TEEKOND universumi keskpunkti ja tagasi koju

Üteldes tiibetlasele Lhasas, et tuled Kailaši mäelt, jääb ta sind mõistmatu pilguga vaatama. Ja valge matkaja vaatab omakorda mõistmatult tiibetlasele otsa, et kuidas ta aru ei saa, millest jutt. Valge turist proovib nii ja naa, võtab lisaks artikuleeritud kõnele appi ürgsed häälitsused, kätemärgid ja kehakõne, kuni lõpuks lööb tiibetlase nägu arusaamises särama – aaa, sa mees räägid Gang Rinpotšest.

Üteldes tiibetlasele Lhasas, et tuled Kailaši mäelt, jääb ta sind mõistmatu pilguga vaatama. Ja valge matkaja vaatab omakorda mõistmatult tiibetlasele otsa, et kuidas ta aru ei saa, millest jutt. Valge turist proovib nii ja naa, võtab lisaks artikuleeritud kõnele appi ürgsed häälitsused, kätemärgid ja kehakõne, kuni lõpuks lööb tiibetlase nägu arusaamises särama – aaa, sa mees räägid Gang Rinpotšest.

Heal lapsel olevat mitu nime. Meie tunneme seda mäge Kailašina, tiibetlaste jaoks on ta tuntud kui Gang Rinpotše või Gang Tise, hindude jaoks Mera, džainistide jaoks hoopistükkis Aštapada. Eri nimedest hoolimata − tegemist on pühamast püha paigaga suure hulga väga erineva religioosse taustaga inimeste jaoks. See on universumi keskpunkt, jumal Šiva kodu, maailma sammas, mille ümber keerleb kogu elu maal, kuulus Milarepa võitis just sellel mäel peetud suures maagiavõistluses böni teadjameest Naro Bon Chungi ja sellest algas budismi lõplik võidukäik Tiibetis.

Kailaši juurde, kasutagem siiski selguse huvides seda nime, pääseb kahte moodi. Hiina poolt okupeeritud Tiibeti pealinnast Lhasast mööda tänaseks päevaks korraliku asfaltkatte saanud maanteid džiipidega või siis Nepalist Simikotist iidset palverändurite ja salakabavedajate rada pidi jalgsi. Matkaja eelistab kindlasti seda teist varianti − üle Himaalaja Tiibeti kiltmaale, läbi vaese ja isoleeritud Humla maakonna piirile ja alles sealt džiipidega Kailaši alla. Enamik päevi ikka jalgsi, higistades ja külmetades vaheldumisi, üle järskude kurude, üksi omaenese mõtete ja kõiksuse väega. Eemal tsivilisatsioonist, niipalju kui see tänapäevases maailmas veel üldse võimalik on.

Sellel rajal on astunud lugematud tallad. Siit on ikka mindud ja tuldud, patte andeks saama ja karmaringist vabanema, tuldud puhastununa ja uuena, täis jõudu panemaks vastu sellesinatse maailma ihadele ja ahvatlustele. Aga on mindud sellekski, et kaupa teha, viimaks Indiast ja Nepalist üles Tiibetisse vilja, riisi ja vürtse ning vahetamaks seda soola, villa ja väärismetallide vastu. Lõpuks sellekski, et lihtsalt ellu jääda, põgenemaks punahiinlaste vaenamise eest alla lõuna poole, vabasse maailma. Palverändurite jaoks sai see 1960ndatest ummikteeks − välismaalasi ei lastud üle piiri kuni 1993. aastani, mil hiinlased selle suure žestiga taas avasid.

Sellest ajast on matkajal Kailaši juurde võimalik jõuda ka lõuna poolt. Piiri ääres ja ka all lõuna pool elavad tiibetlased aga oma kodumaale ei pääse − kui oled kord läinud, siis tagasiteed pole. Pisut tuttav, ühest teisest ajast ja kohast, kas pole? Nii jäävadki Yalbangi kloostri mungad meile igatsevalt järele vaatama, kui me edasi Kailaši poole matkame. Ja mulle meenuvad ikka ühe noore munga kloostriväravas lausutud optimistlikud sõnad: „Küllap ma ikka saan Kailašile. Ilmselt järgmises elus. Päris kindlasti, kui mul läheb hästi. Ja kui ma veel Lääne inimesena sünnin…”

Meie neljakesi oleme sellel teekonnal esimest korda. Kailaš on vähemal või suuremal määral selle teekonna eesmärk igaühele. See, et mõni meist on mägedes ennegi käinud ja et mõnele on see lausa esimene mägimatk elus, ei oma nii suurt tähendust. Tähtis on Kailaši alla välja jõuda, seda maailma telje otsa näha, kora ehk palverännak ehk ring ümber püha mäe ära teha ja loota, et pärast seda su elus midagi teistsugust juhtuma hakkab. Kui hakkab. Aga seda ju ette ei tea.

Simikotist Tiibeti piirile

Kuus päeva vältav matk Simikotist 2900 meetri pealt piirikülla Hilsasse 3700 meetri kõrgusele, ületades vahepeal 4600-meetrise Nara Lagna kuru, on eelmäng. Mentaalne valmistumine Kailaši maagilise energiaga hakkamasaamiseks ja füüsiline aklimatiseerumine pikemaks viibimiseks kõrgemal kui 4000 meetrit merepinnast. See on mõnus ja kasulik matk. Ilus peale selle.

Augusti keskpaik ja lõpp on Himaalaja läänepoolses osas matkamiseks veel pisut varavõitu. Mussoonide periood ei ole päriselt mööda saanud ja see tähendab, et aeg-ajalt on olemine pisut nätskevõitu. Tegelikult ei tule meil ühelgi päeval laussajus kõndida. Vihmakeep ja bahillid on ka rohkem moepärast käigus, hädavajadust nende jaoks ei teki. Vihma saame öösiti ja mõned korrad päris korraliku. Et telgid ei ole just esimeses nooruses, on mõnel hommikul silmapesu meie eest ära korraldatud ja paaril korral kuluvad vihmakeebid telgilaest nõrguva vee kuhugi telgiserva juhtimiseks marjaks ära. Ja varahommikune magamiskoti soojusest otse pilve sisse astumine mõjub igati reibastavalt ja säästab virgutusvõimlemise arvelt aega.

Teisalt on augustis ööd veel suhteliselt soojad, päris miinuspoolele ei lange temperatuur kordagi, kui vaid üks öö hiljem kora’l umbes 5000 meetri peal välja arvata, ja see teeb telgiööbimised suhteliselt inimlikuks. Hea on seegi, et enamasti on taevas laus- või poolpilves, tänu millele ei tapa päike ja kuumus. Samas jäävad aga vaated lahjemaks. Nõnda et kui keegi tahab hingematvaid vaateid ja lagipähe suruvat lõputut tähistaevast, siis peaks end Kailašile sättima pisut hiljem, aga siis tuleb arvestada päevakuumuse ja öökülmaga. Ilusat ja mõnusat mägedes üldjuhul korraga ei saa.

Simikoti-Hilsa matkaraja muudab lummavaks eelkõige elu, mida rajal ja selle kõrval näed ja koged. Humla külad elavad oma iidses rütmis, eluks vajalik kasvatatakse mäenõlvadele rajatud terrasspõldudel, sealsamas karjatatakse kitsi ja lahjasid lehmi. Mõnes külas leidub ka kool, mille juhataja tuleb õhtul matkajate laagriplatsile juttu rääkima ja lääne inimeselt annetust küsima. Küladest pisut eemale on oma laagriplatsid rajanud salakaubavedajad. Nemad ei ole arusaadavalt nii jutukad kui külarahvas.

Salakaubavedajad on tõsised mehed ja naised, kes kitsekarjaga Tiibeti poolt allapoole kulgevad, et külarahvale ja päris all tasandikel elavatele inimestele odavat Hiina träni vedada. Peamiselt siiski Hiina viina, mille maitse on kirjeldamatult jäle, ja Lhasa õlut, mis on igati joodav märjuke. Ja nii kulgevadki sajad ja sajad kitsed, kaks kotti pudelite ja muu kraamiga kahel pool turja päevast päeva mööda järske kaljuradu, kus mõnel pool on all mäsleva Karnali jõeni mitusada meetrit vabalangemist. Nii on olnud aegade algusest, aga võib-olla varsti see kaob. Nagu kõik, mida tänapäevane tsivilisatsioon paratamatult puudutab.

Oma viiendal matkapäeval ei usu me ühtäkki oma silmi − otse meie ees keset järsku mäenõlva seisab hiiglaslik kopaga kollane traktor. Siia ehitatakse maanteed! Ja meie mõtlesime, et midagi on tõlkes kaduma läinud, kui meie kokk Gyalchen Šerpa ütles, et varsti saab Simikotist Hilsasse sõita autoga. Aga nii ongi − viimased kaks päeva kulgeb matk mööda laia teed, kus aeg-ajalt liiguvad Hiinast toodud vasakpoolse rooliga autod. Ja ei enam kitsekarju ajavaid salakaubavedajaid, sest autoga saab ju kiiremini ja rohkem.

Kitsekarjused võtavad kontrabandi peale nimetus külas, kuhu maantee on tänaseks välja jõudnud ja millest on kujunenud suur ümberlaadimispunkt, kus kümnetes ja kümnetes suurtes telkides keeb äri, voolab Lhasa õlu ja odav Hiina viin. Voolab nii kaudses kui ka otseses mõttes, sest klaaspudelid kipuvad ju aeg-ajalt purunema. Kaste kitse selga ei pane. See kõik jääb maha ümber küla, valgudes tasapisi mööda mäenõlvu allapoole.

Katkised klaaspudelid, tühjad purgid, pappkastid ja kõikvõimalik muu Hiina sodi liigub pidurdamatult alla Karnali poole. Maantee toob seda järjest juurde. Ja ahendab traditsioonilise ja loomuliku elukeskkonna areaali. Seda näeb ju tegelikult igal pool üha rohkem. Ka kuulus Annapurna ring Nepalis pole tänapäeval, mil autoga saab juba Pokharāst Muktinathisse sõita, enam see, mis mu esimese matka ajal 2004. aastal. Ja küllap tuleb päev, kus Kailaši kora’gi saab ära teha džiibi tagapingil aknast välja vaadates.

Piirilt Kailaši alla

Hilsast teisel pool piirijõge ootab meid Puna-Hiina sõjavägi. Ülbed okupatsioonisõdurid lasevad matkajate seljakotid otse asfaldile tühjaks tõsta. Kaasasolevad raamatud lapatakse põhjalikult läbi, tähelepanelikud silmad otsivad tema pühaduse dalai-laama pilte. Neid meie raamatutes pole. Ei leia hiinlased ka midagi muud võimude jaoks ohtlikku või ebasobivat ei meie ega ka meie saatjate isiklike asjade ning köögivarustuse ja proviandi hulgast. Aga üks kontrollpunkt, kus kõik kordub, ootab meid esimeses suuremas linnas Burangis veel ees.

Hiinlased on viimastel aastatel Tiibetisse palju raha matnud. Maanteed on sirged ja laiad, asfalt kadestamisväärselt hea. Elektriliinid kulgevad paralleelselt teedega ja punalippudega dekoreeritud näidiskülasid, mis küll üsna asustamata mulje jätavad, kohtab nende teede ääres sageli. Üsna varsti pärast piiri köidavad pilku Tiibeti pidutelgid, nende ümber jakikari ja telkide vahel askeldavad roosades dressides ja värviliste pesapallimütsidega noored tiibeti näitsikud. Kõik kokku propagandapilt missugune. Et vaadake, kui ilus on võrreldes Nepali vaesuse ja mustusega elu siin. Rääkimata vana aja Tiibetist, kus tsivilisatsiooni polnud ollagi.

Me ei saa teada, mida mõtlevad kõigest sellest need roosades dressides näitsikud. Me ei saa teada ka seda, mida mõtlevad tiibetlased, kes oma mootorratta esimese porilaua külge on kruvinud läikiva metallvarda, mille küljes lehvib Hiina punalipp. Ja me ei tea sedagi, mida mõtlevad need tiibeti teismelised, kes omavahel mobiilinumbreid vahetades seda mandariini keeles teevad. Aga mulle tundub, et kaheksa aasta taguse ajaga, mil esimest korda Tiibetis käisin, on vähemalt osa tiibetlaste mõttemaailmas mingi oluline nihe toimunud. Punalippudega kaunistatud moorrattaid ei näinud ma Tiibetis veel ka 2010. aastal, kui Eesti-Leedu ekspeditsiooniga Cho Oyule Tiibeti poolelt lähenesime. Ajad muutuvad.

Aga püha Manasarovari järv on ikka seal, kus ta miljoneid aastaid tagasi India ja Aasia mandrite põrkumisel tekkis. Ja kus aastasadu on käinud hinduistid, budistid ja bönid omi pühasid asju ajamas. Otse Manasarovari kõrval asub väike Chiu klooster, mis on ehitatud paika, kus kunagi iidsetel aegadel mediteeris nädalapäevad budismi Tiibetisse tooja Guru Rimpotše ehk Padmasambhava. Praegune klooster on muidugi palju hilisem ehitis, püstitatud kultuurirevolutsiooni aastatel maatasa lammutatu asemel alles 1985. aastal, aga koobas, kus Padmasambhava omi asju ajas, on praeguseni täitsa olemas ja koopaseinal tema enda jalajälg ka kivisse vajutatud.

Ja kui suure kontrastina mõjub ühtäkki see, kui kloostriõuele keerab sisse hiigelsuur töötavate vilkuritega politseidžiip, millest väljuvad neli hiina hilisteismelist, kelle olek ei tohiks üheski kõrvalseisjas toitumisahela hierarhia suhtes kahtlusi tekitada. Miskipärast meenub sel hetkel mulle üks mitte väga ammune jalgpallimatš Tallinnas Lillekülas ja üks loosung kirjaga „hozjajeva vernulis”… Küsimusele, kas tegemist on mingite parteibosside võsukestega, vastab tiibetlasest giid, et need on päris tavalised Hiina uusrikkad või nende lapsed, kes on Tiibetis ekskurseerimiseks lihtsalt üürinud politsei operatiivauto koos juhiga. Oleme pikemat aega üsna sõnatud.

Hiljem Manasarovari kaldal istudes ja mõtetel rännata lastes see kaob. Ebameeldiva emotsiooni pühib minema ümbritsevast loodusest ja kristallselgest õhust tulvav sõnulseletamatu ebamaisus. Ilmselgelt siin midagi on. Vaatan põhja suunas ja ühtäkki seletab mu pilk silmapiiril pilvede seest ilmuvat mäge. Ta hakkab vaikselt ja ähmaselt piirjooni omandama, justkui vanakooli mustvalge foto, mis ilmutusvannis aeglaselt pildiks muutub. Siis, ühel hetkel, saan aru, et see ongi Kailaš, lõpuks päris selgelt ja üsna käegakatsutavalt mu pilgu ees. Hetk on lummav − otse ees püha mägi, paremat kätt türkiissinine Manasarovar, selja taga 7700-meetrine Gurla Mandhata ja vasakul Chiu kloostrimäe üksik püramiid.

Palvering ehk kora

Nii puhast Kailaši me oma teekonnal rohkem ei näegi. Nii palveringi alguspunktis Darcheni külas kui ka kora ajal varjab mägi enamasti end meie pilgu eest, aga ega seda nii väga nägema ei peagi. Teadmine, et ta on siinsamas, on olulisem nägemisest. Kailaši tunnetad oma teiste meeltega ja võib vabalt olla, et ta varjab end meelega. Et ilu ja suursugusus ei laseks ära unustada peamist, milleks siia tulnud oled. Palverännak leiab ju ikka aset eelkõige sinu sees, see on eelkõige vaimne matk ning oma uue ja puhtama seisundini jõudmiseks ei piisa üksnes füüsilisest kulgemisest.

Palvering ümber Kailaši ei ole iseenesest pikk, 52 kilomeetrit, aga see kulgeb kõrguses 4600 kuni 5700 meetrit, mis teeb selle läbimise lauskmaalt tulnute jaoks üsna raskeks. Kui sellele ei eelne ka korralikku aklimatiseerumist, siis ei pruugigi kora tegemine õnnestuda. Lisaks peab alati arvestama kõrgmäestiku heitliku ilmaga. Mu headel sõpradel jäi mõni aasta tagasi palvering tegemata, sest Kailašist kirdes asuv kora kõrgeim punkt Drölma La kuru oli nii paksu lume all, et palverändurite ja matkajate ohutuse huvides olid ametivõimud raja kurule lihtsalt sulgenud. Meil on ilma ja tervisega kõik hästi ja kora peale kulub igati keskmine aeg ehk kolm päeva.

Kora esimene päev viib Darchenist Drira Phuki. Seitsmetunnine teekond kulgeb piki looklevat orgu, rada palistamas suurejoonelised kaljuseinad, mis meenutavad üleelusuurusi kloostrimüüre, katedraale ja kirikutorne. See on joovastav vaatepilt. Aeg, tuuled ja vihmad on massiivseid kaljusid sedavõrd filigraanselt viimistlenud, et hakkad tõesti arvama − jumalad on selle kõik inimeste jaoks loonud, et nood omaenda väiksusest, tühisusest ja võimete piiratusest aru saaksid. Ja nad saavad: meile tuleb vastu kümneid hindu palverändureid, kelle jaoks viibimine nii kõrgel on jaksu ära kulutanud ja keda nüüd sulejopedesse ja villastesse mütsidesse- sallidesse pakituna hobuste seljas allapoole talutatakse.

Rikas hindu palverändur on tiibetlastele tegelikult hea teenistusallikas. Lauskmaal sündinud ja elanud inimene lendab lennukiga Simikoti, sealt helikopteriga Burangi ja edasi autoga Darchenisse. Kahe-kolme päevaga leiab ta end 4600 meetri kõrguselt, seal viibib ta päeva ja järgmisel kõnnib juba üles 5000 peale. Ja siis tabab teda otse loomulikult mäehaigus, sest aklimatiseerumist pole ta ju teinud. Nüüd astuvadki mängu tiibetlastest hobusemehed, kes poolsurnud hindu korraliku raha eest tagasi alla toimetavad. Aga võib minna ka hullemini. Nagu läheb selle hinduga, kelle jaks öö hakul pisut enne Drira Phuki teemaja lõplikult otsa saab ja kelle keha jaoks otse meie akna all pool ööd rahulikku paika otsitakse. Asju juhtub.

Teemaja vastas teisel pool jõge on väike Drira Phuki klooster. Väljastpoolt seda alles ehitatakse, aga samal ajal loevad igivana munk ja noor noviits kloostri peasaalis iidseid mantraid, lüües vahepeal palvetrummi ja helistades kellukesi. Ma ei saa sõnadest aru, aga seda pole vajagi. Kogu see helide harmoonia, viirukisuits ja meie peale ülalt vaatav Buddha loovad erilise hingestatuse, millest ei rebi välja ka aeg-ajalt läbi palveruumi tuiskav patsidega tiibeti plika või seesama noviits, kes ühtäkki kelmikalt naeratab ja silma teeb, ise seejuures mantrat katkestamata.

Kloostrist tulles on otse mu ees Kailaš, tipp pilvedes, järsud jäänõlvad pilvede vahelt alla tungivatest päikesekiirtest sillerdamas. Jah, see on tõesti kristallimägi või lumejuveel, mismoodi Gang Rinpotšet tõlkida võiks. Ma tunnen end üsna eufooriliselt, tunnen, et olen sellelt päevalt saanud hoopis rohkem, kui ma olen suutnud, raske seljakott seljas, seitsme tunni jooksul kulutada. Ma tunnen, et mind valdab rahu ja tasakaal, et ma olen õiges kohas ja teen õiget asja. Ma tunnen tõesti puhast ja selget õnnetunnet.

Järgmine päev ei vähenda seda. Liigume edasi ülespoole, Drölma Lale viiv rada on paaris kohas päris järsk, aga me liigume aeglaselt, ent hästi. Muidugi, meiega ühes suunas kulgevate tiibetlastest palverändurite tempot ei suuda meist keegi hoida, vastupäeva palveringi tegevad böni usulised on sama reipad. Aga sellest ei saa lasta end häirida, nagu sellestki, et mõned tiibetlased, nende hulgas meie kaks autojuhti ja koka abiline, teevad selle 52-kilomeetrise ringi ära üheainsa päevaga. Kurul heiskame palvelipud, loeme vajalikud mantrad või vaatame lihtsalt korraks enda sisse ja jätame budistide kombe kohaselt hüvasti sellega, mis meid siiamaani saatnud on.

Siit edasi viib tee alla. Kulminatsioon on möödas, suur asi on tehtud. Õhtuks jõuame Zutrul Phuki, pisikesse kloostrikülla, see matkapäev on olnud seitsme ja poole tunni pikkune. Me oleme just teemajast ostetud Lhasa õllega end värskendanud, kui Pin Tso tuleb ja küsib, ega meil juhtumisi mingeid ravimeid pole, mis koerahammustuse vastu aitaksid. Meie mõistmatu pilgu peale teatab giid, et samal hommikul on metsikud koerad rünnanud üht külaelanikku, kes nüüd puretuna oma suures elamistelgis valudes vaevleb. Anname naisele valuvaigistit, puhastame üpriski sügavad haavad majapidamises leiduva Hiina viinaga, laseme voodilinast sidemed rebida, need läbi keeta ja seome puhastatud haavad kinni. Rohkem me suurt midagi teha ei saa.

Õhtul külalistemajas oma magamiskambrisse pugedes paluvad meie naised juhuks, kui öösel peaks tekkima vajadus õue minna, mehi julgestama. Me ei saa keelduda. Aga küla ümber hulkuvat umbes 40-pealist koertekarja vaadates sigineb meestegi pilku teatud ettevaatus. Metsikud koerad on Kailaši piirkonnas nuhtlus, mis aasta-aastalt tõsisemaks muutub. Kolm-neli juhtumit aastas on sellised, kus koerte kätte sattunud inimesi enam aidata ei saa. Ka see on osa sealsest elust.

Kolmandal päeval pärast Darchenist lahkumist oleme sealsamas, kust alustasime. Palvering on tehtud. Tiibetlaste teadmiste kohaselt on kõik selles elus tehtud patud maha pestud. Selleks, et ka kõikides eelnevates eludes tehtud patud lunastatud saada, et karmaringist välja saada, peab tegema veel 107 kora’t. Siis saab Nirvaanasse. Ma ei tea, aga mul on kerge ja hea olla. Eks ilmselt mõjutab ka see, et oleme 5700 meetri pealt laskunud pea kilomeetri allapoole. Tundub, et ka matkakaaslastel on hea ja kerge.

Tagasi koju Matkasaapad saavad pakitud seljakoti põhja, käimiskepid leiavad koha auto põrandal istmete all. Seekordse mägimatkaga on ühel pool. Edasi viibime enamiku ajast autos, rongis või lennukis. Kodutee kestab rohkem kui kaks nädalat, viies meid alustuseks veel kaugemale Lääne- Tiibetisse, kuhu Lääne matkajaid satub üsna harva. Oma teekonnal külastame iidse Guge impeeriumi pealinna Tsaparangi, aga see on juba hoopis teine lugu.

Ja muidugi on hoopis omaette lugu 44 tundi vältav rongisõit Lhasast Pekingisse, läbi tõeliselt mõõtmatu Hiina, kus üheainsa linna läbimine võtab aega pool päeva ja mille seest võid leida kümme järjestikust Lasnamäed, ainult et kaks-kolm korda kõrgemaid ja suuremaid. Ja mida vaadates saad aru, kui hästi võrreldes tiibetlastega on oma naabriga läinud meil.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga