Turvakontrolli läbinud mees paneb püksirihma uuesti vööle ja kella käele; võhivõõras naine tema kõrval tõmbab kostüümipintsaku tagasi selga, torkab sukis jalad kingadesse ja pakib hoolduskosmeetika tagasi käekotti – situatsioon, mis muidu meenutaks ehk hotellistseeni mõnest dekadentlikust filmist, on osa lennurutiinist. Peame arvestama, et valides reisivahendiks lennuki, saavad ka meist näitlejad just sellises draamas. Lennureisiga seonduvate rituaalide telgitaguseid avab religiooniantropoloogia magister Heili Sepp.
Küllap on igaüks, kes seisnud lennujaamas turvaläbivaatuse järjekorras, pannud imeks, mis vägi teda nii leplikult sellele ebamugavale olukorrale alluma paneb. Ja mitte ainult teda, vaid kõiki neid miljoneid teisi inimesi, kes sõltumata soost, kultuuritaustast ja tõekspidamistest end iga päev kusagil lennujaamas osaliselt lahti riietavad, kohvrist isiklikke asju demonstreerivad ning pooltühje 120-milliliitriseid hambapastatuube prügikasti viskavad.
Aga see on alles algus. Tegelikult oleme turvakontrolli järjekorda astumisest kuni sildini „Welcome to Frankfurt / New York / …” allutatud tervele reeglite ja protseduuride plejaadile, mille üle meil endil võim puudub. Reisi ajal sünnib inimesega midagi enamat kui lihtsalt ruumis ümberpaiknemine.
Üsna sagedase reisijana on mind alati hämmastanud, kui loomulikult toimub lennureisidel inimeste taandumine soo, rahvuse ja soovideta massiks, kes on lennuga seotud „funktsionääride” lükata-tõmmata. Hajameelselt lennusaatja turvainstruktaaži kuulates tundub vahel, et olen haaratud samasugusesse rituaali, kui seda on pühapäevane armulaud kirikus või kohtuistung, mille lõpus hüppad nagu elektrilöögist püsti, kui pikas arhailises talaaris kohtunik end minema asutab. Nii lennusaatja, armulaua jagaja kui ka kohtuniku liigutustes ja sõnades on võhiku jaoks ühesarnane sisseharjutatus ja sujuvus, millele lisandub teatud „salateadmise” või äravalitusega seotud pühalikkus ja üleolek.
Roy Rappaporti (6) sõnul on rituaali toimejõuks olev pühadusekontseptsioon see, mis teeb võimalikuks sotsiaalse korra. Kui eeldada kultuuriantropoloogilisest aspektist lähtudes, et ka lennureisiga kaasneva „rituaali” lõppeesmärk on kord ehk kaose vältimine ning iga rituaal töötab teatava pühaduse mootori abil, siis peab nii tugeva toimega rituaal ammutama vajalikku pühadust väga sügavalt. Esmapilgul sekulaarsena tunduva lennurutiini juured peavad ulatuma sellise tasandini välja, kus asetleidev on eri sümbolite abil ühtviisi arusaadav ja mõjub distsiplineerivalt nii eestlasele, hiinlasele kui ka brasiillasele, nii usklikule kui ka uskmatule.
Lennureis kui liminaalne ala
Üleminekuriituste (les rites de passage) olemuse ja faasid määratles Arnold van Gennep, kelle järgi on üleminekuriitused kõik riitused, mis kaasnevad muutusega kohas, seisundis, ühiskondlikus positsioonis ja eas. Van Gennepi kohaselt jaguneb üleminekuriitus kolmeks faasiks – eraldumine, liminaalne ehk läve faas ning taasühinemine (4). Victor Turner on sõnastanud vahepealse liminaalse perioodi mõju järgmiselt: „Rituaali subjekti (reisijat) iseloomustavad omadused on ebamäärased; ta läbib kultuuriala, millel on vähe eelmise või eelootava olukorra tunnuseid või puuduvad need üldse.” (8; lk 94)
Mina käsitlen liminaalse faasina lennureisi tervikuna alates turvakontrolli sisenemisest kuni teise riigi tolli läbimiseni. Olgugi et esmapilgul paistab reisi alustanud ja sihtpunkti jõudnud inimeseseisund justkui mitte muutuvat, on staatuse stabiilsus petlik. Tegelikult on inimese staatus enne reisi algust ja sihtpunktis üldjuhul erinev – kohalik muutub turistiks või vastupidi, teekond viib kas võõrsilt koju või kodunt võõrsile, inimene kas saabub oma kultuurikeskkonnast (nt Oriendist) tundmatusse maailma (Euroopasse) vms.
Turner on öelnud liminaalsete ehk „läveinimeste” kohta, et nad „ei ole siin ega seal; nad paiknevad kusagil seaduse, kommete, konventsioonide ja tseremooniate poolt neile omistatud positsioonide vahel” (8; lk 95). Liminaalset isikut iseloomustab staatuse, omandi ja kõige muu puudumine, mis võiks neid eristada teistest läveisikutest/ neofüütidest. Nad peavad alluma instruktsioonidele ning neilt eeldatakse passiivset või alandlikku käitumist. Nn läveisikud kuuluvad communitas’se ehk kogukonda, mis koosneb võrdsetest inimestest ja mida iseloomustab anonüümsus ja sootus, alandlikkus ja vaikus. Turneri kohaselt ootavad üleminekualal tihti erinevad kannatused: „Neofüütidele osaks saavad katsumused ja alandus, mis on tihti äärmuslikud ja füüsilised, esindavad ühest küljest nende vana staatuse hävitamist ja teisest küljest nende sisemist karastamist“ (8; lk 102–103)
Olles varustatud teoreetilise kirjeldusega, vaadelgem nüüd, millises olukorras leiab end lennureisija.
Juba eespool mainiti tema esimest katsumust – turvakontrolli. Mõne eseme ohtlikuks pidamine ei pruugi sulle tunduda loogiline ega põhjendatud, kuid läveisikuna ei ole sul sõnaõigust. Kuigi isiku tõsisemal läbiotsimisel kehtib tõesti samast soost ametniku reegel, tuleb jalanõud ja pealisriided-pintsakud siiski ära võtta rivis, kus sugusid ei eristata. Kuna lennuki salongi võib võtta vaid limiteeritud hulga ja valiku esemeid, siis kohaldub järelikult ka neofüüdi omandist ilmajätmise printsiip. Järgneb ühine ootamine, järjekorras seismine ning pardaleminek. Kõigile määratud istmed on sama suured; pagasi mahutamisel pea kohale kehtib reegel – kes ees, see mees. Kui tekib segadus, kehtestab reeglid reisisaatja. Seda, kas oma kohalt võib tõusta, näitab turvavöömärk laes. Toidukorrad on lennukis ühised ning ports võrdne, juhul kui toitu pakutakse. Ja kui sööki saab osta oma raha eest, ei ole tegemist millegi külluslikuga.
Tõsi, pardaboonuste ulatus pole olnud alati nii napp. 1967. aastal ilmunud „Coffee, Tea or Me?” („Kas soovite kohvi, teed või mind?”) 2003. aasta eessõnas kõlab nostalgia: „Lendamine oli midagi erilist. Enne pardale astumist löödi end üles /…/. Suitsetajatel oli oma sektsioon. /…/ Sõltumata sellest, kus sa istusid, oli kõikjal esimene klass. /…/ Ja oo neid stjuardesse! Nad olid naissoo crème de la crème“ (1). Autor meenutab, et esimestes suurtes lennukites (jumbo sets) kostis ülemise korruse salongis alati ka elav muusika. Sarnast muudatust mainib 2002. aastal ilmunud autobiograafilises raamatus „Halva tujuga ümber maailma” ka teist põlve stjuardess Rene Foss, tuues paralleele oma ema karjääriga 1950ndail aastail: „Valgete kinnaste asemel kanname me kummikindaid, ning selmet õppida serveerima merivähki restoranistiilis, õpime me rahutu reisija käsi raudu panema. Selle asemel, et harjutada viisaka vestlemise kunsti, harjutame me enesekaitsetehnikaid juhuks, kui keegi lennukis märatsema hakkab.” (2; lk 75).
Lennureisi kui rituaali olemus on seega reisilennu ajaloo vältel muutunud. Kaks peamist mõjurit on siin reisijate hulga järkjärguline suurenemine ning reisiga seotud ohtude ümberhindamine.
Esimene neist tähendab sisuliselt, et alates regulaarsete rahvusvaheliste reisilendude algusajast kuni tänaseni on reisijate hulk konstantselt kasvanud ning lennureis on muutunud eksklusiivsest kogemusest igameheteenuseks. Enne II maailmasõda mahutasid reisilennukid mõniteist kuni paarkümmend reisijat, 1950ndatel tekkis ruumi juba ligi 100-le, pärast 1969. aasta Boeing 747 ja sellele järgnenud mudelite kasutuselevõttu aga enam kui 500 reisijale. 2005. aastal tegi esimese lennu üle 800 reisija mahutav Airbus A380. Lisaks kandjate mahule on aidanud reisijate arvu kasvule mõistagi kaasa üleüldine globaliseerumine ning avatud taeva leping. Nii saab Lennujaamade Rahvusvahelise Nõukogu (ACI) andmeid analüüsides näiteks teada, et aastatel 1957–2008 suurenes Atlanta lennujaama läbinud reisijate arv 45 korda ja 1968–2008 Londoni Heathrow’ lennujaama klientide arv ligi 5 korda, samas kui maailma rahvastik kasvas sellal vaid vastavalt 2,3 ja 2 korda.
Lennuga kaasnevate ohtude aspektist on mõistagi kõige suuremad muutused seotud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuga. Samuti on mõjunud turvalisusele asjaolu, et kuna nii lennukid kui ka reisijate hulk on kasvanud, kaasneb lennureisiga enam pinget ja konflikte. Lendamine ei ole enam nauding, vaid rutiin.
Uutmoodi lennuturvalisus
Erinevalt paljudest rituaalidest, sealhulgas ka reisimisega seotutest, toimub lennureisi peamine osa õhus ning tõepoolest mitte kujutletavas, vaid reaalses isolatsioonis staatusühiskonnast. Inimesed ongi tavalisest maailmast välja lõigatud. Neil ei ole võimalik protsessi ajal lennukist välja hüpata. Sekulaarseimagi maailmavaatega inimesel on raske eitada, et ta on õhus olles sattunud kohta, mida on mütoloogiliselt omistatud jumalaile ja vaimolendeile. Ja kui jätta üleloomulikud jõud kõrvale, on enamik õhulennul olevaid inimesi siiski neile arusaamatute jõudude meelevallas, kuna füüsikaliselt korrektset selgitust õhuspüsimisele suur osa täiskasvanuid ei mäleta ning lennukijuhtimine on neile võõras.
Küllap just neil põhjustel võib lennusituatsiooniga kaasneda tavalisest rohkem hirmu ning reaalseid ja kujutletavaid ohte. Näiteks loetleb Wikipedia märksõna air safety (õhuturvalisus) all üles 18 eri ohtu, sealhulgas näiteks vulkaanilise tuha, linnud, välgu, lennuki disainivea, aga ka terrorismi.
Lisaks ei saa minna mööda lennureisi ja merereisi ühisosast. Kutsutakse ju lennukit teise sõnaga õhulaevaks ning mõlemal juhul reisitakse keskkonnas, mis ei ole inimesele loomulik – seejuures kui inimene peab vees siiski mõnda aega vastu, siis õhus on see tükk maad keerulisem. Erinevalt lennureisist on aga meresõidul pikk mütoloogiline ja rituaalne taust. Nii kristlikule kirikule kui ka antropoloogidele on jäänud silma, et meremehed on olnud läbi aegade iseäranis tõrksad oma ebausust loobuma ning seda seletatakse tõigaga, et merel olles näevad nad asju „teisiti” ning sõnal „ebausk” ei ole siin negatiivset konnotatsiooni (7; lk 23–25).
Mere- ja õhusõidu sugulust arvestades on loomulik, et oma rolli mängivad vähemalt alateadvuse tasandil ka meresõiduga seonduvad müüdid, mille praktiliseks põhjuseks on asjaolu, et meresõidu ajal on laevas olev inimrühm võõras keskkonnas, muu maailma abist isoleeritud ning tavapärasest enam loodusjõudude meelevallas. Lennureisi puhul ei ole need tingimused kuhugi kadunud.
Kuna aga lennureisi ajal on inimene tegelikult veelgi kaugemal igapäevasest maisest elust (sõna otseses mõttes) ning isegi ajast (ajavahe tõttu võib lennureisiga sõna otseses mõttes kas kaotada või võita aega), siis selles erilise äralõigatuse olukorras saavad müüdid, mille toel meremehed lõid Leviaatani ja Kraakeni, algsest suuremagi tegutsemisala. Müüdid, mis sunnivad inimest kuulekusele ning aitavad koostoimes turvalisusele suunatud protseduuridega tagada lennukis korda.
Nii aktsepteerime me, et detonaatorite ja lõhkeainete kõrval on keelatud ka rulad ja õngeridvad ning igasugused üle 100 ml suurused vedelikupakendid, sõltumata kui palju seal on vedelikku. Me viskame leplikult lennujaama prügikasti küünetangid kui lubamatu terava eseme, isegi kui imestame, mille poolest on see ohtlikum kui grafiitpliiats või sulepea.
Aga võib-olla ei olegi nii tähtis see, mida me teeme või mida meile öeldakse, vaid pigem see, et me elaksime iga kord uuesti läbi 2001. aasta terrorirünnaku − ja sedapuhku terroristi rollis. René Girard on selle kohta öelnud: „Rituaal saab mõistetavaks kui katse hoida ära tegelikku kriisiohtu; kriisi ei taasesitata mitte kriisi enda, vaid selle lahendamise pärast.“ (5; lk 20– 21). Nii võib jõuda järeldusele, et see, mille me iga kord turvakontrollis läbi mängime, on terroristide kohtlemine. Võimalik, et siia on isegi ühildatav Girardi surrogaatohvri ehk patuoina kontseptsioon, eeldusel, et selleks ohvriks oleme toodud meie, s.o reisijad, kes võtavad kanda ise peamise ohu ehk terroristi rolli – ja süü. Samuti on Girardi teooria järgi mõistagi positiivne mimeetiline tähendus lennusaatjate poolt ettenähtaval turvakontrollil, kus samuti mängitakse läbi võimalik oht, kuid seekord näidatakse meile ette soovitav käitumine, mida me korra saavutamiseks peaksime dubleerima.
Preestrid ja preestrinnad õhus
Ükski rituaal ei oleks aga täielik nende valituteta, kellel on õigus rituaali läbi viia ja reeglite täitmist tagada. Vastuvaidlematu õigus korraldusi jagada on mõistagi maapealset turvakontrolli tegevatel ametnikel. Nagu juba eespoolgi viidatud, on preestriparalleeli lihtsam tõmmata hoopis lennusaatja puhul. On oluline, et just lennusaatja (endise stjuardessi) roll ja olemus on ajaloo jooksul kõige rohkem muutunud, mis tähendab ka seda, et lennusaatja on lennureisi rituaalse olemuse lahutamatu osa ja selgroog. Nii nagu käsitletava rituaali põhieesmärk on tagada lennureisi turvalisus, on ka lennusaatja kuvand ja tegevus seotud kindlustunde ja turvalisuse tagamisega.
Kui jätta kõrvale reisilennunduse algusaastad, siis moodustasid esimese stjuardesside põlvkonna meditsiiniõe taustaga neiud, et ohtlikul lennureisil oleks meditsiiniline abi varnast võtta. Esimesed reisijad (mõistagi mehed) olid seega sõna otseses mõttes nende hoole all.
Pärast II maailmasõda kuni kuuekümnendate lõpuni kestis periood, millest kõige rohkem infot on Ameerika Ühendriikide lennuliinide kohta. Sel ajastul valiti stjuardesse varjamatult välimuse järgi, neil oli kohustus ametist lahkuda 32. eluaasta saabudes ning nad pidid olema vallalised ja kandma korsetti (seda kontrolliti regulaarselt). Samuti kontrolliti pidevalt nende vastavust kaalupiirangule ja ülekaalulised kõrvaldati kaalu taastumiseni töölt. Enamik reisijaid olid tollal meessoost, kuna reisid olid tihti seotud tööga ning reisimist nõudvates ametites olid mehed. On ilmne, et neil aastail oli stjuardessi ülesandeks juhtida reisija tähelepanu võimalikelt ebamugavustelt ja hirmudelt eemale oma võlude abil, tagamaks harmoonilist õhkkonda.
Eelnimetatud kirjeldus sunnib nägema tollaste stjuardesside rollil sarnasust Frazeri käsitletud pühade prostituutide ametiga, kelle kohta ta ütleb: „Kuna nad pühitseti usu teenistusse, siis omistati neile teatavat pühadust ja nende elukutset ei peetud põrmugi autuks – kaugel sellest.” (3; lk 353) Näib, et 50ndail ja 60ndail olid stjuardessid eeskätt Ameerika Ühendriikides üsna samas seisus. Oma figuuri rõhutavates kostüümides olid nad iidoleiks nii tütarlastele kui ka meestele. Asjaolu, et sellise kõrvaltooniga ametile ei saanud konservatiivsel ajastul osaks negatiivne maine, vaid jumaldamine, on omamoodi kummaline ning üks võimalus seda seletada ongi stjuardessi ameti eripärane aura (ehk lausa omalaadne pühitsetus).
Kuid ajad muutusid. Ühest küljest tõstsid pead stjuardesside ametiühingud, kes protestisid kaalu-, perekonnaseisu, vanuse- ja soopiirangute pärast. Teisest küljest toimus muutus reisijate demograafias. Nii nõudmine kui ka pakkumine muutusid järk-järgult. Tundub, et tänapäeval üritatakse rahu tagada eeskätt kõikvõimaliku erutuse vältimisega – nii on silmanähtavalt muutunud ka lennufirmade poliitika selle suhtes, kui kättesaadavaks teha reisijate jaoks alkohol. Mimeetilisest küljest on igasugune neutraalsus kindlasti eesmärgipärane, kuna reisijaskond ei ole enam nii homogeenne, nagu see oli lennureisi algusaegadel.
Nõnda võib lennureisi korralduslikke aspekte analüüsides avastada nii loogilisi kui ka üllatavaid elemente, mis viitavad selle rituaalsele küljele. Rituaal, mida siin esitatakse, kannab eesmärki tagada lennureisi turvalisus. Eriline selle muidu üsna tüüpilise üleminekuriituse juures on aga see, et rituaalile allutatud isikud ei ole määratletavad mingi kitsama kultuuriruumiga, vaid kuuluvad n-ö suurde globaalsesse perre. Seetõttu on tegemist ka ebatavaliselt universaalsete reeglitega.
Teine eripärane aspekt on see, et hoolimata rituaali laiast kohaldamisalast ja suhteliselt ühetaolisest reglemendist, on tegemist ühe moodsaima rituaaliga, mille kasvulava on puhtalt sekulaarne. Oma lühikese eluea jooksul on lennureisi turvarituaal teinud läbi palju arenguetappe ning arvatavasti need ka jätkuvad. Tuleviku seisukohalt on kindlasti huvitav jälgida, kuidas sulandub sellesse näiteks terve keha skaneerimine.
Nii või teisiti on globaliseerumise kontekstis hea tunnistada, et inimrühmade erinevustest hoolimata on suvaliste inimvalimite allutamine ühtsetel alustel toimivale regulatsioonile põhimõtteliselt võimalik. Jääb igaühe enda mõistatada, kas käsitletud rituaal toimib ennekõike sellepärast, et tegemist on hästiformuleeritud ja selgete reeglitega, või on siiski nii, et liimiks, mis kinnitab järgijad reeglitele, on rituaalist emaneeruv pühadus.
Viidatud kirjandus:
1. Trudi Baker, Rachel Jones, Donald Bain. Coffee, Tea or Me? — The Uninhibited Memoirs of Two Airline Stewardesses. Penguin Group, 2003.
2. Rene Foss. Around the World in a Bad Mood!: Confessions of a Flight Attendant. Hyperion, 2002.
3. James George Frazier. Kuldne oks. Uurimus maagiast ja religioonist. Varrak, 2001.
4. Arnold van Gennep. The Rites of Passage. Routledge, 2004.
5. René Girard. Things hidden since the foundation of the world. The Athlone Press, 1987.
6. Roy Rappaport. Rituaal, pühadus ja küberneetika. Akadeemia 1996., nr 1, lk 153–165
7. Sylvia Rodgers. Feminine Power at Sea. The Best of Anthropology Today. The Royal Anthropological Institute, 2002.
8. Victor Turner. The Ritual Process: Structure and Anti-Structure. Aldine Transaction, 1995.