Põhja-Eesti Regionaalhaigla tohtrid käisid suvel heategevuslikul humanitaarmissioonil Mongoolias. Kahenädalase missiooni sisse mahtus palju operatsioone ja tänulikke patsiente, kuid ka head toitu ning elamusi kohalikust kontrastiderohkest eluolust. Reisiülevaate annab kirurg Jüri Teras.
1162. või 1155. aastal sündis Mongoolias Temujin − mees, kes hiljem rajas ühe võimsaima impeeriumi Kaug-Idas. Juba varases nooruses tapeti Temujini isa rivaalitsevate tatari hõimude poolt ning Temujin koos oma ema ning vendadega oli sunnitud elama isolatsioonis ja sügavas puuduses hulga aastaid. Ajalooürikud väidavad, et tol ajal vaid kümneaastane Temujin olla surmanud jahikäigul perekonna teiste liikmete eest toidupalade peitmiselt tabatud ühe oma vendadest. Vägivald ja julmus olid Mongoolia ajaloo lahutamatud osad, mille juurde kuulus vaenlaste elusalt keetmine ning vallutatud alade sadade tuhandete elanike metsik tapmine.
Ja ometi teatakse ja austatakse tänapäeval Tšingis-khaani kui suurt väejuhti ning 22 protsendi maailma territooriumi vallutajat. Väidetavalt on iga 200. Euroopa suguvõsa geenid pärit otseselt Tšingis-khaanilt endalt… Tõesti, kõrgete põsesarnade ning pilukil silmadega kaunitare kohtab mitte ainult Venemaal, vaid ka siinpool Peipsit.
Tänapäeval meenutab Temujini ja tema khaaniriigi kunagist võimsust 40 meetrit kõrge ja sädelevast metallist hobusel istuv Tšingis-khaani kuju, kes kurjal pilgul vaatab itta ehk siis Hiina suunas. Lisaks loomulikult lugematud Tšingis-khaani nimelised väljakud, tänavad, lennujaam ja erinevates pudelites vägijoogid. Mongoolia rahvas mäletab ja armastab oma kunagist hiilgust ja selle rajajat. Nagu ajaloos paraku ikka, ei suuda aga järeltulijad oma isade jälgedes käia ning impeeriume ootab ikka allakäik.
Kas tänapäeval on Mongoolia oma kunagise hiilguse vääriline?
Uskumatu, kuid kunagine NSVL-i nn 16. liiduvabariik on tegelikkuses õitsev ning ääretult huvitav paik, pealinn Ulaanbaatar aga meenutab kohati äravahetamiseni iga Euroopa pealinna oma moodsate kohvikute, laiade tänavate ja uhkete autodega. Samas on mõnikümmend kilomeetrit Ulaanbaatarist eemal endiselt haljendavad stepid, kus pea pool riigi elanikkonnast elab endisaegsete nomaaditavade ja harjumuste järgi.
Kui kunagi tungisid mongoli sõdalased Euroopasse hobusesadulas, siis tagasi Mongooliasse saab tänapäeval veidi mugavamalt. Otse Ulaanbaatari lendab meile kõige mõnusamalt küll vaid Aeroflot Moskvast, kuid on võimalus valida ka Inglismaalt ja Saksamaalt startivaid lennuliine.
Kirurgilisele missioonile
Sel suvel viis meid järjekordne missioon Mongooliasse. Nagu oma eelnevatel retkedel Aafrikasse, oli ka seekord meie eesmärk teostada lühikese aja ehk kahe nädala jooksul võimalikult palju operatsioone, õpetada kohalikele arstidele uusi trikke ning jätta endast maha rohkelt tänulikke patsiente ja vastleitud häid sõpru arstide seas. Etteruttavalt tuleb nentida, et täitsime oma eesmärgid täielikult ning emotsioonid, mis hinges taas kord pulbitsemas, on kulutatud rahast oluliselt rohkem väärt. Seekordse missiooni rahastamisel olime mõningase kitsikuse ees, kuivõrd riiklikud fondid olid meile selja pööranud ja tuli seda aktiivsemalt „kerjata” finantsvahendeid mujalt, kuid moodustasime ühismeeskonna Briti ja Hollandi kirurgidega ning viisime lubatud missiooni siiski edukalt lõpule. Küll planeeritust veidi väiksema eestlaste osakaaluga.
Niisiis, Aeroflot lennutas meid Ulaanbaatari. Tõsi, kuivõrd mu viimased lennud selle lennufirmaga pärinesid varajasest postsovetlikust ajast, siis kõhklused enne lennukisse istumist olid suured, kuid määravaks sai siiski lennureisi odav hind ning tuleb nentida, et kahetseda ei tulnud. Uued lennumasinad, rahuldav teenindus ja tagasilennul pea tühi lennuk kaalusid täielikult üles ajakirjandusest loetud õudused purjus Venemaa lenduritest ning pidevalt allakukkuvatest lennukitest. Vilkalt sibavad põrsakesi meenutavad stjuardessid vaid täiendasid lennumõnusid.
Ulaanbaatari lennujaam paikneb paraja autosõidu kaugusel linnast − kui võimalik, leidke endale saabudes kindlasti mõni kohalik maasturijuhist saatja. Viimane on hädavajalik just kohalike teeolude tõttu. Mõne madalama masinaga on lihtsalt liig valus nii füüsilises kui ka mentaalses mõttes mööda maanteid kiirustada. Kui sõitsime pealinnast ca 300 kilomeetrit läände, Erdeneti linna, siis selline meie mõistes suhteliselt lühike teekond võttis tubli kaheksa tundi − pidev laveerimine maanteeaukude vahel nõudis rohke aja. Vahepeal oli mitmes kohas keset tühermaad ka asfalt ära varastatud.
Meditsiinisüsteemi valu ja võlu
Mongoolia meditsiinisüsteem meenutab paljuski omaaegset Nõukogude Liidu oma, meilgi mitmete aastakümnete jooksul kogetut. Selle headust või viletsust pole hetkel minu asi hinnata, kuid kohalike kolleegidega tekkis tavapäraselt soe ja vennalik suhe. Kindlasti aitasid kaasa nn tutvumisõhtud, kus sundkorras manustati rohkelt Tšingis-khaani nimelisi vägijooke.
Tavapäraselt oleme missioonidele võtnud kaasa ka palju meditsiinivarustust, mille siis hiljem kohalikele võõrustajatele kingime. Nii ka seekord. Olime varunud rohkelt õmblusniite, kindaid ja muud, mis meil õnnestus enam-vähem tervelt sihtkohta toimetada, vaid paikse tuimestuse ampullid tuli tollis loovutada. Õnneks sai anestesioloog dr Kristjan Kalling, mu hea kolleeg Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, kellega koos oleme veetnud hulk missioone, suurepäraselt hakkama ka käepäraste vahenditega ning kõige tähtsam osa operatsioonist ehk siis narkoos ja valutustamine toimisid suurepäraselt. Ulaanbaatari 2. haigla ei suutnud meid millegagi üllatada, ei oma nõukoguliku arhitektuuri ega ka käestlastud haigetega.
Küll aga üllatas linn ise oma pompoossete vormide ja nomaadide elulaadiga näiliselt mittesobivate pilvelõhkujatega. Suurt sõprust Nõukogude Liiduga meenutab küll veel vaid üks pisike Lenini kuju keset linna ja seegi paikneb nüüd Gucci poe vaateakna ees. 1990ndate alguses lahkusid Vene väed kiiresti ja valutult ning venekeelne elanikkond on kokku kuivanud pea olematutesse numbritesse. Mis teeb suhtluse kohalikega vene keeles muidugi võimatuks. Kui lisada asjaolu, et inglise, saksa või muud enam levinud keelt mõistavad kohapeal vähesed, siis ongi probleem defineeritud. Vähese keeleoskusega on riik paraku end isolatsiooni mõistnud. Maavarade kaevandamist puudulik keeleoskus loomulikult ei sega, aga meditsiinis ei saa arengut vajalikus suunas küll toimuda. Sestap oligi meie missiooni üks eesmärkidest ka kohalikele kirurgidele veidi moodsamate operatsioonitehnikate õpetamine, tõlkide vahendusel sain hakkama ka loengute pidamisega.
Arhitektuursed kontrastid
Pilvelõhkujatest tunduvalt vahvamad on aga hobusekasvatajate jurtad, milles meil oma uute sõprade abiga õnnestus korduvalt viibida. Kaunite mustritega kirjatud telgiraame katab suviti ühekordne vilt, mida talvel soojustavad lisaks rohked lambanahad. Jurtades elatakse aasta ringi, tehakse süüa, magatakse, on naiste pool ja meeste pool, elektriga varustab päikesepatarei, on televiisor, külmkapp ja mobiililevi. Ühesõnaga, kõik mugavused. Lisaks vihiseb vaba tuulehoog loomuliku tuulutusena. Jurtas valmistatud toidud maitsevad muidugi eriti hästi, lambaliha kuumade kivide vahel küpsetatuna, kõrvale kohalik soolane tee ja kumõss, jurta katusel kuivatatud kohalik juust. Tundub ju jumalik kombinatsioon. Meie võsastunud loodusest tulnule on aga kõige harjumatum avarus, mis sind ümbritseb. Seistes teel, saad vaadata igas ilmakaares lõpmatusse, sinna, kus kauguses ühineb lõpuks maapind taevaga. Hobusekarjad valgete pilvede taustal igast suunast vastu vaatamas. Takhid ehk metsikud Prževalski hobused, mis veel mõnikümmend aastat tagasi olid vabast loodusest täielikult kadunud, on nüüd Ulaanbaatari lähedases Khustai Rahvuspargis jälle metsiku loodusega sõbraks saamas. Praeguseks hetkeks arvatakse neid suursuguseid hobuseid vabalt jooksmas ca 300 ringis. Meil õnnestus saada rahvuspargis ekskursioonijuhiks Piet Wit, mees, kes oli 30 aastat tagasi hobuste loodusesse taas vabakslaskmise üheks initsiaatoriks, ühtlasi meie kirurgilise meeskonna liikme Fenni isa. Metsikud hobused, gasellid, muskusveised − neid nägime vabalt ringi jooksmas, väidetavalt on samas ka ligi 10 000 hunti, kellele küll peetakse julgelt ja edukalt jahti.
Ulaanbaatar on suurlinn, kus rohkete klaaspindadega kõrghooned vahelduvad nõukogulike puulobudike ja jurtadega viimaste hoovides, samas tänavad on ummistatud uhketest, põhiliselt Jaapanist imporditud ja vasakpoolse roolirattaga autodest. Ka stepis jurtade ette on tihti pargitud mõned uhked maasturid, hobuseid kasvatatakse enamasti võiduajamisteks ja söögiks. Suurimad hobuste võistlused toimuvad rahvuspüha Naadami ajal, kuid vähemaid võiduajamisi korraldatakse tihti ning summad on suured, mida on võimalik hobuse omanikul võita. Lisaks muidugi au ja kuulsus, medalite näol nägime seda palju kordi uhkelt jurtade seintel eksponeeritavat. Maadlejad, kelle esinemised rahvuslikes vestides ja bikiinides on hoopis vaatemängulisemad, pole pooltki nii tunnustatud kui kuulsad hobusekasvatajad. Kuid samas on nii Jaapani sumoliidu 69. yokozuna Hakuhõ kui ka praegune 70. yokozuna Harumafuji mongolid ning kogu rahva seas väga armastatud.
Kes vähegi plaanib Mongooliat külastada, võiks püüda ajastada oma reisi suvel toimuva Naadami festivali ajaks, mis Ulaanbaataris on kogu linna muud elu halvav suursündmus, kuid mõni päev varem väikestes külades toimuv Naadam on hoopis vaatemängulisem, intiimsem ja paremini hoomatav. Ratsutamine, vibulaskmine ja maadlemine on programmis sealgi, ratsutavad muuseas tavaliselt lapsed, kes kerged ja kõhetuid hobuseid liialt ei koorma. Enamasti ratsutatakse ilma sadulata ja seda ca 30 kilomeetrit jutti ning täiskiirusel. Pisikesi nelja-viieaastaseid lapsi hobuse seljas ratsutamist õppimas nägime meiegi. Ja kel vähegi võimalik, võiks proovida ka kumõssi, hapendatud hobusepiima, mis meenutab veidi hapukat keefiri ja suurtes kogustes manustatuna peaks väidetavalt ka purjakile tegema. Meie nii suures koguses ei suutnud seda juua, kuid maitsmiselamuse saime ikkagi.
Erdeneti linn, kuhu saatus meid reisi teisel poolel viis, paikneb Ulaanbaatarist kaheksatunnise autosõidu ja 300 kilomeetri kaugusel idas. Linn, mis on tekkinud vasekaevanduse juurde ning elab kaevandusega ka ühes rütmis, meenutab äravahetamiseni näiteks meie Ahtmet. Linna ainsas restoranis pakutav hobuseliha supp oli aga väga hõrk roog.
Erdeneti haigla pakkus meile taas kord piisavat võimalust opereerimiseks, seekord olid patsientideks enamasti lapsed, keda kohalikus televisioonis eelnevalt edastatud üleskutse järgi tõid vanemad rohkearvuliselt Lääne arstidele näha. Oleme püüdnud missioonidel alati aidata kõiki, keda arvame aidata suutvat, nii tuli meil ka seekord lahendada palju erinevaid meditsiinilisi probleeme. Tegime haigla ajaloos esimese kompuutertomograafilise uuringu patsiendi kõhukoopast. Kohalik radioloog, kes veel paar nädalat varem oli töötanud hoopis sisearstina, uuringu pilte hinnata küll ei osanud, kuid saime mitme peale vajaliku oskusteabe kokku ja abi antud. Tasuks teenisime õnneliku patsiendi sugulastelt õhtusöögi, maitsvad lamba- ja hobuselihast hõrgutised.
Mida öelda kokkuvõtvalt selle uhke maa kohta?
Kindlasti plaanin sinna tagasi minna, kas siis jälle meditsiini edendama või lihtsalt turistina, eks seda näitab aeg. Nägime Tahki uhkeid hobuseid ja ööbisime jurtas. Jõime värskelt valmistatud kumõssi ning kuulsime lõputult avaras stepiöös huntide ulgumist. Ostsime kaasa Mongoolia pehmet kašmiiri ning istusime autoga mitmetunnistes ummikutes teel Ulaanbaatari kesklinna. Saime vilksamisi budistliku puudutuse osaliseks, Ulaanbaataris paikneva Gandantegchinleni kloostri pealaama õnnistas meid ning tutvustas päris pikalt ja põhjalikult oma kloostri peidukohti. Olin teda, tõsi küll, mõni päev varem opereerinud ning tõenäoliselt olime sellega teeninud ära ülilahke vastuvõtu.
Kuid suur maa on siiski enamasti ju veel nägemata − ei käinud me ei Gobi kõrbes ega Altai mägedes, aga isu on tekitatud. Ehk tekib teilgi.