"- Issi, milles Sina hea oled? - Ei teagi, võib-olla kirjutamises. - Siis Sa olid eelmises elus kirjanik! - Hmm, aga Sina ise? - Arvan, et ma olin eelmises elus mõnuleja... " Jaan Joonatan Kreeka saarte reisi kolmandal päeval aprillis 2018.
Reisist oli möödas kolm päeva, aga isu polnud ikka veel.
Nädal aega tõotasime laevalael hommikukohvi juues, et täna me enam ei söö, sest jaks on otsas. Purjetasime ja ujusime teotahteliselt terve päeva, aga kui otsad õhtul kaisse või poisse said kinnitatud, piisas vaid õige lihtsast tillukesest külatrahterist, kus muhe peremees päeval püütud mereannid letti lõi ja kergelt kihiseva karge koduveini klaasidesse kallas, kui lubadused rõõmuga nurka heideti ja kõik algas otsast peale.
Sõime mõnust ägisedes hommikusi sõnu ja üha uusi lauale ilmuvaid eelroogi ehk „seda vähest, mis pererahval hooajaväliselt kapis-merel-aiamaal juhtus olema”. Ja seda oli nii palju, et pearoogadeni me tavaliselt ei jõudnudki. Või võtsime ühe roa mitme peale lihtsalt selleks, et veel mõnd täiuslikku maitseelamust kogeda. Kindlaks seljataguseks oli teadmine, et Kreeka kööki peetakse õigusega üheks tervislikumaks maailmas.
Antakse välja üha uusi raamatuid Kreeka dieedi imest, kreeklaste tervise ja pikaealisuse saladusest, sadade tervislike retseptide fenomenist, mille juured ulatuvad tuhandete aastate taha Hippokratese aegadesse. Kreeka köök tõestab lennukalt, et tervislik ei võrdu maitsetuga. Eks võtmeks ole muidugi soodne kliima, milles valmib aasta ringi pärismaitsega kohalik tooraine. Kreekas pole mingi kunst järgida soovitust, et inimene peaks põhiliselt tarbima seda, mis kasvab lähima saja kilomeetri raadiuses. Külapoes on naaberaiast äsja nopitud tomatid, kurgid, baklažaanid, suvikõrvitsad ja palju muud. Säravates värvides vetruvad sidrunid ja apelsinid kasvavad igas teises aias. Sügavrohelisi sibulavarrepõlde ehivad punased moonid ja peterselli lõhna tunneb mitme meetri peale. Kõik on hullutavalt hõrk, värske ja mahlane. Mäekülgedelt kostab ööpäev ringi fetajuustukuningate ehk kitsede karjakellade muusika. Aprillikuistel väikesaartel kolletab juba eestimaise kesksuve järele lõhnav rohi, hiigelpikkade jalgadega tumelillad rohutirtsud saevad sumedatel õhtutel laine leebe loksuga võidu. On imeline aeg Kreeka saarte vahel seilamiseks. Vesi ja ilmad on juba soojad, aga mitte veel palavad. Rahvahulgad on saabumata, siin-seal kopsitakse nende tulekuks valmistudes tühjade üürimajade rõdusid ja viltu vajunud aialippe. Sadamates käivad plekilistes tunkedes kalurid armastusega oma kirkavärvilisi paate pahteldamas-värvimas. Õhus on magusat ootust ja laudadel ülimaitsvat kodu-luksuslikku toitu. Pruugib kõike seda korraks meenutada, kui naeratus venib iseenesest taas kõrvuni.
Iga päevaga paremaks
Kõik see toredus algas ühel väga tuulisel hilisõhtul Bodrumi (Halikarnassos) sadamas Türgis, kuhu lennuk oli meid külmast Tallinnast toonud ja kust järgmisel varahommikul Kreekasse oma valeva purjepaadi juurde pidime sõitma. Tellisime enne uinumist puhkuse alguse puhul lastele Sprite’i, meestele lonksu viskit ja naistele klaasikese valget veini. Unine türklasest baarmen segas viski spraidiga. Selle imelise seguga polnud muud teha, kui magusa leevenduseks sorts kuiva veini lisada. Edasi sai kõik vaid paremaks minna ja nii ka läks. Iga päevaga.
Lérose saarel Xerokambose külas tabas Kreeka toidu esimene rünnak meid päris ootamatult. Olime imelises lahesopis poi peal, provianti oli pardal piisavalt ja kummipaadi mootor ei käivitunud. Tõotas tulla ilus õhtupoolik kambüüsis ja laevalael. Toitsime algatuseks saiapuruga kalaparve, mis nelja-viie meetri sügavuses põhjani läbipaistvas sillerdavas vees me laeva ümber ringe tegi. Uudishimu ajas siiski maale käima ja meeskonna sportlikum osa asus vastu hoovust aerudega kalda poole sõudma. Me ponnistusi märkas rannaäärse trahteri omanik, kes mootori popsutades kogu sõpruskonna maale toimetas. Ühtlasi oli ta selle sõbraliku žestiga otsustanud, kus ja mida me sel õhtul tegelikult sööme.
Esmalt külm ja jahutav tzatziki-kaste, mida juba ka Eesti poodidest osta saab, aga mis värskelt tehtuna on klass omaette. Olemuselt imelihtne. Kitse- või lambapiimajogurtisse on segatud hakitud kurki, oliiviõli, küüslauku ja soola, lisatud maitserohelist. Sellesse võib kasta saiatüki, süüa paljalt või liharoaga.
Teiseks filotainas spinati-fetapirukad. Feta oli muidugi peremehe enda kitsede piimast ja spinat kasvas aia taga. Nii ka paprikad, mis ahjus küpsetatud ja kõiksugu head kraami pilgeni täis topitud: ohtralt mahlast hakkliha, juustu, tomateid ja tšillit.
Bekri Meze nimi kõlas kreeka keeles nagu laul ja toit ise lõhnas ja maitses oivaliselt. Inglise keeles on sama roa nimi aga Drunkard’s meze, mis on juba kaheldavama kõlaga. Retseptis on tõepoolest pisut veini ja liha kõrvale sobib hea Kreeka vein samuti hästi, kuid eesti keelde tõlgiksime selle pigem kui ahjupotis hautatud sealiha, mida see oma olemuselt ka on.
Marides olid sõrmepikkused grillitud kalakesed, paljude kreeklaste lemmikud õlle kõrvale. Sõime neid kõige täiega, kuni me kapten mainis, et pead võib järele jätta, sest need on pisut mõrkja maitsega. Meie põhjamaiselt karastunud maitsmismeeltel polnud aga häda midagi, kalad tundusid isegi nagu natuke magusad.
Muidugi ei puudunud puhas klassika – Kreeka salat. See toodi me saartekogemuse järgi enamasti lauda nii, et suured fetaviilud olid laotatud salati teistele komponentidele, ise pidi enne sööma hakkamist õli peale kallama ja fetat kahvliga tükkideks surudes salati läbi segama. Nii sai tulemus krõmps ja ülivärske. Seda oivalist toitu hakkasime aga peagi vältima, sest ainuüksi sellest võis vabalt kõhu täis saada ja nii pidi selleks korraks kõigest edasisest suu puhtaks pühkima. Kurvastus võimetusest rohkem midagi süüa kõlab tänapäevases maailmas peaaegu pühaduseteotusena, aga kui julged teha, julge ka tunnistada.
Viimasena toodi meile maitsta krõbedat ja samas nii pehmet kalmaari, mis suisa ujus sidrunimahlas. Me kapteni sõnutsi peavad Kreekas iga toidu saatjaks olema õli ja sidrun ning tingimata võimalikult suurtes kogustes.
Taevaliku õndsuse saar
Ujuma minna me enam ei julgenud, nii täis kõhuga oleks me tubli meeskond põhja läinud nagu korralikud „vene kirved”. Restoraniomanik tegi aga meelsasti veel väikese tiiru lahel ja viis meid jahi pardale välja puhkama. Poi juurest piltilusale rannale tagasi vaadates meenutas trahteriomanik, kuidas tema elutöö 2001. aastal alguse sai. Inglasest sõber oli palunud, et kui saad, pane üks poi vette, tulen paadiga külla. Järgmisel aastal ütles, et võtab mõned sõbrad ka kaasa, pandagu paar poid veel. Nüüdseks on lahesopis juba üle kümne poi ja mehe enda ehitatud restoran kaldapealsel tulijaid tervitamas. Toidab pere, toob kokku põnevaid inimesi ja pakub rõõmu nii saareelanikele kui ka külalistele.
Mitmel päeval oli Kreeka Poseidon pisut laisavõitu. Ühe- kuni kolmesõlmese liikumiskiirusega on natuke aega väga ilus merel olla, aga purjetamise mõttes pikapeale igavavõitu. Õnneks sattus sellisele jõudeajale võimalus näha delfiine, kes hullasid me vööri all ja kõrval. Meri oli nii vaikne, et kuulsime selgelt nende puristamist. Kuumust leevendas korraks „jõujook” südapäeval, mil kapten silma pilgutades teatas „it’s beer o’clock”. Meil oli aga himu võimalikult rohkem näha ja kogeda ning kui meri siledaks jäi, otsustasime jala pikemalt maha panna me kapteni lemmiksaarel Pátmosel. Sel saarel sai evangelist Johannes oma jumalikud ilmutused, mis Uue Testamendi viimases raamatus kirjas. Just sel saarel kirjeldas Johannes taevalikku õndsust, kus kõik valu ja kurjus on igaveseks kadunud. Kohe sildudes tundsime, et sellisteks mõteteks on raske leida sobivamat paika.
Kais olime sedakorda peaaegu peatänava ääres, kus lähirestoranis kohaliku lobsteriga rinda pistsime. Väga maitsev, aga oskamatule sööjale proovikivisid pakkuv kogemus. Tangidega möllamine võttis lõpuks päris võhmale.
Rentisime kaks mänguautona tillukest liiklusvahendit ja võtsime saare vaatamisväärsused eesotsas Johannese ilmutuspaigaga põhjalikult ette.
Oma asja üle uhked
Inimesed olid kõikjal rõõmsad ja lahked. Söögikohti peeti ilmselge mõnuga ja see mõnu oli nakkav. Mägiküla trahteris tervitas soojusest pakatav rõõmus peremees meid kui kalleid sõpru, keda pikisilmi oodatud. Värskelt pressitud sidrunist karastav „limonaad” toodi lastele ette küsimata. „Local house-wine for big children?” naeris taverni peremees meile tervitussuupisteid ette kandes. Me pojale toodi hiigelkauss maitsvat tummist läätsesuppi ja käidi aeg-ajalt hoolitsevalt kontrollimas, „mitu sentimeetrit ta seda juba söönud oli”. Peremees pühendas meid uhkelt ka oma esivanemate lugudesse, seinal rippuvatel vanadel fotodel sõrmega järge ajades. Tema vanavanaisa oli uuesti abiellunud kaheksakümneselt, veel neli last saanud ja parematele jahimaadele läinud alles 117 aasta vanuses, jättes maha kümneid lapsi ja lapselapsi, kellest ühega oli meil nüüd au külatrahteris tuttavaks saada. Oli perekonda sattumise hea ühendav tunne. See tugivõrguna toimiv hooliv suhtlus on otsekui märkamatu seeneniidistik, mis ehk hoiabki lõunapoolsed rahvad nii terved ja heatujuliselt toimekad. Ole ise õnnelik ja lase ka teistel olla. Või on see õilis ajalugu, mille üle osatakse uhked olla? Iga jumala päev saatsid meid hüüded: „Sámose saar traaversis! Siin elas Pythagoras! Läheneme Kosile, maabudes lähme Hippokratese haiglat vaatama!” Eestlased võiksid tegelikult ju sama uhked olla oma „Ikka serviti!”, Kalevipoja ja Põhjaneitsi lugude, kaerakäki, labajalavalsi või hundijalavee üle. Kreeklaste puhul tuleb selle viimasega seoses meelde rezina, männiokkaleotisena maitsev ja lõhnav ürgvana veinisort. Ühe legendi kohaselt pärineb selle eriline maitse männivaigust, millega veinivaate kinni „liimiti”. Männivaik ei lasknud õhku tünni, küll aga lisas veinile aroomi. Teise teooria järgi polevat omal ajal maa vallutanud türklased lubanud kreeklastel joovastavat tulivett tarbida. Nutikad kreeklased seganud alkoholi sisse ohtralt rosmariini, mis alkoholi lõhna lämmatas ja türklased ära pettis. Me kaptenile ei lugenud need tarkadest raamatutest loetud värvikad lood aga vähimatki. Tema arvates oli see „disgusting“ ja seda joovat põhiliselt alkohoolikud, sest see on nii odav. Samas ta inglasest sõber jälle armastab seda väga. Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Meenutasime Vana Tallinna ja Riia palsamit, mis ikka rohkem turistidele meeltmööda eksootika ja mida võib segada šampuse ja rõõsa koorega. Rezina sobib jälle suurepäraselt toitudega, mis sisaldavad münti, rosmariini ja tilli.
Kohalikest kangetest napsudest rääkides on tuntuimad kolm viinamarjajooki: tsipouro, raki ja ouzo. Tsipouro puhul aetakse viinamarjad mitu korda läbi, puskariõlide hulk ja peavaluvõimalus vähenevad iga korraga. See on neist kolmest kvaliteetseim ja populaarseim ning meenutab itaallaste grappa’t. Tsipouro’t on vähemalt viit sorti ja selle kangus on keskmiselt 45 kraadi. Armastatakse öelda, et see polegi jook, vaid rohkem nagu ravim. Sellest on ka aniisivariant. Taas me kaptenit tsiteerides: „Aniisiga tsipouro – suur peavalu. Aniisita tsipouro – väiksem peavalu. Peavalu igatahes!” Tema jaoks polnud need vedelikud joogiks, ta vanaema andis talle lapsepõlves kõrge palaviku puhul lonksu kanget rakit. Raki lubatud kangus pidavat olema umbes 28 kraadi, aga üldiselt kreeklased ei hoolivat eriti euronormidest, naeris me kapten.
Kreeklastel on veel tilli-männiokka maitsega jook mastiha. Limoncello sarnane, aga „veel halvema maitsega” (kaptenit tsiteerides) umbes 30-kraadine vedelik. Me kapten, suur autoriteet merenduses, manustas alkoholi vaid üliväikses koguses ja sel harval juhul siis kas head veini või lahjat õlut. Ehk sellest ka resoluutsed hinnangud kõigele muule. Üks me pikalt Kreekas elanud sõber oli aga ise Facebooki retsepti järgi sidrunist, suhkrust ja piiritusest mastihat villinud, kuid oodatud kahekolmekümne kraadi asemel tulnud jook tubli viis-kuuskümmend kraadi. Kõigile oli maitsenud ja ka mitukümmend kraadi kiiremini lõbusaks teinud.
Agathonísi saare inimtühjal päikselisel kail ei meenutanud miski põgenikehorde, kes siin veel äsja edasipääsemist olid oodanud ja turistid saarelt peletanud. Kohalikud rääkisid, kuidas osa ootajaid mängisid videomänge ja teised palvetasid – „Bad and good muslims”, meenutasid nad toonaseid mõtteid oma külalisi jälgides. Nende jõudmised olid olnud verd tarretama panevad. Tillukeses kaheses kummipaadis võis olla korraga kaks meest, kolm naist ja viis last. Parras vaid sentimeetrike üle veepinna. Piisanuks ühest suurest lainest ja kõik... Smugeldajate antud päästevestid olid sellised, mis hoiavad inimest vee peal 15–20 minutit...
„Elu läheb edasi,” katkestas rannarestorani hallipäine omanik vaikuse ja tõttas kööki otsima midagi, „mis meid jälle rõõmsaks teeks”.
Iga filoloogi teeb õnnelikuks sellise ägeda nimega toit nagu näiteks astakomakaronada ehk maakeeli dekadentlik spagetid lobsteriga. Või näiteks taramasalta, kalamarja-kartulipüree sidruni ja õliga.
Tavaliste dolmade ehk viinamarjalehtedesse pakitud riisi-hakklihasegu asemel võib maitsta ka suvikõrvitsaõitesse pakitud riisi-maitsetaimede segu − jälle üks väga lihtne, aga väga maitsev roog nimega dolmades ke anthi. Tavadolmad on enamasti väikesed rullikesed, aga näiteks Kálymnose saarel hoopis nurgelised pätsikesed. Kujust sõltumata üks populaarsemaid Kreeka roogasid.
Üks maailma parimaid juuste on saganaki. Õieti on see rohkem küpsetusviis, kus juust praetakse pealt krõbedaks ja seest jäetakse vetruv-pehmeks. Niisamuti võib teha ka mereanni-saganakit, kus krõbeda koore alt tuleb üllatama kas hõrkpehme krevett või merekarp.
Ohtlikuna näivalt okkalist merisiilikut tuleb süüa nii värskelt kui võimalik. Püüa, poolita, kalla sidrunimahlaga üle, söö ja hõika − imeline! Marineeritud suured kapparid – poolitada pole vaja, aga muidu jääb kõik, sealhulgas hüüe samaks. Küüslaugukaste kohaliku jogurtiga on eranditult igal pool imehea, aga varieerub, kas ja kui palju sinna püreestatud kartulit lisatakse.
Üks tõsine kitsevärk
Me reisi algus ja lõpp-punkt oli Kosi saar, kus legendaarne kokk, kahemeetrine Larry oli lubanud me naasmisel ette valmistada ja meiega koos valmis teha ühe tõeliselt ägeda traditsioonilise Kreeka õhtusöögi. Muidu peab ta kalarestorani, aga spetsiaalselt meile valmis sel õhtul „üks tõsine kitsevärk”, nagu hiiglasekasvu Larry naeru müristades ütles. Sellist kitse, nagu meie valmistasime, küpsetab lihavõteteks 90% koslastest. Ootasime seda imelist õhtut, aga sellest hoolimata ei raatsinud kuidagi oma merereisi lõpetada. Kolmesõlmene tuuleke lasi viimast päeva purjede all kenasti nautida. Viimane pannkoogiküpsetus koduseks saanud kambüüsis, malepartii kokpitis ja viimaks tankimine. Nädala peale olime Poseidoni puhkehetkedel mootorit kulutanud vaid 50 euro eest. Me oma Eesti kapten Nõgisto oli vahepeal ikka porisenud, kui „sellele vanamehele” tuule lootuses suurema suraka Jack Daniel’si üle parda kallas, aga see oli üldjoontes asja ette läinud.
Et Kosil sildumise päeval oli laevaperes sünnipäev, ehtis me lauda Larry restoranis kolm hiigelsuurt kohalike sõprade koduaiast toodud sametpunast roosi, mille magusa lõhna köögist tulevad üha intensiivistuvad aroomid peagi enda alla matsid. Menüüs oli riisiga täidetud kits, dolmad, kaheksajalapallid ja veel umbes sada „pisiasja”. Sööki jagunuks palju suuremale seltskonnale, toitu pandi rohkesti kaasa pidusöögil osalejatele ja muidugi mõista ka krapsakatele memmedele, kes peaspetsialistidena meile ühest mägikülast appi olid tulnud kõike ehedal kujul valmistama. Tegu polnud aga valearvestusega, eeldades, et tuleme suuremat sorti tankeri meeskonnaga, vaid see pidigi olema kahe päeva toit ehk et järgmisel päeval soojendatakse seda, mis üle jääb. Vahel tehakse sedasama veel kolmandalgi päeval. Me kapteni sõnutsi vahel ka kümnendal päeval ehk kuni toit otsas. Pärast seda tahavad kõik jälle ainult kala süüa, rõõmustasid kapten ja kalarestorani pealik Larry üksmeelselt.
Aga alustame pidusöögi algusest!
Pidusöök samm-sammult
Hiigelsuures potis käis otsekui sülditegu, tulel podisesid seajalad. Kui need pehmeks said, kurnati puljong ja liha puhastati kontidelt. Puljongisse puistati kikerherneid, soola, pipart, tüümiani ja lasti keeda. Viimaks lisati kontidelt puhastatud liha.
Samas pandi eraldi potti kitsemaks viieks minutiks keema. Poole keetmise pealt keerati maksal külge ja loputati siis külmas vees, et seda sõrmi põletamata tükeldada. Maksalõigud kallati koos pipra, soola ja oliiviõliga potti. Lisati kuuma vett ja riisi ning jäeti vaiksel tulel hauduma.
Dolmade tegemise poti põhja laoti toored kartuliviilud, et kuumust vähendada ja ühtlustada.
Dolmade sisu valmis keedetud riisist, loomahakklihast, küüslaugust, sibulast ja tomatist. Keerasime selle segu hellalt viinamarjalehtedesse ja panime kartuliviiludele keema. Mõne aja pärast kurnasime vee välja. Kloppisime munad sidrunimahlaga vahtu hästi ettevaatlikult, et munad tükki ei läheks. Lisasime dolmadelt kurnatud maitsvat keeduvett. Valmis segu kallasime keedetud dolmadele tagasi.
Kiiskavpuhastest köögipindadest suurimal ootas puhastatud kitse pinnalaotus. See hõõruti sentimeeterhaaval kokku pipra ja soolaga ja viimaks kaeti veel kihi võiga. Nüüd õmmeldi kits tugeva lilla niidiga kõhu alt kokku ja jäeti vaid väike ava täidise lisamiseks. Täidis ehk siis maksariisi segu lükati jaohaaval kitse kõhtu ja õmmeldi kinni see viimanegi pilu. Miskipärast taas lilla jämeda niidiga.
Kitse küpsetamise poti põhja pandi viinamarjaleherootsud, et kits ära ei kõrbeks. Soovitatavalt tuleks see puuküttega ahju terveks ööks hauduma jätta. „Kiirvariant” oleks aga selline, et esmalt küpsetatakse viis tundi 300 kraadi juures ja siis veel kaks tundi 170 kraadi juures. Meil polnud toidutegemiseks paraku mitut ööpäeva kuskilt võtta ja nii anti meile söömiseks eelmisel päeval valmistatud kits ja see, mida nüüd üheskoos valmistasime, jäi järgmistele sööjatele ajaks, mil meie juba koduses Eestis olime.
Kui kits valmis sai, kurnati vedelik potist, lisati sellele sidrunit ja kallati taas kitsele. Kits tükeldati vaagnatele ja toodi lauda.
Eelroana olime selleks ajaks juba nautinud kikerherne ja sealiha hautist. Mõnel puhul piirdutakse Kreeka pärispidusöömajal vaid sellega, lisaks süüakse salatit ja kitsega möllama ei hakatagi.
Üks maitsev ja eriline eelroog oli veel kitsejuust, millel lastakse viisteist päeva punases veinis seista, lisatakse vaid pisut soola. Munameetodil tehakse kindlaks just see õige soolsus. Kui muna pinnale tõuseb, on soola protsent õige.
Mirmizeli oli salat, milles sisse sai panna lihtsalt kõike, mis käepärast. Varem ju külmkappe polnud, pikemalt sai midagi seisma jätta vaid sisse soolates. Võeti natuke kuivikuid, natuke kala ja siis soolatud asju lisaks. Pisut vett ja oliiviõli, siis segamini ja sööma!
Toit mõnu ja armastusega
Tähtis on kõike teha mõnu ja armastusega, nii valmivad parimad söögid. Larry naaberrestoranis näiteks töötab sajaaastane vanaema, kes tegevat üle linna parimaid dolmasid. Kui dolmateoks läheb, tuuakse vanaemake platsi ja sööjad kiidavad taevani.
Lihavõtete ajal toovad meie peakoka Larry suurde ahju oma kitsed küpsema neli-viis peret. Lihavõtted on aasta suurimad pühad ja selleks puhuks valmistatakse ette tohutu söögilaud, mida me nüüd väga ehedalt oma kogemuse põhjal ette kujutame. Käiakse sugulastel külas ja igaüks toob tingimata ka midagi külakostiks kaasa. Pidutsetakse südamest.
Juba aastaid Kreekas suvekodu omanud Jaan muheles seepeale laua teisest otsast, et kreeklastel on nii palju pühakuid, keda meeles pidada, et pidu saab tegelikult alati pidada.
Täiesti uskumatu karisma ja pastori-rokklaulja segu häälematerjaliga peakokk ja restoraniomanik Larry on sündinud Austraalias. Ta vanaisa oli pärlipüüdja mägironijate mekas Kálymnose saarel Kreekas ja jäi raske töö tulemusel vigaseks. Larry pere otsustas Austraaliasse kolida ja Larry sündis 1970. aastal Sydneys. Kümme aastat hiljem koliti tagasi Kosile, kus isa ostis esmalt 25-meetrise kalapaadi, mille müüs vennaga tüli pärast aasta hiljem maha. Asemele osteti aga juba 40-meetrine kalalaev.
1982. aastal rentisid nad maja ja mõni aasta hiljem avasid restorani hoones, kus asub praegunegi restoran. Sel ajal oli Kosil palju turiste ja vend soovis ka hotelli teha, Larry võimsate kalapaatide fanaatikust isa polnud aga nõus. Karmil ja kõvakäelisel isal oli kindel plaan Larryst kalamees teha, poisi hariduseks ta raha ei andnud ning kool jäigi pooleli. Larry meenutas, kuidas ta kohe üldse kalal käia ei tahtnud. Tema esimene valik oleks olnud õppima minek, arvutid ja IT-valdkond. Kui isa enam kalal käia ei jaksanud, müüdi paat 300 000 euro eest maha. Larry oli valmis enamiku sellest rahast isale andma ja väiksema osa omaenda restorani algkapitaliks kasutama. Ta oli siis isalt küsinud, et kas annan sulle lihtsalt raha või tuled mulle restorani appi. Kangekaelne, aga tegus isa otsustas appi tulla tingimusel, et tegu on üksnes kalarestoraniga! Esialgu oli see kohalikele väga uudne ja üllatav, võttis tükk aega, kuni nad restorani omaks võtsid ja Larry seda aasta ringi lahti jõudis hoida. Põnev valik − kala, kala ja veel kord kala ning 35 erinevat ouzo-sorti – meelitas kohale aga kaugemaid külalisi Ateenast ja mujaltki. Marineeritud kala oli vähemalt seitset sorti ja kõik nii maitsev, et viimaks hakkas hulgakaupa ka kohalikke tulema. Praegu on Larry restorani kõrval samal tänaval seitseteist kalarestorani, kus on ka natuke inimesi, tema restoran aga pilgeni rahvast täis. „Ja kõik ootavad, et ma oma restorani sulgeksin, saaksid nemad ka tööd,” naeris Larry mürinal. Ta on oma restoranis nagu maakera turjal hoidev Atlas. „Kõik on siin minu ideed ja retseptid! Mina ütlen, mida ja kuidas valmistada!” Suure iseõppijana on tema jaoks personali palkamise ainus kriteerium see, et inimene armastaks toiduvalmistamist. Larry õppis ideaalset kalasousti tegema seitse aastat! Muudkui katsetas ja katsetas ja tulemus on nii täiuslik, et mõned püsikunded on valmis ka ainult kastet tellima, kala polegi nii oluline. Larry fenomen on ka see, et ta on kogu aeg kohal nii köögis kui ka söögisaalis, pidevalt sööjatega suhtlemas, tagasisidet saamas, nalja viskamas. Tema naeru ja nalju kuuleb juba tänavaotsast alates. Üks ta lemmiknalju on see, et iga kümnes inimene Kreekas sureb söögist. Sööb-sööb-sööb ja plahvatab! Nii ta räägib ja möirgab rahulolevalt naerda, kui kuulajad hetkeks segadusse satuvad.
Kuue aastaga teenis Larry miljon eurot, maksis isale tagasi tema osa ja plaanib sel talvel avada paar-kolm restorani Türgis, sest talvel on Kosil vaiksem aeg. Võtab oma väljaõppinud personali kaasa ja läheb. Plaane on teisigi. Kosi imemaitsev magus tomat lausa kutsub ketšupivabrikut tegema. Arvatavasti teeb Larry selle lähiajal ära. Siis lähme tema restorani ja tellime kala ketšupiga!
Tekst: Maris ja Tiit Pruuli
Fotod: Maris ja Tiit Pruuli, Shutterstock