Holi – ohtlik värvidemäng Indias

Holi värvifestival on üks armastatumaid India pidustusi. Sel puhul loobitakse üle India kõik tänavatel liikuvad inimesed täis värvipulbrit, ent naised tähistavad holi’t enamasti koos perekonnaga kodu tagahoovis. Keeldusid trotsides osales pidustustel Eeva Kaun.

Holi värvifestival on üks armastatumaid India pidustusi. Sel puhul loobitakse üle India kõik tänavatel liikuvad inimesed täis värvipulbrit, ent naised tähistavad holi’t enamasti koos perekonnaga kodu tagahoovis. Keeldusid trotsides osales pidustustel Eeva Kaun.

Mina, mu fotograafist sõber Manoj ja tema sõber Munna otsustame sõita festivali tähistamiseks pühasse linna Vrindavani, kus sündis ja kasvas Lord Krišna. Eelmisel aastal oli holi ajal Delhis surma saanud üksteist inimest. Noored mehed kogunevad holi puhul rühmadesse, joovad ja suitsetavad ning ründavad naisi, holi värvidesse on segatud klaasikilde, hapet ja mürke. Harvi sõber, kes elab ülikooli ühiselamus, teatas, et ülikool keelab ühiselamus elavatel naistudengitel holi ajal majast väljuda. Seda kõike räägib mulle Harvi, minu korterikaaslane, meie maja ees Delhis, kus ma Manoj’d ootan. Harvi isa helistas eile, päev enne eelpüha ehk chotti holi’t kuus korda ja püüdis mind ümber veenda. „Holi on lõbus ainult siis, kui sa lähed koos sõpradega ja sa tead, et oled kaitstud,” õiendab Harvi. Aga ma lähen sõpradega. „Sa isegi ei tunne seda Munnat. Kus sa tead, et ta esimesel võimalusel jalga ei lase?” Ma ütlen Harvile, et mina jooksen igast Munnast igatahes kiiremini ning vaadates India meeste õblukest kehaehitust, siis pean hoopis mina Munna kaitseks välja astuma. „Aga kes sind värvide eest kaitseb?” Vanasti tehti holi värve looduslikest materjalidest, nagu neem, kurkum ja haldi. Tänapäeval müüakse igasugust võltskraami, mis ei tule kuude kaupa naha pealt maha. Ma naeran selle jutu peale lõbusalt. Kui tore on maailmas värviliselt ringi käia, ütlen ma Harvile ja palun, et ta ei muretseks. „Kuidas ma ei muretse. Mehed kasutavad juhust ja nad hakkavad sind käperdama.” Ma tuletan Harvile meelde, et India mehed on mind käperdanud, katsunud ja kompinud sellest hetkest alates, mil ma Delhis lennukist maha astusin. Ma olen selle vastu immuunseks muutunud. „Peaasi, et keegi mu kaameravarustust ei puutu. Siis ma saan kurjaks.” Nende sõnadega lähen ma holi’t tähistama. Munna ja Manoj on holi ootusest ärevuses. „Kõigepeal lähme Vrindavani ja vaatame ringi, mis üldse toimub,” seletab Manoj. „Täna on vaid choti holi, õige pidu on homme ja siis me teame, kuidas oma kaamerad kinni katta.” Manoj on minu pärast natukene mures. Valge naine äratab palju tähelepanu. Kuid Munna, kes ise pilte ei tee, lubab mind kaitsta. Oma elu hinnaga, ütleb ta mulle. Värvide paabel Mida lähemale me Vrindavanile jõuame, seda kirjumaks läheb tänavapilt. Bussid, autorikšad, jalgrattad ja lehmad on justkui kastetud erinevatesse värvipüttidesse. Eri toonidega ülepuistatud inimesed käivad ringi nagu kunstinäituse eksponaadid. Enne Vrindavani sissesõitmist jääme autoga ummikusse vangi. Natukene napsised noormehed loobivad Manoji tuttuut autot vett täis õhupallidega ja üks neist üritab lillat pulbrit auto aknast sisse suruda. Munna ja Manoj on üha vaiksemaks jäänud. Munna mainib, minu poole kiigates, et tegelikult tähistavad naised ja naiseohtu tüdrukud holi’t perekonna seltsis oma maja tagahoovis, mitte ei roni tänavale. Vrindavani südamesse meid autoga ei lasta. Pargime äärelinna ja kõnnime edasi. Esimesed kaks kilomeetrit lähevad üpris ladusalt. Vaid mõned üksikud inimesed tulevad meile värve peale puistama. Kuid mida linna poole, seda rohkem üritajaid me kohtame. Kõik nad on mehed ning Munna ja Manoj karjuvad nende kõigi peale. Manoj on unustanud piltide tegemise. Nagu kaks ihukaitsjat, kõnnib üks ühel ja teine teisel pool mind. Neid ignoreeritakse. Linna postkontori esisele platsile on kogunenud hulganisti rahvast. Nurga peal müüakse holi värve: siniseid, kollaseid, oranže, punaseid. Palju sa täna värve müünud oled, küsin ühelt väikeselt poisilt, kes istub oma värvikottide keskel, kirju nagu pühademuna. „Miljoneid,” ütleb ta õndsa naeratusega ja tõstab kümme sõrme. Kuskil eemal läheb kahe mehe vahel käsikähmluseks. „Üks mees hakkas teise mehe naisele värve peale panema,” seletab Munna. Ronime ühe maja katusele, et linnast ja hullusest õiget pilti saada. Ülevalt paistab kirju tänavapilt läbitungimatu. Ühe nurga peale on kogunenud läbiligunenud riietega poisikesed, kes möödaminejatele värvilist vett kraesse kallavad. Inimesed kiljuvad ja jooksevad eemale. Oleme Vrindavanis olnud vaevalt paar tundi, kui meie riided on rikutud ning kaameravarustus tolmune. Manoj tahab hotelli minna ja homseks päris-holi’ks ettevalmistusi teha. „Homme hommikul kell kaheksa oleme tagasi, sest kell üks päeval on holi juba normaalsetele inimestele läbi,” räägib Manoj. Hotelli leidmisega tekivad meil aga raskused. Terves Vrindavanis pole mitte ühtegi vaba aašrami- või hotellituba. Sõidame autoga linnast välja, kus selgub, et kaks india meest koos ühe valge naisega ei saa ühist hotellituba. „Saate aru, me tulime siia holi’t vaatama,” püüan ma seletada ühele vanale mehele hotelli ees. Vanal mehel on habe punase värviga pihta saanud. Ta vangutab mu juttu kuulates pead. „Nad on lihtsalt minu sõbrad. Saate aru. Sõbrad.” „See ei ole korralik,” seletab vanamees. „Väga paha.” „Me maksame topelt,” ütleb Manoj ja tuba on silmapilk meie. Hotellis meisterdame kilekottidest ja kleeplindist oma kaamerate ümber kaitsva kesta. Meie mõlema kaamerad näevad välja, nagu oleks keegi neid jahukotti pannud. Väike tolm on kõikjal. Duši all hõõrun end mis jaksan, kuid värvid maha ei tule. Nagu naha alla oleksid sööbinud. Kõige domineerivam toon on lilla. Munna leiab, et värvid näevad minu nahal palju kirkamad välja, ning on kade. Nii Manoj kui ka Munna suutsid end esimese korraga puhtaks pesta. „Nagu polekski holi’l käinud,” kurdab Munna. „Ära muretse, homme saad uue glasuuri,” lubab Manoj. Pealaest jalatallani värvitud Tema sõnad lähevad täide. Järgmisel päeval ei jõua me parklast sadat meetritki edasi minna, kui oleme kõik ära värvitud, ning mitte ainult kuiva pulbriga. Kui me jõuame uuesti postkontori juurde, on Munna kaotanud paremast silmast nägemise. „Ma olen pime! Ma olen pime!” karjub ta tänaval kui hull. Viime Manoj’ga ta majakatusele, kus selgub, et värv on segunenud veega ja moodustanud kirka pasta. Silm tuleb veega lihtsalt puhtaks pesta. Munna saab jälle nägijaks ja enda ümber vaadates saame aru, miks Vrindavanis pole kahe päeva jooksul ühtegi valget näha olnud. Katusele on kogunenud terve hord valgeid turiste, kõigil silmad hirmunult pärani, kõik räämas, märjad ja värvised. Üks jaapani turist võtab oma fotokotist harja ja pühib sellega Manoj pealt maha holi-tolmu. Hari teeb asja vaid hullemaks. „Parem,” ohkab jaapanlane rahulolevalt. Katuse äärelt alla vaadates on olukord lootusetu. Sajab punast vihma. Tänavatel ujuvad värvijõed. Lombid on tekkinud pea kõikjale, sest ülevalt katuselt visatakse alla ämbrite viisi vett. „Tähelepanu-tähelepanu!” kostab üle Vrindavani valjuhäälditest. „Ärge visake värve ja vett naiste pihta. Ärge puutuge naisi. Ärge kasutage ebaviisakaid väljendeid naiste läheduses.” Kus kuu peal see mees elab? On ta ikka samas Vrindavanis, kus meie? Alla tänavale on kogunenud salk mehi, kelle peasihtmärk ongi ainult naised. Üks paljasjalgne neiu üritab kamba eest rahva sekka joosta. „Ei-ei,” pobiseb jaapanlane. „Jooksmine mitte hea.” Naine saadaksegi kätte ja valatakse tindilaadse värviga üle. Naise kaks ihukaitsjat üritavad naist oma pintsakutega katta. „Kaugel on Shri Ranganathi tempel?” küsin ümberolijatelt. „Mitte kaugel,” vastab üks musta kilekotti riietatud noormees. Tema ja ta tüdruksõber plaanivad veel paar tundi siin katusel olla ja siis suunduvad nad tagasi aašramisse. „Võrreldes eilsega on täna ikka täitsa hull päev,” mõmiseb ta omaette. Kui me tagasi tänavale jõuame, on tindivärviga jõuk läinud oma veevarusid täiendama. Vrindavani südalinn on kitsas ja rahvast palju. Vaikselt hiilime pimedatel tänavatel templi poole. Muide, holi kombe kohaselt peaks värvipanija ohvrilt enne luba küsima. Mõni üksik küsibki ning saab Manoj ja Munna käest vastu sõimurahe. „Tõmba uttu. Määri see tolm endale habemesse,” on Munna eriti agressiivne. Harvi peaks tema käest nüüd igatahes vabandust paluma, mõtlen ma tunnustavalt. Shri Ranganathi tempel kerkib majade vahelt risti tänavale ette. Ronime templi esistest treppidest üles. Uste ees on hunnik värviseid jalanõusid. Munna lubab jääda templi ette meie susse valvama. Templisse on kogunenud suur rahvahulk. Õhku lendavad värvid, tantsitakse, kõik kujud on värvide ja ornamentidega üle valatud. Üks naine nutab templi võlvide all kivitrepil. „Ta kaotas rahvamassis oma venna ja mehe ning ta ei julge neid otsima minna,” seletab Manoj. Laenan naisele oma telefoni. Kui me templist väljume, on kell lähenemas südapäevale. Perekonnad ja naised on tänavatelt kadunud ja aina rohkem silmame purjus mehi ja noorukeid, kes ülbitsevad. Teeme endale kätega teed. Siirdume tagasi auto poole, kuid enne kui me kohale jõuame, pean ma paarile mehele oma kätega selgeks tegema, et minu kaamerat ei puututa. „Milles probleem? Milles probleem?” kogunevad meeste sõbrad meie ümber. Milles probleem? Annan neist lähimale ühe hea tutaka vastu molu. Munna ja Manoj tirivad mind minema. Enne minekut suudan ma vähemalt ülbitsejate veeämbrid jalaga ümber lükata. Peatänavale jõudes hingame natukene kergemini. Siin on ruumi ja valgust ning vähemalt ülevalt ei saa keegi meile sodi pähe kallata. Seisame üdini kurnatult tänava ääres. „Minu südamepõhjast tulev vabandus, madam,” tuleb minu juurde üks rikšajuht. Tema pluus on eest katki käristatud. „Meil on väga piinlik.” Teised rikšajuhid noogutavad kõrval. „On teiega kõik korras? Nii kahju.” „Pole teie süü, et leidub mõni närukael.” „Aga see jätab meie riigist halva mulje. Valge naisena palun hoidke oma sõprade lähedale. Eriti holi ajal,” õpetab mind juht. „Kui nad oleksid mulle veel lähemal, oleksime Siiami kolmikud. ” Rikšajuht sõidutab meid tasuta parklasse. Jätan oma katkised ja värvised tennised keset autoparklat. Kui Manoj mind kodumaja ees maha paneb, seisab auto kõrval Harvi. Mind nähes vangutab ta pead: „Mis ma ütlesin sulle? Mine vaata ennast peeglist.” Sealt vaatab vastu värvine tont. Kõik riided lendavad silmapilkselt prügikasti. Manoj lubab oma kaamera homme maha müüa, et tal jumala eest ei tuleks elus kiusatust uuesti holi’t pildistama minna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga