Armunud Amazonasesse

Gled-Airiin Saarso käis kevadel Ecuadoris, sest eelmisel Peruu reisil kogetud Amazonas oma võimsuses ei lase enam lahti, ikka ja jälle sunnib see kohvri pakkima ja sinnakanti sõitma.

Head sõbrad on mitu korda küsinud, miks olen reisidelt tagasi tulles nii kirgas, ja uurinud, kas olen armunud. Praegu võin julgelt vastata, et jah! Olen armunud Amazonase jõesse, kus kallas kahel pool jõge on kohati kitsam, kohati laiem ning kus vool on vahel kiirem, vahel aeglasem. Jõkke, kus ujuvad kaimanid ning mille kaldal potood ehk tüükasorrid heliredelit huilgavad. Puudelatvades magavad või liiguvad tasakesi ka laiskloomad ja hüppavad lärmakad ahvikarjad.

Tahan kohtuda või põgeneda iseenda eest

Reisides on raske enda eest põgeneda. Pikem olmeliste ebamugavuste talumine muudab meele heitlikuks. Pidev sotsialiseerumine grupiga tõukab otsima looduse lähedust. Andides, metsa ja lumepiiri vahelises páramo’s sai meelerahustuseks pikalt jääda silmitsema mõnd õit või putukat, süvenedes igasse kroonlehte või tiivamustrisse. Olen reisides palju kogenud teatavat meditatiivset seisundit, kui kuumusest ja magamatusest tekib füüsiline väsimus ja vaimne põgenemise soov nii enda kui ka teiste eest. Nendel hetkedel olen mõelnud, miks ma üldse siia kaugele tulin, kui kodus on nii hea toimetada ja lähedastega koos olla. Kodus olles aga paistavad ahvatlevana kauged maad, teistsugune elu, võõrad lõhnad ja soojus. Ladina-Ameerika kirjaniku Gabriel García Márquezi teostes on kirjeldatud sarnast hõllanduse tunnet. Olla šamaanirituaalil alasti oma tahtmiste ja klammerdumistega, vaadata täiskuu jõepeeglit ja justkui iseendast möödumist – see jätab jälje ning mõjutab veel mõnda aega.

Otavalo kuulus käsitööturg ja šamaanide kogukond

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga