Paar suve tagasi ühe mongolist sõbraga mitmenädalasel Mongoolia-ringsõidul olles selgus, et kõrbes või stepis „metsapeatust” tehes keeras ta end alati näoga ja joaga lõuna suunas... sest sealpool on Hiina. Ma ei tea, mida mongolid teeksid sellises olukorras tugeva lõunatuule puhul, kuid selline käitumine mongoli poolt võtab üsna lühidalt kokku rahva laiema meelsuse oma suure ja rahvarikka lõunanaabri suhtes.
Ausalt öelda ei suuda ma meenutada kuigi palju Venemaaga piirnevaid riike, kus venelastest ja Venemaast, vaatamata kõikidele probleemidele ja valusale ajaloole, suhteliselt hea sõnaga räägitakse. Mongoolia on üks sellistest. Mongolid tunnevad vaatamata raskele ja keerulisele Vene ajaloo seosele, et Venemaa neid ja nende eksistentsi riigina ja rahvana ei ohusta. Küll aga ohustab Hiina. Riik on tegelikult oma geograafilise asukoha tõttu unikaalses olukorras – kahest piiririigist üks on maailma suurim, teine maailma rahvarohkeim. Mongoolia rahvaarv, mis on pisut alla kolme miljoni, jääb alla isegi paljude Hiina suurlinnade linnaosade rahvaarvule.
Pärast mõnda napsu – olgem ausad, pärast Tekst : Hannes Hanso rohkem kui mõnda napsu − räägib sulle iga teine etniline mongol − olgu nad siis päris-Mongooliast või Hiina provintsist Sise- Mongooliast −, kuidas nad ajaloos poolt maailma valitsesid ning kuidas kavalad hiinlased pettusega neid maailmavalitseja staatusest paljaks varastasid. Mongolitel on okas nendest aegadest kindlasti sügaval hinges. Kui vaadata tänapäevast Hiina kaarti, mille puhul hiinlased räägivad iidsetest Hiina aladest, siis on ajalooline fakt, et selle territooriumi vallutas ja hiljem pärandas neile Tšingis-khaani järeltulija Kublai-khaan ehk mongolid. Hiina on alati Mongooliat pidanud oma riigi osaks − Nõukogude Liit sundis hiinlasi 1920ndatel Mongooliat iseseisva riigina tunnustama. Hiina valitsus nimetab ka praegu kangekaelselt Mongooliaga piirnevat provintsi Sise-Mongooliaks. See jätab mongolite meelest õhku võimaluse, et naabrist gigant proovib ühel päeval „ajaloolise ebaõigluse” mingis vormis ära lahendada.
See on ka põhjus, miks Mongoolia valitsus üritab Hiina rolli riiklikus majanduses võimaluste piires kontrolli all hoida. Mongoolia sõltub kauba ja toitainete tarnetes suures osas just Hiinast. Praktiliselt kogu Mongoolia-suunaline transiit Aasia kaubanduspartnerite Lõuna-Korea ning Jaapaniga tuleb riiki läbi Hiina sadamalinna Tianjini. Hiina on seda olukorda korduvalt Mongoolia survestamiseks ära kasutanud. Hiina ärimehed ja töölised on enda jaoks avastanud Mongoolia tohutud, hiljuti avastatud maavarade varud. Ametlike kaevanduste kõrval on hiina tööliste või investeeringute baasil püsti pandud arvukalt illegaalseid söe-, kulla- ja vasekaevandusi. Selle tagajärjeks on paraku arvukad keskkonnaprobleemid – tsüaniidi ja kemikaale täis jõed jne. Meenub üks suurem paari aasta tagune vastuvõtt Ulaanbaataris, kus ELi ametnikuna kohal olin. Vahetasin visiitkaarte ühe Hiina riikliku investeerimisfondi töötajaga. Mees pajatas oma plaanidest Mongoolias, rääkis, kui raske on mongolitelt kaevandamiseks litsentse saada... ja lisas pisut tagasihoidlikult, et seetõttu on tema firma investeeringute portfelli jaoks ette nähtud 500 miljonit dollarit natuke raske ära kulutada.
Mongoolia välispoliitika ja majanduspoliitika on just Hiina-hirmu tõttu praktiliselt üks ja seesama. Riigis näib olevat konsensus, et kõikidest suurematest välistehingutest peab üks kolmandik minema Venemaale, üks kolmandik Hiinale ja ülejäänud kolmandik nn kolmandale naabrile ehk Euroopale, USA-le või mõnele teisele regioonivälisele riigile. Lõuna-Gobis asuvad tohutud söe-ja vasekaevandused Tavan Tolgoi ja Oyun Tolgoi, mis paiknevad vaid paarisaja kilomeetri kaugusel Hiina piirist. Praktiliselt kogu kaevandatav süsi ja vask läheb möödapääsmatult Hiinasse. Vaatamata sellele on mongoli poliitikud kangekaelselt keeldunud luba andmast Hiina rööpmelaiusega raudtee ehitamiseks riiki, isegi kui see peaks piirduma vaid paarisaja kilomeetriga (raudtee on Mongoolias Vene rööpmelaiusega). Niisiis sõidavad sajad kallurid lakkamatult mööda maastikku sadu kilomeetreid edasi-tagasi, et süsi ja vasemaak Hiina piirile toimetada. Sellest tulenevad tolmupilved liiguvad õige tuule puhul sadade kilomeetrite taha.
Mongoolias on Hiina-sõltuvuse vähendamiseks isegi loodud plaan raudtee ehitamiseks Lõuna-Gobi kaevandustest Venemaa sadamalinna Nahhodkani. Majanduslikku ratsionaalsust selle tagant otsida ei maksa, kuid poliitilist loogikat jääb ülegi. Kõige kentsakamaks teeb Lõuna-Gobi olukorra asjaolu, et Hiina-poolsed läbirääkijad ja Sise-Mongoolia provintsitasandi ametnikud on sageli etnilised mongolid ning asju aetakse mongoli keeles. Mongoolias kasutatakse tänapäeval kirjakeelena vaid slaavi tähestikku. Sise-Mongoolia, vaatamata Hiina RV koosseisus olemisele, on ainuke mongoli ala, kus ka praegu võib tänavapildis näha iidset mongoli kirjaviisi. Ja kohalikud on selle üle uhked. Põnev oleks teada, kas ka nemad end rohuväljadel „metsapeatust” tehes lõuna poole keeravad. Mongolid on väga uhke rahvas...
P.S. Loo autor on suur Hiina fänn ja tekstis kajastatud seisukohad kajastavad tema tähelepanekuid reisidelt, mitte hinnanguid Mongooliale ja Hiinale.