Armunud Amazonasesse

Gled-Airiin Saarso käis kevadel Ecuadoris, sest eelmisel Peruu reisil kogetud Amazonas oma võimsuses ei lase enam lahti, ikka ja jälle sunnib see kohvri pakkima ja sinnakanti sõitma.

Head sõbrad on mitu korda küsinud, miks olen reisidelt tagasi tulles nii kirgas, ja uurinud, kas olen armunud. Praegu võin julgelt vastata, et jah! Olen armunud Amazonase jõesse, kus kallas kahel pool jõge on kohati kitsam, kohati laiem ning kus vool on vahel kiirem, vahel aeglasem. Jõkke, kus ujuvad kaimanid ning mille kaldal potood ehk tüükasorrid heliredelit huilgavad. Puudelatvades magavad või liiguvad tasakesi ka laiskloomad ja hüppavad lärmakad ahvikarjad.

Tahan kohtuda või põgeneda iseenda eest

Reisides on raske enda eest põgeneda. Pikem olmeliste ebamugavuste talumine muudab meele heitlikuks. Pidev sotsialiseerumine grupiga tõukab otsima looduse lähedust. Andides, metsa ja lumepiiri vahelises páramo’s sai meelerahustuseks pikalt jääda silmitsema mõnd õit või putukat, süvenedes igasse kroonlehte või tiivamustrisse. Olen reisides palju kogenud teatavat meditatiivset seisundit, kui kuumusest ja magamatusest tekib füüsiline väsimus ja vaimne põgenemise soov nii enda kui ka teiste eest. Nendel hetkedel olen mõelnud, miks ma üldse siia kaugele tulin, kui kodus on nii hea toimetada ja lähedastega koos olla. Kodus olles aga paistavad ahvatlevana kauged maad, teistsugune elu, võõrad lõhnad ja soojus. Ladina-Ameerika kirjaniku Gabriel García Márquezi teostes on kirjeldatud sarnast hõllanduse tunnet. Olla šamaanirituaalil alasti oma tahtmiste ja klammerdumistega, vaadata täiskuu jõepeeglit ja justkui iseendast möödumist – see jätab jälje ning mõjutab veel mõnda aega.

Otavalo kuulus käsitööturg ja šamaanide kogukond

Vulkaanidega ümbritsetud kahe ja poole kilomeetri kõrgusel Andides asuvas Otavalo linnas on aastasadu peetud kuulsat käsitööturgu. Südalinna tänavatel kaubeldakse põlisasukate tekstiili, ehete, puutöö, nahkesemete, kübarate ja jalanõudega. Kohtasime seal isegi sini-must-valges värvitoonis rätikute stendi. Looma- ja toiduturud jäävad linnast väljapoole.

Otavalo lähedal Ilumání külas asub üle sajaliikmeline šamaanide kogukond, mille asukad on seal paiknenud mitu põlvkonda, praktiseerides ja edasi kandes ravimise traditsioone. Erinevalt kitchwa põliselanike kirevatest rõivastest kannavad šamaanid valget särki ja pükse.

Meie grupist otsustas viis liiget kasutada võimalust ja osaleda koos šamaaniga õhtusel puhastusrituaalil. Osal oli selleks kindel isiklik põhjus, teistel lihtsalt uudishimu. Personaalsel kohtumisel šamaaniga pole mõtet eurooplase kombel küsida, et mis minuga saama hakkab. Šamaan annab rituaali tehes pigem inimesele võimaluse end avada ja taasavastada.

Oli juhtumisi täiskuu neljapäev, kui kohtusime šamaaniga kokkulepitud ajal parklas. Ta tuli parasjagu kedagi puhastamast, sõites mõningase hilinemisega kohale oma päevinäinud sedaanis. Šamaani naine jäi autosse ootama, kaasa tuli šamaani poeg ja veel üks mees. Alustasime jalgsi lühikest teekonda rituaalipaika. Hakkas pimenema, kuid taskulampi polnud kusagilt võtta. Jalutasime kerges vihmasajus pühapaika Peguche kose juurde. See paik pidavat kaitset andma. Nii viimane inka Atahualpa kui ka vabadusvõitleja Simón Bolívar olevat seal end vaenlaste eest varjanud. Kose juures oli teisigi turiste ning ootasime, et omaette jääda. Meie giid Aliine püüdis hispaania keeles välja selgitada, kuidas rituaal toimuma hakkab. Kuna Ecuadoris olevat inimestel tööl palju kadedust, kurja silma ja pingelisi suhteid, siis oli meie ravitseja otsustanud sooritada puhastuse selle parandamiseks. Saime ükshaaval seista kose all karges vees. Helendavad putukad ja täiskuu valgustasid püha paiga vaateid. Šamaani nõgeseviht jättis jäljed nii kehale kui ka hingele. Tseremoonia lõpetas roosilehtedes kümblemine ja puhutud suits. Kandsime taskus kaasa antud taimi ning keetsime neist leotise, millega end üle valasime. Võib esitada pragmaatilise küsimuse, kas rituaalist oli kasu? Arvan, et see sõltub inimese avatusest, ning mina otsustasin olla avatud.

Sõit Amazonase vihmametsa selvasse tuhandete liikide juurde

Naftatööstuse õitsengul 1960. aastatel loodud Texaco laagrist Lago Agriost või teise nimega Nueva Lojast suundusime suure jõe juurde. Pärast poolt aastat saan taas tunda Amazonase kallastel kasvava džungli elu ja kõdunemise lõhna. Meie metsagiid William viis meid džunglisse retkedele nii päeval kui ka öösel. Ta pööras ümber mahalangenud lehe, et näidata meile üht mürgiseimat konna. See punane pöidlaküüne suurune olevus on inimesele puudutades surmav. Oli tunda giidi pinget, kuna loomakese leidmine ei õnnestunud tal lihtsalt. Otsida tuli kaua, kuid looduse tundmine andis talle eelise. Õnneks nägime selle konna ära, aga lähedale pildistama minna ei julgenud. William otsis näilise kergusega põõsastest ja liaanidest möödudes mõne linnu, laisklooma või ahvi, mida meile näidata. Seejuures rõõmustas ta nagu laps. Me ei suutnud kokku lugeda, mitut uut liiki kohtasime, aga neid oli külluslikult. Uurisime võrguniidis tiirlevaid tõuke, kellest kord saavad liblikad või kooruvad mardikad. Nende olevuste elu, mis ripub sõna otseses mõttes niidi otsas, kosub, kasvab, koorub ja tõuseb siis lendu või saab kõrvalpõõsas võrku punuva ämbliku omaks.

Meeltega matkamise üks tipphetki oli metsa ja soo piiril elavate nabasigade ehk pekaaride kuuldud hääled ning karja juhtiva kuldi lõhna haistmine. Need sead võivad liikuda kuni 150-pealistes karjades. Giid õpetas meid kuulma ja nägema tumedaid väikseid põrsaid, kes mudasse takerdudes inimeste eest pagesid. Giid William oli üles kasvanud džunglifarmis. Ta tundis džunglit ja pidas sellest lugu. Aukartus ja teadmised andsid Williamile tema töös ka eelise. Hakkasin ka ise paadis mõlaga sõudes tasapisi tundma, et kui inimene on korra end selvale andnud, siis võtab selva inimese vaimu üle. Euroopas käinud mehena oli Williamil viimase peal matkavarustus. Hindava pilguga mõõtis ta meie vihmakeepe ja binokleid. Õnneks oli reisibüroo andnud tarvilikust varustusest põhjaliku nimekirja ja me ei pidanud end häbenema.

Lisaks erinevate liikide kohtamisele saime põliselanike külas tundma ka juka taime. Õppisime seda uhmerdama ja sellest õhukest leiba küpsetama. Lisaks õppisime uhmerdama ja röstima kakaoube ning küpsetama šokolaadi. Saime teada, kuidas suhkruroojookide maitseid eristada, õppisime jooma puutomati mahla ning avastasime pisikeste pirukate – empanada’de – retsepte. Kõik need kogemused olid tõelised gurmeenaudingud.

Kui olin koolieelik, käis meil postiljon korra kuus kodus vanaemale pensioniraha toomas. Jutu järgi oli postiljoni sugulasest meremees toonud Aafrikast nende perre kaasa ahvi. Ahv koduloomana oli ka minu tolleaegne soov. Iga kord, kui postiljon jälle raha tooma tuli, lootsin, et ta on seekord ahvi kaasa võtnud. See mälestus, minu vanaema ja tollased lapse tahtmised meenusid mulle, kui indiaani külas juka leiba küpsetades üks kohalikku perre võetud ahv minu särginarmastega mängima tuli ja sügamist nurus.

Vulkaanid ja kosed – koolis õpid, päris elus koged

Liikusime mäest alla 250 meetri sügavuse Quilotoa järve äärde, mis tekkis pea tuhat aastat tagasi kokkuvarisenud vulkaani asemele. Erk sinakasroheline järv meelitas end ligi. Tagasi mäest üles ei olnud meil jaksu ronida. Tuli selgeks saada uus teadmine: kuidas eristada alpakat, laamat, muula, hobust ja eeslit. Kellega neist on turistil mugavam liikuda? Milline neist loomadest ronib mööda treppe ja milline on nõus vaid mööda rada üles-alla ronima?

Minule osutus valituks üks kuulekas hobune. Kogenud reisijuht Aliine taltsutas aga eeslit mäest üles ronima.

Looduse aktiivsust on Ecuadoris tunda eelkõige vulkaanide tegevusest. Teekond maailma ühe aktiivseima ja jõulisema vulkaani Tungurahua lähedusse oli ärev, sest me ei tedanud, mil moel podisev mägi end meile näitab − siiski avas ta korraks end meile pilvede tagant. Cotopaxi vulkaani ümbritsevas rahvuspargis kuulsime vulkaani tegutsemise kumedat häält, mida on keeruline kooliõpikutes kirjeldada. See oli nii ehe, et looduse valitsemine meie tahtmiste üle oli üheselt mõistetav. Põlisasukate poolt vulkaanile antud nimi Cotopaxi tähendab tõlkes ’kuu kael’.

Vahepeal katsime pikki vahemaid lennukiga. Mõttes oleks tahtnud siis olla kondor. Viimasel päeval saime seda linnutunnet kogeda tehnika abil Ruta de Cascada Agoyani joal. Kuulan mõttes laulu ja tajun, kui sürreaalne on lennata mõni minut trossi mööda klambritesse kammitsetuna, kui päris kondor mu pea kohal kõrgustes hõljudes mind vaatleb. Tundsin suurt hirmu, et lendu tõusta. Mõtlesin, et mis küll motiveerib kondorit seda tegema ning mida ta sel hetkel mõtleb? Kas on see ainult jahtimise tungist?

Olen põline kooliinimene ning tean, et pärast reisil käimist vajab õpilane lisapingutust, et tagasi õppimise lainesse saada. Samas olen ka ema ning tean, et teismelisele tolerantsuse selgitamine on sarnaselt suur pingutus. Stressi, määramatuse ja ebamugavustega toimetulek ning teistega arvestamine ja oma panuse andmine ühiste ilusate hetkede ja tugevate sidemete loomiseks tekib tihti just reisil olles. Kooliõpiku pildil nähtud vulkaan ja Coriolisi jõu kogemine ekvaatoril on seotud mitme taju ja emotsiooniga. Need võivad õpetada uusi väärtuslikke teadmisi, tekitada huvi teaduse ja kultuuride tundmise vastu. Olen õnnelik, et meie peres valisime just sellise teekonna ning tänaseks on täiskasvanud lapsed neid väärtusi edasi kandmas. Oleme alati tulnud reisidelt tagasi uute teadmiste, emotsioonide ja meenetega.

Tagasi linnadesse, tants läbi elu

Ladina-Ameerika on tantsude maa. Mulle seostub see Edvard Munchi maaliga „Elutants”, kus kujutatakse tantsu läbi elu või siis elu koos tantsuga. Tantsumaagia avanes meile bachata-koolitusel Bañose linna lokaalis ning öisel Colombiast pärit vallenato koolitusel meie enda bussis. Bussijuht Santiago õpetas meile, kuidas mägedes tantsitakse. Liikuma peavad ainult õlad ning seda mõõdetud rütmis. Tehnika on timmitud ja täpne. Tantsijate kehad on nii lähestikku, et tantsid justkui iseenda mõtetega. Bussi kitsas vahekäik soodustas seda lähedust ning keha valitsemise tehnikat. Eestis ma sellist tantsimist ette ei kujutaks, sest siin on kehakeel teistsugune.

Inimeste loodud asjad elamiseks ja olemiseks

Millisel moel kauplesid põlisasukad? Üheks selgituseks on retk mööda iidset kaubateed Vaikse ookeani kaldal, Spondyluse ehk esimese tugeva valuuta rada pidi. Värvikirev, varjundirikas ja hinnaline teokarp, mis tänaseks on looduskaitse all, andis omanikule varalise kindlustunde.

Ka mina kauplesin ja mul on nüüd kuu aega kodus riiulil seisnud peen kõrrelistest punutud Montecristi linnakesest pärit hirmkallis panamakübar. Praegu asub kübaralinn Ecuadoris, kuid oma nime on peakate saanud kullapalaviku ajal Panama riigi järgi. Huvitava ajalooga peakate ei ole minu jaoks lihtsalt praktiline müts, vaid pigem mälestus.

Üks märkimisväärne elamus, mida ma ei oleks ilma Ecuadori reisita teadnud otsida, oli urbanistliku arhitekti, brutalist Milton Barragáni looming. Arhitekt on juba eelmise sajandi keskpaigast saati tegelenud linnaruumi uurimise ja arendamisega, tema jaoks ümbrusesse sobituvad skulptuure meenutavad hooned on inseneriteadmiste innovatsioon. 1967. aastal pealinnas Quito’s betooni valatuna valminud Templo Nacional La Dolorosa oli jätkusuutlikult jumalateenistuseks avatud ka meie reisi ajal suurel reedel. Barragáni looming ei olnud turistikaardile märgitud, minu napi hispaania keele oskuse ja taksojuhi hea linna tundmise kaudu leidsime koos üles Ladina-Ameerika kommunikatsioonikeskuse hoone, 1981. aastal valminud Edificio Atriumi.

Midagi jääb selles loos ütlemata. Mõtete ilu jääb endasse, kuid selva paneb end avama kas või hetkeks nagu lill, kes kirevalt, jõuliselt ja meloodiliselt õitseb kusagil kõrgel või otse nina all

Tekst: Gled-Airiin Saarso

Fotod: Ulvi Sädem

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga