COLOMBIA narkootikumide ja kodusõdadeta

Tavakujutluses on Colombia kokaiinikartellide, kodusõja ja korruptsiooni riik. Või Màrquezi sada aastat üksildust lõputu vihmasaju ja hiiliva hullumeelsusega, kus lõpuks hävitavad sipelgad kõik. Tegelikkuses on Colombia sõbralik ja turvaline, Lõuna-Ameerika kontekstis ka ebatavaliselt aus maa, kus turistilgi ei üritata nahka üle kõrvade tõmmata. Ja ehkki vihmaperioodil sajab tõesti lakkamatult ning ka aplad sipelgad järavad lakkamatult hosteliseina, jääb – nii trafaretselt kui see ka ei kõla – siia ookeanilainetesse tükike meie südant.

Tavakujutluses on Colombia kokaiinikartellide, kodusõja ja korruptsiooni riik. Või Màrquezi sada aastat üksildust lõputu vihmasaju ja hiiliva hullumeelsusega, kus lõpuks hävitavad sipelgad kõik. Tegelikkuses on Colombia sõbralik ja turvaline, Lõuna-Ameerika kontekstis ka ebatavaliselt aus maa, kus turistilgi ei üritata nahka üle kõrvade tõmmata. Ja ehkki vihmaperioodil sajab tõesti lakkamatult ning ka aplad sipelgad järavad lakkamatult hosteliseina, jääb – nii trafaretselt kui see ka ei kõla – siia ookeanilainetesse tükike meie südant.

Muidugi peab Colombias eriti täpselt teadma, kuhu piirkonda minna ja kuhu mitte. Ehkki kohalikud drogilla’st ehk narkootikumide (drogas) ja kodusõja (guerilla) seostest rääkides jätkuvalt jäigaks tõmbuvad, on USA toel nii sissisõdalased kui ka narkoparunid suuremas osas riigist kontrolli alla saadud. „Colombia – the only risc is wanting to stay”, võtab nende „Welcome to Estonia”-laadne riigitutvustusprogramm riskiteema tabavalt kokku. Hambuni relvastatud sõdurite ja täisturvises politseinike pideva kohalolekuga tuleb aga lihtsalt harjuda. Brasiilia-suguse laraka kõrval võib Colombia tunduda väike, kuid on ometi suur ja eripalgeline maa. Meie Colombiasse mahtusid nii külm ja kõrge (ikkagi 2700 meetrit merepinnast!) pealinn Bogotá, Kariibi mere äärsed võluvad koloniaalsed kuurortlinnad ning Amazonase vihmametsad, kuid lemmikuks kujunes hoopis vähetuntud Chocó – Vaikse ookeani pooleldi avastamata väheturistlik pärl. Teel tundmatusse Vaikse ookeani rannik on suhteliselt hiljuti Colombia ametlike võimude poolt riigi kurikuulsaimalt mässuliselt rühmituselt FARC (Fuerzas Armadas Revolucionarias de Colombia) tagasi võetud. Kindlasti on see üks põhjuseid, miks hoolimata looduslikest supereeldustest − surfiookean, džungel ja imeline kliima − on turism seal piirkonnas veel lapsekingades. Teiseks takistuseks on keeruline ja kallis juurdepääs. Maanteeühendust mägedest piiratud rannikuga ei ole (raudteest ei tasu Colombias rääkidagi!) ning kohalepääsuks jääb lennuk või laev. Bahia Solano lennuväli pole palju suurem kui Kihnus ja suudab vastu võtta ainult mõnekümnekohalisi lennukeid. Kuna lennupilet Chocóle lähimast linnast Medellínist (lennu kestus ca 45 minutit) maksab pea kaks korda rohkem kui kahetunnine siselend otse Bogotást Amazonase või Kariibi mere äärde, pole raske arvata, millist varianti turistid rahalistel kaalutlustel eelistavad. Alternatiivne võimalus on saabuda riskilinnast Buenaventurast (Eesti välisministeerium ei soovita sinna reisida!) ebaregulaarselt väljuva cargo-paadiga. See on küll odav, kuid sõit kitsukeses reisijateruumis kestab 28 tundi ning pärast kõikuvat maa jalge all veel mitme järgneva päeva jooksul. Lisaboonusena kirjeldas seda võimalust kasutanud rahvusvaheline ränduriteseltskond, kuidas sõjaväelased neid kui kahtlasest piirkonnast tulnuid Chocós neli tundi kinni pidasid, mille käigus said läbi uuritud kõrvaaugudki, muudest kehaõõnsustest kõnelemata. Ühesõnaga, ainus inimväärne võimalus kohalesaamiseks on maksta lennukompaniidele (ADA või Satena) keskmiselt veerand miljonit peesot (ca 100 eurot) üheotsapileti eest. Tõele au andes peab ütlema, et lend 19-kohalise väikelennukiga on elamus omaette ja hinda väärt. Piloot istub sisuliselt reisijatega samas ruumis, lennukisse sisenemisel jagatavad kõrvatropid on täiesti asja eest ning kuna lennuk praktiliselt ei tõuse pilvedest kõrgemale, avanevad all võrratud vaated Colombia mägismaale – hirmutavatele aladele, mis kuuldavasti olevat veel FARC-i käsutada. Küürselg-Kilpkonn, rändurite Meka Bahia Solano tillukese lennujaamahoone taga on kitsas kruusakattega tee, kus nagu muinasjutus saab minna vasakule või paremale. Vasakul on 14 kilomeetri kaugusel El Valle küla, paremal veidi suurem Bahia Solano asula. Otse ees lööb näkku järsult kõrguv mäekülg, kaetud tiheda džunglitihnikuga. Õhk on niiske ja kuum ning kui lennuk on tagasireisijatega taas õhku tõusnud, murravad tekkinud vaikusse džunglihääled: sirinad, kriisked ja kluugatused. Tuletamaks meelde, et oktoobris on vihmaperiood, hakkab sadama lakkamatult pihustavat sooja troopilist vihma. Meie sihiks on El Valles asuv hostel Humpback Turtle ehk Küürselg-Kilpkonn, mille valisime sellepärast, et hostelit peab emakeelena inglise keelt kõnelev ameeriklane. Colombialased oskavad üldjuhul ainult hispaania keelt − kuna ümber laiub hispaaniakeelne Lõuna-Ameerika ja erandliku Brasiilia portugali keelest saab piirialade elanik samamoodi aru kui põhjaeestlane soome keelest, pole motivatsiooni gringode keelt õppida. Meie hispaania keel on aga napilt piisav argitoiminguteks ning sügavamateks jutuajamisteks jääb sellest valgusaastate võrra väheks. Seepärast on inglise keelt rääkiv kohalik maa hingest arusaamiseks kulla väärtusega. Lennujaama taga on ootamas puust kastiga autosid, mootorrattaid ja erilisi sõidukeid, mis näevad välja nagu kolmerattalised kuudiga mootorrattad, ent otsustame sisseelamise mõttes minna El Vallesse jalgsi. Kahetseme seda küll kohe, kui jõuame teeäärse sõjaväeosani, mida ümbritseb okastraataed ning mille väravas valvab täisrelvis tunnimees. Või kui taamal väidetavalt veel FARC-i valduses olevates mägedes kostavad automaadivalangud. El Valles rahuneb maailm taas turvaliseks. See on ühe tänava küla: madalad majad paiknevad pika peatänava ääres ning alles päris küla lõpus sadama juures hargneb kaks kõrvalteed. Aga kusagil ei paista Humpback Turtle’it. Ei aita ka kohalike küsitlemine ega visiitkaardi näitamine. Ausalt öeldes tekib visiitkaarti näidates tunne, et inimesed kas ei näe või ei oska lugeda: kaarti keerutatakse küll nii-, küll naapidi ja antakse lõpuks õlgu kehitades tagasi. Lõpuks on abiks „uno americano” nimetamine, mille peale tuleb lõbusast kõrtsiseltskonnast üks mees meile lahkelt teed näitama. Jõuame külast päris välja, ees on ookeanirand. Kuna on tõusuaeg, siis kuiva jalaga edasi ei saa: juurdepääsutee viib läbi ookeani. Läbi tõusuvee sumpame koju veel nii mõnelgi järgmisel päeval, kuni õpime tõusude ja mõõnade aegadega arvestama. Vihmaperioodi võlud Humpback Turtle on palmilehtedest katusega kahekorruseline hoone, mida Eesti mõistes on raske majaks nimetada. Esimese korruse moodustab suur rastavärviliste ustega tuba ning liivapõrandaga katusealune, kus on kahest kiviplokist moodustatud lahtise tulega pliit, kraanikauss ja dušš. Pliidi ümber süüa tegev kolmeliikmeline seltskond (seesama, kes meile hiljem oma Buenaventurast tuleku muljeid jutustab) juhatab meid teisele korrusele noore perenaise Carmeni juurde. Rohekolla- punaseks värvitud trepist jõuab suurde ühisruumi, kus on rippvoodi, suur söögilaud pinkidega ja kööginurk. Tõmmu Carmen kallistab ja põsemusitab meid nagu kauaoodatud sõpru – ja annab käterätikud, et saaksime end kuivatada. Seda läbi vihma tulnud külalistele käterätiku andmise kommet näeme hiljem korduvalt, sest meie siinviibimise kaks esimest päeva sajab lakkamatult. Jah, lakkamatult. Troopiline sadu ei tähenda mitte piiskadena alla langevat vihma, vaid lahtiunustatud dušši: vesi voolab taevast katkematu joana. Neil kahel vihmapäeval ei lenda isegi lennukid ning nii ei jõua koju ka majaperemees Taylor, kes on vahepeal käinud USA-s ja keda on nüüd sealt tagasi oodata. Vihmast hoolimata ei lange temperatuur hetkekski alla 27 kraadi, nii et elame ja magame uksed-aknad pärani. Meie rannikule avatud toast avaneb imeline vaade praktiliselt ukse ees rulluva Vaikse ookeani võimsatele lainetele. Tõus ja mõõn on kaks korda ööpäevas ning poolaasta tõusude ja mõõnade graafik on minutilise täpsusega avaldatud kohalikus lehes. Peagi saame aru, miks see nii oluline on: tõusu ajal saab minna lainelaudadega laineid püüdma või kalapaatidega merele, mõõna ajal sõita autoga mööda randa kohtadesse, kuhu tõusu ajal läbi mäsleva vee lihtsalt ei pääse. Ühe vihmapäeva kasutame veelõbustusteks. Hüpeldes 28-kraadistes ookeanilainetes, mille vahune jõud haarab endasse nagu pesumasin ning võib selles vahuses pöörises meetrite jagu tagasi paisata, pole tõesti vahet, kas lisaks sajab ka ülevalt vett kaela või mitte. Teeme tutvust lainelauaga ning kaljude vahele lõksu jäänud ookeaniveelistes väga selgetes järvedes saab sorgeldades imetleda erksavärvilisi kalu – ka seda tegevust ei sega vihm vähimalgi määral. Pigem on temast kasu, sest pead veest välja pistes aitab sadu minema uhada nahale, suule ja silmadesse sadestuvat ookeanisoola. Soola mahapesemiseks on majas ka eksootiline dušš. Maja taga järsult tõusvalt mäelt voolab alla kaks jõge, mis moodustavad nõlval kaunid kosed. Mäe otsast on majani veetud veetorud, kuid paduvihma tõttu on vees palju mudaosakesi ning torud on ummistunud. Tuleb käia loodusliku duši ehk sellesama kose all: vesi uhab tugeva jõuga pähe ja õlgadele ning see on lausa kirjeldamatult mõnus. Vaikse ookeani hambad Üle-eelmise aasta märtsis tabas Vaikse ookeani teises servas asuvat Jaapanit ülitugev maavärin magnituudiga 8,9, millele järgnes rannikut laastanud tsunami. Kohe anti tsunamihoiatus ka määratu vetevälja siinpoolses otsas olevale Chocó rannikule. Laine olevatki tõusnud Humpback Turtle’i hostelini, kuid õnneks suuremat kahju tegemata taandunud. Ent meeldetuletavaks märgiks, et elatakse pideva tsunamiohu lävel, on majatagune Tsunami Run – madalalt rannikualalt läbi džungli üles mäkke kulgev hooldatud evakuatsioonitee, mida mööda tsunami korral ohu eest kõrgemale põgeneda. Kuna rannik tõuseb maja taga kiiresti ja järsult, võib väledatest jalgadest tõesti abi olla. Elu külas käib vihmast hoolimata omasoodu: pidevalt astub Carmenzita poole sisse keegi kohalik või teistes majutuskohtades elutsevad rändurid. Viimastele on Carmeni ja Taylori maja tõeline tõmbekeskus, kuhu õhtuti kõik kokku tulevad: Moskva venelanna, kes juba pool aastat Lõuna-Ameerikas rändab, aastasel rännakul austraallane, kogukonnaarendajast prantslanna, Bogotá filosoofiaõpetaja, Cali teatritudeng ja hoomamatuks jäänud tegevusvaldkonnaga colombialane, kes oma hea inglise keele on saanud Londonis õppides. Hiljem vahetub seltskonda kolm Bogotá arsti ning prantslannast vahetusüliõpilane oma colombialasest poiss-sõbraga. Ränduritest erinev läbiastuja on ühel varahommikul läbi vihmasaju saabuv tõmmu pikajuukseline šortsides mees nagu kohalik Tarzan, sale lihaseline keha lakkamatult värisemas. Carmen kiirustab tooma käterätti ning paneb tulele aquapanela (teesarnane jook kohaliku suhkru ja sidrunirohuga). Kui mees on kehalt vee maha nühkinud, kuivad šortsid jalga saanud (ega 30-kraadises õhus soojasaamiseks muud vaja olegi) ja rüüpab laua taga kuuma jooki, kuuleme, et tema kalapaat on murdlainetes vastu kaljusid paiskunud ja purunenud ning ta jõudis ujudes kaldale. Paadid on siin haabjatüüpi, ühest tüvest välja tahutud, ning selle kipaka künaga sõidetakse kas püsti seistes või põhjal istudes sellistes lainetes, et surfarite lustimine tundub selle kõrval lapsemäng. Missioon: kogukonna arendamine Humpback Turtle’i paariaastane ajalugu on huvitav. Majaperemees Taylor tudeeris üliõpilasena Colombias hispaania keelt, kui tema tollane tüdruksõber ta maalilisele Chocó rannikule tõi. Armumine siinsesse piirkonda olevat olnud silmapilkne, kuid veendumaks, et tunded on vastastikused, tuli Taylor mõne aja pärast tagasi ja elas kolm kuud kohapeal, tööna erinevaid loodusteaduslikke uurimusi tehes. Selle käigus küpses otsus siia elama asuda ning kraapinud kokku kõik oma säästud, ostiski ta rannikule 10 x 500 meetrise ribakujulise maatüki. Kümme meetrit rannaäärt oli just nii palju, et maja ära mahutada, ning viissada meetrit pikka „tagaaeda”, mis kulgeb järsult tõusval nõlval ja viib mäe otsas edasi džunglisse, andis aiapidamise võimaluse. Kuna aga raha polnud enam üldse, elas mees järgmised kolmveerand aastat telgis, raadates maad ja luues tulevast aeda. Siis leidus hollandlasest sõber, kellele samuti meeldis mõte Vaikse ookeani rannal hostelit pidada ning kellel oli raha, kuid mitte aega kohaolekuks ja tööks. Löödi käed ja külalistele avas hostel uksed eelmise aasta juunis. Taylor, kes on erialalt kogukonna arendaja, rakendab õpitut täie energiaga. Tema hostelis saavad tööd kohalikud surfiõpetajad ning erinevad hosteliga seotud inimesed on rakendatud teenistusse ka turistidele ekskursioone korraldavate giididena. Nii saab näiteks Ottoniel, kellega teeme esimest tutvust torumeherollis, kui ta tuleb ummistunud veesüsteemi puhastama, hiljem ka giidiks keerulisel džungli- ja rannaretkel maalilise Tiigrikose juurde. Kogukonna arendamine hõlmab ka Taylori initsieeritud koostööd teiste külainimestega: oma turiste saadab Taylor lahkelt ka teiste teenusepakkujate juurde, et needki veidi teenida saaksid. Meie satume tema vahendusel Dotto juurde, kes korraldab kilpkonnavaatlusretki rannal, kuhu suured merekilpkonnad oktoobrist detsembrini munema tulevad. Dotto askeetlikus, külast kaheksa kilomeetrit eemal asuvas autoga ligipääsmatus džunglimajas ööbimine maksab sama palju kui Taylori mugavas hostelis − ja hoolitsev Taylor annab turistidele kaasa ka telgi ja magamisriided, Dotto mure on külalised ainult vastu võtta. Nägemata merekilpkonnad Dotto ja tema kilpkonnavaatlusretkega on seotud ka meie reisi ainus otsene kokkupuude militaarstruktuuriga. Nimelt on päev enne meid saatnud Taylor Dotto juurde eelmised kliendid ning just enne meie saabumist on Dotto saanud neilt kätte kokkulepitud 30 000 peesot. Ilmselt sügeleb see raha taskus lausa hullupööra, sest kui õhtupimeduses saabub aeg meiega kilpkonnarannale minna, hakkab Dotto tegema juttu sigarillodest ja tequila’st. Kuna me kumbki ei suitseta ning hetkel ka kanget lonksu ei ihka, muutub jutt varsti teiseks ning Dotto, viidates sellele, et praegu veel kilpkonni pole, teeb ettepaneku edasi-tagasi jalutada. Ei tea, kas meie vähese keeleoskuse või kavalalt esitatud selgituse tõttu, kuid igatahes saame aru, et jutt käib kilpkonnarannas jalutamisest. 50-aastane Dotto on kadestusväärselt heas kiirkõnnivormis ning pilkases pimedas paljajalu rannaliival kihutamine muudkui kestab ja kestab. Oleme veidi üllatunud, kuid ega meie ju ei tea, kui pikk see kilpkonnade asuala on. Kuni äkki oleme taas El Valles, kõik need kaheksa kilomeetrit tagasi kõndinud! Jätkuvalt paljajalu, sest see on rannaliival astumiseks parim viis, et jalatsisse tulev liiv hõõruma ei hakkaks. Ent asulasse, kus tänavatel vedeleb igasugust träni, ei ole tahtmist paljajalu minna: pole meil ju Dotto aastatepikkusest kõndimisest parkunud taldu. Nii ütlemegi, et ootame asula servas, kuni tema nurgal asuvast poest oma napsu ja suitsud toob. Dotto kiirustab üksi küla poole, lubades peatselt tagasi olla. „Peatselt” venib rohkem kui tunnipikkuseks, kell nihkub üle südaöö ning peame juba plaani omal käel tagasi minema hakata, kui meie juurde ilmub relvastatud sõjaväepatrull: kaks meest, kes küsivad dokumente ja selgitust, mida me siin teeme. Kahe paljasjalgse turisti jutt kehvas hispaania keeles, et dokumente pole kaasas ning oodatakse sigarillosid ostma läinud giidi, ei tundu keskööl ilmselt kuigi relevantne ja nii kutsutakse pimedusest meie juurde veel neli sõdurit. Kuus täisrelvis sõdurit kõlab ohtlikult, kuid tegelikkuses sarnaneb situatsioon pigem komöödiale. Kui sõdurid aru saavad, et dokumendid on kaheksa kilomeetri jalgsimatka kaugusel, ei leidu kedagi, kes meiega selle retke kaasa teeks. Jääme üheskoos Dottot ootama. Kui ta lõpuks lõbusas tujus tequila ja sigarillodega saabub, on kiiret hispaaniakeelset seletamist ja kätega vehkimist palju, kuid lõpuks saame siiski tagasiteele asuda. Kilpkonni me selle jandi peale ei kohtagi. Näeme ainult teed, mida mööda on hiiglaslik kilbikandja end veest rannale ja tagasi lohistanud, ning see on nii lai, nagu oleks rannaliival veetud keskmist sorti paati. Muidugi kahju, selline loom olnuks võimas vaatepilt. Chocó eredaimaks looduselamuseks saab hoopis matk Tiigrikose juurde, kus reisiseltskonda juhtiv giid kihutab läbi juurikarohke džungli ja vihmalibedatel järskudel tõusudel-laskumistel niisuguse tempoga, et prantslannast üliõpilane ei saa pärast mitu päeva ilma abita istuda ega püsti tõusta: kõik lihased on niivõrd valusad. Giidi juhendamisel korjame rannikule jõudes vaiksest abajast kivide küljest karpe, millest hiljem valmib uskumatult maitsev keedus. Molluski karbist kättesaamiseks on puult murtud pikad ogad, millega delikatess kaitsvast koorikust välja vedada. Ning puu otsast saadud erinevates küpsusastmetes kookospähklid on elamus omaette: magus mahl ja krõmpsuv sisu vaigistavad nii janu kui ka täidavad kõhtu. Ohvrina džunglijumalale ütlevad selle retke käigus üles minu matkasaapad, millel pidevast puujuurte vahele kinnijäämisest tallad lahti tulevad. Ei, saapad polnud praak, lihtsalt see retk oli mu kauaaegsete truude kaaslaste jaoks liig. Euronõudeid ja ameerikalikku turistide nunnutamist siin riigis (veel) ei tunta. Chocó inimesed Kuna Chocó tõmmunahaline rahvastik pärineb USA-st põgenenud neegerorjade järeltulijatest (võib-olla ei viita piirkonna nimetuski mitte ainult kakaoubadest valmistatavale šokolaadile, vaid ka inimeste nahavärvile), on ka Chocó kultuur, muusika, tantsud ja hing aafrikapärased ning hispaania kolonialistlikke mõjutusi tunnetab minimaalselt. Ja inimesed on ilusad! Mehed laiaõlgsed ja kitsapuusalised, naised sensuaalselt vormikad, ümara taguotsa ja lopsakate rindadega. Sünnituse järel kipub lopsakus valguma ka kõhule ja mujalegi, kuid paksudeks ei taha neid siiski nimetada – tegu pole vormitult lödiseva rasva, vaid heldelt ja heades proportsioonides jagatud kohevusega. Ilusad inimesed kannavad ka ilusaid riideid. Need on odavad, kuid alati väga puhtad ja tunduvad lausa tuliuued – ei mingeid luitunud ja väljaveninud T-särke või kottis põlvedega määrdunud pükse – teksad ja kehale liibuv topp oleks nagu hommikul pesumasinast võetud. Kusjuures pesumasinaid majapidamistes ei ole, pesu pestakse käsitsi – ja tõesti praktiliselt iga päev. Omaette vaatepilt on valgesse riietatud noormehed, kes mudasel ja prahti täis tänaval kannavad suur nõgist supipada. Esimest korda koolilapsi nähes arvame, et tegu on veerandilõpu või mõne muu pidupäevaga: valged pluusid, tüdrukutel tumedad pihikseelikud ja mustade kinniste kingade sees valged põlvikud, poistel viigipüksid ja valge polosärk. Aga selline ongi nende igapäevane koolivorm! Kordan, et tänavad on räpased ja aukliku või puuduva sillutisega, praht loobitakse sinnasamasse maha, vihmaga lainetab tänavatel muda ja kuivaga kerkib punane tolm – ent kõige selle keskel kõnnivad ülipuhastes, sageli valgetes riietes inimesed ega lase end ümbritsevast räpast vähimalgi määral häirida. Mis Colombias lõpuks ajapikku häirima hakkab, ongi see inimeste kõigutamatu ükskõiksus ümbritseva suhtes. Vihma järel ujutab tänavad üle kanalisatsioonist üleskeev läga? Pole viga, puhtamas kohas saab jalad suuremast sopast ära loputada. Maantee kõrval vedeleb kohutavates kogustes prügi? Saabki ka oma prahi sinnasamasse visata! Ja kui ööbussi halvasti kinni käiv kempsuuks kurvilisel mägiteel lahti vajub, on bussi esiotsas istuv gringo see, kes läheb ja ukse kinni lajatab, samas kui otse kempsu kõrval istuvad senjoorid taluvad haisu kõigutamatu rahuga, hingates reostatud õhku kannatlikult läbi kampsunivarruka. Ent kes oleme meie, et lõunaameeriklastele õiget elamist õpetada?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga