TERAVMÄED – avastamata polaarparadiis

"Maailma põhjapoolseim linn koos maailma põhjapoolseima kiriku, ülikooli, üldhariduskooli, muuseumi, tipphotellide ja õllefestivaliga asub siinsamas, nurga taga. Ent eestlasi on siiakanti tõeliselt vähe sattunud.”

"Maailma põhjapoolseim linn koos maailma põhjapoolseima kiriku, ülikooli, üldhariduskooli, muuseumi, tipphotellide ja õllefestivaliga asub siinsamas, nurga taga. Ent eestlasi on siiakanti tõeliselt vähe sattunud.”

Hea õnne korral jõuan maailma põhjapoolseimasse linna sama kiiresti kui Saaremaale. Vaja varahommikul Oslo lennukile istuda, edasi valida marsruut Tromsø − Longyearbyen. Lõunase kohvitassi tõstad Arktikas. Lennuk käib iga päev. Lihtsasti päralejõutavad Teravmäed on Eesti jaoks siiski kaugemal kui Austraalia, kust ikka sõnumeid kuuleb. Suurel osale Euroopa kaartidest ei mahu Teravmäed peale. Otsida Eestist Teravmägedel käinuid, kui polaarsangar Timo Palo välja arvata, on väheste tulemustega ettevõtmine. Maailma keskpunkt Nagu kõikjal Põhjalas, on puhas õhk esimene tervitaja. Suisa heliseb, kui hingad. Teiseks vaated puudeta loodusele. Kolmandaks lindude, loomade ja inimeste vähesusest tulenev senikogematu vaikus. Logistikafirma Pole Position Spitsbergen juht Terje Aunevik lööb Longyearbyeni sadamas oma kontoris selguse majja. Viib kaardi juurde, mille keskpunktiks põhjapoolus meist tuhatkonna kilomeetri kaugusel. „Siinse ilma keskpunktiks on Longyearbyen, Arktika pealinn,“ kostab mees uhkelt. Tõsi, kaugemal põhjas on peamiselt inimtühjus. „Teravmägede tähtsus tõuseb, globaalsoojenemine viib ära aina enam jääd, mered muutuvad laevatamiskõlbulikeks, huvi suureneb,” räägib Terje, kes teab: tema protsessi tagasi ei pööra. Nii kasutab seda pigem oma firma huvides. Eesti jaoks on Pole Position tähtis, seal on töötanud põhjapooluselt suuskadel Teravmägedele tulnud Timo Palo. Praegugi töötab seal Palo reisikaaslane Audun Tholfsen. Just Pole Position oli firma, mis meeste retke võimalikuks tegi, hädatarvilikud varustus- ja toidupakid Arktika jääle heitis. Eesti firmas Tahe Marine valminud kajakid ootavad Pole Positioni angaaris uusi polaarretki. Timo ja Auduni ülemus rõhutab: „Need on mehed, kes suudavad Arktikas kõike korraldada.” Et tema jaoks pole arktilises logistikas midagi võimatut, kinnitab ka Audun Tholfsen, kellele on tellimusi andnud nii ekstreemsete avastusretkede korraldajad kui ka tuntud tele- ja filmikompaniid. Ekstreemsuste otsijal tasub kõrva taha panna: Audun korraldab nii liiklusvahendid kui ka eluks tarviliku varustuse, paneb paika marsruudi. Jäävad vaid hinnakokkulepped. Kole karu Esmane, mis kangastub, kui öelda Teravmäed, on jääkaru. Tõenäolised koleuudised sellest, kuis kiskja on taas inimkonnast matti võtnud. Arvestades, et saarestikus elab 2500 inimest ja 3000 jääkaru, pärisperemeest, on hirm õigustatud. Püsivast inimasustusest saame Teravmägedel rääkida vaid viimase saja aasta vältel. Jääkarude peremehetsemise tuhataastate taustal on see tibatilluke ajamärk. Jääkarud on nii peibutiseks kui ka hirmuks. Ühelt poolt tulevad turistid Teravmägedele lootuses looduses jääkaru kohata. „Kõik kardavad jääkarusid, aga tahavad neid kindlasti ka näha,” räägib Longyearbyeni infopunkti töötaja, nooruke Sofia Mercadal. Ta tuli Svalbardi tööle kuuks, aga armus Arktikasse, otsustas jääda aastaks. Neiu on üks vähestest kohalikest, kellel relvakursus läbimata. Aga see tuleb ette võtta, kui ta tahab omapäi linnast väljuda, sest püssi või püstoli kaasaskandmine on rangelt soovitatav. Reeglid, mis ka kuulutustetahvlitel, on lihtsad, aga karmid. Kui jääkaru näed, ära provotseeri. Kui ligineb, tulista hirmutamiseks õhku. Kui sellest kasu pole, siis tulista ta surnuks! Lisaks õpetused, kuhu tulistada, et karu kindlat tappa, sest muidu tapab karu sinu. Kui peaks selguma, et looduskaitsealune jääkaru surmati hädakaitse piire ületades, ootab laskjat pikk uurimine koos võimaliku trahviga, mida Eesti palkade juures peaksid tasuma ka järeltulevad põlved. Viimane karurünne oli aasta eest. Seisin kohaliku ülikoolikeskuse juures. Minust möödusid välitöödelt saabuvad tudengid, kõigil püssid kottidega õlal. Paarisaja meetri kaugusele jäi spordipood, kus seina kattis püstolite ja püsside väljapanek. Neist mõnegi rauda võinuksin vabalt pöidla mahutada. Arenev turismitööstus võtab karuhirmult matti. Ponnistus pildistada kõiki Longyearbyeni asutustes ja kauplustes asuvaid jääkarutopiseid on raske. Isegi kirikus on jääkaru! Poodide ustel aga sildid, mis paluvad relvadega mitte siseneda. Nali võõrsilt tulijate erutamiseks. Reaalsus on, et kohalik ülikoolikeskus alustab tudengite õppeaastat laskmiskursuste ja ellujäämisõpetusega. Noored heidetakse laevalt külma merre, kust peavad eluga välja pääsema. Loomulikult on seljas veekindlad kombinesoonid, kaasas õpetajad. Just välitööd Arktikas on see, mida tudengid jumaldavad. „Teravmäed on looduslik geoloogiamuuseum, geoloogi aabits, siin on kõik ajastud silmaga nähtavad, käega katsutavad!” Nii räägib innustunult meregeoloogia professor, Longyearbyeni ülikoolikeskuse geoloogiosakonna juhataja Riko Noormets. Ta töötab ülikoolikeskuses neljandat aastat ja on üks kohapeal alaliselt elavast neljast eestlasest. Must süsi Teine, millest Teravmägedel üle ega ümber saa, on söekaevandused, mille sajandat sünnipäeva tähistatakse aastal 2016. Pealinna nimi Longyearbyen sündis tänu kaevandamisele, nimelt asutas ameeriklane John Longyear siin söekompanii. Söekaevamine, millele Norra riik on ka peale maksnud, tähendab Teravmägedel enamat kui majandust. See on rahva ajalugu, elulaad Arktikas, identiteedi alus. Oskus kaevata ja hoida loodust. Seetõttu seisab pealinna peatänaval kaevuri kuju. Kui kauplusse või pubisse siseneb söetolmune kaevur, vaadatakse teda austavalt. Kõigi asutuste ustel on silt palvega sisenedes välisjalanõud maha võtta, samas on riiulid sisseläinute saabastega. Tava pärineb ajast, mil kaevandused olid linna veerel ja raskesti mahapestav söetolm hõljus kõikjal. Tänapäeval on nõue pigem tava. Siiski värvub värskeltsadanud lumi päevaga halliks, näidates, tolm pole täiesti kadunud. Linna ümbruses seisavad muinsuskaitsealused puust transportööritornid. Longyearbyen põletati II maailmasõjas 1943. aastal sakslaste poolt igaks juhuks maha. Nii on kõik, mil vanust enam kui poolsada aastat, kaitse all. „Meie kivisüsi on maailma puhtaim, Saksa autööstused ostavad seda mootorite tootmisel kasutamiseks,” rääkis Svein Jonny Albrigdsen, staažikas kaevur, kelle isagi tõi sütt maa peale. Kuna puhast sütt pole tarvis enne kasutuselevõtmist rikastada, ei meenuta tööstusala Eesti kaevanduste aherainemägedega kuumaastikke. Pole ka vajadust põhjavett ära pumbata. „Viime tehnika välja, plombeerime mäe kinni ja kõik jääb nagu varem,” seletab kaevur. Kellel õnnestub end kaevanduse külaskäigule möllida, mida ametliku turismiatraktsioonina ei pakuta, saab elamuse. Kaevandusteel ootavad kümned koerafarmid on igale huvilisele avatud. Saad tunked selga, toidad, lõastad koeri, lõpuks sõidad pärisvõi ratastel kelguga kümmekond või enam kilomeetrit. Polaarlummus. Lisaks Longyearbyenile asub Teravmägedel ka 500 elanikuga Vene kaevanduslinn Barentsburg. Söekaevandamine on seal pigem sümboolne tegevus, sest pea samapalju sütt kui toodab Barentsburg, toovad norrakad mäe seest välja kahekümne viie mehega. Sovetlikku elukorraldust mitte kogenud inimestele on Barentsburgi külastamine elamus, retk minevikku. Pealegi on võimalus näha Barentsburgi laevaretkel mõnd ranniku ääres uitavat jääkaru. Sotsiaalne eksperiment Enam kui tunnises vestluses ei maini Norra polaarinstituudi direktor Kim Holmen kordagi kaevandamise võimalikku laastavat mõju Arktika loodusele. Aga rõhutab globaalsoojenemist, mille tulemused võivad olla ettearvamatud. Sama seisab Norra parlamendile esitatud raportis piirkonna kohta. Näiteks igikeltsas seisvatele vaiadele ehitatud Longyearbyen võib ümber kukkuda, kui kelts sulab − vaiad enam ei kanna. Kas seega kaduv linn nagu Veneetsia? „Just siin maal ja merel saab kõige peremini näha, mida globaalsoojenemine kaasa toob,” räägib Holmen. „Isegi India teadlased on siin, miks siis eestlasi ei ole?” Samas jätkub Teravmägedel Norra sotsiaalne eksperiment, mille kirjeldamiseks sobib filmi pealkiri „Ei ole kohta vanadele meestele”. Longyearbyeni teeb eriliseks sotsiaalfääri puudumine. Haiglat kasutatakse vaid hädaabiks. Samas on arutatud ka võimalust tagada vajalikud tingimused kõigile alates hällist hauani. Aga järeldus on jäänud endiseks: suur sotsiaalteenuste maht vajaks hoopis kõrgemat maksukoormust kui see 14%, mis inimesed praegu siia kohale toob. Lisaks vajataks teenuste osutamiseks hoopis enam inimesi, suuremat taristut. Nii ongi probleemide esmaseks lahendajaks igapäevane lennuk Tromsøsse. Ka surnud rändavad üldjuhul mandrile, igikeltsas laibad ju ei lagune. Helge Aski (62) tunnevad pea kõik linlased. Just tema annab postkontoris inimestele pakke kätte. „Tulin siia 1993, hakkas meeldima,” sõnab veteran, kes veel lahkuda ei kavatse. „Kui tervis jukerdama hakkab, lähen Kanaaridele, kuhu maja ostsin,” räägib linna üks vanemaid mehi. Veel liigub ringi üks hallihabemeline taksojuht, aga see on lustlikus noortekommuunis ka peaaegu kõik. Siin elatakse keskmiselt kuus aastat, kogutakse raha ja polaarelamusi, 25% elanikkonnast vahetub igal aastal. Mõned põgenevad polaaröö eest, teised aga tulevad polaarlummusest kantuna tagasi. Rein Siku reisi Svalbardisse rahastas Norra Kuninglik Suursaatkond Tallinnas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga