Päris-Hiinasse seiklema! Sichuan

Sichuan on Hiina osa, kuhu suurem osa Hiinat külastavatest turistidest ei jõua. Martin Pärn hüppas tundmatus kohas vette ning otsustas Sichuani provintsis ehk Päris-Hiinas lastele inglise keelt õpetada.

Sichuan on Hiina osa, kuhu suurem osa Hiinat külastavatest turistidest ei jõua. Martin Pärn hüppas tundmatus kohas vette ning otsustas Sichuani provintsis ehk Päris-Hiinas lastele inglise keelt õpetada.

Lend Pekingist Chengdusse, Sichuani provintsi pealinna Kesk-Hiinas, kestab kaks ja pool  tundi. Vaatamata asjaolule, et Hiina on maailmas kolmas riik välisturistide poolest, pole  siselendudel palju välismaalasi. Need 55 miljonit välisturisti, kes aastas Hiinat külastavad,  peatuvad enamasti Pekingis või Shanghais, mujale jõuavad vähesed. Samuti olin mina ainus  välismaalane oma lennul Sichuani. „Tere tulemast Chengdusse!” hüüavad mu võõrustajad, kui olen lennukist maha astunud  ehitusplatsile. Lennujaama ühendavad teed on üles kaevatud ning hoone sees ja väljas käib  ehitus. Chengdu linn, mis oma 15 miljoni elanikuga on sama suur kui Pariis, elab nagu kogu  Hiina  läbi suurt muutust – agraarlinnast moodsaks kiirrongide, metroo  ja  pilvelõhkujatemerega maailmatasemel suurlinnaks. Istun vanasse autoloksu, mis viib meid paaritunnise sõidu kaugusele väikekülla inglise keelt  õpetama. Eesootava kohta on mul ähmane ettekujutus − mind siia saatva organisatsiooni käest  olen kuulnud vaid vastukäivat infot ning viisat taotledes küsis saatkonna ametnik minult mitu  korda, kas ma ikka tean, mida teen. Ega täpselt ei teadnud küll. Väikese põhikooli juhataja oli koos kohalike inglise keele õpetajatega mulle vastu tulnud ning  nüüd sõitsime direktori isikliku autoga piki külavaheteid, sest ta pidas paremaks vältida  kiirteed, kus tuleb iga kilomeetri eest maksta. „Kas sa süüa tahad?” küsis koolijuhataja. Enne  kui jõudsin midagi vastata, keeras härra Zhang oma autoloksu ühe restorani ette. Olime  sõitnud vast tunnike ning olime juba päris Hiinas, eemal klantsist ja glamuurist. Kui olime tellimuse kirja saanud, toodi alustuseks lauda kohalike lemmikõlu Xuehua, mis on  üks maailma enim müüdud õllemarke. Õlut juuakse Hiinas palju, eriti mehed, naised siiski  üsna harva. Õllekannudeks on meie mõistes pitsid ja korraga juuakse terve klaasitäis.  „Ganbei!” tähistab hiina keeles nii terviseks kui ka põhjani joomist. Nõnda siis ganbeitasime,  kuni Sichuani delikatessid − vokitud paprikatest, pähklitest ja kanast gong bao roog ning hui  guo ruo, esmalt keedetud ja siis vokitud sealiha kapsaga − lauda toodi. Järgmisena vokitud  kartuliribad, loomulikult pooltoored koos paprikaga, nagu neid Hiinas armastatakse,  kurgisalat tšilliga, praetud baklažaanid, siis kalaleem ning lihatäidisega aurusaiad bao zi’d.  Hiinlastele meeldib näidata oma jõukust toiduga – mida rohkem, seda uhkem ja laud peab  olema lookas ka pärast söömaaega. „Sichuani toit on väga vürtsikas,” ütleb õpetaja, kes palub end Daisyks kutsuda. Trendikad  hiinlased on endale võtnud Lääne nimed. Mõnikord on nimevõtmine omandanud ka koomilisi  vorme, kui ringi jalutavad Fridayd (reede), Tigerid (tiiger) või Sharkid (haikala). „Tõesti vürtsine,” ehmatan pärast esimest suutäit. „Mulle meeldivad teravad toidud,” lisan  kohe. Esmalt nõudsid Hiina kõige vürtsikamate toitude poolest tuntud Sichuani road siiski  harjutamist, kuid nüüd mõistan Eestis elavaid hiinlasi, kes ütlevad, et kõik meie toidud  mekivad ühtemoodi: maitsetult. Järgmistel kordadel, kui sööma läksime, sain proovida ka  pullimune, kukeharja, pardiveresuppi ja palju muud isuäratavat. Koeraliha, nagu sageli Eestis  arvatakse, Hiinas ei sööda – kui, siis Lõuna-Hiinas erilise delikatessina. Koeri armastavad  rohkem korealased. Restoranis käik ehmatas muidugi ka – pärast lauast tõusmist visati kõik praht kilekotti ning  see omakorda aknast välja jõkke. Keskkonnateadlikkus on Hiinas veel lapsekingades. Sõit jätkus pärast kohalikus mõistes kiiret, pooleteisetunnist peatust. Sichuanis armastatakse  ajaga laialt ringi käia – kohvikutes, vabandust, teemajades ja restoranides istutakse teinekord  päikesetõusust loojanguni. Rüübatakse teed, näritakse sihvkasid, kõrvitsaseemneid või  pähkleid. Kohalik koolielu   Kool Pujiangi maakonnas, kuhu olime teel, on Hiinas väike – vaid üheksa klassi ja paralleele  vaid kaks. Igas klassis keskeltläbi 35 õpilast. Suurtes koolides võib paralleele olla 10–15 ja  õpilasi igas klassis 90 ringis. Hiina on suur. Meie Songhua küla põhikool asub keset riisipõlde, kus talvisel ajal küll rapsi kasvatatakse –  talved on siinses lõunamaises kliimas nagu meie kevaded. Riisipõldude äärtes kasvab sadu  sorte apelsine ja mandariine. Meiegi poodides müüdavad pomelod kasvavad siinsete põldude  vahel. Kohalike keldrid on täis apelsine, nagu meil sügisel õunu. Igale õpilasele antakse kooli  kaasa ka kott apelsine. Siiski alustati apelsinikasvatusega alles pärast Deng Xiaopingi reforme,  enne olid suured kollektiivmajandused – midagi sovhooside ja kolhooside sarnast ning  kasvatati vaid ükskuid kultuure, aga mitte apelsine.  Koolikord Hiinas on karm – kõik õpilased peavad ööbima koolis ja koju saab vaid  nädalavahetusteks, erandiks on vaid kõige nooremate klasside õpilased. Hommikud algavad  6.20 äratusega ja öörahu saabub kella 21.30-st. Äratuseks lastakse üle kooli suurtest  ruuporitest marsimuusikat, mille sammul lapsed käsi ja nägu pesema juhatatakse. Kogu ärkvel oldud aeg on kooli poolt sisustatud ja kooli territooriumilt pole kellelgi põhjust  lahkuda. Ka õpetajad ööbivad kooli poolt pakutavates kasarmutes, üldjuhul mitmekesi ühes  toas. Vanemad ja väärikamad pedagoogid on saanud ka omaette toa või isegi korteri.  Korteriomanikud elavadki koolis, neil oma „päriskodu” ei olegi. Teised õpetajad sõidavad  nädalavahetuseks minema – kes kaugemale, kes lähemale. Kooli juhataja elab näiteks 30  kilomeetri kaugusel vallakeskuses. Minu elamine ei erinenud palju kohalikest − tuba anti mulle valvuriputkasse, kohe  sissepääsuväravas. Betoonist põranda, lae ja seintega putkas on kokku kolm tuba, üks  valvurile, üks mulle ja üks kola hoidmiseks. Minu tuba on kaheksa ruutmeetri suurune ja  mööbliks on nari, kirjutuslaud, diivanilaud, korvtool, mille sain valvurilt laenuks, ning  veeautomaat. Lisaks nipet-näpet nagu tass, plekk-kausike, lusikas ja termosed. Kõigele  vaatamata oli minu elamine siiski veidi luksuslikum kui kohalikel. Sichuanis algab Tiibet Sichuani valdavalt han-hiinlastega asustatud alad jäävad kõik provintsi idaosasse, läänes  algavad Himaalaja mäed ning tiibetlaste autonoomsed piirkonnad. Suuremate rahutuste ajal  võib sinna minek olla välismaalastele raskendatud või sootus keelatud, kuid muul ajal on see  kõige lihtsam viis Tiibeti külastamiseks. Tiibeti provintsi ilma erilubadeta ei lasta, aga selle  äärealad, nagu Lääne-Sichuan, on samuti ajaloolise Tiibeti osad ning neis paigus saab  budistliku mäerahva eluolust aimu küll. Pealegi on seal vähem sõjaväelasi ning õhkkond  vabam kui „päris” Tiibetis. Meie Songhua kool asub täpselt nähtamatul piiril – viimased hiinlaste külad, enne kui algavad  mäed ja tiibetlaste alad. Kord külastas mind ka kohalik politsei, kes uuris, ega mul dalai-laama pilti või midagi muud keelatut kaasas ole. Sichuani jäävad ka mitmed hiinlastele pühad paigad – Emei mägi koos sinna kuuluvate  templite ja metsadega ning ahvidega, kes on (hiina) turistide poolt väga agressiivseks  õpetatud – ilma söögipooliseta ei maksa Emei mäele minna, vastasel juhul ahvid tulevad ja  ründavad. Samuti asub Sichuanis Emei mäest vaid kolmekümne kilomeetri kaugusel maailma kõige  suurem Buddha kuju. Le Shani 71-meetrine hiidkuju ehitati Tangi dünastia ajal ning see  valmis enam kui 1200 aastat tagasi. Kuju külastamiseks tuleks valida aeg, kui hiinlastel on  tööpäevad. Nädalavahetuseti või pühade ajal on neis paigus rahvamassid, mida meil näeb  laulupeol. Ja lisaks valitseb väljas leitsak 35-kraadise soojusega. Samal ajal Emei mäele tuleb varuda paksemaid riideid, sest 3000 meetri kõrgusel mäeharjal  on suvel keskmiselt 14–20 kraadi sooja. Ka kohalikud koolid korraldavad ekskursioone nende pühade paikade juurde. Meie Songhua  kool oli minu kohalejõudmiseks oma reisid sinna ära korraldanud, aga me külastasime hoopis  provintsi pealinnas Chengdus asuvat Sichuani muuseumit. Sichuan oli nagu enamik Hiina  provintse kunagi omaette kuningriik. Sichuanist on alguse saanud Bashu kultuur, millel oli  oma kirjakeel ja muust Hiinast eraldiseisev pronksesemete valmistamise traditsioon,  1980ndatel leiti Sanxingdui külast Kesk-Sichuanis mitmeid iidseid leide, nende seas ka  kuldne mask, mida provintsi muuseumi nüüd vaatama läksimegi. Kuigi mask on kuulus oma erilisuse poolest, jättis see õpilased ükskõikseks. Hoopis 3D-kino,  kus näidati iidseid hiina külasid ja jahipidamist, köitis õpilasi hoopis enam. Koolilastega reisimine on samuti paras kunst – Eestis on klassiekskursioonidel tavaliselt üks  buss, Hiina väikese kooli puhul oli kokku 23 bussi. Kogu logistika, virvarri ja muu melu  keskel ei suutnud ka kohalikud õpetajad enam korda hoida ning kohale olid toodud  sõjaväevormis korrapidajad, kes paigutati igasse bussi. Lapsed kamandati bussi marsisammul  ja välja samuti. Hiinas käinutel või seal esimesi tunde olnutel on kohe selge, et selles riigis autoga sõitmine on  enesetapp – liikluskultuur on olematu. Sama kehtis ka koolibusside kohta – kohalikud  bussijuhid on kas ükskõiksed, nahaalid või rumalad – üksteisest kolonnis pidev  möödasõitmine kamikaze’dena, samas kui kõikide busside lõpp-punkt oli sama ning ka  ajaliselt pidid kõik ühel ajal sinna jõudma, on hullumeelne. Minu buss sõitis välja  eelviimasena, kuid mingil hetkel oli see killavoori esimene. Kõige levinum viis sichuanlastel provintsi sees reisida on bussiga, sageli vanade loksudega,  mis on küll ülerahvastatud, aga vähemasti enamasti täpsed. Loomulikult keegi inglise keelt ei  oska ning busside marsruudid on märgitud Hiina kirjamärkidega. Elamuse võivad pakkuda ka  kohalikud rongid, mis liiguvad aeglaselt ja peatuvad iga natukese aja tagant. Kui sattuda ühte  vagunisse turult tulnutega, võib näha elus kanu või parte. Linnud pannakse kilekottidesse ja  üksnes pead paistavad välja ning nad asetatakse kohvririiulitele istuma – soojas kliimas läheb  liha kiiresti pahaks, alles kodus pannakse linnul pea pakule ja keedetakse supiks. Rongis võib olla ka toiduga kauplejaid – tegevus, mis on lubatud üksnes rongifirma esindajale,  kuid ega ühe nuudlikäruga tervet rongitäit toita jõua! Nii ongi mitmed kohalikud  spetsialiseerunud keedetud maisitõlvikute või grillitud kanakoibade müügile. Kontrolöri või  nuudlimüüja saabumisel visatakse kotid maisi ja kanakoibade ja muu hea-paremaga pingi alla  ning võetakse need jälle välja, kui õhk on puhas. Müük toimib tavaliselt kenasti, ühe-kahe  peatusega saab kogu kraam otsa. Loomulikult visatakse kanakondid, kilekotid ja muu  mittevajalik praht aknast välja. Minu kooliõpetaja karjäär Hiinas Songhua külas kestis napilt üle nelja kuu, mille käigus  õpetasin kohalikele lastele inglise kõnekeelt. Kahjuks oli enamiku keeleoskus väga nigel,  isegi olematu, ja suurtes klassides ei saanud enamik õpilasi tunnis öelda isegi ühtegi sõna,  rääkimata dialoogidest või muudest etteastetest. Räägitakse, pigem hüütakse korraga õpetaja  järel uusi sõnu. Peamine rõhk on sõnade kirjutamisel, mida on nii suurtes klassides lihtsam ka  korraldada. Sageli on ka hiinlastest inglise keele õpetajad olematu keeleoskusega, nendega  inglise keeles vestlemine oli sageli võimatu või päädis vaid kõige lihtsama info edastamisega.  Näiteks „Sinu tund on homme kell 8” oli mõnele ka keeleoskuse lagi. Minu lähenemine – dialoogid ja rääkimine inglise keeles, olgugi et väga primitiivses vormis,  oli paljudele väga raske. Kolmelauseline jutuke, mis algas tervitusega, jätkus küsimusega ja  lõppes hüvastijätuga, oli paljudele ületamatu. Kuigi sõnad, mida tuli kasutada, olid kõigil  õpitud. Kahjuks on paljudel hiina õpilastel väga raske leida motivatsiooni, sest vanematel puuduvad  võimalused neile keskharidust ja kõrgemat haridust pakkuda. Kui rahalised võimalused ka on,  siis peetakse konkurentsi ülikooli ja isegi kohalikku kutsekooli liiga tihedaks ning õppimisest  selle sisulises mõttes loobutakse väga varakult. Paljud õpilased ei osanud öelda, mis ametit  nad sooviksid või kelleks saada. Ainus, mis ühendas peaaegu kõiki, oli see, et taheti saada  rikkaks. Loomulikult saab Hiina suurlinnade eliitkoolides ja mõnes väga spetsialiseerunud koolis,  näiteks Shaolini kung fu koolis, maailmatasemel hariduse. Samuti on Hiina tippülikoolid  suurepärased, ent suuremale osale elanikkonnast jäävad need võimalused kättesaamatutesse  kaugustesse, kuigi statistiliselt on hiinlaste haridustase tõusnud mitu korda ning igal aastal  lõpetab järjest enam kõrgharidusega hiina noori ülikoole, jääb nendes pakutav haridustase  sageli kehvaks. Enne veel, kui minu õpetajaamet läbi sai, korraldati naaberkülades ka väljanäitus – mul oli  võimalus teha kõikides naaberkülades näidistund ning lõunatada kohalike koolide direktorite  ja õppealajuhatajatega. Teistes koolides näidistunde pidades olid õpilastel laubad higised, kui  välismaalane neid tahvli ette kutsus, täpselt nagu Songhuas esimestel nädalatel. Lahkumispäeva hüvastijätukõned meie koolis olid oodatult väga liigutavad. Nende põhiline  sõnum oli, et paljudel tekkis huvi inglise keele vastu, ja mina omalt poolt ütlesin, et ärge  kartke unistada ja neid unistusi täide viimast. Kui palju minu õpetamisest siin kasu on olnud,  seda on mul raske öelda. Vähemasti kuues klass oskab nüüd peale tähestiku ka koduloomade  nimesid, põhilisi viisakusväljendeid ning what’s up öelda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga