Aeganõudva bürokraatia kadalipu läbimise järel said eestlased Peaaegu Kõige Kõvema Paberi Venemaal ning sellega koos unikaalse loa Venemaa sisevetes välislipu all seilamiseks. Kogemusi sellest põnevast retkest jagavad Leida Lepik, Kaido Kama ja Erik Sakkov.
Miks?
Suvise laevareisi eesmärk oli selgeks teha, kas välismaise laevaga on Venemaa siseveekogudes seilamine võimalik. Jaanus Piirsalu kuulis, et Venemaal oli vastu võetud seadus, mis lubas 2011. aasta 1. jaanuarist ametlikult välislipu all sõitvatel laevadel Venemaa sisevetesse siseneda. Sõber Reigoga oli tal mõni aeg tagasi tulnud mõte, et huvitav oleks seigelda veeteed pidi näiteks Tallinnast Moskvasse. Liikumist leevendava seaduse vastuvõtmise järel tundus see võimalik.
Asja uurima hakates selgus, et ikkagi on vaja luba, mille saamiseks on kehtestatud valitsuse määrusega kord. Loale peavad allkirja andma kaheksa Venemaa ministeeriumit ja ametkonda ning kõige viimase ehk lubade loa allkirjastab Venemaa valitsusjuht ehk peaminister. Määruse oluline punkt kõlas, et kõik need kooskõlastused tuleb saada kätte kolme kuu jooksul. Oli selge, et Eestist seda teha ei ole võimalik ja seega otsis Jaanus abi Venemaa turismiametnike käest. Head nõu sai ta Venemaa turismitööstuse liidu Loode-Venemaa regiooni asedirektorilt Tatjana Gavrilovalt, kes soovitas mitmeid firmasid, kes võiks aidata, ja sealhulgas ka mereekspeditsioone korraldavat Peterburi firmat RusArc. Meie valik langes neile, sest selgus, et nad korraldavad just meie reisiga samal ajal välismaistele laevadele regatti Arktikasse Franz Josephi maale ning nende esimene etapp on Peterburist Solovetsideni. Sellega oli otsustatud marsruut ja reisi toimumise aeg. Lisaks sellele, et RusArci tore meeskond korraldas kogu vajaliku paberimajanduse, korraldasid nad kogu reisi jooksul ka vajalikud lootsid, lüüside ja sildade avamised, kütuse ja lõbusa meresõitjate seltskonna Poolast, Norrast, Soomest ja Venemaalt. Olime ametlikult osalejad rahvusvahelise purjeregati „Adventure Race 80dg” ehk AR80 esimesel etapil.
Kuigi lootsime, et ehk jõuab loale alla kirjutada veel Vladimir Putin, hakkas asjaajamine veidi venima ning meie sõiduloale kirjutas 12. mail alla juba uus peaminister Dmitri Medvedev. See on Peaaegu Kõige Kõvem Paber Venemaal. Medvedev lubab sellega Ruhnu Karul sõita Venemaa sisevetes.
Jaanus Piirsalu pani kirja Loode-Venemaale purjetamise jaoks vajalikud juhised ja kontaktid ning neid saab lugeda ajakirja Paat sügisesest numbrist.
Laev ja meeskond
Pärast mitme laeva ülevaatamist otsustas Jaanus Haapsalu puulaevaseltsile Vikan kuuluva ühemastilise jahta Runbjarn kasuks. Lisaks sellele, et laev oli tänu suurusele ja muudele tehnilistele näitajatele sobilik, aitas otsustada ka see, et seltsi eestvedaja Alar Schönberg oli kohe nõus ise reisil osalema, aitama kokku panna meeskonda ja otsima reisile finantseerimisvõimalusi. Sellele veel lisaks laeva ajalooline taust. Jahta on koopia laevadest, mida kasutati 19. sajandil kaubaveoks Balti- ja Läänemerel ning mille ilma mootorita eelkäijad käisid kaubavahetuse eesmärgil tihti ka Loode-Venemaa järvedel ja sadamates. Miks mitte jälle proovida. Sedakorda lastiks reisi- ja seiklushuvilised rändurid, kes suures osas olid osalised ka Runbjarni ehitamisel. Kapteniks oli nõus tulema Veljo Heinmets ehk Käke.
Haapsalu – Tallinn – Vergi – Peterburi
19. juunil alustas Runbjarn kapten Käke juhtimisel kodusadamast reisi. Tallinnas oli pikem laeva remondi, proviandi muretsemise, meedia ja sponsoritega suhtlemise peatus ning jaanilaupäeva eelõhtuks jõudis laev Vergi sadamasse, kuhu kogunes ka suurem osa reisiseltskonnast. Selle aasta esimese ja meile viimaseks jäänud jaanitule paistel alustasime sõitu. Meri oli pisut kuri ja tuul vastu, aga kogenud kapteni ja tüürimehe juhtimisel jõudsime pärast 22-tunnist sõitu järgmise päeva õhtuks Peterburi. Oma esimest pikemat merereisi alustav Reigo kirjeldab sõitu nii: „Ruhnu Karu loksus niivõrd, et magamisest ei tulnud midagi välja. Peale iga suuremat sahmakat üle parda sajatanud mereveest imbus osa läbi tekilaudade ka vööris asunud magamiskohtadele. Märjad olid nii madratsid, magamistarbed kui ka riided. Kois lamades tekkis kohati tunne, et laeva nina tõuseb kuni 90 kraadi, et peale seda taas suure prantsatusega vastu merevett lajatada. Sama tegid ülemistel koidel maganute pead vastu laevatalasid. Laevakell lõi kõikumise tõttu vahet pidamata, iseenesest, justkui kummituslaevas.”
Kuigi meie reisi tutvustavatel kaartidel oli muude sihtsadamate hulgas märgitud ka Kroonlinn, siis sinna me ei jõudnud. Põhjuseks, et Kroonlinna sisenemine on välispurjekatel siiani keelatud. Piiri ületasime Peterburi meresadamas, kus kohe ei leidnud küll hästi varjatud sildiga tollikaid, kuid meie suureks üllatuseks läks piirivalves ja tollis kõik probleemideta. Ametnikele piisas vaid kapteni ja Jaanuse ning meie kõigi passide ülevaatamisest. Laeva ega meeskonda ei kontrollitud, õnneks mitte ka meie provianti. Aega kulus napilt tund.
Peterburi – Pähklisaar − Laadoga
Selleks ajaks, kui AR80 regatile avastart anti, maruline ilm õnneks taandus ja taevas selgines ning saime nautida uhket vaadet, mis avanes, kui meiega kokku üheksa purjekat sõitsid läbi tuledes Peterburi kaheksa ülestõstetud silla alt läbi. Runbjarnilt oli võimas vaade tervele laevade rivile, sest regati korraldajad tunnistasid meie laeva enda oma järel kõige tugevamaks ja panid meid kolonni lõppu. Selleks, et saaksime vajaduse korral teisi, väiksema mootoriga laevu aidata. Ja hätta jääjaid oli, sest Neeva vool on väga tugev, ca 4–5 sõlme, mis ongi enamiku jahtide kiirus mootoriga sõites. Nii pidimegi õige pea ühe poolakate jahi sleppi võtma. Meie Runbjarni käik-põhjas-kiirus on kaheksa-üheksa sõlme, Neevat pidi üles liikusime ühe sõlmega. Pärast 16 tundi rühkimist jõudsime jaanipäeva järgsel pärastlõunal Neeva suudmes asuvasse Pähkinälinna (Schlisselburg), mis on tõeline Vene väikelinn, aga oluline sellepoolest, et asub kohas, kus Neeva väljub Laadoga järvest. Jõe keskel on Pähklisaare kindlus, mida II maailmasõja ajal sakslastel ei õnnestunud vallutada ning mis takistas neil Leningradi täielikult ümber piirata ja kaitses nn eluteed, mille kaudu linna leiba toodi. Käisime kindluses, puhkasime ja täiendasime meeskonda.
Süväri jõgi (vene keeles Svir, vepsa Süvär, soome Syväri)
Süväri jõgi ühendab Laadogat ja Äänisjärve. Üks oluline osa Volga ja Läänemere ning Valge mere ja Läänemere vahelisest veeteest. Pikkus 224 kilomeetrit. Sõit ikka veel vastuvoolu. Tõusev päike ja hommikune paks udu ning meie kui kõige tugevamad ikka kolonni lõpus ja seega ka kõige uhkema vaate osalised. Iga päev ei näe kaheksat jahti läbi päikselise udu vaikselt ülesvoolu rühkimas.
Tundub, et enam ilusam ei saaks olla ja siis tuleb meie operaator Riho ja kirjeldab vaateid, mis olid enne seda, kui üles ärkasin ja tekile taipasin ronida. Minu ja kõigi veel magavate reisikaaslaste jaoks sai Riho selle ilu ka filmilindile.
Süväri jõel läbisime oma teekonna esimesed kaks lüüsi, millest üks tõstis meid ülespoole koguni 16 meetrit. Meiega koos oli lüüsis suur Peterburi-Moskva kruiisilaev, mis oli täpselt lüüsi laiune.
Omamoodi vaatamisväärsus on see, kuidas need pealt 100 meetri pikad reisi- ja kaubalaevad jõgede peal sõidavad. Liiklus on tihe, Süväri ja Neeva kaudu tulevad Moskva turistid Peterburi ja Kaspia nafta Soome lahte ning lüüsijärjekorras ootab teinekord ankru peal kuus-seitse laeva. Ja kui vaadata, mismoodi nende suurte laevadega kiires voolus ja liivamadalate vahel sõidetakse, siis pole jõelaevakaptenitel ookeanimeeste ees vaja häbeneda midagi.
Verhnije Mandrogi
Väga uhke turistilõks enne Äänisjärve. Meie Rocca al Mare ja Disneyland koos – vanadest küladest kohale toodud vanad majad, värvilised vene stiilis uued puumajakesed, Venemaa väidetavalt esimene viinamuuseum. Ülikallite hindadega kohvikud, restoranid, suured ühisöögimajad, kuhu mahub terve laevatäis turiste ja suveniiripoed. Kõik see oli ehitatud ühe rikka Peterburi ärimehe poolt vana vepsa küla asemele, et teenindada suvel kruiisituriste. Kohalik rattalaenutaja rääkis, et parimatel päevadel on raha kulutamas 12 kruiisilaevatäit turiste üle maailma. Väga kallis koht. Kaimaks oli kaks korda suurem kui Peterburis, aga näiteks vee tankimise ja prügi äraandmise eest tuli maksta veel eraldi. Kütust pidid väiksemate tankidega jahid tooma 30 kilomeetri kauguselt asulast taksoga. Pelmennaja’s sattusime ühte lauda noore puhkepausil oleva ettekandjaga. Uurisime, kas ta teab, miks vepslased siit ära läksid, ja vastus oli pisut ootamatu, aga samas ka Venemaal ootuspärane – neile ei meeldinud siin enam elada.
Besov Nos ja Äänisjärve kaljujoonised
Äänisjärvest teadsin varem, et seal on kaljustel kallastel palju kaljujooniseid ja Kiži saarel kirikud, mis ehitatud ilma ühegi naelata. Juba paadireisil olles hoiatasid järvel varem käinud vene purjetajad, et seal me alles võime vatti saada. Äänisjärve lained võivad olla karmimad kui merel. Tegelikkuses läks meil nii hästi, kui vaid tahta oskasime. Nägime nii kaljujooniseid kui ka kuulsat kirikut ilusa päikeselise ilmaga ning teel olles oli tuul parajalt vaikne ja puhus soodsast suunast, s.t enamuse ajast kas tagant või küljelt ehk et saime isegi purjetada.
Soomlaste laeva kapten, kelle sugulased Äänisjärve äärsetelt aladelt pärit, rääkis, et Besov Nosi petroglüüfide juures käimist võib tähtsuselt võrrelda Egiptuses püramiidide külastamisega, aga see olevat mööda maad väga vaevarikas. Mida Venemaa äärealade teede olukorda aimates võis ka ette kujutada. Bessov Nosi neem asub Äänisjärve idakaldal ja kuuldavasti mõned lähikonna külade tööpuuduses elanikud korraldavadki turistidele petroglüüfide vaatamise reise. Ehk siis ka kohalike abiga on lihtsam jõuda pärale veeteed pidi. Meil, oma laevaga tulijatel, oli kohale jõudmine väga lihtne. Oluline oli leida õige kaljuneem ja sellele võimalikult lähedal asuv ankrupaik ning omada väikest paati, millega purjelaevalt kaldale saada. Meie jõudsime neeme kõrval asuvase vaiksesse lahesoppi purjekas Peeter I juhtimisel kaunil täiskuuvalgel ja veetsime rahuliku öö. Kaldal telkisid turistid. Öösel vahis olles muigasime, et võis neil alles olla üllatav vaatepilt, kui üheksa purjekat nende vaatevälja liuglesid. Püüdsime nende rahulikku olemist mitte häirida. Päikeselisel hommikul sõudsime kaldale. Mööda siledat kaljust randa oli kerge liikuda, tuli vaid hoiduda märgadele kohtadele astumast-kukkumast. Metsa mööda tagasitulek oli raskem, sest mõni aasta tagasi oli piirkonnas möllanud päris korralik torm ja tormimurdu ei olnud veel jõutud ära koristada.
Teadaolevalt on Äänisjärve idakalda leiukohtades üle tuhande joonise, mis raiutud kaljusse kiviajal 5000–7000 aastat tagasi. Erinevalt näiteks Alta kaljujooniste muuseumis nähtust on sealsed joonised üle värvimata ja seega on nad paremini näha päikeselise ilmaga, eriti just hommikul ja õhtul külgvalguses. Meile maapealseks jalutuskäiguks eraldatud aeg oli lühike ja nägime neist vaid murdosa. Õnneks oli ilm päikeseline ja joonised hästi näha ja kuna reisi juhtiva Peeter I meeskond oli varem seal käinud, siis oskasid nad juhatada meid ka kohe õigesse kohta. Nägime erinevaid ja tuntumaid kujutisi – luiged, põdrad, päike, saarmas, sisalik ja ka Bessi ennast. Nime Bess (tont, kurat) olevat suurimale joonisele andnud XVI sajandil mungad. Legendi järgi olla Bess tahtnud oma kodu kaugemale vette viia ja hakanud neeme nööripidi järve poole sikutama, kuid suutis vaid suure tüki lahti rebida ja kukkus koos sellega järve.
Petroglüüfide uurija Linevski on kirjeldanud seda joonist umbes nii: oletatavasti esimesena loodud Bessi kujutis ühtib ülitäpselt kaljupinna mõningate pisidetailidega. Kuradi trapetsilaadse eestvaates keha poolitab sümmeetriliselt kaheks sirge pragu, mis ilmselt on vanem kui joonis ise. Samuti paikneb ta nägu nii, et suu jääb kohakuti väiksema lõhega, mis moodustab keskjoone ühe haru. Arvatakse, et Bessi käel olev ristimärk on hiljem Muromi kloostri munkade poolt juurde joonistatud. Leidsin, et eestlasest kaljujooniste uurija Enn Ernits proovib just seda väidet oma uurimuses kummutada (vt http://www.folklore.ee/tagused/nr37/ernits.pdf). Sealse kandi kaljujoonistest on põhjalikult ja huvitavalt kirjutanud Abram Stoljar artiklis „Muinaskarjala vaimuvara”, mille Eesti Kirjandusmuuseum on samuti teinud internetis loetavaks (vt http://www.folklore.ee/tagused/nr17/stoljar.pdf).
Bolšoi Goletsi
Järgmine peatus on Äänisjärve väikesel saarel Bolšoi Goletsil, kus teadlased avastasid kaljujoonised alles hiljaaegu. See on saare ilus osa, koledamast osast rääkis meile Peeter I madrus Valeri. Sellel saarel tegutses üks esimesi kommunistliku Venemaa sunnitöölaagreid, mis oli teetähiseks hilisemale Gulagi arhipelaagi moodustanud laagrivõrgustikule. Laager alustas tegevust väidetavalt juba varastel kahekümnendatel ja laagriasukate põhitegevuseks oli kivimurrust eri suurustes kiviplokkide käsitsi väljamurdmine ja tahumine. Saare suurust arvestades on seda raske uskuda, kuid laagri parimatel aegadel olla seal olnud paar tuhat sunnitöölist. Laagri elukondlikust osast saare põhjaosas pole suurt midagi alles, peale paarikümne barakitüüpi ehitise vaevu veel äratuntava aseme.
Teine lugu on pea kogu saart hõlmava kivimurruga. Paarikümne meetri sügavused kivimurrud ja senini korralikult riita laotud kiviplokkide hunnikud on igal juhul muljet avaldavad. Kogu see kraam olla murtud lahti, töödeldud ja transporditud käsitsi, abiks vaid algeline käsiraudtee ja palkidest sadamakraana. Millal laager suleti, ei osanud keegi meile öelda. Tõsiasja, et süütuid inimesi suri selles sunnitöölaagris raske töö kätte ilmselt üksjagu, meenutab sel inimtühjal saarel värskelt püsti aetud tagasihoidlik puurist.
See saar oli meile sissejuhatus Valgemere kanali ehitusega ja Solovetsi saarel olnud vangilaagriga kaasnevatesse kolelugudesse.
Kiži
Kiži saare nimi pärineb kindlasti karjala keelest, kuid nime täpne etümoloogia pole teada. Ühe variandina on räägitud nimekujust Kižansaari. Kižil asub 18. sajandil rajatud imeilus puukirikute kompleks (kaks kirikut ja kellatorn). 1990ndate algusest alates toimuvad kirikus jälle teenistused.
Nõukogude ajal rajati saarele vabaõhumuuseum, kuhu toodi kokku hulga puukirikuid ning lisaks ka vana ja uhket karjala ja vepsa taluarhitektuuri. Mingitel põhjustel on meie ja karjalaste taluarhitektuur läinud erinevaid teid – meie elasime rehega ühe katuse all, aga karjalased laudaga ühe katuse all ning rehi oli neil eraldi hoone). Karjalaste suured ja võimsad kahekorruselised majad (pertti) koosnevad eluruumidest, laudast ja küünist ning veel mitmesugustest panipaikadest. Talvel sai loomi talitada nii, et õues käimist ei olnud. Praegu elavad muuseumitöötajad oma igapäevast elu muuseumieksponaatides – nendessamades kokkuveetud karjala majades. Mis tundub päris mõistlik olevat – kunagi pole hea, kui maja tühjalt seisab. Kohalikke elanikke saarel enam peaaegu ei ole.
Kogu muuseumi sildimajandus meile muidugi karjalast ja vepsast ei räägi, vaid ikka vanast ja põlisest vene kultuurist.
Saarel peatudes saime sõbraks kellamees Igoriga. Aga Igor pole mitte lihtsalt kellamees, vaid kellamängu meister – tema juures käivad õpilased kaugelt ning tema kellamänguga on välja antud heliplaate. Väga avara silmaringiga mees ning teadis päris palju näiteks meie setode tsässonitest. Saime koos Igoriga kellatornis istuda ja tema kellamängu lähedalt kuulata. Ning kui Kižilt välja sõitsime, siis kiirustas Igor jalgrattaga üle saare kiriku juurde, ronis torni ning saatis meid kellamänguga ära.
Valge mere kanal (Belomorkanal)
Äänisjärve ja Valge mere vahelised järved ja jõed moodustavad koos Valge mere kanaliga ühtse laevatatavate veeteede süsteemi. Eralaevu on seal mõni üksik, vastu tulevad peamiselt Vene lüüsisüsteemidega klappivad 3,5-meetrise süvisepiiranguga Volga-Donid, -Neftid ja -Baltid. On ka samas mõõdus Vene sisevete kruiisilaevu, aga purjekaid tullakse terve külaga vaatama. See Stalini ajal rajatud veetee on üks osa kogu Venemaad hõlmavast muljetavaldavast siseveeteede võrgustikust, mis võimaldab kaubalaevadel sõita Balti merest Valgesse merre ning edasi suurte jõgede vetele ning Musta ja Kaspia mereni välja. Kohalikud räägivad uhkusega, et „Bellamor-kanal” on inimkätega rajatud – siin töötasid Stalini sunnitöölised ja kõik need kanalid ning tammid on inimjõul, ilma ekskavaatoriteta kokku tassitud ja selle käigus hukkus 50–200 000 inimest. Nad isegi ei tea, kui palju täpselt, keegi ei viitsinud lugeda! Ja see ei lähegi inimestele korda – kehitavad õlgu. Nagu see oleks mõnes teises kohas juhtunud ega puudutagi otseselt nende peret. Neis lüüsides ja kanalitel oli kogu aeg natuke kurb ja õudne tunne. Lüüsid on range kaitse all, sest nagu jõgede keeramisega ikka – mõni meri kuivab ära, mõni linn ujutatakse üle ja osa inimasustusest jääb allapoole uut veepiiri, olles nüüd ahvatluseks halbadele inimestele. Piltlikult öeldes on see kanalite ja lüüside süsteem nagu laevasõit üle mäe – 70 meetrit üles ja siis 120 meetrit alla või vastupidi. Sõidad lüüsi sisse, väravad suletakse ning vesi kas lastakse lüüsi või lüüsist välja – ja laevuke on jälle uuel tasemel – niimoodi tõustakse või langetakse Belomori läbides 19 korda. Viimase lüüsi taga on linnake nimega Sorokka ehk Belomorsk ja tee maailma ookeanidele on valla.
Solovetsid
Solovetsi saared on paarisajast saarekesest koosnev arhipelaag, kus inimesi on vaid paaril suuremal saarel. Elanikke on sõltuvalt aastaajast viiesaja ja tuhande vahel. On külakesed, poekesed, sarad, lehmad, pori, pori, pori ja veel kord pori. Teid ei ole. No on, aga need koosnevad peaasjalikult teeaukudest.
Solovetsi klooster on UNESCO kaitse all olev 15. sajandil rajatud ilus ja uhke rajatis, mida Nõukogude ajal sai otse loomulikult kasutada … vangilaagrina. Tänapäeval püütakse seda unustada ja klooster on jälle munkade käes. Kloostris juhtunud suured imed jutustavad peamiselt sellest, kuidas klooster on imeliselt vastu pidanud kõikidele rünnakutele ja hävitamiskatsetele – küll pommitasid inglased, küll venelased ise. Kloostri seinad koosnevat nii suurtest kividest, mida inimjõul kuidagi tõsta pole võimalik. Ju on need sinna asetanud Taevased Väed ja Käed. Nii ongi selle kloostri imed nagu kõik teisedki imed Venemaal – meid taheti hävitada, aga me ei hävinud.
Kogu see kant on ju tegelikult selline nukker ja natuke õudne koht. Surmalaagrite ja vennatapu pärast. Iga nurgatagune nõukogude põhjalas oli ju vangi- ja surmalaagriks muudetud. Väga paljud seal elavad inimesed omavad stalinlike õudustega ka isiklikku kokkupuudet − kelle isa istus, kelle isa valvas, kelle isa tapeti, kelle isa tappis. Ja see ei ole mingi saladus, kõik teavad, mis toimus. Hukkunute arv, millega opereeritakse, on astronoomiline ja kuulata venelase suust, et seal või seal hukkus nii mitu tuhat inimest, on justkui lihtne ja igapäevane − hukkus jah ning see paarsada tuhat siia-sinna justkui ei morjendakski kedagi. Nagu oleksid veel uhked selle üle! Seal tapeti, piinati ja vägistati aastakümneid. Aga rahvas võtab seda umbes nii, nagu see oleks juhtunud kusagil kaugel Hiinas, mitte nende koduõuel. See koduõu polegi õieti enda oma, see on kellegi teise mure - las see siis niidab ka. Nõges on hea – varjab prahi ära.
Aga inimesed on ikka lahked ja toredad. Solovetsi jalgsimatkal pakkusid kohalikud noored meile merikarpe maitsta ja kutsusid istuma. Näitasin Valamol kingituseks saadud Imetegija Nikolai, meremeeste kaitsepühaku ikooniga ripatsit, mille olin oma tormijope taskusse õnne ja kaitset tooma talletanud. Noor venelane asus oma asju näitama − tal oli kolm kaelaketti. Ühe otsas oli rist. Teise otsas oli Imetegija Nikolai. Kolmanda otsas oli ... Stalin.
Põlised läänemeresoome alad
Tegelikult kulges kogu Ruhnu Karu teekond mööda põliseid läänemeresoome alasid. Ainult et tänapäeval on seda läänemeresoomlust vähe alles jäänud ja kogu tee võib rahulikult läbi sõita nii, et sugurahvaste värgist suurt aimugi ei ole. Kohanimedest saab küll aru, kes siin maal on elanud. Aga selleks tuleb neid läänemeresoome kohanimesid teada, praegu pruugitakse valdavalt venekeelseid või siis venepäraseks mugandatud nimesid. Aga eesti keeles võiksime ikka rääkida Äänisjärvest, mitte Onegast.
Teisele poole Narva jõe suuet jäävad vadjalaste, ingerisoomlaste ja isurite asualad. Neeva jõgi voolab läbi isurite maa, Süväri läbi vepslaste maa. Äänisjärve kallastele jäävad vepslaste ja karjalaste asualad, Valge mere kanal on rajatud läbi karjalaste maa. Nende suurte veeteedega on lugu nii, et just peamiste liiklussoonte äärest taandusid meie sugu rahvad kõige varem (ehk siis venestusid). Nii näiteks on vepslaste asuala praegu Süväriga pooleks lõigatud – põhja poole jõge jääb Äänis-Vepsa ning lõuna poole Kesk- ja Lõuna-Vepsa. Aga jõe enda äärest enam vepslasi otsida mõtet ei ole.
Teine põhjus, miks me läänemeresoomlasi ei märka, on see, et tänavapildis nad lihtsalt ei eristu keskmisest venelasest. Nad ei käi ringi rahvariietes ega laula pidevalt Kalevala runosid. Nad elavad Vene riigis oma igapäevast elu ja valdavad väga hästi vene keelt. Ja nii võid sa karjalasega rahulikult pika venekeelse jutu ära rääkida, ilma et teaksid, kellega tegu on.
Kui tahta tõepoolest minna vaatama meie hõimurahvaid, siis tuleb hoida kaugele suurtest keskustest ja veeteedest ning minna vähe ligipääsetavatesse küladesse. Üks väheseid erandeid selles asjas on Äänis-Vepsa külad, mis asuvad päris Äänisjärve ääres (vepsa keeles Änine) Süväri jõesuudmest põhja pool. Tahtsime tagasiteel käia ära nende „pealinnas” Šoutjärves (ven keeles Šeltozero). Kuid kohale jõudes selgus, et sadamarajatised on sedavõrd lagunenud, et kapten Käke meie laevaga sinna ligi sõita ei riskinud. Nii saimegi vaadata ilusat vepsa külaarhitektuuri ainult vee pealt.
Pikemalt loe reisi kohta Jaanus Piirsalu blogist http://jaanuspiirsalu.blogspot.com