Enn Käiss on viiekümne aasta jooksul teinud vähemalt sadakond kooparetke ja avastanud ca 30 nimega koobast 13 eri riigis.
Eestis on koobastega nii nagu on. Vaatamisväärsuste nimekirjades on mu praeguses kodurajoonis Toila vallaski kuulus Hõbeallika koobas Oru pargis. Paraku pole ma nii osav „pugeja”, et sinna sisse mahtuda. Mu lapsepõlve mängumaadele kuulus Aruküla koobastik Tartu kirdeservas, kuigi ametlikult oli sinna sissepääs keelatud ja suletudki… Igatahes seal kulus kõikide soppide läbiroomamiseks koos „peasaalis” väikeste küünlavalgel romantiliste istumistega juba rohkem kui pool tundi. Huvi selliste asjade vastu õhutasid sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt” raamatud. Mina olen ju veel sellest televiisorivaba lapsepõlvega põlvkonnast. Tõsisemalt jõudis termin speleoloogia mu teadvusse pärast Eestiski avaldatud Prantsuse koobasteuurija Norbert Casteret’ raamatut „30 aastat maa all”.
Koobaste saladuslikud suudmed
1960ndatel kinkis saatus mulle võimaluse hakata tegelema alpinismiga. Rutiiniks kujunes, et igal suvel pärast 20-päevast alpilaagrit kusagil Põhja-Kaukaasia mägedes ei raatsinud keegi otse koju sõita, vaid võtsime ette seikluslikud retked üle peaaheliku lõunasse Musta mere äärde. Igatahes ühel sellisel retkel jäin mina poolel teel põhiseltskonnast Khuthaisi linna juures maha. Sain nimelt kusagilt teada, et linna lähistel mägedes on ehtne karstikoobastik. Oligi, kõigi oma stalagmiitide ja stalaktiitidega. Mingi jupikene oli temast ohutuks tehtud ja laes rippusid elektripirnid ning sissepääsupilet maksis mõnikümmend kopikat. Mind aga jäid lummama kahele poole peakäigu turismirada mustavad kõrvalharude saladuslikud suudmed. Sinna keelas gruppi saatev giid meil muidugi kategooriliselt nina pista. Selliseid pistelisi koopaskäike juhtus ka edaspidi.
Koopas kinni
Esimene tõsisem ja iseseisev sportlik koopamatk jääb 1980ndate algusesse. Harju Matkaklubi korraldas nimelt speleomatka koolituse ja see lõppes Ukrainas, Podoolia karstikoobastes õppematkaga. Nii saigi antud sõrm… Igatahes järgmisel kevadel olin ma seal oma koolinoorte gruppidega tagasi ning sugugi mitte ainult massiturismile lubatud ja statsionaarselt valgustatud käikudes. Ikka hoopis teine tunne on, kui kondad oma kahvatukese Norma otsmikulambiga kusagil peateest kaugemal segadust tekitavas labürindis. Ja neid saale, käike ja käigukesi on seal kümnete kilomeetrite kaupa.
Mingeid ärevust tekitavaid sündmusi siiski eriti ei meenu. Välja arvatud üks veidi halenaljakas seik minu kui grupijuhi endaga. Läksime just esimest korda Kievljanka koopasse ja kohalik giid oli juhatamas kaasas. Sissepääs sinna oli paras urg ja mingis osas tuli ruumikamatesse käikudesse jõudmiseks veidi „vingerdada” mööda kaldlõhet, pea ees ja poolpõiki allamäge. Üks lõheserv oli veidi kõrgema läbipääsuga, aga allamäge serv madalam. Mina oskasin oma suure ja raske kerega igatahes sinna vasakpoolsesse serva vajuda ja jäin lõpuks kapitaalselt kinni. Ei edasi, ei tagasi. Hüüdsin siis kohalikku appi, et mida teha? Vastus oli lakooniline: „Kui kinni jääd, siis oota, kuni kõhnemaks saad, siis „imbud” välja.” Tegelikkus oli siiski üpris proosaline – roomamisel oli lisaks edasi- ja tagasikäikudele veel ka võimalus ennast veidi kaldpinda pidi paremale-üles nihverdada ja siis sealt üle lõheserva suuremasse saali „valguda”. Ei olnud mina ainukene, kes seal veidi närvikõdi sai!
Kooparonimise „sellieksam” sai ära tehtud 1980ndate teises pooles Kesk-Aasias. Ühel Balti matkajate kokkutulekul näitasid leedukad slaide mingist müstilisest Kugitangi-nimelisest vähekäidavast mägirajoonist, kus põhiatraktsiooniks mitmesaja meetri sügavused kanjonid. Juttu oli ka koobastest. Juurdepääs keeruline, läbi piiritsooni Afganistaniga jne. No mis sai ühele äsja asutatud turismikooperatiivi tegelasele olla veel atraktiivsemat? Igatahes järgneva nelja aasta kevadiste turiaadide jooksul käis läbi Kohtla-Järve Turismiklubi Kugitangis üle poole tuhande seikleja. Lisaks eestlastele ka mõned tšehhid, poolakad ja sakslased.
Imelised stalaktiidid
Grupid saabusid ja lahkusid läbi kuulsa Samarkandi linna. Meie grupijuhid vedasid siis neid mööda vingeid ja sageli kanjoni seintel või servadel kulgevaid salaradu. Minu põhiroll oli oodata neid gruppe eri kanjonitesse avanevatel koopasuudel. Rajoon oli selles mõttes täiesti „metsik”, sest mingeid täpsemaid kaarte ei õnnestunudki kusagilt hankida. Ikkagi piiritsoon ja segased ajad. Samarkandi matkaklubi sõpradelt sain põhiliselt selliseid soovitusi, et „Ära sa neisse ja neisse käikudesse ja koopaosadesse roni, sealt ei pruugi sa enam väljapääsu leida”. Eks pidin siis hakkama ise omale retkede radu koostama ja märgistama.
Seal juba oli, mida rahvale näidata! Suured saalid ja galeriid täis kõikvõimalikes suurustes stalaktiite ja teisi nõrgvorme, mõned laed kaetud sadade meetrite ulatuses peente kristallide nagu suhkruga jne jne. Ühest koopasuust oli kunagi lausa tööstuslikult nõrgvormidest tekkinud marmoroonüksit kaevandatud, sealt jätkus kivikilde suveniiriks kõigile. Enamiku gruppidega kestis maa all käik ikka tunde ja tunde. Orienteerumise tegi keerulisemaks see, et käigud kulgesid mitmel korrusel ja neid hargnemisi oli seal mitmekümnel ruutkilomeetril.
Nööri asemel ajaleht
Siinkohal ehk ongi paslik veidi selgitada, mis põhimõttel sellistes tundmatutes koobastes liikumine ja tagasitee otsimine meiesugustel turistidel käis. Mingist niidirulli kaasavedamisest pole mõtet rääkida. Mina võtsin alati kaasa paki Eesti ajalehti. Neist andis kokku voltides ja siis voltimisjooni pidi rebides tekitada suure hulga umbes 10 x 15 cm ristkülikuid. Need voltisime veelkord kokku mööda diagonaali ja nii olid meil lõpuks kergesti äratuntavad terava tipuga kolmnurgad. Kui alustasime uurimisretke, siis sirges lihtkäigus polnud pärastpoole tagasiteega ju probleemi. Kui aga jõudsime mingisse hargnemiskohta või suuremasse saali, siis sinna kuhugi nähtavasse kohta sai selline eestikeelne kolmnurk paigutatud nii, et terav tipp näitas alati selles suunas, kust me sinna kohta tulime. Suurtes sammassaalides, kus nähtavus häiritud, tuli panna kolmnurki ridamisi, ikka terava tipuga eelmise kolmnurga suunas. Niisama lihtne see allmaaorienteerumine ja raja leidmine ongi.
Tegelikult ikka ei ole midagi lihtne, inimlik eksimine on täitsa arvestatav võimalus. Kord olime ühel uuel avastusretkel ja jõudsime ühte ülisuurde saali, kus keskel parasjagu kõrge varingukoonus. Jätsin rahva saali serva sissetuleku käigu suule ootele ja ronisin selle keskse kuhila otsa luurele. Peaaegu tipus oli kaks laest kunagi kukkunud ca 6 m läbimõõduga paeplaati ja nende vahel mustas rohkem kui meetrilaiune tühimik. Vaatasin, et sealtkaudu üles tulek on mõnele ehk natuke jubedavõitu, ja käskisin neil saali seina äärt mööda edasi liikuda, et nad veidi laugemast küljest minu juurde tõuseksid. Üleval tegime veel grupipilti ja laskusime siis saali teises servas märgatud käiku. Tipus panin veel ühe suure kivi otsa järjekordse kolmnurga tipuga selles suunas, kust viimased inimesed selle kuhila otsa tõusid. Edasi järgnes veel palju põnevaid kohti ja lõpuks jõudsime kolmnurki pidi tagasi sinna tuttavasse kohta, suure saali grupipildi tegemise tipuplaatidele. Suur oli aga üllatus, kui tipukesest laskumisel leidsime küll saali seinas mitu käiguava, aga ei ühtegi tagasiviivat kolmnurka. Kolasime neis käikudes, aga ka seal ei olnud ühtegi tuttavat tähist, täitsa tundmatu maa. Väikesed paanikailmingud, sest osal hakkasid ka patareid juba tuhmiks minema ning grupijuht... oli kaotanud usalduse. Panin nad siis saali serva istuma, käskisin energia kokkuhoiuks enamik lampe ära kustutada ja ronisin tagasi üles tippu. Kui üleval neid kahte suurt plaati nägin, sain aru, kui loll ma olin olnud. Ma ei pannud ülemist kolmnurka mitte selles suunas, kust ma ise käigu suust tulles üles ronisin, vaid sadakond kraadi valesti, sinna poole, kust kergem üles tõusta ja kus siis hommikupoolikul parasjagu viimased pealambikesed vilkusid.
Laskumisel vaata ka taevasse
Samarkandi oblastis oli veel üks tore koopakene, kuhu vahel sai oma sõpru viidud. Nimi seotud sajandite taguse valitseja Timuriga. Ega seal võrreldes Kugitangiga eriti midagi vaadata olnud, sikasakalised käigud kolmel-neljal korrusel, mõned rippuvad purikad jne. Seal kuulus aga „hinna sisse” üks väike terav elamus. Ühes alumise korruse käikudest oli põranda sees ristipidi üks umbes meetrilaiune lõhe, millest tavaliselt sai üle hüpatud. Koopa lõpust tagasi tulles sai vahel pakutud, et selle lõhekese seintel olevaid nukke pidi saab siin veel 4–5 meetrit sügavamale laskuda. Kuna all absoluutselt midagi ohtlikku ei olnud, jäin mina enamasti üles lõhe servale istuma. Lõhet pidi sai all oma poolsada sammu minna paremale, siis oli sunnitud täisnurkne pööre paremale, veel mõnikümmend sammu edasi ja jälle paremale ning mõne minuti pärast olid nad tagasi minu juures. Ainult et nende pead olid minu jalgadest poolteist meetrit madalamal ja mina olin patarei kokkuhoiuks oma lambi tule kustutanud. Loomulikult läksid nad käiku pidi rahulikult edasi, et olla mõne aja pärast ringiga uuesti minu juures. Kusagil kolmandal ringil tekkis rahva sekka teatud ärevus, hakati ära tundma, et „siin me juba oleme olnud”. Niipalju siis lauskmaa inimeste orienteerumisest vaid ühel tasapinnal. Näete, koopasse laskumisel tuleb vahel ikka taeva poole ka vaadata!
Tekst ja fotod: Enn Käiss