ETHEL KINGS. Indoneesia peegeldus lõuendil

Indoneesiasse saabusin suvel, kui olin esimest korda üle 13 aasta haaranud pintsli. See toimus „suveks maale”-väljasõidu vormis − minu kunstnikust sõber Põim ja mina kolisime kaheks nädalaks Türile tühjalt seisvasse puumajja pidama maalilaagrit kahele. Seal kirevate lillepeenarde vahel, värvide, pintslite ja pliiatsitega, igaõhtuse šampanjaga – valged pärlid kaelas, igahommikuse kange kohviga – puupliidi peal keedetud, pideva külaliste vooluga Paidest, Tartust ja kaugemaltki, seal maalisin esimest korda pärast seda, kui olin 13 aastat tagasi kõrvale heitnud hullu mõtte õppida kunstnikuks.

Indoneesiasse saabusin suvel, kui olin esimest korda üle 13 aasta haaranud pintsli. See toimus „suveks maale”-väljasõidu vormis − minu kunstnikust sõber Põim ja mina kolisime kaheks nädalaks Türile tühjalt seisvasse puumajja pidama maalilaagrit kahele. Seal kirevate lillepeenarde vahel, värvide, pintslite ja pliiatsitega, igaõhtuse šampanjaga – valged pärlid kaelas, igahommikuse kange kohviga – puupliidi peal keedetud, pideva külaliste vooluga Paidest, Tartust ja kaugemaltki, seal maalisin esimest korda pärast seda, kui olin 13 aastat tagasi kõrvale heitnud hullu mõtte õppida kunstnikuks.

Kaks nädalat hiljem asusin teele Indoneesiasse, kus mul ei olnud esialgu mingit plaani maalimisega jätkata, ei olnud õigupoolest üldse mingit plaani. Oli stipendium indoneesia keele ja kultuuri õppimiseks ning sellega ma esimene poolaasta tegelesingi, kuni ühel pimedal õhtul (pime on juba kella 6-st) tuli vastupandamatu tung muretsetud värvid ja pintslid käiku lasta. Sealtpeale sai vana kirg minust taas võimust.

Ühed esimesed tööd, mis Jaava saarel elades valmisid, olid Banjarmasini kanali vaated. Käisin lõuna ajal Kalimantanil trippimas ja tegin seal hulgaliselt fotosid, mida hiljem maalimisel stseenide reprodutseerimiseks kasutasin. Banjarmasini kanali kaldal leiab aset kogu elu ringkäik. Tütarlaps punases käterätikus vaatab mõtlikult sogasesse vette, kõrval peseb isa oma lapsi, taamal kallab vanaisa ämbriga vett trussikutesse, kempsuskäigu järel end kasides (ka käimlad on ehitatud sellesama kanali peale), kellegi põngerjad mängivad paadisillal palli, mis ühtesoodu vette plartsatab, siis saavad poisid sellele võidu järele ujuda, naised on kogunenud kaldale ühisele pesupäevale, kes nõude, kes pesuga, keegi parandab võrke, keegi püüab kala.

Arvata võib, et suurem osa neist inimestest pole kanali äärest iial kuigi kaugel käinud. Elanikud tervitavad turiste rõõmsalt, ent ei lase end oma toimingutes häirida. Lapsed demonstreerivad osavust ujumises ja vettehüpetes ning jooksevad elevil hüüete saatel paadiga kaasa, püüdes olla jäädvustatud võimalikult paljudele fotodele. Meie mõtleme, et selles vees ellu küll ei jääks oma õrna valge nahaga, mis on harjunud olema pestud joogivees. Indoneeslased on alati naeratavad, rõõmsad, muretud, justkui ei võtaks nad midagi tõsiselt või oleks ilmalikust sagimisest lihtsalt üle. Valgete inimeste vajadus kogu aeg midagi organiseerida ajab neid muigama. Indoneeslastel on sügavalt juurdunud sisemine tasakaal, mis aitab neil raskete aegadega toime tulla. Nad on õppinud olema rahul piskuga ja laskma asjadel minna omasoodu. Kui neil on mured, on neil tavaks lahendusi otsida omaette mõtiskledes, iseendaga kahekesi olles, rahus ja vaikuses, mitte teistega seda jagades.

Huvitav nähtus on Jaava viisakus. Viisakus on ülim imperatiiv, aga nende mõistes tähendab see, et kunagi ei tohi inimesele öelda „ei”. Ka öelda „ei tea” on häbiasi, seega kohalikelt teed küsides ei tasu nende juhatustele ülearu kindel olla. Kui küsida poest kaubaartiklit, mida väljas ei ole, ütleb poemüüja suuremeelse naeratuse saatel „oodake hetk” ning kaob taharuumi, kust ta iial enam ei naase, et mitte solvata poekülastajat eitava vastusega. Kui sinuga juhtub õnnetus, nad naeravad (puhtast viisakusest) – nad püüavad sellega sinusse positiivsust süstida. Kui poiss jätab tüdruku maha, ei tehta sellest kunagi juttu, sest see on kole lugu, ja kellegi kohta „kole” ei öelda, sest see on inetu, selle asemel öeldakse „tal on ilus hing”.

Mulle väga meeldib Indoneesia arhitektuur. Muidugi on igal saarel oma traditsiooniline viis ehitada maju. Bali on ilulembusega. Seal näib tavaline elumajagi olevat tempel ja tihtipeale ongi tavalise elumaja katusel või hoovi peal ka tõepoolest tempel. Jaava traditsioonilised majad on avarad, tubadeks jagamata kõrgete lagedega hooned, kust õhk hästi läbi käib. Kuid majad, kus mina Indoneesias elasin, olid teist laadi. Need olid enamasti ühe- või kahekorruselised majad, ehitud rohkete sammaste ja treppidega, mis kohe kutsuvad maalima. Pildil „Portaal” olen kujutanud maja, milles ise viimati elasin. See on vaade toast siseaiale. Aias kasvas mangopuu, mille all oli Buddha kuju, vihmahooaja alguses külvatud lilled õitsesid erkkollastes ja punastes toonides, taganurgas oli välidušš, kus silmad kinni kümmeldes võis vabalt ette kujutada, et lased end kasta värskendaval mägiojakesel. Teise pildi maalisin sõprade majas, kus sai tihtilugu kõiksugu pööraste rändurhingedega pidusid peetud. Aga indoneeslastele ei meeldinud selles majas käia. Seal pidada elama palju vaime.

Vaimulugusid võib iga indoneeslane teile pajatada. Vaimud on sama loomulik osa maailmast nagu meile kodutud kassid. Isegi kui sa pole ammu ühtegi näinud, sa ei kahtle nende olemasolus. Minugi majas nägi üks kohalik sõber vaimu esimestel öödel, mis me seal veetsime. Siseaiast jalutas läbi vana naine, banaanileht seljas. Hommikul oli noormees täiesti šokis sellest, et leidiski banaanilehe sealt, kuhu naine taas haihtunud oli. Maagiast on see kultuur läbi imbunud, kuidas islami riigivõim seda ka välja juurida pole püüdnud. Rahvas on leidnud tee, ühendamaks islami riitused Jaava spiritualistlike uskumustega ega näe nende vahel mingit vastuolu. Kõik kulgeb oma loomulikku rada mööda. Mina vaatan, mis ma sellest ammutan, ja imestan, milleks see minu lõuendil saab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga