Kagu-Aasia mägikülade hääbuvatel radadel

Juhuse tahtel sattusin mõni aasta tagasi Tai loodepoolses osas Mae Sariangi lähistel külapulma. Mehed popsutasid väljas piipu ja küpsetasid tähtpäevaks ohverdatud siga. Oranžide keede ja punase-mustatriibuliste seelikutega naised olid kogunenud hämarasse kööki kolde ümber. Istusin koos pruutpaari suguvõsaga suure toa põrandal ja jälgisin tseremooniat.

Juhuse tahtel sattusin mõni aasta tagasi Tai loodepoolses osas Mae Sariangi lähistel külapulma. Mehed popsutasid väljas piipu ja küpsetasid tähtpäevaks ohverdatud siga. Oranžide keede ja punase-mustatriibuliste seelikutega naised olid kogunenud hämarasse kööki kolde ümber. Istusin koos pruutpaari suguvõsaga suure toa põrandal ja jälgisin tseremooniat.

Sellest hetkest said Kagu-Aasia külad mulle südamelähedaseks. Mis iganes see konkreetselt  oli, mis mind tollel korral Mae Sariangi lawa hõimu juures võlunud oli, ajendas see mind  järgneva aasta jooksul paariks kuuks Tai, Myanmari (Birma), Laose ja Vietnami  põhjapoolsetele aladele reisima, et nende mägikülade elu fotodele jäädvustada. Peamiselt Hiinast või Tiibetist aegade jooksul sisse rännanud ning tihtipeale kodakondsuseta  vähemusrahvad elavad Kagu-Aasia mägisemates piirkondades ja viljelevad alepõllundust  nagu ka sajandeid tagasi. Nii elab sealkandis sadu mägihõime, igaühel neist oma rahvust  eristavad riided, traditsioonid ja uskumused. Ühelt poolt paelusid mind need külad oma kõikehõlmavas lihtsuses. Nii mõneski raskemini  ligipääsetavas kohas tekkis tunne, nagu oleksin ajas paarsada aastat tagasi läinud, kuna  ümbritsev oli lihtsalt nii kirjeldamatult erinev meile osaks saanud mugavustega maailmast.  Teisalt tundsin mingit seletamatut kurbust selle üle, et elu sellisena, nagu see praegu nendes  Kagu-Aasia külades veel eksisteerib, on varem või hiljem pöördumatult kadumas. Ja mõnel  pool juba kadunudki. Elu ilma asjadeta   Valdavalt vaiadele ehitatud majapidamistes on üks-kaks peaaegu tühja tuba, kus kogu  perekond vanavanematest pisipõnnideni üheskoos resideeruvad. Mööblit sisuliselt ei ole,  ainult mõned lavatsid ja mõnel pool ka madal laud või paar miniatuurset taburetti.  Külavanema sarnaselt asjadest tühjas majas seisab uhkes üksinduses mõnikord siiski  televiisor, isegi kui see on ainus maja, mis on vooluvõrguga ühendatud ja elektrit jagub vaid  paariks tunniks päevas. Osa elamisi on ehitatud tiigipuust või savist ja mõnel on laastudest või „tänapäevasemalt”  plekist katused, aga üldjuhul on ehitusmaterjaliks kasutatud bambust ja lehti. Bambus on  külaelanikele lõputu inspiratsiooniallikas, olles vahendiks nii maja karkassi, seinte, põranda  kui ka lae ehitamisel ja ühtlasi sobiv nii toidunõude, mööbli kui ka tööriistade valmistamiseks. Toa keskel on enamasti lahtine tulekolle, kus süüa tehakse. Suits pääseb välja katusesse või  seintesse jäetud avaustest ning korstnat kui sellist ei ole. Vett tuleb tuua ühest suurest kaevust  küla keskel. Suuresti elatuvad külaelanikud sellest, mida oma põllul kasvatavad või oma  kätega valmistavad. Riis on neile kõige olulisem selleks, et ellu jääda. Muud, peale hüti,  väikese põllulapi, mõne kana, kuke ja ehk ka sea, neil ei ole. Rikkamal perel on veel lehm või  vesipühvel. Tassike rohelist teed   Oma senise suletuse tõttu on Myanmari mägikülad ühed Kagu-Aasia autentsemad, nii palju  kui ma reisides märkasin. Sattusin Hsipaw’ ja Kyaukmè külade kanti. Kuna nendesse  piirkondadesse jõuab turiste vähe, on nähtu valdavalt väga ehe. Osa kohti ei saa ka turistid  külastada, kuna teatud piirkondadesse omapäi reisimine on Myanmaris välismaalaste jaoks  keelatud. Minna saab aladele, kus etnilised vähemused on sõjaväelise diktatuuri kontrolli all. Tolmaval külavaheteel enda ümber ringi vaadates näeb suure tõenäosusega emiseid  mudaloigus põõnamas, uudishimulikke lapsi ringi jooksmas ja arglikumaid nurga tagant  piidlemas, memmesid oma päevatoimetusi tegemas või trepil tubakat suitsetamas ja mehi aeg-ajalt lehmavankril möödumas, beetli närimisest punaseks värvunud suud naerul. Myanmari inimesed on ühed sõbralikumad ja vahetumad, keda teel olles kohtasin. Külades  ringi käies kutsus iga natukese aja tagant keegi mind oma koju, valas massiivsest plekist  teekannust mulle tassikese rohelist teed ning pakkus suhkruroost tehtud magustoitu. Kogu  pere kogunes kolde äärde juttu rääkima. Kordusid samad küsimused ja vastused, mida mu mootorratturist giid vahendada üritas. Kust  sa tuled, kui vana sa oled, kas sa oled abielus, kas sa ei karda. Neil oli raske mõista põhjust,  miks ma vabatahtlikult reisisin, kuna nende elu möödub paikselt. Teise külla või linna  minnakse pigem arsti pärast või turul kauplemiseks, mitte selleks, et ringi vaadata. Selle asemel, et minult enda pildistamise eest raha küsida, nagu osa külades Tais või  Vietnamis kohalikel tavaks, eeldasid külanaised Myanmaris, et mina neilt fotode tegemise  eest raha ootan. Nii mõnigi kord tundsin end oma kaameraga justkui kohmaka valge olendina  tulevikust. Pildistamine oli nende jaoks päevasündmus, milleks mindi nii mõnigi kord riideid  vahetama. Jääb üle vaid loota, et posti pandud fotod lõpuks nendeni ka kohale jõudsid. Silmipaitavalt täiuslik   Laoses sõitsin Hiina piiril asuvasse unisesse väikelinna nimega Sing Buri, mille lopsaka  loodusega ümberkaudsetel aladel elab suur hulk hõime. Ühel päeval sõitsin rattaga ringi ja  sattusin hmongide külla. Juba paar sajandit tagasi Lõuna-Hiinast Vietnami, Laosesse, Taisse  ja Myanmari migreerunud hmongid on minu jaoks üks huvitavamaid Kagu-Aasia hõime tänu  nende subkultuurilistele eripäradele. Inimesed olid koondunud ühe suurema hüti ümber ja kutsusid mind lahkesti sisse. Keset  hämarat tuba seisis üks mees oma kahemeetrise bambusest pasunaga (mis meenutas  väljanägemiselt orelit) ja teine suure trummiga. Inimesed istusid, jutustasid ja naersid, lapsed  jooksid ringi valgete peapaeltega ja laest rippus alla hunnik isesuuruses paberist ornamente.  Pasuna ja trummihelide taustal kostis nurgast kellegi kurblik laul. Alles siis mõistsin, millega  tegemist. Nüüd oli lisaks külapulmale ka matustel käidud. Hmongidele on iseloomulik väga kõrgel tasemel käsitööoskus, mis nähtu põhjal oli kõige  erakordsem Põhja-Vietnamis. Sealse lummava riisipõllurohelise maastiku, trepiastmetena  looklevate põllulappide, uduste orgude ja mäetippude taustal moodustavad nende rahvariiete  erksad värvid, julged mustrid ja filigraansed tikandid silmipaitavalt täiusliku kontrasti. Väikest kasvu väledad „musta hmongi” naised Vietnami Sa Pa piirkonnas kasutavad riiete  värvimiseks indigot, mistõttu on nende pihud tumedaks parkunud. Oma sinkjasmusti riideid  täiendavad nad kirjude villaste sallide ja suurte hõbedast kõrvarõngastega. Sealsamas,  natukene põhja pool, elavad aga „lille-hmongid”, kelle riietuses esineb eriline  kontsentratsioon maailma kõige rõõmsamaid seelikutesse volditud ja jakkidesse tikitud värve. Oranž kera hallis taevas Märtsis-aprillis on taevas külade kohal aga hall ja õhk suitsuvingune. Päike tõuseb ja loojub  iga päev oranži kerana hallis taevas ning hiljem asendab teda sama värvi kuu ilma ühegi  täheta. Külaelanikud valmistuvad vihmaperioodiks, põletades metsa ja maad, et vihmade  tulekul viljakale pinnasele uus kraam kasvama panna. Enamasti on iga küla spetsialiseerunud mingile oma konkreetsele tegevusele, mis võib  tuleneda põlvest põlve edasi antud teadmistest või keskkonna iseärasustest. Näiteks  keskendutakse ühes kohas kudumisele, teises tikkimisele, kolmandas riisinuudlite tegemisele.  Omaette meeldejääv oli sattuda Laoses aga külla, mis oli oma „spetsialiteediks” valinud  kohaliku puskari lao-lao, mille tootmine käis paari ruutmeetri suurustes kuurides. Hommikune turg on koht, kus kõik need erinevad oskused rahaks või muuks kasulikuks vahetatakse. Turul saadakse kokku, puhutakse juttu, tehakse süüa, luuakse uusi tutvusi. Teadmatus on õnnistus?   Paari kuu jooksul kümnetes külades ringi käies tekkis mul nende Kagu-Aasia hõimude vastu  sügav austus. Põgenike, sageli ka allasurutute või turismiatraktsiooniks tembeldatuna ei ole  nendel inimestel sageli olnud võimalust oma elu valida. Neil puudub ligipääs korralikule  arstiabile ja nad lepivad väga vähesega. Nad ei tea midagi hüvedest, mis eksisteerivad  siinpool maakera, ega aima ilmselt ka hea tahtmise juures neid pseudoprobleeme, mis nende  hüvedega õnnistatud inimesi vaevavad. Millist väärtust võiks ühe keskmise külaelaniku jaoks pakkuda näiteks iPad, kui tema kodus ei  ole ööpäev ringi elektrit, rääkimata telefoniliinist, ja tema päeva olulisimaks teemaks on toidu  lauale toomine? Mingil põhjusel tundub suurem väärtus olevat sellel, kui mõni noor  lääneeurooplane paariks nädalaks ühte sellisesse mägikülla saadetakse, et näha, kuidas ta  sealse kasina eluga toime tuleb ja selle ajaga end materiaalsetel hüvedel põhinevast  maailmapildist võõrutada suudab. Erakordselt sitketena rassivad need hõimurahvad päevast päeva edasi, harides oma põllulappi,  müües käsitööd ning kõndides laps või koorem kukil kümneid kilomeetreid päevas. Ja ometi  ei lugenud ma nende tedretähnilistelt nägudelt välja kurbust või meeleheidet oma olukorra  üle, vaid pigem oskust tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Ma nägin, kui raske võib olla nende  inimeste elu ja kui õige on nende ellusuhtumine sellest hoolimata. Igal juhul ei kiirustaks ma  tegema järeldust, et nad ei ole õnnelikud. Ainult aja küsimus Ühest küljest toob majandusareng ja turismi levik hõimude jaoks lähemale muu maailma  mugavusi, mis külaelanike elu lihtsamaks muudavad. Teisest küljest kaasneb progressiga aga  paratamatult vähemusrahvaste sulandumine selles keskkonnas domineeriva kultuuriga −  sealjuures paraku ka avatus kaasnevatele negatiivsetele mõjutustele. Näiteks mida paremad on teed, mis küladeni viivad, seda rohkem võib seal märgata tehnikat,  aga seda vähem seda miskit, mis nende elanikke teistest väliselt eristab. Nii mõneski kohas on  külaelanikud tagajärgede üle mittejuurdlevate turistide pahaaimamatu käitumise tõttu ja  lootuses rohkem raha teenida oma „elukutset” vahetanud. Kui ühel päeval turistid enam  mingil põhjusel ei tule, on terve hulk inimesi ilma tööta. Ka käsitöö ei pruugi olla enam see, mida on tehtud põlvest põlve oma tarbeks, vaid see, mida  turistid ostaksid. Paljudes külades on säilinud küll oma traditsioonid ja usk, ent rahvariideid  kannab argipäevil üldjuhul ainult vanem põlvkond (ja sedagi mõnel pool vaid turistide  meeleheaks). Hiina import on odavam, kui ise kangast kududa ja sellest riideid valmistada. Areng nendes Kagu-Aasia külades on ilmselt vältimatu ja tõenäoliselt on see vaid aja  küsimus, millal need hõimud suuremal või vähemal määral oma identiteedi kaotavad. Ma ei  ole kindel, mis neile parem või õigem oleks, ent paratamatult on mul kahju, kui mõtlen,  kuidas nende etniliste vähemuste kultuur 10–20 aasta pärast hääbuda võib, kui selle hoidmise  nimel riigid teadlikult ei pinguta. Muutused võivad ju olla vältimatud, kuid seda erilisem on  see, mida selles idapoolses maailmanurgas on praegu veel võimalik oma silmaga näha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga