AVASTAME KOOPAID

JUHTKIRI

Riski piiril matkamine

On olemas terve turismitööstuse haru, mis lubab osalejad viia „maailma kõige ohtlikumatele matkadele”. Aga päriselt ka oleme viimasel ajal kuulnud mitmest matkast, seiklusest, ekspeditsioonist, mille käik on kujunenud dramaatiliseks ja lõpp etteaimamatuks. Andras Kaasik tunnistas pärast ühe maailma ohtlikema mäe − K2 − vallutamist, et see oli kaheksatunnine surmahirmuga võitlus. Taimaa jalgpallipoiste pisikeseks seikluseks mõeldud retk kujunes rahvusvaheliselt jälgitud horroriks. Üle miljoni jälgijaga reisiblogija Ryker Gamble hukkus juulikuus Kanadas Shannoni kosel.

Riski piiril matkad on enamasti mitte lihtsalt rasked ja keerulised füüsiliselt või tehniliselt, vaid ka psühholoogiliselt. Just see faktor määrab tihti selliste matkade lõpplahenduse. Ja psühholoogiline ettevalmistus ränkade retkede jaoks algab ammu enne matka ennast. Oma rolli võivad siin mängida juba varase lapsepõlve hirmud, kompleksid, kasvatus. Kindlasti on inimesi, kes ei astuks mitte mingi hinna eest sisse isegi mitte meie kohalikesse pisikestesse Ülgase koobastesse.

Selleks, et hirmule juba tegelikkuses otsa vaadata, tuleb kõik varitsevad võimalikud situatsioonid enne teele minekut oma peas läbi mängida. Kui hirm – iseenesest normaalne reaktsioon – tabab sind ootamatult, on sealt ainult üks sammuke paanikani ja siis on lõpp tõesti lähedal. Kui me jahtlaev Lennukiga ümber maailma purjetasime, kordasime endile ikka aeg-ajalt, et kui laevaga peaks midagi juhtuma ja alus tuleb maha jätta, siis mida keegi meist siis teeb. Ükskõik millises laeva otsas ma sel hetkel poleks olnud, oleks ma käsikaudu leidnud tee veekonteineriteni, et need päästeparve juurde tuua. Samamoodi mängisid kaaslased läbi oma rollid – kes vabastab päästeparve, kes võtab raketid, kes sidevahendid. Kui Raido Rüütliga autode ümbermaailmareisi tegime, muu hulgas läbi Afganistani jt ohtlike riikide sõitsime, olid meil läbi mängitud mitmed manöövrid juhuks, kui keegi me autosid sõidu ajal peaks ründama.

On üks tabav kujund, mida olen kuulnud ekstreemsete militaarmatkade korraldajatelt – kui asi päris hull, pane kõigepealt lutsukomm suhu ja ime see lõpuni. Ehk siis rahune, hinda ohu tegelikku iseloomu ja suurust, kalkuleeri oma võimeid, mõtle punkt-punktilt läbi, mida nüüd tegema pead. Rahulikult. „Igast olukorrast on väljapääs,” teab mu üheksa-aastane poegki.

Samas peab meeles pidama, et ka Ülgase või Piusa koopad pole ohutud, ka Eesti metsa võib ära eksida nagu džunglisse. See tähendab, et lisaks lutsukommile pane juba enne kodust välja minekut taskusse ka vile. Vilega saab otsijatele endast märku anda. Seda soovitust tasub võtta nagu lutsukommi omagi – natuke piltlikult ja natuke päriselt.

Tiit Pruuli