IT-ettevõtja ja Eesti suurima salsakooli Casa de Baile asutaja Andre Põlm pikalt paigal püsida ei suuda − ta on elanud aastaid Taanis, Austraalias ja Brasiilias, lisaks külastanud umbes viitkümmet riiki üle maailma. Karastunud rändurina oskab ta tabavalt kirjeldada kõige levinumaid petuskeeme, mis reisidel ette võivad tulla ja millest hoiduda võiks.
Kes senti ei korja, see eurot ei kaota
Sousse, Tuneesia. On päikeseline pärastlõuna meie hotellist kesklinna viiva sõidutee veerel. Paarikilomeetrine jalutuskäik linna huvitavamatesse piirkondadesse on alles ees. Niigi hapnikuvaese kuumuse muudavad veelgi väljakannatamatumaks tolmusel asfaltteel mööda vuravad autorivid. Õhk on liivatolmust kollane ja sama värvi taksode juhid püüavad signaalidega meie tähelepanu võita. Raske on keskenduda. Taamal kõnnivad meile vastu kaks mehekuju, kes keeravad ühel hetkel ringi ja liiguvad teises suunas. Siis peatuvad kõnnitee pervel, justkui omavahel juttu rääkides, kuid varjatud pilke meie poole heites. Äkki ma kujutan seda ette, nad on siiski veel liiga kaugel, et täpsemini aru saada. Ometi muutun valvsaks. Kui oleme neile lähemale jõudnud, hakkavad mehed meie suunas liikuma. Mõni meeter enne meieni jõudmist viipab üks meestest näpuga maa poole, endal hambad teeseldud rõõmust irevil. „Vaata! Mis see on? Raha?” Mees kummardub ja nopib maast üles päikese käes helkiva hõbemündi. Vaevalt selg taas sirgu aetud, ei kaota õnnelik noormees sekunditki, pöördudes meie poole: „Vaadake, mis ma leidsin. Kas te teate, mis raha see on? Mis võiks selle kurss olla? Äkki te tahate selle mulle ära vahetada, mul ei ole sellega siin midagi teha,” keerutades sõrmede vahel kaheeurost läikivat euroliidu maksevahendit...
Kui leiad end sellisest olukorrast, siis liigu edasi. Konkreetsel sammul. Ära jää juttu rääkima ega valuutakursi üle vaidlema. Tegemist on lihtsakoelise skeemiga, kus kelmid poetavad raha kõnniteele ja ootavad siis mööduvaid turiste. Kui ohvrid on rahale piisavalt lähedale jõudnud, liiguvad sulid väljamõõdetud kärmel sammul neile vastu, et ise napilt esimesena rahani jõuda ja selle leidmist teeselda. Ohvrilt saadakse raha kätte kahel võimalikul viisil: kas rahavahetusel segaduse tekitamise ja raha edasi-tagasi jagamise kaudu või siis lihtsalt turisti näppude vahelt rahakotti haarates ja jooksu pannes. Kes ikka jaksab kohalikke poisse sellises põrgukuumuses jälitada?
Kuidas meil raha alles jäi? „See on euro. Meil ei ole ka eriti kohalikku raha, me ei taha midagi vahetada!” vastasime ja jätkasime kindlal sammul oma teed ilma edasisesse vestlusesse laskumata.
Rahast ilma nagu peni pehmest leivast
Rio de Janeiro, Brasiilia. Laupäeva varahommik, tänavad on veel tühjad ja hommikuselt värske õhk mõjub äratavana. Silmad on siiski veel pilukil, poolenisti varajasest kellaajast, poolenisti taevas säravast päikesest. Suundume kolmekesi ranna poole, tõotab tulla ilus päev. Mõni üksik mööduja tänaval ei suuda mu tähelepanu äratada. Selleks on veel liiga vara. Ühel hetkel korraks pilku maha langetades ei suuda ma oma silmi uskuda. Mis mõttes? Kuidas? Ega ma päris magades ka tänaval ei jalutanud! Otse minu tossunina keskel on suur koerakakahunnik. See äratab mu üles. Kiirelt mõtlen peas läbi oma senise teekonna ega suuda mälupildist tuvastada ühtegi koera, kellega mu tee oleks ristuda võinud...
Kui leiad end sellise pa...a seest, siis otsi kiirelt lähim kohvik või ostukeskus ning põika sinna sisse, et end puhtaks teha. Kes end ise ei puhasta, seda puhastatakse. Professionaalne „koer” pillab märkamatult koerakakalaadse kreemja toote sinu kinganinale. Peatselt jalutab justkui kogemata sulle vastu kingaviksija, kes märkab seda lasu ja pakub lahkelt oma abi. Muuseas, vahel pigem sunnib oma abi peale. Rahast puhastatakse sind selle skeemi puhul kahel võimalikul moel: kas puhastustöö eest väga kõrget hinda nõudes või halvemal juhul naaseb „koer” kiirsööstuga sinu rahakotile just hetkel, mil su jalg on kingaviksija raudses haardes.
Kuidas ma oma raha säästsin? Piinlikkust trotsides näitasin oma tossunina sõpradele ning kutsusin neid ühele kiirele kohvile meist paarikümne meetri kaugusel asuvasse esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse. Läbi kohviku klaasukse lehvitasime harjakastiga mööduvale kingaviksijale. Kohv ja saiake maitsesid hästi.
Karvased ja sulelised
Peale koerte on ühed kahtlased tegelased ka kajakad. Neid imiteerivaid kelme leiab tihti kiirtoidurestoranide lähedusest. Nii märgistas üks „kajakas” märkamatult ka minu püksitagumiku, kasutades selleks Copacabana rannapromenaadi lähedal asuvast McDonald’sist näpatud sinepipakki. Kas oled kunagi juurelnud selle üle, kui sarnased on kajaka kaka ja sinep või sinepi-majoneesi segu? Mina olen. Kui see oma pükstelt avastada, siis võtab veidi aega, enne kui aru saad, et tegemist ei ole mitte kajakate kättemaksuga...
Kui leiad tänaval jalutades oma riietelt kahtlast mustust, siis puhasta see kiirelt. Vastasel juhul võib keegi heatahtlik kodanik puhastamisel oma sõbralikku abikätt pakkuda. Puhastamise käigus tekkinud segaduses puhastatakse ka sinu taskute sisu.
Kuidas minu taskud tühjaks ei saanud? Need juba olid tühjad. Lisaks astusin kohe sisse esimesse rannakohvikusse ja puhastasin ise oma püksid ära, ilma abimehi ootamata.
Seitse korda mõõda, üks kord eemaldu
Rootsi, Stockholmi vanalinn. Külm ja niiske talvehommik. Nohisevate ninadega kohalikud tõttavad tööle ja kooli. Just nagu sina teeksid reedehommikuses Tallinnas. Aga puhkusel olles on sul aega. On aega ringi vaadata. On aega märgata. On aega peatuda tänavakunstnike juures ja on aega jälgida idaeuroopaliku välimusega meestebande kogunemist hasartmängupingi ümber. Hasarti täis mehed loobivad oma raha kolme topsi ette, mille segamise mängujuht äsja lõpetas. Seejärel keeratakse topsid kummuli ning neist ühe all on metalne kuulike. Õigesti arvanute raha duubeldatakse. Ja õigesti arvanuid on mitu. Järgmine raund. Raha vahetab käsi kiires tempos, kiiremini kui mängujuht topse segada jõuab. Väga lihtne on kõrvaltvaatajana iga kord õige tops ära arvata. Ma olen vist päris osav, kuna nii mõnedki teised arvavad valesti! Just seda emotsiooni professionaalide kamp pahaaimamatus turistis tekitada soovibki. Ei möödu palju aega, kui paar ilmselge turisti välimusega härrat ka oma raha lauda viskavad. Suur on nende üllatus, kui valitud topsi alune osutub tühjaks. Mängujuht võtab kaotajate raha. Mäng pakitakse kokku. Kogu seltskond läheb kiirelt laiali. Seisma jäävad vaid õnnetud turistid...
Kui satud taolisesse tänavanurgakasiinosse, siis naudi mängu ilu, ise sekkumata. Kokkumängiv kelmide kamp tekitab reaalsena näiva hasartmängusituatsiooni. Asjatundmatule kõrvaltvaatajale jääb mulje, justkui oleks tegemist üksteisele võõraste inimestega, kellest mõned võidavad ja teised kaotavad raha. Samas on õige vastuse äraarvamine ülimalt lihtne. Inimeses tekib tunne, et tema on keskmisest taibukam ning võidaks kindlasti. Niipea kui ohver on oma raha mängu visanud, teeb kogenud mängujuht „mustkunsti” ja võidulootust ei ole mingisugust.
Kuidas oma rahast mitte ilma jääda? Naudi mängu ilu ja vea oma sõpradega kihla selle peale, kes turistidest esimesena oma raha mängu viskab ja sellest ilma jääb.
Tasuta lõunaid ei ole olemas
Istanbul, Türgi. Keskpäev. Tolmused linnatänavad ja suitsevad autosummutid. Kitsas sillapealne kõnnitee. Niigi kitsa tänava keskel istub kingaviksija oma tööriistakohvriga. Härra pakub lahkesti oma puhastusteenust minu pikast reisiteekonnast tolmustele sandaalidele. Jah, sandaalidele. „Tänan, ei. Need paar jala ümber tõmmatud rihma ei ole puhastamist väärt,” vastan sõbralikult. „Ära muretse, ma teen sulle tasuta ega taha mitte midagi vastu,” keelitab mees edasi. „Kindel?”. „Kindel!” vastab viksija, ise juba mu paremat jalga haarates. „Ma toonitan veelkord, et ma ei maksa sulle mitte midagi,” kinnistan oma positsiooni. Kümne minuti pärast tean ma kõike tema naist painavast haigusest, elan kaasa tema kaheksa-aastasele pojale, kes on nutikas, kuid kelle koolihariduse jaoks nende perel raha napib, ning olen kursis veel umbes kolme-nelja lähisugulase kehva käekäiguga. Töö lõpule viidud, jätkab kingaviksija: „Palun, hea sõber. Ma ei taha selle töö eest sinult mitte midagi, just nagu kokku leppisime. See on minu kingitus sinule! Aga kas sa oleksid nii lahke ja toetaksid väikese summaga minu perekonda...”
Kui satud emotsionaalse väljapressimise ohvriks, siis unusta ära oma hea kasvatus ja kaastunne. Teadvusta, et sinu ees seisab professionaalne kelm, kelle viimse sõnani lihvitud jutu ainus eesmärk on sinus kaastunde äratamine, et sinult raha kätte saada. Need jutud ei ole tavaliselt tõesed, vaid väljamõeldised, muinasjutud. Kui tahad kohalikke abivajajaid aidata, osta mõnele tänavalapsele süüa, riideid, raamatuid, vihikuid. Ära anna seda raha professionaalsetele manipulaatoritele.
Kuidas ma siiski tasuta „lõuna” sain? Emotsionaalselt on see keeruline ja osake sinust jääb alati kahtlema, et äkki see vaene mees rääkis siiski tõtt ning üritas lihtsalt oma perele söögiraha teenida. Jäin siiski endale kindlaks, tänasin korralikult puhastatud sandaalide eest ning lahkusin.
Naerata ja maailm naeratab sulle vastu
Beruwala, Sri Lanka. Niiske ja soe hommikupoolik. Soolakas ookeaniõhk tekitab nahal kleepuva tunde, ümbritsev džunglirohelus laiub kõrgustesse, varjates helesinist taevast ja selle keskel kumavat tulekera. Täiuslik hommik rahulikuks metsateedel kondamiseks ja mööda jõekallast hulkumiseks. Vahel ristub tee sõbralikult naeratavate kohalike või elevandiratsanikega. Mind kõnetab keskealine meesterahvas, kes pakub end kaasa jalutama ja kohalikke vaatamisväärsusi tutvustama. Tal on igav. Tahab kellegagi suhelda. Oma inglise keelt harjutada. Ta ei taha raha. Pärib minu kohta ja räägib endast. Niimoodi jalutades ja juttu vestes suunab ta vargsi mind ajurveda taimekasvatuspargi poole (traditsiooniline taimedel põhinev meditsiiniharu Aasia maades). Sammhaaval, aga sihikindlalt, tehes ühel hetkel konkreetse ettepaneku: „Tule, ma näitan sulle kohalikku orgaanilist ajurveda parki. Kõik teised kohad ostavad oma tinktuurid ja teed kes teab kust sisse, aga need kohalikud kasvatavad siinsamas ise. See on parim saadaolev kraam ja uskumatult odavate tootjahindadega...”
Kui mõni heatahtlik kohalik juhatab sind ajurvedatallu, juveelipoodi, berberi vaibapoodi, restorani või mis tahes teise müügiasutusse, siis tea, et tegemist on komisjonitasu teeniva agendiga. Tea ka seda, et komisjonitasu maksad kinni sina. See sisaldub hinnas. Need kohad ei ole soodsad ega autentsemad, pigem kallimad ja pealetükkivamad.
Kuidas võimalikult väikese kahjuga olukorrast välja tulla? Ära allu müügisurvele. Sa ei võlgne end peale surunud isehakanud giidile midagi. Ta on professionaalne müügimees, kelle ülesanne on turistide müügikohta toimetamine. See on manipuleerimine, mitte heatahtlik aitamine ega siiras ja spontaanne sõprussuhe. Kui sa tunned, et saadud giiditeenus ja seltskond on väärt pisikest tasu, siis osta poest midagi väikest ning hiljem saab sinu sõber poepidajalt oma osa. Kindlasti hoidu suurematest emotsiooniostudest, sa saad needsamad asjad palju soodsamalt mujalt.
Head lapsed, need kasvavad rahata
Serekunda, Gambia. Värskendav ja karge varahommik merekarbirohkel laial liivarannal. Ideaalne hetk piki rannariba jalutamiseks ja ümbritseva ilu rahulikuks nautimiseks, sest üha kasvav temperatuur jõuab peatselt kolmekümne kraadini, kuhu see päeva lõpuni püsima jääb. Veel ei ole liiga kuum. Inimesed jalutavad, jooksevad ja teevad sporti, ookeanilained kustutavad püsivas rütmis nende jalajäljed rannaliivalt. Mind peatab naerul näoga turske meesterahvas: „Kas sa ei tunne mind ära, Andre Eestist? Ma olen Lamen sinu hotellist. Olen seal aednik.” Ta on teinud hea eeltöö: jälginud mind hotellist saati, tema kelmuspartner on mind mõni minut tagasi kõnetanud ranna teises otsas ning välja uurinud minu nime ja päritolu. Puhkepäeva veetev Lamen tahab mind tutvustada oma värskele abikaasale, kes on ranna äärel. Kuna mul on aega ja muud huvitavat nagunii hetkel plaanis ei ole, siis otsustan selle etenduse kaasa teha ja vaadata, milleni see viib. Naist ranna äärel ei ole, ilmselt on ta just koju läinud. Aga kodu on siinsamas, lähme käime minutiga ära! Kümneminutilise jalutuskäigu järel selgub, et naist pole ka kodus. Ta läks just juuksurisse. Õnneks on salong täpselt tagasiteel minu hotelli. Teepeal satume kogemata mööda jalutama kohaliku kogukonna poolt ülalpeetavast lastekodust. Seda juhatab Lameni vanaisa. Istume ja rüüpame mulle heast südamest kingituseks tehtud külma vett. Vaatame lapsi ja Lamen pajatab nende kurvast saatusest. Just eile oli lastekodul avatud uste päev, mil paljud turistid kinkisid süüa ja raha. Seda kinnitab lehekülgede kaupa nimesid ja (üsna suuri) summasid sisaldav kokkumurtud koltunud vihik...
Kui avastad end kahtlaselt sujuvalt kohalike laste kurva saatuse kohta lugusid kuulmast, siis tea, et pea alati on tegemist kelmidega, kel endal ei ole tegelikku seost nende lastega ega nende aitamisega. Enamik heast südamest tehtud annetusi läheb sulide enda rahakoti täiteks. See on musternäide headest muinasjutuvestjatest, kelle tegevus ja jutt on viimse detailini lihvitud, saamaks emotsioonidel manipuleerimise kaudu kätte sinu raha.
Miks mina seekord maksta otsustasin? Selle konkreetse kelm-psühholoogi teatrietendus oli niivõrd peenelt, huvitavalt ja veatult läbi mängitud, et ma olin nõus selle pileti eest 20 eurot välja käima. Ma naiivselt siiski ka loodan, et kas või pisikene kümnis sellelt rahalt jõuab ka tolle lastekoduni, mille hoovil me lahkesti istuda tohtisime. Aga tegelikult ei võlgne sa sellistes olukordades kellelegi mitte midagi. Astu eemale, võta aega mõtlemiseks ja tule soovi korral õhtupoole ise ostetud riisikotiga lastekodusse tagasi. Ära anna raha.
Maailm on mäng, naudi seda!
Kõik sellised juhtumid on kelmide jaoks ühtpidi teenistus, kuid teistpidi puhas mäng. Kes jääb peale, kas kelm või pahaaimamatu turist? Vahel võidab üks, vahel teine. Naudi mängu ilu ja suhtu sellesse kui õpetavasse mängu. Kui kaotad, ära ärritu − selle raha oleksid sa valmis ka kinokülastuse eest ära andma. Aga kinos ei saa ise action’i sees olla. Head äratundmisrõõmu reisiradadel ja mängulusti
Tekst ja fotod: Andre Põlm