Sinna lähen tagasi!

See oli mu esimene mõte, kui astusin Kuala Lumpuris lennukile, mis mu halastamatult sellest kontrastide ilust eemale viis.

Malaisia on niigi eriline koht maailmas, veelgi erilisem on aga Borneo saar ja selle ümbrus. Meie sihtkoht oli imekaunis Mabuli saar, millelt iga päev Sipadanile sukeldumas sai käia. Sinna me aga ei kiirustanud. Eelnevalt veetsime oma reisiseltskonnaga nädalakese, et külastada kohalikke rahvusparke ja muid vaatamisväärsusi. Borneo saar on kuulus selle poolest, et seal elavad kõik viis primaadiliiki ja neid kõiki õnnestus meil ka näha. Veetsime kolm päeva džunglis, kus tundus, et iga oksa ja lehe all on kellegi kodu, korraks läks isegi giid elevile, kui värskeid elevandijälgi nägi. Külastasime koobast, kus elas mingi haruldane linnuliik, kes sinna pesa teeb. Linnud on erilised selle poolest, et nad teevad pesa oma süljest, millel pidavat olema tervendavad ja maagilised võimed. Samuti on see pesa näksimine võimas afrodisiaakum. Linnupesa hind räägib juba enese eest. Poole kilo eest tuleb välja käia nii 3000 euro jagu kupüüre. Loomulikult tahab ablas inimeseloom kõik pesad ära lõhkuda ja maha müüa. Seepärast on pesitsuskohad karmi kaitse all ja pidevalt jalutab mõni püssikandja koopasuus, et kutsumata külalisi minema peletada.

Kahjuks on saarel oma mured. Maa ja kliima on imelised. Kõik, mis maha kukub, läheb kasvama. Loomulikult on seda märganud ka kohalikud farmerid, kes on elust pulbitseva džungli järk-järgult õlipalmide istandusteks muutnud. Kogenematu turisti silmapaar vaatab imetlusega teede ääres paar esimest tundi lõputuid palmivälju, kuid peagi saab selgeks, et see pole looduslik, vaid inimeste töövili. Palmiõli moodustab suure osa kogu Malaisia ekspordist. Malaisias toodetakse uskumatud 39 protsenti kogu maailma palmiõlist! Nii ongi taltsutamatu džungel surutud reservaatidesse ja neidki jääb järjest vähemaks.

Sipadanil sukeldumas

Kui kohalikud looduseimed vaadatud, liikusime edasi merele, täpsemalt Mabuli saarele, kust iga päev käisime väikesel Sipadani saarel sukeldumas. Sipadani loetakse üheks maailma parimaks sukeldumiskohaks, mis tänu asukohale jääb mitme hoovuse vahele ja on koondanud enda ümber aukartustäratava veealuse fauna ja floora. Tõepoolest, selle väikese saare igas eri küljes on üsna erinevad elukooslused. Kilpkonni on nii palju, et rannal seistes võid läbi veepinna kokku lugeda nii paarkümmend. Veealune elu võtab silme eest kirjuks − kalad ja korallid, kõige erinevamat liiki ja värvi... Hing jääb kinni. Eriti siis, kui järsku avastad põhjas puhkava hai ja püüdes sellest väärikas kauguses mööduda, ujub sinust üle teine ja veelgi suurem. Õnneks ei kuulu turist nende söögilauale, kui just ise mingi lollusega hakkama ei saa.

Sipadani saarele lubatakse päevas vaid sada sukeldujat ja arvet peab Sipadanil baseeruv sõjaväeüksus. Asi on karm ja selleks, et sinna saada, tuleb sukeldumispäevad juba pool aastat enne ära broneerida. Sipadani load on hotellide vahel ära jaotatud. Neid vajaduse korral kaubeldakse omavahel. Meie hotellimajutusega käis kaasas päev sukeldumist Sipadanil. Meil oli õnne, läksime Sipadanile vahetult enne hooaja algust ja käisime seal kokkuvõttes neli päeva, kus tegime iga päev kolm sukeldumist.

Mabul – kohalikku elu avastamas

Mabuli saar jaotub sisuliselt kaheks ja need pooled on lahutatud augulise aiaga. Ühel pool kohalik elanikkond ja teisel pool turistid. Mina kui eriti ohustatud liiki turist pidin muidugi neid auke sihtotstarbeliselt kasutama ja koos oma kalli fototehnikaga neist läbi pugema. Nii iga päev, kuigi hotellis hurjutati, et see on omal vastutusel ja väga ohtlik. Kohalik kogukond jättis väga sooja ja sõbraliku mulje. Mõni tuli küll küsima, kas olen eksinud, ja minu vastuse peale, et ei, ma olengi idioot, teenisin ära naerupahvaku ja heakskiidu. Kindlasti soovitan ka teistel idiootidel vahel ära eksida.

Imelised fotod leiad ajakirjast.

Tekst ja fotod: Egert Kamenik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga