel oli üleval Türgist pärit vanade kostüümide näitus. Makedoonia suurimale vähemusele albaanlastele lisaks on Ohridisse jäänud peaaegu sama suur hulk türklasi. Näiteks õnnestus jäätisemüüjaga vestelda türgi keeles. Enamasti on ka Makedoonia romad islamiusku. Makedoonia keeles on ka hulk türgi sõnu, nii et makedoonlased naljatasid, et paned oma vene ja türgi keele oskuse kokku ja ongi arusaadav. Nii lihtne see kahjuks muidugi pole, vene keelgi aitab vaid nii kaua, kui kohalikke dialekte ei räägita. Noored räägivad tihti inglise keelt, seega pole keeruline hakkama saada. Ohridis on isegi turismieriala ülikool. Hakatuseks tasuks vast õppida ära sdravo ’tere’ ja fala ’aitäh’. Kirikud on tihti mitu korda ümber ehitatud, olnud vahepeal mošeed, siis lammutatud ja nüüd jälle kirikud. Püha Klementi ja Püha Panteleimoni kloostri kirikust on leitud 10. sajandist pärinev püha Klementi haud, mille ta olla ise ehitanud. Nüüdne kirik on ehitatud 2002. aastal. See on ehitatud lammutatud Imareti mošee kohale, mis omakorda oli ehitatud kiriku asemele. Sinna üles mäenõlvale tasub kirikut kindlasti uurima ronida, sest samas on välja kaevatud 4.–6. sajandist pärinevad mosaiikpõrandad ja baptisteerium. Kirikute avastamine võiks olla lausa omaette reisieesmärk. Hea toit ja kosutav kliima Minu lemmik ajaviitekohaks sai Ohridis kohvik, kus varem oli olnud lihtsalt kalarand. Seal sai iga päev otse kohvikust ujuma minna, muuhulgas ka koobaskiriku lähedale, kus on näha 13. sajandil maalitud fresko fragmente. Korra lubasime kohvikus endale kümme eurot maksnud pudeli imelist muskattrollinger rosé’d. Värskelt praetud kala, lihtne, kuid imemaitsev šopka salat päikese käes kasvanud tomatitest, värskest kurgist, sibulast ja riivitud juustust, ujumine ning külm kohv lubasid isegi arvuti taga töötades tunda end inimesena. Toit on Makedoonias suhteliselt odav ja mitmekesine. Hindadest rääkides − terve korteri üürimist ülikooliharidusega tööl käiv noor endale tihti lubada ei saa. Paljud noored töötavad suvel kohvikutes-baarides madala palga eest ning ilma ühegi puhkepäevata. Kuid suvetöö tegijatele ei vaata keegi põlastavalt. Ilusa ja väga puhta vanalinna kõrval on mõnus jalutada ka uuemate majadega linnaosas või siis vanemate, lagunenumate keskel. Juuksuri juurde, kes on Ana kooliõde, läksin just sellisel mõnusal tänaval, mis asub keskusest eemal ja elab oma rütmis. Juuksur oli väga tore ja rõõmsameelne Balkani egiptlanna (rahvusrühm, kes sarnanevad romadele, kuid väidavad end pärinevat Egiptusest ja räägivad üldiselt albaania või makedoonia keelt), kes lõikas kiiresti ja hästi ning jutustas oma elust ja abielust. Vahepeal otsustasime linnast ka väljasõite teha. Kord suundusime tüdrukutega viiekesi bussipeatusse, kus andsime järele pealekäimisele ning sõitsime hoopiski taksoga Lagadini. Päikeseloojanguni oli veel aega ning sai ujuda ja sõbra kanuuga sõita. Tema suvekodu oli otse mäenõlval, õhus seisval terrassil sai nautida Türgi kohvi ja vaadet järvele. Tuba oli seal üürimas üks Rumeenias õppinud Kanada tüdruk, kes tegi Balkani-ringreisi. Lisaks ööbimisvõimalustele hotellides ja hostelites pakuvad kohalikud tihti kodumajutust välismaalastele, et teenida lisaraha. Näiteks Bulgaarias pakkus Plovdivi tänaval üks vanem daam, kuuldes inglise keelt ja nähes seljakotti, mulle majutust. Lagadinis mõnusalt aega veetes jõudis kesköö kiiresti kätte ja viimasele bussile me ei jõudnudki. Hääletades saime kohe teisena tulnud auto peale. Läks hästi, sest ei olnud just tipptund Ohridi sõiduks. Neli noormeest mahutasid kaks tüdrukut mitte kõige uuemasse ja avaramasse autosse ning naljatasid küll makedoonia keeles oma soodsama seisundi üle, aga tõid meid ilusti ja kiiresti linna. Teisel päeval võtsime ette sõita autoga edasi mööda järvekallast peaaegu Albaania piirini, jõudes 29 kilomeetri kaugusel asuvasse püha Naumi ning pühade peainglite Miikaeli ja Gaabrieli kloostrisse. Praegune kirik pärineb 16.–17. sajandist, algne oli ehitatud juba 9. sajandil. Kloostri juures Ohridska šokolaadi-pähklikookisüües võib samal ajal nautida vaadet Galičica rahvuspargile, järvele ning jälgida paabulindude paaritumistantse. Tee peal sinna või tagasi tasub kindlasti külastada veepealset muuseumi Plocha Michov Grad, kus puust veepealsel platvormil on arheoloogiliste leidude järgi ehitatud eelajalooline pronksiaja lõpu ja rauaaja alguse elamutekompleks. Ohridis valitseb ideaalne sanatoorne kliima, mida peetakse kasulikuks südameprobleemidest taastujatele ja aneemikutele, sest päikeseliste päevade hulk aastas on suur, õhk on puhas ja tuuled soodsad. Järvevesi on puhas ja soe. Ilus vanalinn ja kirikuterohkus mõjub ka igati kosutavalt. Kliima, mis ei muutu järsult, tekitab tunde, et peaks liigeste rõõmuks sinna kohe kolima. Kui kolida ei soovi, siis puhkuseks on paik täiuslik. Maaliline ja maagiline.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga