Katre Luik seikles poolteist kuud mööda Mekongi ja Mekongi ümbruses, peatudes pikemalt Laoses ja Kambodžas. Mekongiga ja Mekongil samas suunas liikumine paneb nägema aega, inimesi ja loodust veidi teistmoodi kui muud reisid. Kes kaalub sarnast retke, peaks kindlasti arvestama ootamatuste ja plaanimuutustega.
Jõgi, mida mööda ma poolteist kuud reisisin, on Eesti pikimast jõest Võhandust enam kui 26 korda pikem (4300 km). Mekong saab alguse Tiibeti platoolt, kust liigub läbi Yunnani, sirutades end välja lõunasse, olles piiriks Myanmari, Laose, Hiina ning Tai ja Laose vahel. Edasi Lõuna-Hiina mere poole voolates lõikab pooleks Kambodža ning lõpetab oma reisi Vietnamis, moodustades delta, mis on elupaigaks haruldastele fauna- ja flooraliikidele. Minu esmatutvus Mekongiga leidis aset Yunnanis, Lõuna-Hiinas, eraldi teid läksime Myanmari piirialadel, et uuesti Põhja-Tais kokku saada, kust jätkasime ühist teekonda üksteisele seltsi pakkudes järgneva viie nädala jooksul.
Kaaslasteks sel pikal reisil peale Mekongi enda olid mul kaks head sõpra: Marju ja Andrés.
Karu ja luige tutvumislugu
Varane hommikutund Tai-Laose piiriasulas Chiang Khongis − tühjad tänavad, hääletud ja unised. Aeglaselt venis meie poole kastiauto, mis pidi Laosesse reisijaid piiriületuspunkti viima. Pärast mõningast ootamist ilmusid magavatelt tänavatelt veel seljakotikandjad, kes sama „kasti” peale ronisid. Päike hakkas üha rohkem endast märku andma ja hommik muutus aina kuumemaks. Kui kõik olid kohal, kes sel päeval tahtsid piiri ületada, pressisime end oma seljakottidega kasti, kus olime kõik tihedalt üksteise vastu surutud. Jahedamal päeval oleks see sõit veidi mugavam olnud. Minu kõrval kükitas suur kahemeetrine Argentina mees. Peale mõningast jõllitamist teatas ta hispaania keeles: „Soy oso,” (’olen karu’). Ma vastasin, et olen luik: „Soy cisne.” Sel hetkel oli see veel teadmata, aga alguse oli saanud tore sõprus ja ühine edasiseiklemine.
Piiripunkt oli väike valge katusega klaasist maja, seinal hinnakiri Laose viisadest, olenevalt rändaja päritolumaast. Eelnevalt olin kuulnud, et hinnad sõltuvad rohkem ametimeeste hommikusöögist ja tujust, kui millestki muust. Riikide nimekiri oli veidi omapärane, palju riike oli puudu, sealhulgas Argentina, leidus aga Jugoslaavia ja veel paar ajalukku vajunud haldusüksust.
Ootamist oli omajagu, erilisi sekeldusi ette ei tulnud, küll aga saime lahti kõikidest dollaritest, mille hankimisega eelmisel päeval palju vaeva sai nähtud. Pärast piiriületamist vahetus kastiauto mikrobussi vastu. Juht teatas, et enne Laosesse sisenemist veedame veidi aega eikellegimaal ja kes soovib, võib restorani minna. Buss peatus restorani ees keset tühermaad. Restoran oli sellist tüüpi, et osta ei saanud sealt keegi midagi ja söökki puudus, ka hoonet tegelikult ei olnud. Prügist lobudik oli, kus paar meest suitsetasid midagi. Kui meie bussijuht selles „restoranis” kohalike meestega suitsu oli ära teinud, jätkus sõit. Jätsime seljataha tühermaa ja mõlemad piiripunktid ning väga kiiresti ilmus meie ette piimakohvipruuni värvi jõgi − Mekong.
Jääveopaadiga mööda Mekongi
Esimesena hakkasid silma pikad paadid, kuhu laoti peale jääkotte. Kuhu jääd transporditi või mis eesmärgil, see jäi selgusetuks. Samasugustele jääveopaatidele paluti ka meil peale astuda ja järgmiseks kaheks päevaks istet võtta. Paat väljus hommikul kella kaheksa paiku. Ees ootas paaripäevane teekond Luangphabangi, ööbimisega Pakbèngis.
Kiirelt sai selgeks, et reisijate arv paadis ületas istekohtade arvu, mistõttu umbes viisteist paadikaaslast pidid selle teekonna mootoriruumis veetma. Paar pingirida minust eemal juhtus olema veel üks argentiinlane Eduardo, kes meie hispaaniakeelse jutu peale end tutvustas ja kohe seltskonda sulas. Tegemist oli tulihingelise reisimehega, kes enne Laosesse tulekut pool aastat Aasias üksinda ringi rännanud ja plaanis järgmiseks Austraalia ette võtta. Tema väntas sellest reisist dokumentaalfilmi.
Paadis loksudes ja kuuma päikese käes kõrbedes võis mööda minna tunde ilma millelegi pikemalt, intensiivsemalt mõtlemata. Vahel ilmusid vaatevälja pisikesed külad, roohütid, lapsed kallastelt jõkke hüppamas, teinekord oli jälle näha oranžis riietuses munki kaldal mõtteid mõlgutamas. Siis võis järgneda mitmeid tunde inimtühja kallast, mida kattis kümnetes toonides roheline näiliselt läbitungimatu taimestik. Vahetevahel tegi paat peatuse, kus kohalikud mehed maha läksid ja välgukiirusel tihnikusse kadusid. Mõnel korral nägin kallastel ringi hulkumas buffalosid ja üksikuid kalamehi. Mekong on tuntud merihuntide liigirohkuse poolest. Eriline tähelepanu aga on Mekongi suurel kasskalal merihuntlaste sugukonnast (Pangasianodon gigas), kelle püüdmine on keelatud, aga siiski mingil viisil toimub.
Pakbèng – imeilus hommik pärast paduvihma
Pakbèng on väga väike asula Mekongi kaldal, päevase aeglase paadisõidu kaugusel Chiang Khongi piiripunktist. Paat jõudis sinna õhtul, kui taevas hakkas juba hämarduma. Eelnevalt olin endale öömaja broneerinud ühes kodumajutuses, kus mulle pakkusid seltsi mööda seinu ülesalla jooksvad sisalikud. Asulas olid ka mõni söögikoht ja paar äkilisema välimusega baari, mis kuulutasid, et absoluutselt kõik joogid, mida hing ihaldab, on saadaval.
Öösel sadas paduvihma, mis ujutas üle ainsa asulast läbiva tänava, muutes aukus asfaldi mini-Mekongiks. Öine vihmasadu lõi imeilusa hommiku − paks udukiht kattis tumerohelist džunglit, eriskummaline kaneelivärvi Mekong oli ülivaikne. Selline müstiline vaatepilt viis kiiresti mõtted Ernest Ranglinile ja tema albumile „Below The Bassline”. Võib-olla sai Ranglin inspiratsiooni samast paigast, kus mina olin praegu, kui ta oma albumi jaoks muusikat kirjutas...
Luangphabang – väike sipelgapesa keset džunglit
Pärast kahepäevast Mekongil loksumist jõudsime teise päeva õhtuks Luangphabangi lähistele, kus istusime tuk-tukkide peale, mis paadilised 20-minutilise sõiduga kesklinna viis. Linn tervitas meid hõrgutavate toiduaroomidega, kirevate värvidega ning igasse suunda kiirustavate kummaliste sõiduriistade ja inimestega. See templite ja kloostrite rohke asula sai kiiresti omaks ja tekitas hea tunde ning ühtlasi lükkas lõunasse liikumise plaane edasi. Mitu päeva jalutasime ringi, tutvudes kohaliku kultuuri ja ajalooga, õhtuti aga jagasime, vahetasime muljeid ja avastusi argentiinlastest sõpradega. Tippsündmuseks oli öine turg − öö saabudes moodustus meeletult pikk tänavaturg, kus müüjad võtsid enda alla terves laiuses tänava, laotades laiali käsitöö, toidukraami, vajaliku ja ebavajaliku, lootes sellest hommikuks lahti saada. Toidu puhul oli valik meeletu. Müüdi igasuguseid elukaid grillitult, kuivatatult, keedetult − kuidas parasjagu vaja oli. Kõige muu hulgas olid saadaval igat värvi smuutid, mida kohapeal valmistati mitmekümnetest eri puuviljadest vastavalt tellija tahtmisele. Parimaks hõrgutiseks olid aga magusad kookosepannkoogid (khanom krok), mille diameeter vaid 3 cm ja keskel ilutsemas sibulapealsete rattad. Ükski teine minu poolt külastatud riik pole suutnud mulle pakkuda paremaid pannkooke kui need Laose kookosmedalid.
Vientiane – saatjaks Saksa šlaagrid
Vientiane võttis meid vastu üle linna kajavate Saksa šlaagritega. Keskväljakule oli üles seatud kõrge lava, kus sakslased tutvustasid Laosele oma rahvamuusikat ja õllesorte ning tundus, et kohalikele see kõik vägagi meeldis, sest kaasajauramist ja õllekannudega vehkimist paistis palju.
Päeval oli pealinn aeglane, kohvi- ja croissant’-i-hõnguline, kergelt prantsusepärane. Ka arhitektuuris oli märgata prantsuse mõjutusi ja kohati meenutas linnapilt väiksemat koopiat Pariisist või oli lihtsalt püütud selline mulje jätta. Tänavasildid olid kakskeelsed: lao- ja prantsuskeelsed. Paljudes koolides õpetatakse esimese võõrkeelena prantsuse keelt. Pärastlõunaks ilmusid tänavatele koolivormis õpilased rolleritel, mis tunniks ajaks linnapilti oluliselt muutis. Tundus olevat tava, et ühe rolleri peal sõidab vähemalt kolm õpilast.
Pealinnast liikusime paralleelselt Mekongiga lõunasse, tehes teel vaid lühemaid peatusi. Ankrusse otsustasime jääda mitmeks päevaks alles Pakxés. Selleks oli kaks põhjust: Boloveni platoo ja Champasaki varemed.
Boloveni platool valitseb võrreldes ümbruskonnaga oluliselt jahedam kliima, mis võimaldab seal kasvatada erinevaid vilju, mis mujal Laoses ei kasva. Eriti tuntud on see piirkond oma kvaliteetse kohvi poolest. Platood katavad kohviistandused, mis koguvad järjest rohkem populaarsust kohalike farmerite hulgas. Kohvimüük suurenevat iga aastaga ning siiani saavat need väikeistandused Prantsusmaalt rahalist toetust ja koolitust majandamises.
Mind viis platoole kohalik giid, kes sõidutas ringi kohvi- ja teeistanduste vahel ning tutvustas põllumajandust. Läbi põikasime ka tüüpilisest Boloveni külast, mida ilustasid puujalgadel hütid palmipuude all. Külavahel nägin ringi jooksmas palju lapsi, kel kõigil nägu naerul. Giid ütles, et selle küla lapsed koolis ei käi, kuna lähedal puudub koolimaja.
Champasaki Wat Phu varemed pakkusid võimast vaatepilti. UNESCO maailmapärandi alla kuuluv allesolev khmeeride templite kompleks pärineb 12. sajandist. Tumedad sünged seinad, mis vanade puude vahelt pilvise taeva poole kõrgusid, tekitasid tunde, nagu oleks sattunud õudusfilmi. Koht, kus Alfred Hitchcock võiks mõtteid kogumas käia. Kellele eelnevalt Kambodža Angkor Wat tuttav, siis see kompleks sarnaneb sellega, vaid ala suuruses on tohutu erinevus.
Neli tuhat saart
Mekong saavutab oma maksimaalse laiuse Laose ja Vietnami piiril, moodustades tohutul hulgal väikesaari. Kas seal just neli tuhat saart on, on küsitav ja sõltub tihti veetasemest, aga kindel on see, et saari on seal palju, väga palju. Pakxèst neljatunnise bussisõidu kaugusel on võimalus paadiga eri saartele saada. Bussisõit lahtises „kastbussis” oli muidugi seiklus omaette − puupingid autokastis, 40 inimest neljaks tunniks tihedalt üksteise vastu surutud. Sõit mööda auklikku liivateed muutis kõik reisijad tolmuahvide sarnasteks elukateks. Pärast sellist sõitu nägime välja, nagu oleksime kaks kuud järjest kuivadel tolmustel põldudel kartuleid võtnud ja vahetpidamata mullas püherdanud. Riided, mis seljas olid, tuli pärast sõitu minema visata, ükski pesupulber poleks olnud suuteline neid kandmiskõlbulikuks muutma.
Paat randus Don Deti saarel. Otsustasime, et sealt on kerge eri saarte vahel liikuda ja parim paik mitmeks päevaks seljakott maha panna. Saarele astusime pärast päikeseloojangut − taevas oli tumelilla viljakollaste viirgudega, mustad paadid sätendavalt veel liikumas. Kunstnike jaoks kindlasti inspireeriv paik. Öömaja oli seal kerge leida ja naabriteks saime vanad tuttavad argentiinlased, Oso ja Eduardo, kes olid sinna päev varem kohale jõudnud. Saarel oli hulk baare ja söögikohti, mis hiliste tundideni uhkeid roogasid pakkusid.
Seal saartel juhtuvat paljugi kummalist. Meie kõrvu jõudsid lood, kus mõned vaprad rasvase rinnaga hundid endale õhtuti „happy shake’e” sisse valavad ja on mõne tunni pärast siruli maas oimetud. Teadmata põhjustel sattuvat vaprate huntide kokteilide sisse seened, mis nad 24 tunniks jalust maha niidab. Sellisel puhul aetakse siis välja kohalikud teadjamehed, kes hakkavad langenud pidulisi banaani ja suhkruveega turgutama − see vähendavat mürgistust. Taolisi lugusid liikus ringi ja teati ka näidata näpuga mõne baari peale, kus selliseid olukordi rohkem ette tulevat. Kes plaanib seal saartel lõbusalt aega veeta, siis soovitan olla ettevaatlik, lähim korralik haigla on Bangkokis, Tais, kuhu puudub kiire transport, olgu teil mis tahes kindlustus.
Kambodža – soola, pipra ja üleujutuste maa
Saartelt juhtis Mekong meid edasi Kambodža aladele. Piir sai kiiresti ületatud, viisa ostetud ja esimene peatus oli linnas nimega Krâchéh. Hiljem järele mõeldes oleks võinud see peatus olemata olla. Minu sealviibimise ajal jättis Krâchéh tühja mulje. Oli tänavaid, mis tundusid hüljatud, ei leidunud linnas ühtegi pangaautomaati, mis oleks töötanud, ja ostukohtades võeti vastu ainult USA dollareid, mis tekitas kõvasti segadust ja probleeme. Kesklinna hostel, kus ööbima jäime, üllatas ootamatult öösel väljailmuvate kaaslastega. Nii putukaliigirohket magamistuba polnud ma enne kohanud, mistõttu uni lõppes enne, kui sai alata.
Kambodža keskosas ringi sõites paistis kõikjale vaid vesi ja sealt väljaulatuvad puud. Lõpmatud alad olid Mekongi poolt üle ujutatud, millel madalapõhjalised paadid ringi liikusid. Kahjuks on üleujutused seal tavapärased nähtused, tekitades igal aastal suuri kahjustusi.
Phnom Penh, pealinn Mekongi läänekaldal, jääb pidevalt üleujutustele jalgu. Seda linna on uputatud karmi ajalooga, mille jäljed on ka praegu, aastaid hiljem, võõrastele silmadele märgata. Elanikud aga seevastu püüavad eluga edasi minna ja muuta tänast oluliselt paremaks eilsest. Inimesed on sõbralikud, välismaailma suhtes uudishimulikud, igati abivalmis, mitme võõrkeele oskajad ja õppimishimulised. Kohalikud, kellega kokku puutusin, tahtsid, et räägiksin neile Euroopast, küsiti palju haridussüsteemi kohta. Paariks ööks olime ühe ülikooli matemaatiku juures, kes jutustas pikalt, kuidas elu on viimastel aastatel palju paremaks muutunud ja mismoodi koolisüsteemi on arendatud.
Mekongi deltas Vietnamis jäi käimata, seevastu liikusin Mekongist 60 km edelasse, et vaadata üle kuulsad Kâmpôti pipraistandused ja mereelukate turg Képis.
Tuk-tuki juht, kes oli ühtlasi giidiks, sõidutas meid terve päeva ringi pipra- ja soolaväljade vahel, tutvustades Kambodža lõunaosa põllumajandust. Kâmpôti pipraistanduses tutvustati detailselt piprasorte, mida seal kasvatatakse, kuivatatakse ja hiljem igasse maailma nurka eksporditakse. Hiljem järgnes degusteerimine, kus saime maitsta kuivatusastmele vastavalt varieeruvaid sorte. Ka Eesti poelettidel peaks leiduma Kâmpôti pipart. Mis selle pipra eriliseks teeb, on sealne kliima ja muld.
Geograafilistel koordinaatidel 11°N 105°E otsustasime Mekongiga eri suundadesse minna − tema tuhises edasi Vietnamisse, mina Taisse. Kes soovib kontrasti kodumaisele Võhandule, siis julgen väita, et Mekong seda igal juhul pakub. Sellise reisi puhul on vajalikemad omadused kannatlikkus ja spontaansus, tuleks ka arvestada sellega, et kui plaanite bussisõite, siis suure tõenäosusega võib juhtuda nii, et bussist väljudes olete paar aastat vanem kui sellele peale minnes. Mekong üllatab kõiki, tuleb lihtsalt minna ja avastada, mis tal parasjagu varuks on.
Tekst ja fotod: Katre Luik