Kanada idakallas – põnev ja omanäoline

Tööviisaga Kanadas elanud Edith Soosaar reisis neli nädalat Kanada idaranniku looduskaunites paikades ja suurlinnades.

Esimesed paar päeva teest olen ennast kaaslaseks kaubelnud ümbermaailmareisi alustavale Saksa tütarlapsele Miekele. Koos suundume Bruce’i poolsaare rahvusparki ning poolsaare tipus asuvasse Tobermory linna. Bruce’i poolsaar jääb Georgia lahe ja Huroni järve vahele.

Torontost 300 km kaugusel asuv rahvuspark on kanadalaste hulgas populaarne nädalavahetuse sihtpunkt. Kuna ma ei ela oma elu enam vastavalt tööpäevade graafikule, oleme siin tööpäeval. Tänu sellele on liiklus pärast Toronto eeslinnadest välja jõudmist rahulikum ning rahvuspark ise küllaltki tühi. Poolsaarel on kaks rahvusparki, millest üks vee all. Samuti on siin külluses randu, võimalusi linnuvaatluseks, matkamiseks ning sukeldumiseks ja kaljuronimiseks. Vaatamisväärsuste hulgas on ka looduslikud n-ö lillepotid − kaljud, mis näevad välja, nagu seisaksid püsti vaid väikese tipu peal.

Oma teisel reisipäeval oleme jõudnud matkaraja lõpus asuva säravsinise veega abaja ja grotini, veega täidetud võlvkoopani, kuhu pääseb sisse piiluma ülevalt kitsast käiku mööda. Oleme otsustanud ette võtta väikese kaljuronimise eksperimendi, et abajat lähemalt uurida, ning Mieke seletab mulle: „Ma ronin siit alla, siis ulatad mulle kaamera ning tuled ise järele.” Vaatan meie all olevat kristallselget vett. Ma tean, et vaatamata intensiivsele päikesele on minu all olev vesi jääkülm, kus isegi paari minuti järel enam oma varbaid ei tunne. Siia küll sisse kukkuda ei tahaks.

Tänu madalale temperatuurile ning kivisele põhjale paistab laht põhjani läbi isegi sügavamates kohtades. Tegemist on tõelise külmaveesukeldujate paradiisiga, väikesest sadamalinnast Tobermoryst väljuvad praamid ning klaaspõhjaga paadid viivad soovijaid veealusesse rahvusparki. Veedame aega abajat ja koobast uurides. Tähistatud matkarada lookleb metsa ja järvede vahelt ning toob meid pärast paari tundi matkamist lõpuks tagasi parkimisplatsile.

Teeme peatuse ka Huroni järve kaldal. Kontrast selgeveelise, jääkülma Georgia lahega on hämmastav. Huroni kaldad meenutavad pigem Haapsalu Paralepa randa − palju linde, liiv ja muda ning aeglane sisseminek. Mõlemat veekogu eraldab vähem kui 10–20 km, kuid veetemperatuuri erinevus on 10–15 kraadi. „Eestlasele täiesti ujutav,” ütlen oma kampsunitesse pakitud kaaslasele ning lippan vette aasta esimest suplust tegema.

Ümbritsevad roostikud on kohalike linnuvaatlejate paradiis, taevas on täis rändlindude kolmnurki, kes suveootuses tagasi põhja poole rändavad. Ka minul on aeg edasi liikuda. Järgmiseks ootavad mind kolm idaranniku linna: Ottawa, Montréal ja Québec.

Ottawa, Montréal ja Québec

Pärast mõningaid eksirännakuid jõuan peaaegu südaööl Kanada pealinna Ottawasse. Saan hostelis koha ning järgmisel hommikul olen valmis avastusretkeks. Pealinnale kohaselt paikneb siin parlament ja kõik sellega kaasnev. Parlamendimägi on keskus, mille ümber keeb linna elu. Nägusalt hooldatud muru peahoone ees on avalik ruum selle mõiste parimas tähenduses. Esimesel hommikul satun joogamatte kandvate inimeste voogu. Igal kolmapäeva südapäeval kogunevad inimesed murule tasuta joogatundi. Kohal on minu hinnangul mitu tuhat inimest. Kuigi mul matti kaasas pole, on mõte joogast ahvatlev. Valin vaiksema nurga ning teen oma parima ilma matita. Õpetaja juhendab läbi mikrofoni ning inimeste vahel kõnnivad abiinstruktorid, kes soovijaid aitavad.

Tunni lõppedes jalutan ringi, muru ja ümbritsevad teed on elust pulbitsemas. Busside kaupa koolinoori on teel parlamendihoonesse ekskursioonidele. Järgmisel päeval sealt läbi põigates satun etendusele, kus kolmeliikmeline meestebänd traditsioonilise muusika saatel hoogsa tantsuetendusega vaatajaid rõõmustab. Päev päeva järel on sihikindlalt oma kohal isegi mornim vanem härra, kes kangekaelse järjepidevusega oma abordivastase stendi kõrval seisab. Avalik ruum on avalikkuse kasutuses ning igaüks saab leida siin endale nurga.

Järgmiseks suundun Prantsuse-Kanada poole Montréali. Kuigi kirikute külastamine pole minu jaoks peamine, otsustan seekord ronida mäe otsa, kus asub St. Joseph’si basiilika ja kust avaneb vaade linnale. Metroo viib mu üsna lähedale, kuid viimase osa teest moodustab pikk trepp. Keskmisi astmeid mööda on vanem proua otsustanud tee pühakojani läbida põlvedel. Tunnen, et kuigi olen mäkke ronimisest juba kergelt võhmal, ei kõlba siin tempot maha võtta, sest see oleks piinlik. Õnneks saan natuke kaugemal kõrvalt üles hiilida, ise tunnustavalt vanema põlvkonna kangust ja pühendumust imetledes. Mäe tipust avaneb kogu linnale vaade, mis annab ronimisvaevale õigustuse.

Õhtusöögile minnes selgub Prantsuse-Kanada meeldiv eripära – võimalus restorani oma vein kaasa võtta. Võõrustaja selgitab, et alkoholi müügiload on nii kallid, et enamik väiksemaid toidukohti ei saa nende taotlemist endale lihtsalt lubada.

Québeci linn – teine pealinn, seekord siis Prantsuse-Kanada oma. Kuigi ametlikult peaks kogu Kanada olema kakskeelne, ei ole ma seda seni eriti märganud. Ka siin on sildid enamasti ühes keeles, kuid seekord on selleks prantsuse keel. Québeci provintsi peetakse Kanada rahvustoidu poutine’i sünnipaigaks. Friikartulitest, noorest juustust ja pruunist kastmest eine maitseb palju paremini kui kõlab. Olen juba Torontos elades selgeks saanud, et poutine’i tarbitakse peamiselt öösel kolme-nelja paiku, peolt koju tulles. Siin, poutine’i sünnipaigas, maitseb see lihtne toit hästi ka südapäeval. Kartulid on krõbedad, juust sulanud ja kastet jätkub kuni põhjani − rohkemat ühelt lihtsalt einelt tahta oleks patuasi.

Nädalajagu ja enamgi kolme suure linna külastamist on minu limiidi arhitektuurist, kirikutest ja toidukohtadest mõneks ajaks ammendanud. Kuigi kõik kolm linna on piisavalt erineva iseloomuga, hakkavad mälestused ühte sulanduma. Olen valmis liikuma edasi, järgnedes samm-sammult põhja poole hiilivale kevadele.

Suurlinnadest eemale

Järgmisena loodan näha vaalu ning St Lawrence’i jõe suue pidavat olema selleks hea koht. Tadoussac on väikelinn nimetatud jõe kaldal. Piirkond elab suures osas vaalaturismi pealt, aga tundub, et aastaaeg on veel varane. Kolme jõe kallastel jalutades ja raamatut lugedes veedetud päeva jooksul näen vilksamisi vaid paari isendit. Praamiga üle jõe New Brunswicki poole suundudes silman paaril korral põgusalt delfiine ning beluugat, valget vaala.

Jõe ületamise järel suundun läbi New Brunswicki otse maakonna pealinna, Frederictoni. Linn ise on väike, metsad ja matkarajad lähedal, väga sobiv jalgrattaga sõitmiseks inimesele, kes tõuse ei pelga. Viilkatustega ilusatele puumajadele vaatamata on linna atmosfäär nooruslik – siin on palju tänavakunsti ning elustiili- ja mahekaupade poode. Linna elule annavad hoogu kõrgkoolid. Minu võõrustajad sulanduvad sellesse keskkonda hästi. Shinaid õpib savikunstnikuks ning Sinclair on raiki jooga õpetaja ja massöör. Pere kolmanda liikme päevad on jaotatud päikeselaigus magamise, söömise ning kaheminutilise intervalliga õue-tuppa-õue-küsimise vahel, nagu kassile kohane.

Laupäev on turupäev, kohalik talukaupade turg on täis lahedat käsitööd ja väikefarmerite tooteid. Värskelt pressitud mahla nautides jalutame lettide vahel, valime köögivilja (noored herned on parimad) ning imetleme huvitavaid käsitöötooteid. Minu lemmik idee-teostus on linnumajad, mille katusteks on ära kasutatud vanu plekist ahjupanne.

Pealelõunal satume spontaansele kontserdile. Kanadas on siin ja seal avalikus ruumis maalitud klaverid. Lisaks silmarõõmule võib iga soovija ning (loodetavasti) oskaja neil mängida. Sellel päikeselisel laupäeval on klaveri taga koha sisse võtnud noormees, kes mängib lugu loo järel klassikalist muusikat.

Pärast nädalavahetust kunsti, muusikat, head toitu ja kassi paitamist Frederictonis olen uuesti teel, seekord on sihtpunktiks Prince Edwardi saar (PEI), kuhu viib 12,9 km pikkune sild. Saarele minek on tasuta (nii praam kui ka sild), tasuda tuleb siis, kui tahad maismaale tagasi minna. Päev on olnud tuulisem kui tavaliselt ning sillale lähenedes on ees valvepost, kus kõik autod kinni peetakse. Selgub, et tormise ilmaga on silla ületamisel autodele kõrguspiirang. Abielupaar, kes mulle küüti pakkus, sõidab neljarattaveolise kõrge autoga. Lisaks on neil katusele kinnitatud kanuu. Kuna neid sillale ei lasta, soovitavad nad mul omapead edasi minna ning sillale pealemineku ees endale pöidlaküüdiga järgmine auto kinni pidada. Täpselt seda ma teengi. Autod sõidavad kõik aeglaselt ning teine mööduv auto pakub mulle küüti ja viib mu saarel lausa mu majutuskoha ukse ette.

Olen endale esimeseks ööks kokku leppinud reisimajutuse portaali CouchSurfing kaudu.

Mu võõrustajaks on kanadalane, kes on oma perekonna maalapi peale ehitanud endale ise minipalkmaja. Fifty firs (’Viiskümmend nulgu’) on tilluke, kuid mahutab kööginurga, diivani, kaks lavatsit ja palju külalislahkust. Kui küsin maja nime kohta, saan teada, et tegelikult kulus ehitamiseks natuke rohkem kui viiskümmend palki, kuid nimi „Viiskümmend kaheksa nulgu” lihtsalt ei kõlavat nii hästi. Ta räägib hea meelega saarest ning veel parema meelega oma plaanidest maja ja aiaga, unistades täielikust sõltumatusest ning ajast, kui ta enamiku endale vajalikust söögist ise kasvatab. Majal on üles seatud väike päikesepaneel, millest piisab telefoni ja arvuti laadimiseks, ning ka külm vesi on torudega majja toodud.

Kui lõkkel valmistatud eine söödud ning väljas on pimedaks läinud, hakkab ka meie vestlusesse siginema uniseid pause. Saabunud on täiskuu ja sääskede aeg. Kuulan tillukese maja ümber olevat vaikust – sellises kohas saab elada vaid siis, kui iseendaga hästi läbi saad. Sisemaal, ilma interneti ja telekata ning piiratud elektriga elades nõuavad oma mõtted tähelepanu.

Charlottetown ehk Roheliste viilkatuste Anne

Hommik saabub mitte päris särava päikesega, kuid kevadiselt mõõduka sooja ja linnulauluga. Liigun edasi Prints Edwardi saare pealinna Charlottetowni. Siit teen väikeseid päevareise saare eri osadesse. Kogu saar on pikitud rahvusparkide, loodusradade, maaliliste vaadete ja rauapunaste liivarandadega. Saare teedevõrgustik on heas seisukorras ning võimaldab mugava ligipääsu igale poole. Saare rulluvad nõlvad moodustavad oivalise kontrasti roostepunase mullaga ning kogu värvigamma on võimendatud kevadiselt säravsinise taeva ja mere raamist − emerald, rubiin ja safiir.

Siin on Kanada kõige tuntuma lasteraamatu, „Roheliste viilkatuste Anne” toimumispaik. Reisi planeerides lugesin raamatu uuesti üle. Kohapeal vaadates pean tõdema, et aeg liigub edasi ning ka raamatu kuulsusel on oma hind. Kohad, mis inspireerisid oma vanamoodsa idülliga, on tänu raamatule muutunud turismimagnetiteks. Poed on täis temaatilisi suveniire ning iga punapea või tüdruk, kes veenvalt punast parukat kannab, leiab hooajaks töö. Üllataval kombel olevat Anne eriti populaarne jaapanlaste hulgas, kes sõidavad siia isegi sellepärast pulmi pidama.

Viilkatuste Anne filmis kasutatud maja asub saare põhjaosas, Cavendishis. Kuigi majamuuseumi autentsust kahandab nööride vahel kaaskülastajate rivis toast tuppa liikumine, on maja ja ümbruskond hästi hooldatud ja hubased.

Veedan saarel rahulikke päevi rahvusparkidega tutvudes ja rannas raamatut lugedes. Valik on suur ning tänu ookeanile on mai keskel siin veel hooajaeelne aeg, mis tähendab, et rannad on peaaegu tühjad. Merekohin taustaks, lesin punasel liival, lugedes Murakami novelli „After Dark”, suurlinna ööelu kontrast tuleb eriti hästi esile kevadiselt värskes päikesesäras.

Lüürilistest mõtisklustest ja vaiksest meelisklemisest raputab mind üles maabumine Nova Scotia – Uus-Šotimaa – mägismaale.

Kui Prints Edwardi saarel domineerisid rahulikud rulluvad nõlvad, siis Nova Scotia mäed on järsud ja teravad. Suundun Cabot’ matkarajale, mis teeb rannikut jälgides ringi ümber Cape Bretoni saare.

Kuna matkarada on aktiivselt kasutuses matkajate, aga ka mootorratastega reisijate hulgas, on siin olemas selline asutus nagu noortehostel. Omanik on ise mootorrattaentusiast ning ka paar külastajat on oma kaherattalised maja ette parkinud.

Kui küsin nõuandeid matkamiseks, saan lisaks tavapärastele nõuannetele voolitud puidust saua, mis on peaaegu sama pikk kui mina ise. Saarel liikuvat ringi uus loomaliik coywolf, kes on koioti ja hundi ristand ning kohalike sõnul pärinud kummagi liigi halvimad omadused. Koiottide iseloom võimendatud halli hundi tugevusega teeb neist ohtliku naabri. Pärast seda, kui paar suve tagasi üks tüdruk karja poolt maha murti, soovitavad kohalikud mitte üksi matkata või vähemalt alati keppi kaasas kanda ning meeles pidada, et joosta ei tohi. Tuleb olla suur ja teha kõva häält ning kindlasti mitte toitu pakkuda, sest siis kaob loomadel igasugune hirm ja austus sinu ees ning nad muutuvad tõeliselt ohtlikuks. Ilmselt paistab mu näos mõningane kõhedus, sest hosteli omanik kiirustab mind julgustama, et praegu on soe aeg ja toitu palju. Kui ise mitte rumalusi teha, siis peaks kõik korras olema. Milline suurepärane juhis matkaks ja kogu eluks, mõtlen endamisi.

Hommikul lähen plaanitud retkele Robinsi mäe tippu. Tõus on järsk ning esimene osa rajast kulgeb metsa vahel. Vaatamata hoiatustele möödub retk õnneks siiski ilma verisemate vahejuhtumiteta. Peamiselt kipuvad elu kallale sääsed, aga see lisab motivatsiooni kiiremini liikumiseks. Kohalikust suuremast elusloodusest õnnestub mul näha vaid linde ning kellegi teele poetatud pabulaid.

Viimane lõik teest on metsast ja sääskedest vaba, järsk ja kivine. Tipust avaneb 360 kraadi ümberringi vaade mägedele ja merele. Sätin ennast kaasatoodud termose ja võileibadega einet võtma ning silmitsen hommikuselt kalapüügilt tagasiteel olevaid kalapüügilaevu.

Praegu on homaaripüügi hooaeg. Eelmisel õhtul rannas lõkke ümber kogunenud kohalikega vesteldes sain teada, et peale kalapüügi siin piirkonnas palju muud tööd pole. Suve kolme-nelja kuu teenistusega peavad kohalikud ära elama kogu aasta. Talvel on põhilisteks meelelahutusteks lumesaanidega ringi kihutamine ja Netflix.

Newfoundland tervitab mind paduvihmaga ning esimene reisipäev jääb kilomeetrite poolest lühikeseks. Kohtan kahte kohalikku naisterahvast, kes on saarel sündinud ja kasvanud, ning nad kutsuvad mind enda juurde lõunale. Lõunast saab sujuvalt õhtuse peo ettevalmistus ning mu asjad suunatakse külalistetuppa ja lahkumisest ei taha keegi midagi kuulda. Õhtusöögiks täitub suur avatud köök-elutuba ning terrass sõpradega, maja on lapsi ja loomi täis. Suur, kärarikas, laiendatud perekond veedab õhtu koos, enne kui mehed algavaks nädalaks uuesti metsa tööle lähevad. Menüüs domineerib eri tüüpi liha ja salatiks on kartulisalat pooleks majoneesiga ning köögiviljalisandiks näpuotsaga sibulat, konservherneid ja porgandit. Minu harjumuspärasest kartulisalatist erinevalt on keedetud kartulid puruks tambitud, mitte hakitud.

Piimjas-sinised jäämäed

Tundega, et nüüd pole küll enam nädal aega kõhus toidul ruumi, asun hommikul uuesti teele. Ka sellel saarel järgib peamine maantee rannikut, kuid erinevalt Nova Scotiast ei tee maantee täisringi peale, vaid ulatub kolm neljandikku ümber saare. Tee algab praamisadama juurest ning lõppeb Newfoundlandi pealinnas St John’sis. Teen vahepeal ka väikese kõrvalepõike. Põhjas ulatub maasildadega ühendatud saarteahelik Atlandi ookeani ning praegu on jäämägede aeg. Parim koht nende vaatlemiseks olevat väikelinn nimega Twillingate. Seda nime lausa peab kõva häälega välja ütlema, niipalju on selles mõnusat rullumist ja muusikat.

Jäämäed on populaarsed, kõik piirkonna majutuskohad on välja müüdud ning rannikul üllatavalt palju inimesi. Suured piimjas-siniseid jäämäed on tõesti hämmastav ning fantastiline vaatepilt. Vaatamata aeglastele, käänulistele teedele on see kindlasti väärt kõrvalepõiget.

Minu idarannikuretk lõppeb Newfoundlandi pealinnas St John’sis. Kanada kõige idapoolsem maismaatipp on Kanada kõige kaugemale Atlandi ookeani ulatuv tipp ning ookeanile kohaselt on ilm juba demonstreerinud heitlikkust. Loomulikult on tegemist sadamalinnaga, kuid lisaks tavapärasele mereliiklusele on ümbruskonnal ka märkimisväärsed kaitse- ja merevaatluse rajatised. Naudin vaadet Signal Hilli mäelt, samal ajal kui tuul teeb oma parima, et mind ja teisi uudistajaid mäelt minema pühkida. Küsin oma võõrustajalt, kas selline orkaanilähedane ilm on siin tavaline, selgub, et kui mitte just tavaline, siis haruldane see siiski pole.

Lisaks üllatavalt suurele valikule muuseumidele (väga modernne ja huvitav geoloogiamuuseum, mida kindlasti soovitan külastada, kui kaasas on lapsed või muidu teadmishuvilised inimesed), matkaradadele, kirikutele ja muule maakonna pealinnale tavapärasele on St John’s kuulus elava muusika poolest. Piirkond on koduks suurele Iiri kogukonnale ning väga sobivalt on nad säilitanud muusika ja pubikultuuri. Linna peatänav George street on pubisid täis ning elava muusika otsinguil satun peale vaba lava tunnile, kus viis-kuus pillimeest mängivad Iiri rahvaviise, ja mind kutsutakse kohe ühinema. Kuna mul pole instrumenti, siis palutakse mul laulda. Pärast hetkelist kõhklust alustan palaga „The Fields of Athenry”. Õnneks olen valinud populaarse laulu ning pillimehed ja pealtvaatajad löövad kohe kaasa.

Minu idakalda teekond on jõudmas plaanitud lõppu. Homme lendan läände, kus mind ootavad kaljumägede jalamil asuv Calgary oma 30-kraadise palavusega ning troopiline Vancouveri linn ja saared.

Tekst: Edith Soosaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga