Raamatututvustus

Hanna Miller 100 põhjust minna Belgiasse Randvelt 2012 Hanna Miller on kirjutanud Belgiast korraliku raamatu. Aga nagu korralike asjadega tihti juhtub, kipuvad nad igavad olema. Aja- ja kultuuriloolist ülevaadet on huvitavalt võimalik kirjutada ikka siis, kui ise üleni selle aja- ja kultuuri sees oled. Kui pead teatmeteoseid ümber jutustama, pole enam huvitav. Autori kohalolek tuleb ses raamatus välja paaris arglikus episoodis − sellest on kahju, sest iseenesest räägitakse huvitavatest asjadest (arhitektuur, kunst, piltvaibad, nahktapeedid jm), mis saaks lugejale lähedasemaks, kui nende esitlus oleks isiklikum. Iseenesest huvitavad peatükid, mis kirjeldavad rahvapidusid ja jõulutavasid, annaks selleks ju ometi suurepäraseid võimalusi. Kui „Minu…”-sarja on tihti kirutud, et seal kaob kauge maa isiklike emotsioonikeste taha täiesti ära, siis selle teosega on juhtunud vastupidi. Hanna Milleri raamat oleks ikkagi tark Belgiasse sõites kaasa võtta. Häda on aga selles, et isegi kodus laua taga on seda raske lugeda. Kujundaja on valinud nii väikesepunktilise tähešrifti, et kui seda teksti peaks kusagil rappuvas autos või rongis lugema, siis on peagi kõik silmade ees kirju. Üldse on see üks poolikult kujundatud raamat. Kokkuvõttes on saanud keskmine toode. Tiit Pruuli   Kristina Kallas Minu Vietnam Petrone Print 2012 Ilmselgelt on positiivne, et Vietnami kohta on hakanud ilmuma ka eestikeelset kaasaegset kirjandust. „Minu Vietnam” on ehk mõnevõrra erinev teistest „Minu…”-sarja raamatutest. Selles on kindlasti äratundmisrõõmu neile, kes ka ise juba Vietnamis käinud, uut ja huvitavat neile, kes alles plaanivad siiakanti tulla, ja samas ka neile, kes tahavad Vietnamiga vaid raamatusõna vahendusel tutvust teha. Kuna raamatu autoriks on noor ema, siis ei tule üllatusena, et raamat on paljuski beebikeskne ja võib vallalisele, lasteta reisihuvilisele veidi igav tunduda. Teisest küljest võib see teistele noortele emadele julgust süstida, et ka ise kuskile kodust kaugemale koos lapsega seiklema ja miks mitte ka elama minna. Positiivse poole pealt. Faktivigu on vähe ja peab ütlema, et autor on vietnamlaste kultuurilisele taustale päris hästi pihta saanud. Raamatus väljatoodud katkendid teistest Vietnami kohta toodud raamatustest on head ja tõsisemal Vietnamihuvilisel tasuks soovitatud kirjandusega lähemalt tutvuda. Negatiivse poolelt pean kindlasti mainima, et natuke liialt palju on kurtmist elu-olu probleemide üle – Vietnamis on tegelikult suhteliselt lihtne elada ja pisiasjadest pole mõtet suurt numbrit teha. Sellepärast hingepõhjani solvuda või end alandatuna tunda, et välismaalane peab Vietnamis millegi eest rohkem maksma kui kohalik, on kuidagi lapsik – teenides kümme korda rohkem kui kohalikud, ei ole mõtet vaielda selle üle, kas maksad bussipileti eesti ühe või kaks eurot. Sama puudutab ka paljusid teisi aspekte. Usun, et raamatu autor oleks oma Vietnami- elu rohkem nautinud, kui oleks vaadanud uutele kogemustele ja ümbritsevale sama avatud meelega kui ta elukaaslane, kelle puhul paistis välja pigem kohanev kui võrdlev lähenemine (näiteks soov vietnami keelt õppida). Raamat on paljuski Hanoi-keskne, st kõik raamatus kirjutatu on ainult Põhja-Vietnami kohta. Tahaks loota, et ehk võtab keegi vaevaks kirjutada raamatu ka Lõuna- Vietnamist – on siin ju paljut, millest ka Eesti turistid siia tagasi igatsedes õhinaga Eestis sõpradele räägivad. Kuigi „Minu Vietnam” võib tunduda tõsisele reisisellile veidi liialt pisiasjade pärast muretsev, võiks raamatu läbi lugeda küll. Ralf Urbanovitš

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga