TÜRKMENISTAN – futuristlik ulmemaa 2

Kui kuulute nende väheste hulka, kel õnnestub Türkmenistani viisa saada, avaneb suletud riigi uste vahelt põnev vaade üsna eriskummalisele riigile, mille pealinnas on ennenägematu ulmeline arhitektuur, mille kõrbes asub podisev põrgu sissekäik ning millel on tuntavaid sarnasusi Põhja-Korea režiimiga.

Käisime Türkmenistanis reisiseltskonnaga, kellega oleme eelnevalt külastanud ka ülejäänud Kesk-Aasia riike. See on põnev piirkond, sest rahvad ja kultuurid on siin erinevad ning nendes valitsevad autoritaarsed režiimid on oma riigivalitsemist korraldanud igaüks isemoodi. Esimene suurem erinevus ilmneb juba riiki sisenemise võimalustes, sest kui teistesse Kesk-Aasia riikidesse on võimalik täiesti tavalisel teel viisa saada, valida sobiv majutuskoht ja liikumismarsruut, siis Türkmenistanis on lood keerulisemad.

Juba viisa saamine on kunsttükk, mis võib pehmema iseloomuga reisihuvilised panna reisiplaane muutma. Meie reisiseltskonna juht Tiit Ploom oli aga järjekindel ning Türkmenistani riikliku reisiagentuuri kaudu, mille lähim esindus asub Moskvas, ajas ta välja nii viisad kui sellega koos ka agentuuri pakutud reisikava. Saime aru, et ega valikut palju ei ole – kas võtame vastu meile saadetud kava või me ei lähe üldse.

Sarnasused Põhja-Koreaga

Tänapäeva Türkmenistan on muule maailmale suletud maa, kuhu aga paradoksaalsel kombel rajatud terved linnaosad, luksuslikud ühiskondlikud hooned ja taristulised rajatised oleksid ehitatud justkui kõigile näitamiseks. Selline kahemõttelisus meenutab Põhja-Koread, mille pealinn on täis modernseid hooneid, mida saavad nautida vaid vähesed kohalikud elanikud ning valitud välismaalased. Türkmenistanis kohatud üksikute lääne turistidega suheldes olime sama meelt, et kõrberiik on Põhja-Korea light-versioon. Selline tunne algab juba lennuväljal, kuhu meid tõi Valgevene lennukompanii Belair.

Lendava kotka kujuline hiigelsuur lennuväli on sisustatud supermoodsalt, pikas inimtühjas galeriis viis meid edasi liikuv tee, mille kõrval seisid mõnekümnemeetrise vahemaaga mitmesugustes mundrites ametimehed, sh piirivalvurid. Galerii lõpus ootasid viisaletid koos kassaga, seejärel passikontroll , kus võeti jäljed kõigilt sõrmedelt ja salvestati silma vikerkesta kuvand.

Lubatud buss saabus tühja lennujaamaparklasse pooletunnise hilinemisega. Bussist astus välja giid-reisijuht Leena, kes saatis meid kõik need kaheksa päeva. Leena avatud olek võimaldab meil sellest maast teada saada palju rohkem, kui ehk ametlik programm või kontrollitud giiditekst lubaks. Bussiaknast nägime, et Suure Kotka kõrval oli ka väiksem kotkakujuline lennujaam siselendudele. Võib arvata, et sealt väljuvate lendude arv polnud suurem kui Türkmenbaşy rahvusvahelises lennujaamas, kus ööpäevas väljus 11 lendu ja meie lähtepunktiks olnud Minsk oligi kaugeim sihtkoht.

Türkmenistani autoritaarsed riigijuhid

Türkmenistani legendaarne president Saparmyrat Nyýazov, kes võttis endale ka rahvaliku nime Türkmenbaşy, valitses maad alates 1990. aastast, kui ta oli Kompartei kohalik I sekretär. Pärast Moskva augustiputši ootamatult iseseisvunud riigis lasi ta end valida presidendiks, olles ametis surmani 2006. aastal. Võib öelda, et riik on Türkmenbaşy nägu, sest kindlakäeliselt maagaasidollarite jõul juhtides kujundas ta ka praegu valitseva suletud autoritaarse riigikorra. Praegune president Gurbanguly Berdimuhammedov pole riigijuhtimise põhimõtetes midagi muutnud. Paraku ei võimalda gaasihinna langus maailmaturul ning riiklike kulutuste kiire kasv presidendil olla nii helde kui eelkäija. Näiteks olid varem kõik kommunaalkulud tasuta, iga pere sai auto jaoks riigi poolt 1400 liitrit bensiini aastas ning alates kolmandast lapsest kõik kooliriided tasuta. Nüüd on alles vaid koolilaste toetused.

Kõik, mida esimestest tundidest Türkmenistanis nägime ja kuulsime, kannab väga omapärase kontrollitud ja autoritaarse riigikorra pitserit, kus eraomandus ja eraettevõtlus on väga piiratud ning meile harjumuspärastest vabadustest ei maksa rääkidagi. See on riik, kus kõige üle – nii riigi loodusvarade müügist saadava tulu kui ka inimeste igapäevase elukorralduse üle otsustab riigipea isiklikult. See, et majandusel ei lähe väga hästi, on põhjustanud kohaliku valuuta – manati devalveerimise. Kuid selle väärtust ei vähendatud mitte kümneid kordi, vaid korrutati viiega. Seetõttu tuli turistina olla vahetusraha tagasisaamisel ettevaatlik, sest meiesuguste tüssamine oli väga lihtne.

Türkmenistani vaatamisväärsused

Elasime 1994. aastal ehitatud kümnekorruselises hotellis nimega Ak Altyn, kus elamistingimustel polnud viga. Pühapäeva lõunal alustasime Leena juhtimisel tutvumist omapärase pealinnaga.

Aşgabat sai rängalt kannatada 1948. aasta maavärinas, mistõttu tuli ehitada praktiliselt uus linn. Ka väljaspool pealinna said paljud ajaloolised hooned, peamiselt mošeed, kõvasti kannatada. Säilinud mošeede varemed on üks peamisi sihtpunkte nii kohalikele kui ka rahvusvahelistele ränduritele. Esimesena viis Leena meid Seyit Jemaleddini mošee juurde, mis on Türkmenistani üks vanemaid ja põnevamaid arhitektuuriansambleid. Imposantsete varemete juurde on rajatud ašgabatlaste hulgas populaarne väljasõidukoht: piknikuplatsid ja suur väliköök arvukate kateldega, kus pakutakse kohaletulnutele maitsvat pilaffi. Perekonnad võiva koguneda ka katusealusesse vaibaga kaetud saali, mis on neile ühtlasi ka palvetamisekoht.

Giid näitas XV sajandi müüride peal siiani kirgassinistena püsivaid glasuuritud plaate ning selgitas sellise värviime saavutamise tehnoloogiad. Pühakoja varemete vahelt läks rada künkale, kus asus sissepääs sügavasse keldrisse, mis on tänapäeval kohalikele maagilise tähendusega paigaks. Sinna on jäetud ohverdamise eesmärgil varandust – sularaha, ehteid, autovõtmeid jms.

Samal päeval jõudsime käia imetlemas ka puuvillapõlde, mis algavad kohe pealinna külje alt. Puuvill on Türkmenistanile endiselt tähtis, kuid enam mitte kõige tähtsam majandusharu, nagu kunagi enne gaasimaardlate avastamist.

Unenäoline kummituslinn

Teisel päeval sõidutati meid bussiga Aşgabati väga kummalistesse uutesse linnaosadesse. Vaatepilt meenutas üht Tallinnfilmi esimest multifilmi „Peetrikese unenägu”, kus peategelasest väike poiss avastas ärgates, et on jäänud suurde linna üksi. Laiade prospektide ääri palistasid 12–14-kordsete valge marmoriga kaetud majade read, tekitades assotsiatsioone Moskva Kalinini prospekti „avatud raamatute” kujuliste kõrghoonetega, mille pildid olid alates 1970ndate algusest kõigis kooliõpikutes kohustuslikuks materjaliks. Võimalik, et neid maju oli Aşgabatis üle paarisaja, ilmselt linnapildi elavdamiseks paiknesid need vaheldumisi suurte elumajadega, kus sõidutee poole ehitatud suured risttahukate kujulised kauplused. Ka need olid ühesugused, seinad kaetud Türgi valge marmoriga, fassaadi keskosa tumedast klaasist, mis tegi kõik need kauplusehooned mõnevõrra sarnaseks Tallinna Kunstihoonega. Ilmselt nautis Aşgabatis seda kunsti aga vaid riigipea isiklikult, sest kauplusteks nimetatud hooned olid sageli suletud ustega dekoratsioonid, vaid mõnest sai osta maiustusi või pagaritooteid. Pimedas olid hõreda liiklusega tänavad heldelt valgustatud ning siis põlesid nende fantoomkaupluste fassaadidel kujuteldavat kaupa kujutavad neoonillustratsioonid – aedviljakaupluste seintel hiigelsuured kaalikad ja kapsad, lastekaupluste seintel mängukarud ja nukud, pagaritoodete kaupluste seintel leiva- ja saiapätsid jne. Prospektil bussiga sõites võisime näha kümneid kauplusi, kus fassaadidel särasid ikka needsamad juurikad, siis mänguasjad, saiapätsid, kompvekid, singid, juustud, rõivad ja siis jälle juurikad, mänguasjad jne lõputus korduses. Päeval ringi kõndides veendusime, et mõnes kaupluselaadses hoones siiski midagi toimus.

Inimesi nägime selles kummituslikus uuslinnas nii päeval kui ka õhtul vaid üksikuid. Giidilt küsisime: „Kus on inimesed?” Leena vaatas meie poole tõsise näoga ja ütles „Nad on tööl” ning meile tundus, et tema silm pilkus veidike!

Kesk-Aasia riikide suurimad uhkusobjektid on pealinnade keskel, kõige nähtavamas kohas püstitatud lipumastid lehvivate hiiglaslike rahvuslippudega. Lipumasti, õieti liputorni paigutatud tuulemasinad puhuvad regulaarselt need 1500–2000-ruutmeetrised kangad lehvima, mis on vägev vaatepilt, sest suurusest tulenevalt toimuks lehvimine justkui aegluubis! Kuid Türkmenistani juht, eelmine president Saparmyrat Nyýazov oli naabritele ärategemiseks löönud lauale veel ühe trumbi – tema eluajal rajatud 50 meetri kõrgune stardiootel kosmoselaeva meenutav monument, mille otsas asetseb Tema Enda, Türkmenbaşy ülestõstetud kätega päikest tervitav ülekullatud kuju.

Samba ja lipu kõrval asub Itaalia marmoriga kaetud rahvusmuuseum. Nagu teisteski turgikeelsetes Kesk-Aasia riikides, on ka Türkmenistani ajaloos suur roll 14. sajandi väepealikul Timuril ja tema vallutustel. Kuid türkmeenid loevad end ka antiikaegse Partia kuningriigi, Sassaniidide ja Aleksander Suure vallutuste järel siia tekkinud hellenistliku kultuuri ja Islami Kalifaadi pärijateks.

Järgmisena viis Leena meid Partia kuningriigi aegse linna Köne Nusay Galasy (’Vana Nisa’) juurde, mis asub Aşgabati serval, eelmäestiku nõlvadel. See UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud linn rajati üle 2000 aasta tagasi.

Aşgabati on ehitatud sadu luksuslikke ühiskondlikke hooneid, mis erinevalt „tavalistest” uutest korrusmajadest pole kaetuid mitte Türgi, vaid Itaalia marmoriga. Üks säravamaid neist on Batgtkösgi – õnnepalee, kus registreeritakse abielusid, peetakse pulmi ning kus noorpaar võib veeta ka esimese öö. Meiesuguseid turiste tuuakse sellesse nelja kaheksanurga sisse peidetud hiiglasliku kristallkuuli alusesse restoranikompleksi rahvuslikke toite proovima ja rahvakunsti nautima.

Nohkuri küla

Kolmandal päeval viis Leena meid pealinnast kaugele läände. Ka Türkmenistani suurima sadamalinna ja pealinna vaheline liiklus oli hõre. Vasakule jäid Köpetdagi (kõrgeim tipp 3117 m) mäeahelikud, millest nähtavad tagumised on juba Iraani territoorium. See on põhjuseks, miks kogu ala Läänemaanteest naaberriigi piirini on erirežiimiga piiritsoon, kuhu välismaalasi üksi ei lasta. Paremal pool maanteed laiub hiiglaslik poolkõrb Karakum, mis põhja pool läheb üle suuremat osa Türmenistani hõlmavaks päris kõrbeks. Kõrbepoolses teeservas aga saatis meid üsna veerohke niisutuskanal, mis elustas kogu nähtavat kõrbeserva ja võimaldas maaviljelust.

Väljasõidu kaugemasse punkti Nohkuri külla jõudsime kahe ja poole tunni pärast, kui olime 130 km kaugusel Aşgabatist keeranud vasakule mägedesse. See on kultuurihuvilisele turistile põnev koht mitmel põhjusel. Seal elab rahvas, kes on segu türkmeenidest ja pärslastest. Segunemine väljendub nii keeles kui ka kommetes. Veidral kombel pole sellel 50 000-lisel rahval oma hõimunime, sest neid peetakse lihtsalt pärsia mõjudega türkmeenideks. Välja näevad nad rohkem kaukaaslastena kui tavalised türkmeenid, kuid need on juhuslikku laadi tähelepanekud.

Küla keskseks kohaks on 2000 aasta vanuse plataanipuu all toimiv turg ja plats, kus külamehed mängivad nardõ’d. Kui puu vanuses võis kahelda, siis mitte maitsvates kohalikes värsketes ja kuivatatud puuviljades, pähklites ja muudes maiustustes. Seal müüdi ka legendaarsest uumiuu’d − mägede salvi iga haiguse vastu. Kohalike kõige populaarsemateks suveniirideks paistsid olevat plataaniokstest lõigatud seibid kirillitsas kirjutatud vene- ja türkmeenikeelsete palvetega. Nardõ kohalikku turniiri lülitus meid esindama Jüri Vlassov, kunagine oma polgu meister selles lõunamaises lauamängus. Kuigi võitlus oli pikk ja visa, pidi Jüri tunnistama kohaliku meistri paremust. Omaette vaatamisväärsus oli küla kalmistu, kus igal haual olid mägikitsede sarved − väikesed ilmselt noorte ja naiste haudadel, suured keerdus sarved aga vanade meeste matmispaikade hauapostide otsas.

Tagasisõidul keerasime sisse KöwAta maa-aluse järve juurde. Selleks tuli koopasuust laskuda 55 meetrit koopa sügavikku, kus asub 250 meetri pikkune ja 14–23 meetri laiune, kokku 1050 m2 suurune sooja veega järv. Ujudes 38 keemilist elementi sisaldavas soojas vees, millest selgelt äratuntav on väävel, lootsime saada ravi paljude haiguste vastu, nagu lubas koopasuu kõrval olev selgitav tahvel: nahahaigused, reuma, neeruhaigused, ning lisaks pidi see kümblus rahustama kesknärvisüsteemi ja ära hoidma külmetushaigusi.

Pärast koobaste juures cayhana’s lõunatamist sõitsime vaatama presidendi hobusekasvandust. Presidendil on tallides 1000 haruldast ja hinnalist turkmeeni tõugu hobust, neist 600 täkku. Hobuste võiduajamised on Türkmenistanis väga populaarsed, neid korraldatakse vaid septembri lõpust aastavahetuseni, kui õhutemperatuur on hobustele paras. Presidendi hipodroom on kaetud puuvillaga, sest väljavalitud džokisõiduhobustel pole, nagu ülejäänud presidentlike suksude kapjadelgi, raudu all.

Eraettevõtlus on Türkmenistanis suurte piirangute ja bürokraatia tõttu võtnud kohati väga omapärase vormi. Näiteks käisid mõned meist põrandaluses juuksuris, kus ühe viiekordse maja esimese korruse rõduuks avanes otse täisvarustusega juuksuriärisse, kus peremees meie juuksed väga soodsa tasu eest eeskujulikult ära lõikas.

Nagu teisedki Kesk-Aasia turgikeelsed rahvad, on Türkmenistan minemas üle ladina tähestikule. Seda on hakatud ellu viima üsna hiljuti, autoritaarse riigi kombe kohaselt kiiresti ja otsustavalt. See tähendab, et kohalikud inimesed tunnevad ennast kirjaoskamatutena, kuna uus tähestik on neile võõras. Türkmenistan on türgi keele ja kultuuri mõjuväljas, kuid majanduses on juhtrolli mängima hakkamas Hiina.

Darvaza kraater ehk põrguvärav

Meie kõige pikem, kahepäevane väljasõit viis meid Darvaza kraatri juurde, mis asub keset Karakumi kõrbe. Presidentlik ehituskirg ei piirdu vaid korruselamute müriaadide püstitamisega, ka suurtele poolkõrbaladele olid rajatud terved kvartalid ühe- ja kahepereelamuid, mis näevad head ja õdusad välja, kuid tunduvad olevat sama tühjad, nagu linnatäis uusi ja tühje kortermajugi.

Maanteed olid pealinna vahetus läheduses laiad ja hea kattega, ei puudunud ka liiklusmärgid, kuigi neid oli vähe. Mida kaugemale aga meie džiibid Aşgabatist põhja poole jõudsid, seda kehvemaks läksid teeolud. Autojuht pidi suurte aukude ja pragude vahel pidevalt manööverdama. Enne õhtut keerasime teelt ära kõrgete liivadüünide vahele, kus pärast poolt tundi eriti head raputamist jõudsime ühe Türkmenistani peamise vaatamisväärsuse, Darvaza kraatri juurde. See auk kõrbes on kahtlemata üks omapärasemaid vaatamisväärsusi, kuhu olen elu jooksul sattunud. 1971. aastal, kui nõukogude geoloogid olid avastanud Türkmenistani all maailma ühed suurimad maagaasivarud, püüdsid nad vältida metaani levikut puuraugust. Nad panid metaanile tule otsa, lootes, et mõne nädalaga on puurauk kasutatav. Selle asemel on 46 aasta jooksul moodustunud 70-meetrise läbimõõduga ja 30 meetri sügavune kraater, kus põlevad gaasid jätavad tõeliselt apokalüptilise mulje. Kohalikud nimetavad auku ootuspäraselt „põrguväravaks”. Mõnesaja meetri kaugusele lõõmavast august on turismiamet märkinud telkimisplatsid, mille kõrvale künkale on lihtsate vahenditega rajatud vabaõhurestoran. Meiega samal ajal ööbis laagris rühm rootslasi, kellega saime muljeid vahetada. Need olid suhteliselt eakad inimesed, kelle huvi oligi käia kohtades, kuhu tavaline lääne turist tavaliselt ei jõua.

Hommikuvalguses nägi üleriigilise tähtsusega vaatamisväärsus välja lihtsalt kui üks suur auk, maagia oli kadunud. Kraatrite juures kohtasime ühte väga omapärast sõiduvahendit – veoauto šassiile ehitatud bussi, mille omanik, üks elurõõmus Hollandi onkel oli sellega Indohiinast liikuma hakanud, sõitnud läbi Mongoolia ning jõudnud oma paarikümnelise vanasid hipisid meenutava rahvusvahelise seltskonnaga riiki, kuhu väga vähestel on õnnestunud sisse sõita.

Tagasiteel enne Aşgabati peatusime ühes maanteeäärses külas, et lähemalt uurida tavalist türkmeeni külaelu. Külamajad on väga erineva ehituslaadi ja kvaliteediga – tellisseinte ja laineplekk-katusega nelinurksete hoonete kõrval püsivad ka inimesekõrgused savist hütid ja traditsioonilised Kesk-Aasia jurtad. Külapildi tegid eriti maaliliseks juurelistest roigastest aiad ja postide külge seotud kaamelid. Jälgisime koos ühe külapoisiga, kuidas külamees nülgis aiateiba külge riputatud kitse.

Samal päeval jõudsime vaatamas käia ühte kohustuslikest vaatamisväärsustest, 11 km pealinnast lääne pool Läänemaantee äärde püstitatud Türkmenbaşy Ruhy mošeed ja mausoleumi. Suur kullatud kuplitega pühakoda on eelmise presidendi 100 miljoni dollariline projekt, mille ehitasid aastatel 2002–2004 prantsuse ehitajad. Mošee peakuplil on kõrgust 55 meetrit ning neljal minaretil 91 meetrit. Seintele on kirjutatud koraani suurad ja fraasid Türkmenbaşy pühaks kuulutatud raamatust „Ruhnana”.

Aasia mängud

Reisi ette valmistades saime vastuvõtjatelt teada, et meie tuleku aeg on ebamugav, sest just reisinädala lõpus avatakse Aasia mängud. Aasia olümpiamängudest olime varemgi kuulnud. Kuna kinnitasime, et oleme väga huvitatud selle avatseremoonia vaatamisest ning ilmselt oli korraldajatel väliskülalisi tribüünidele vaja, saimegi oma viisad ja reisiprogrammi. Kohapeal küll selgus, et ceremony for opening the 5th Asian Indoor and Martial Arts Games ei ole Aasia mängude avamine, vaid tegemist on vähem tähtsate mängudega. Türkmenistanil oli au korraldada Aasia võitluskunstide mänge, mis enamasti peetakse sisehallides. Kuid nagu oma silmaga veendusime, ei jäänud avatseremoonia milleski alla olümpiamängude avamisele. Mängudeks ehitati staadion ja olümpiaküla ning paljud uued esindushooned linnas, remonditi ja haljastati tänavad ning ehitati uus lennujaamahoone – see kõik läks maksma 5 miljardit dollarit.

Pääsenud pärast põhjalikke kontrolle staadionile ning seejärel tribüünil kolm tundi kannatlikult oodanud, saime selle eest ka vääriliselt tasutud. Aasia olümpiaföderatsiooni esimehe sõnavõtu ja Türkmenistani presidendi (tema hääl tundus olevat väga väsinud!) pika kõne järel algas tohutu kultuuriprogramm – nagu ikka rahvakultuur, tantsud ja laulud, kuid siis ka kohalike kerge muusika staaride esinemised. Tseremoonia kulminatsiooniks kujunes rohkem kui saja viiekümne võistkonna sissemarssimine rahvuslippude ja hiigelekraanidele ilmuvate rahvuslike sümbolitega. Delegatsioonidest suurema osa näisid moodustavat kümned Okeaania väikeriigid, kus teatavasti ka mõne tuhande elanikuga saar võib olla omaette riik. Nende vahel marssisid Hiina, India ja teiste Aasia suurriikide delegatsioonid. Džigeerimine – trikitamine hobustega, türkmeenide väljapaistvaim ja tunnustatuim kunst, täitis kultuuriprogrammis keskset rolli. Imetrikke tegevate ratsurite hulgas oli ka üks pikajuukseline naine.

Jälgisime huviga publikut, kellest umbes 30 000 vaatajat mahutaval staadionil ligi 80 protsenti olid sinna üle Türkmenistani organiseeritult kohale toodud, et luua kontrollitud publiku põhimass. Loomulikult oli kohal kogu riigi privilegeeritud nomenklatuur ning viie velajati juhtkonnad. Üks sektor, kuhu ka meid istuma suunati, oli mõeldud välismaalastele. Eurooplasi oli äärmiselt vähe, mitte üle saja inimese. Seega oli meie üheksaliikmeline seltskond üsna märgatav osa kodukontinendi esindusest. Nägime ka seda, kuidas hiljaks jäänud kahele noorele ameeriklannale istekohtade tegemiseks aeti halastamatult ära kohalikud inimesed. Ridade vahel seisid valvsad korravalvurid, kellel oli ülesandeks ka õigel ajal ovatsioone tekitada ja hõisata.

Meie jaoks lõppesid need spordimängud avatseremooniaga, edasist võistlustest nägime vaid inimtühjadele tänavatele püstitatud hiigelekraanide kaudu naiste maadlusvõistlusi. Torkas silma, et kõigi maadlusviiside kõigis kaalukategooriates olid võidukad ainult türkmeenlannad. Kas see oli ka päriselt nii või taas üks lugematutest autoritaarse riigivõimu poolt manipuleeritud meediatrikkidest, jäi meil välja selgitamata.

Tagasilend kotkakujulisest lennujaamast, mis oli ehitatud Aasia võitluskunstide mängudeks, algas meil varahommikul, kui kummaline linn Aşgabat oli veel unerahus. Oleme tänulikud meie võrratule giidile Leenale, kes jäi meile lennujaamas järele lehvitama. Saksa keelt õppinud giidina oli ta hiljuti esimest korda käinud saksakeelsel maal – Austrias − ning tema kohaliku elu tutvustused olid seetõttu tihti pikitud soojade mälestustega ilusa sinise Doonau äärest.

Tekst: Aimar Altosaar

Fotod: Jüri Vlassov, Aimar Altosaar