Värvikas liiv koguneb reisidelt ja internetist

„Igav liiv ja tühi väli,” luuletas Juhan Liiv. Oleks poeet osanud kujutleda, et sada aastat hiljem võiks keegi tema suguvend ette näidata värvi ja koostise poolest sadu erineva liiva näidiseid, teaksime me luuletust „Nõmm” praegu ehk pisut teises sõnastuses.

„Igav liiv ja tühi väli,” luuletas Juhan Liiv. Oleks poeet osanud kujutleda, et sada aastat hiljem võiks keegi tema suguvend ette näidata värvi ja koostise poolest sadu erineva liiva näidiseid, teaksime me luuletust „Nõmm” praegu ehk pisut teises sõnastuses.

Siim Sepp tõstab oma madalast, umbes meetrikõrgusest kapist välja liivanäidiste sahtlid ja laotab need põrandale laiali. Kohe on selge, et liiv ei ole igav. Ja et liiva kogumine on hoopiski paeluv tegevus. Läbipaistvates karpides Igas sahtlis on sada läbipaistvat pisikest karpi. Igas karbis on liiv. Ühtekokku leidub maailma paljudest paikadest pärit näidiseid Siim Sepa koduses kogus enam kui 1400. Tänavu kevadel Tartu Ülikoolis geoloogia alal magistrikraadi kaitsnud noor mees ei ole jõudnud tuhandesse ja neljasajasse paika maakeral ise rännata. „Mu oma kogutud on umbes 15 protsenti,” ütleb ta. Mõned head inimesed on toonud oma reisidelt väärtuslikku, samas aga väärtusetut – oleneb vaatevinklist – näppude vahel pudenevat kraami Tartusse kaasa, kui on teadnud noore geoloogi isevärki harrastusest. „Selliseid inimesi, kes on mulle liiva kinkinud, on võrdlemisi vähe,” meenutab Siim Sepp. „Kaido Kama tõi neli liiva Indiast ja Sri Lankalt, Tiit Pruuli tõi Mongooliast.” Kuidas siis ometigi on kogunenud nii suur kollektsioon, milles leidub isegi Antarktika liiva? Väga lihtsalt − enamasti teiste kollektsionääridega vahetades. Enamiku oma kogust on Siim Sepp saanud umbes ühe aastaga ajavahemikus 2009–2010, kui kogumise vaimustus oli eriti suur. Liiv internetist Eestis ei tea Siim Sepp olevat kedagi, kes selles hobis oleks temaga võrdselt aktiivne ja süsteemne. Ta asus liiva ammutama internetiavarustest ja leidis omasuguste rahvusvahelised võrgustikud, foorumid, meililistid jms. Käima läks tihe vahetus. Ta peab ka blogi Sandatlas (www.sandatlas. org). „Liival saab olla kas asukoha väärtus või koostise väärtus. Mulle on koostis olulisem, ma olen üritanud koguda võimalikult mitmekesiseid liivasid ja siis neid kirjeldanud oma blogis. Enamik liivakogujaid kogub lähtuvalt asukohast. See on nagu sportlik hasart: kas ma saan liiva kõikidest riikidest. Ja siis tuleb järgmine tase – tahetakse saada näidiseid riikide kõikidest haldusüksustest, maakondadest,” ütleb ta. Kirglikuma kogumise aegadel oletas Siim Sepp, et võib-olla on temasuguseid kollektsionääre tuhat. „Nüüd olen aru saanud, et ilmselt ainuüksi Hollandis on vähemalt tuhat liivakogujat,” nendib ta. „Hollandis on see hobi millegipärast väga populaarne. See kipub nii olema, et kui keegi hakkab millegagi tegelema, siis see nakatab teisi, ja inimesed nagu ikka, jäljendavad üksteist, hakkavad sama asjaga tegelema.” Oma kogu väärtuslikemate säilikute hulka ei loe ta sugugi Antarktikast pärit liiva. „Kui täpselt ei tea, kuidas koguda, siis... See on mudane ja tolmune. Liivana ei ole tal kõige suurem väärtus, aga ta on väärtuslik tänu asukohale.” Imetlust väärt Palju imetlusväärsem on Siim Sepa meelest tähekujulistest foraminifeeridest kujunenud liiv, mis tema kogusse on tulnud Jaapani saarelt Okinawalt. Foraminifeerid on juurjalgsete hulka kuuluvad tillukesed elukad, kes ehitavad oma koja lubiainest. Neid on meres väga rohkesti ja kui nad pärast surma settivad põhja, moodustub lubimuda ja lubjakivi. Koguja üks lemmikuid on rohelisest mineraalist oliviinist murenenud liiv, mis on pärit Hawaii lõunasaarelt. „Seal on üks haruldane rohelise liivaga rand, üks vähestest rohelistest randadest maailmas,” selgitab koguja. Kogu maailma liivakollektsionääride silmis on ülimalt ihaldusväärne Namiibiast pärit sinine sodaliit, mis liivana on segunenud valge dolomiidi terakestega. „Sinine mineraal on suhteliselt haruldane, nii et ei ole väga realistlik loota kuskil maailmas leida sinist värvi liiva. Liivades on olemas igasuguseid värvitoone, aga sinine on väga haruldane.” Kollektsiooni kiire kujunemise aastal kulutas Siim Sepp selleks aega iga päev. Nüüdseks on liiv jäänud tagaplaanile. „Tegelen rohkem kividega,” nendib ta. Seepärast ärgu lugeja kohkugu, kui leiab tema Sandatlasest rohkesti teksti ja fotosid kivide kohta. Liiv on vajunud selles blogis lihtsalt allapoole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga