Alex Reynolds: “F…,kuidas see kõik just minuga juhtus?”

Vestlen Alex Reynoldsiga, kes on üles kasvanud Ameerikas, kuid kellel on taskus Briti pass ning kes ise näeb välja, nagu oleks ta Filipiinidelt putku pannud. Ta hulgub juba aastaid mööda maamuna ringi, vihkab tomateid ja peab raudse järjekindlusega reisiblogi lostwithpurpose.com, mis on uskumatult hea ning mida selle pärast tihtipeale tsiteerivad maailma juhtivad reisiportaalid. Alex on tohutult inspireeriv inimene ning sellepärast otsustan karistuseks ta oma küsimustega poolsurnuks tüüdata.

Helistan Alex Reynoldsile.

Halloo! Kas sa kuuled mind?

Halvasti kuulen. Armee poolt armastatud SCOM 4G võrk on üks suuremaid valesid, mida ma siin Pakistanis kohanud olen.

Kas sa oled hetkel Pakistanis?

Kuidas sa ära arvasid?

Läheme kohe küsimuse juurde, mis lugejat päriselt huvitab. Kirjelda mulle oma kõige-kõige jubedamat kogemust kogu oma nii-öelda reisimiskarjääri jooksul.

Ah, kõige jubedam kogemus oli kohe minu pika reisimise perioodi alguses. Hääletasime sõbrannaga Georgia mägedes ja mingid mehed võtsid meid auto peale. Me olime kaua aega lumes sumbanud ja söömata.

Kohaliku kombe kohaselt ilmus paari minuti pärast autos välja kaheliitrine pudel kodus pruulitud tšatšat, mis on kohalik alkohol ja peakski kohalikuks jääma. Minu protestist välja tegemata kõik jõid, kaasa arvatud autojuht. Kahekümne minuti pärast oli pudel tühi ja olime jõudnud minu hosteli juurde. Pidin võtma veel paar pitsi hosteli omanikuga, enne kui voodisse sain.

Järgmisel hommikul, olles samal ajal nii purjus kui ka pohmeluses, tundsin, et mu pea ümber on portsjon pehmet putru. Lootsin korraks, et äkki olen lihtsalt nii palju higistanud, et see tundub nagu… ja siis tundsin oma põskedel imelikke tükke. Sain aru, et olen endale näkku oksendanud. Ilma üles ärkamata. Milline ilus algus minu reisidele. Ma oksendasin kaksteist tundi pärast seda veel.

Väga naljakas lugu. Selle pärast, et enamikul inimestel, kes sellistes kahtlastes kohtades nagu näiteks Afganistan, kus sina vahel reisid, on tavaliselt „kõige hullem kogemus” seotud kas relvade või mõne päris ohuga, mitte iseendale näkku oksendamisega.

Mis mõttes on Afganistan kahtlane piirkond? Ei ole ju! (Naerab.) Või siis võib-olla natuke on ka. Seal tegelikult juhtus küll üks natuke kõhedaks tegev sündmus.

Mina ja minu sõber ööbisime ühe kohaliku juures. Loomulikult, kui meie võõrustaja õhtul minema jalutas, hakati kohe uksele peksma. Arvasin miskipärast, et keegi toimetab meile koju juurvilju, ja avasin ukse. Tohutu suur mees automaadiga pressis ennast kohe tuppa, teised tema järel ja nad kõik vaatasid meid kurjalt. Ma küsisin, et kes ta selline on, ja see küsimus ärritas teda. Ta karjus, et me istuksime maha ja annaksime talle oma passid. Otsustasin, et ma ei anna oma passi ühelegi relvastatud isikule, kes on ennast minu elukohta pressinud! Lihtsalt ei anna ja kõik!

(Selle koha peal paluksin lugejatel vaadata selle õblukese tüdruku pilti, kellega ma juttu ajan − R.S.)

Läks karjumiseks. Pinged tõusid lakke. Me ei saanud midagi aru. Kui meie majaperemees poole tunni pärast koju tagasi saabus, oli ta ehmunud, nähes, et tema külalised on tema enda kodus ümbritsetud relvastatud ja karjuvate meeste poolt. Ta viibutas kiiresti oma ID-kaardiga, mis informeeris kõiki, et ta on valitsuse töötaja, ja suured mehed automaatidega ütlesid, nagu oleks neil järsku hakanud sulavõi suust voolama: „Oh, härra, palume vabandust, me ei teadnud, et teie olete see, kes te olete. Meie oleme valitsuse poolt siia saadetud selleks, et välismaa turistid oleksid turvatud.”

Pole paremat turvatunnet, mida tekitavad automaatidega mehed, kes õhtul sinu koju sisse murravad ja sinu peale karjuvad, eks ju?

Kui selle jutuga ühele poole sai, kas nüüd võiksin küsida, et kes sa selline üldse oled?

Ma olen Alex. See nimi on lühivariant Alexandrast. Nimi, mis paljude imestuseks ei ole tegelikult mehe nimi.

Mis mõttes imestuseks?

Sa ei kujuta ette, kui palju ma oma reisidel kohtan inimesi, kes püüdlikult üritavad mulle selgeks teha, et olen viimased kakskümmend seitse aastat kogemata poisi nimega ringi käinud.

Sõna reisimine tuleb sinuga vestluses tihti ette. Sulle meeldib reisida. Rohkem kui näiteks minu naabritele. Miks?

Reisimine on okei. Näed kohti ja inimesi, millest ja kellest pole varem undki näinud. See on intrigeeriv. Lisaks olen ma pärit USA-st, mis on täidetud hullude inimestega, kellel pole mingit huvi teada saada, mis väljaspool nende kodumaad toimub. Et vältida nende sarnaseks saamist, läksin ma laia maailma ja pole kunagi pärast seda enam kahetsusega tagasi vaadanud.

Mis sulle veel meeldib?

Jäätis. Kulfi falooda. See on Lõuna-Aasia hõrgutis, mis on just nagu jäätis, aga kaetud nuudlite ja siirupiga. Mulle meeldib ka puude otsas ronida. Ja puude otsas jäätist süüa.

See selleks. Miks ma pean kogu aeg sotsiaalmeedias nägema pilte sellest, kuidas sa Indias reisid? Kogu aeg!

Kas see tähendab, et ma pean sulle põhjendama, miks mulle meeldib sukelduda silmi pealuu seest välja kiskuvate värvide, mõistusevastaste tseremooniate, pideva idiootse signaalitamise ja totaalselt eripäraste inimeste merre? Jah, ma reisisin Indias rohkem kui aasta. Olen sellest maast sõltuv − kuidas ma saaksin mitte olla? India viib sind kogu aeg viimase piirini ega väsi mitte kunagi üllatamast. Ainult loll ei taha seal reisida.

Mina pole seal kunagi käinud.

No mis ma oskan selle peale öelda?

Kui mitu India meest on sind üritanud viimase kahe aasta jooksul kosida? Kui mitmel neist oli tõsi taga?

Unusta India mehed ära! Bangladeshi mehed saavad abieluettepanekute olümpiamängudes auraha, kuigi pean tunnistama, et mõned ettepanekud olen siiski saanud ka India ja Pakistani kandidaatide poolt. Umbes kaksteist meest, kellel on tõsi taga olnud, on mind Bangladeshis kosida üritanud. Ma olen lihtsalt nii suurepärane. Okei, minu pass ja kodakondsus on suurepärased. Minust endast ei saaks abikaasana suuremat asja.

Räägi mulle oma maailmakuulsast blogist. See on hämmastavalt hea ja informatiivne. Kuidas sa jaksad seda tegevuses hoida? Mis sind motiveerib?

Minu blogi sündis vajadusest. Tegin kunagi uurimustööd oma eelseisva pika Euraasia-reisi tarvis ja põhimõtteliselt ei leidnud ma mitte mingisugust kasulikku informatsiooni, mis oleks kirjutatud viimase viie päeva jooksul. Selle frustreeriva otsingu käigus sain ma kogemata teadlikuks ka sellest, kuidas inimesed reisiblogidega raha teenivad, ja otsustasin ka ise ühe sellise avada.

Praegu võtab selle lehe üleval hoidmine arvuti taga või telefoni otsas istudes ära meeletu aja. Õnneks armastan ma blogimise kõiki aspekte: fotograafiat, veebihaldust, disaini, kirjutamist ja reklaami. See hoiab mind hulluks minemast, kui pean tegelema mõnede lollide lugejate piinavalt lollide küsimustega.

Inimesed kirjutavad mulle iga päev ja ütlevad, et ma olen nende jaoks inspiratsioon. Et nad leiavad endas jõudu ja tahet − tänu minule − pikematele reisidele minna. Teadmine, et mul on selline mõju inimeste elule, on armas ja väga hea. Sellele mõeldes annan ma nüüd isegi kõik need lollid küsimused andeks.

Miks inimesed peaksid sinu blogi lugema?

Selle pärast, et see on bloody awesome. Ja selle pärast, et ma ei kirjuta ainult kuradi igavatest asjadest. Ma üritan igasuguse jama viia miinimumini. Minu blogis on ainult informatsioon ja ilu. Minu lugejad peavad teadma, et tüdrukud ei karda teha huvitavaid asju, ja ma panen oma blogisse üles nii palju huvitavaid fotosid, et isegi need inimesed, kes on liiga laisad, et lugeda, saavad vaadata ilusaid pilte ja saada loodetavasti selle läbi inspireeritud ning võtavad oma eluga midagi ette.

Oled hetkel Pakistanis. Kas Pakistan on ohtlik maa, kus reisida?

Oleneb, millest sa huvitud. Kui sulle meeldib salaja piire ületada ja minna hõimualadele, et oma relva- ja narkootikumivarusid täiendada, siis on võimalus keegi nii vihaseks ajada, et satud tõsistesse pahandustesse. Kui aga oled hea turist, kellel on vaid head kavatsused ja kelle ainukesed huvid on tutvumine külalislahkete inimestega, süüa neetult head toitu ja imetleda nii imepäraseid looduslikke maastikke kui ka inimese poolt loodud arhitektuuri, siis olen 98,7 protsenti kindel, et naudid Pakistanis reisimist ja see on sinu jaoks turvaline. Pakistan ei ole just maailma kõige turvalisem maa, kuhu reisida, aga usu mind − turistina ei saa sa minna sinna, kus on päriselt ohtlik.

Ma ise lähen varsti Pakistanis just sinna hõimualadele, kus on ohtlik...

Ma mõtlesin, et see intervjuu on minust, aga kui sa tahad endast rääkida, siis lase käia.

Vabandust. Minu abikaasa vaatas ennist blogi Lost With Purpose ja sinu Pakistani postitusi ja küsis, et huvitav, kas temale kui naisele, kui ta sinna riiki minna tahaks, tunduks Pakistan sama mõnus ja vahva, nagu sa kaudselt reklaamid?

Kui aus olla, siis Pakistan ei ole parim koht, kus naisena sündida. Kas sa aga üksiku naisena naudid või ei naudi reisimist selles riigis, sõltub sinu temperamendist, kannatlikkusest ja tolereerimisvõimest patriarhaalse bullshit’i suhtes.

Kõige nähtavam probleem, kui reisida üksiku naisena, on tüüpiline Lõuna-Aasia oht: külge imevad mehed, kes kasutavad oma kehaosi, nagu näiteks käed ja siis veel midagi, vastu sinu külgi hõõrumiseks. Nendest omakorda veelgi allpool olev klass mehi, keda võiks võib-olla lühidalt kutsuda nimega „sead”, nemad näevad võõramaa naist kui otsest sihtmärki, millel on vaid üks funktsioon, sest nende arust on üksinda reisiv välismaa naine ilmselgelt pornonäitleja ja nende loogika järgi seetõttu vabalt omastatav objekt. Õnneks ei jõua selle viimase klassi mõtteviis enamuse ajast päris ohtlike situatsioonideni. Aga käperdamist tuleb küll kogu aeg ette.

Keskaegne mõtteviis on minu meelest suur probleem. Pakistani naised ei saa üksinda reisida. Neetud − enamik nendest ei tohi isegi oma kodust lahkuda ilma saatjata.

Samas, kui sa oled üksi reisiv naine, siis paljud inimesed kohtlevad sind ekstra hästi, sest sa julgesid selle teekonna ette võtta, kuigi sa oled üksik naine. Ja sa võid kogeda Pakistani „naiste kultuuri”, mida meessoost reisijad ilmselt ei koge kunagi.

Kokkuvõttes ma ei soovitaks Pakistani reisida, kui oled üksik, õrn ja normaalne naisterahvas. Ma võib-olla soovitaks seda sellistele „kõvadele muttidele”. Kui sa aga sinna lähed, siis ole kogu aeg lihtsalt valvel ja matka võib-olla rohkem põhjapoolsetel aladel, kus eksisteerib vähem seamentaliteeti. Olen 98,9 protsenti kindel, et sellest tuleb elu parim reis. Mehed olgu neetud!

Mehed olgu neetud jah. Nüüd aga tahavad aga lugejad teada − no ma mõtlesin selle välja, keegi ei taha seda teada, aga −, mis on kõige jubedam asi, mida sa oled oma matkade jooksul oma kätega katsunud?

Eeee... olen pidanud iseennast kätega puhastama pärast ägedat kõhulahtisust keset Aasiat. Ma tean, et ma ei tohiks kurta ja peaksin olema harjunud igasuguste erinevate kommetega. Aga ma ei saa kunagi üle sellest nähtusest, et Aasias kasutatakse tualettpaberi asemel käsi. Ma olen küll kõva reisija, aga kui asjad lähevad ikka väga karmiks ja haisvaks, siis olen ma lihtsalt tüdruk, kes armastab peldikupaberit.

See on väga naljakas.

Ma ei mõelnud seda naljana.

Igav küsimus: kõige meeldivam hetk sinu rännakute vältel?

Minu kõige meeldivam ja parim reisimoment on oma olemuselt väga lihtlabane.

Ma räägin sulle: kujuta ette, et on väga varajane hommik Bhutanis. Minu viimased päevad seal. Lumi katab kogu maa, värske lumi eelnevast ööst. Ma ronisin üle künka. Päikesevalgus Himaalaja mägedel täitis mu silmad päikesepaistega. Täiuslik vaikus ja värvide mäng. Ja ma lihtsalt vaatasin seda kõike.

Ma tahaksin öelda, et mul oli mingisugune sügav spirituaalne ja filosoofiline kogemus, aga minu mõte oli pigem ainult selline: „Fuck, kuidas see kõik just minuga juhtus?”

Mida sa oma reiside jooksul lääne maailmast kõige rohkem taga igatsed?

Salatit! Või ükskõik mis rohelist, millel oleks toiteväärtus ja mis ei ujuks õlis või ghee-võis. Tead, ma igatsen toidu järele, mis ei kutsu esile südamerabandust, kui sa saad neljakümneaastaseks.

Salatist rääkides − mis on olnud kõige hullem toiduelamus sinu reiside jooksul?

Hollandi söök on jube! Kõige lamedam rahvusköök maailmas. Halloo, hollandlased − keedetud kartulipuder ei ole an entrée. Ei ole isegi siis, kui sa selle kastmega üle kallad. See on lihtsalt jube!

Kus sa ennast viie aasta pärast näed?

Näen ennast viis aastat vanemana. Loodetavasti pole ma surnud. Loodetavasti reisin ma ikka edasi.

Viie aasta pärast, ma loodan, teenib minu nimi raha. See tähendab seda, et ma saan minna kellegi teise raha eest Jaapanisse ja kirjutada sellest, mida ma arvan ramen-supist. Ma tõesti ei kujuta paremat tulevikku ette.

Aga tõsiselt rääkides − mul ei ole tulevikuplaane. Ainuke eesmärk on see, et jätkata oma elustiili reisides ja sellega raha teenides. Ainuke asi, mis minu elus on kindel, on teadmine, et midagi pole siin kindlat.

Kui kaua sa juba maailmas ringi oled kolanud?

Rännanud olen ma oma elu jooksul aastaid ja aastaid. Aga täpselt kaks aastat tagasi hakkasin ma nii-öelda põhikohaga ränduriks ega kavatse enam tagasi pöörduda. Ja kuhu ma tagasi läheksingi? Trumpistani? Aitäh, aga ei.

Väljend „Trumpistan” ajab mind vägisi naerma. Ma üritan vältida küsimusi Donaldi teemal, kuna sa oled ameeriklane ja ma tunnen sulle selle pärast kaasa, aga kas sul pole tõesti soovi kunagi Ameerikasse tagasi pöörduda?

Ameerika on omadega perses koht. See on täidetud inimestega, kes ei huvitu muust maailmast. Või siis lihtsalt ei oska huvituda. Ma käin aeg-ajalt kodus külas ja võib-olla kunagi isegi kolin USA läänekaldale elama, et loodusega ühte heita, aga praegu… hell no… mul pole soovi sinna tagasi minna. Mul on oma eluga paremat teha kui läbida autoga pikki vahemaid keset seda kapitalistlikku tsirkust.

Milliseid maid oled külastanud viimase viie aasta jooksul? Vasta ausalt, ära hakka jälle seal telefoni otsas krõbistama.

Oh, las ma mõtlen. Elasin kolm aastat Hollandis. Selle kolme aasta jooksul külastasin ma Saksamaad, Hispaaniat, Itaaliat, Inglismaad, Bulgaariat, Marokot, Israeli ja Filipiine. Mis ma oskan öelda − elada Euroopas on nagu elada kõige keskel. Oled tänu headele lennuliinidele maailmaga pidevas ühenduses.

Oma viimased kaks aastat pean ma kronoloogilisse järjestusse panema, muidu läheb sassi: Georgia, Armeenia, Iraan, Pakistan, Hiina, Kasahstan, Kõrgõzstan, Usbekistan, Afganistan, India, Nepal, Bhutan ja Bangladesh.

Seda on tõesti palju. Mis supp sulle kõige rohkem meeldib ja miks, kui sa Aasias reisid?

Issand, ma ei osanud oodata, et see on päris küsimus! Supi kohta!

Muidugi on. Oled ju meie intervjuu tööpealkirjaga tuttav?

Tai nuudlisupp hakitud sealihaga ja mitte kalapallidega. Viska sinna sisse natuke tšillit ja see on kõige parem supp maailmas! Ma sööksin seda hommikul, õhtul ja öösel.

Tahad veel midagi supi teemal lisada?

Jah. Kui suured supitegijad loevad seda intervjuud ja tahaksid minule minu reisimise eest maksta, siis vastutasuks sööksin ma nende toodetud suppi nende poolt valitud maal, igas maailma punktis.

Viimane igav küsimus: mis on kõige tähtsam asi, millest sa oled aru saanud, jättes selja taha enda nii-öelda normaalse, stabiilse elu?

Meil pole pooltki nendest materialistlikest asjadest vaja, mille kohta arvame, et meil neid vaja on.

Palun seleta.

Kapitalistlikul imedemaal, mida kutsutakse Ameerikaks ja mida mina pean kutsuma kodumaaks, arvatakse, et sa vajad asju. Minu reisid õpetasid mulle, et ei ole see nii. Olen kaks viimast aastat saanud hakkama asjadega, mis mahuvad kahte seljakotti. No ja mis me räägime − mul on aluspükstes augud, ma tean, et peaksin ostma mõned paarid uusi aluspükse ja mu seljakott näeb välja, nagu oleks sellest muruniidukiga üle sõidetud, aga ma olen ikka kenasti elus, ajan oma rida ja mis kõige tähtsam − ma olen õnnelik!

Tekst: Rene Satsi

Fotod: Alex Reynolds

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga