Montanita ehk väike küngas

Kristjan Jekimov on maailmarändur, kes elanud ja töötanud Norra fjordides, õppinud Inglismaal, lõpetanud magistriõpingud Hollandis Utrechti ülikoolis, jalutanud erinevates Euroopa riikides ja nüüd jõudnud oma reisiteel Ladina-Ameerikasse, täpsemalt Montanitasse, ühte erilise õhkkonnaga kalurikülla Edela-Ecuadoris, kuhu paljud rändurid on otsustanud millegipärast pikemalt peatuma jääda.

Esimene hetk, kui ma õhtul bussist välja astusin, selja taga umbes 12 tundi umbset sõitu, tervitas mind malbe ookeanituul, jõuline tänavatoidulõhn ning kirev kohalike ja turistide galerii. Montanita haaras mind otse sealt bussist ja pole veel tegelikult lahti lasknud. Siia on kerge tulla ja lihtne ennast unustada.

Väike künkake

Ecuadoris ekseldes kuuled tihti, kuidas erinevad rändurid räägivad Montanitast. Osa on seal juba käinud, mõni alles plaanib minna, kuid see on alati kõigi radadel. On natuke pentsik, et riigis, kus asuvad Amazonase vihmamets, Galápagose saared, Andide kõrgmäestik, on populaarseimate sihtkohtade nimistusse surunud ennast ka väike surfiküla Vaikse ookeani kaldal. Montanita on kaluriküla, surfigurude sihtpunkt, raugematu peoala, aga samas ka vaikne kohake, kus paljud rändurid otsustavad korraks aja maha võtta ja paikseks jääda.

Montanita asub Vaikse ookeani kaldal Edela-Ecuadoris. Küla ise paikneb väikese künka peal ja sellest ka nimetus – Montanita ehk väike küngas. Ühelt poolt piirab küla vapustavalt kaunis rannajoon. Vulkaanilise metallist tolmuga segunenud kuldkollane liiv annab rannale huvitava helepruunika tooni. Vesi on sinine ja selge, lained kõrged ja võimsad. Parematel hetkedel võivad need ulatuda kuni kahe ja poole meetri kõrguseni. Hoovused on tugevad ning ujudes tuleb olla tähelepanelik, sest päris tihti tuleb ette, et vool tõmbab ujujaid rannast eemale avatud ookeani poole (riptide). Ranna põhjapoolset otsa piirab kõrge kalju ja ookeani välja ulatuv poolsaareke (The Point). Mõõna ajal on sinna hea ronida ja nautida segamatut vaadet ookeanile ja kui ajastus on hea, siis saab osa ebamaisest päikeseloojangust. Rannas on võimalik näha pikeerivaid pelikane, krabisid, eri suuruses kalu, suuri krevette ning öösiti roheliselt ja siniselt helendavaid vetikaid. Viimane tekitab suurepärase valgusmängu, värvides murduvad lained neoonroheliseks ja -siniseks. Teiselt poolt piiravad Montanitat kõrgemad künkad ja troopiline rannaäärne mets. Samuti avaneb küngastelt suurepärane vaade külale ja ookeanile. Metsaelanike nimekiri on mitmekesine: iguaanid, maod, laiskloomad, suured ja väikesed linnud ning otse loomulikult tohutult erinevaid putukaid.

Tuntus suust suhu

Enne 1960. aastaid oli Montanita vaid tundmatu kaluriküla. Kõik muutus, kui hipiliikumise ajal avastasid surfarid, kui head lained ja võimalused selles kohas on. Imekaunis loodus, rannajoon ja mõnus kliima siia juurde ning isiklik tükike paradiisi oligi leitud. Kuid isegi siis oli see paik teada vaid vähestele ning enamik lainelaudurite seltskonnast mahtus kahte telki, mis olid aasta ringi surfisõpradele ja uudishimulikele avatud. Mida aeg edasi, seda tuntumaks Montanita muutus. Järjest rohkem turiste leidsid siia oma tee ning koha tuntus kasvas suusõnalise jutu, eri väljaannete ja nüüdseks juba interneti vahendusel. Muutus ka kohalik ühiskond, kalastus jäi tagaplaanile ning peamiseks sissetulekuallikaks muutus turism.

Montanita on väike, kogupikkuses võibolla kilomeeter ja laiuses paarsada meetrit. Seal on üks põhitänav, mida mööda toimub peamine liiklus: maantee number 15, mis jookseb piki rannikut Põhja-Ecuadorist lõunasse välja. Kohalikud kutsuvad seda hellitavalt Camino del Sol ehk Päikese tee. Küla on võrdlemisi lihtne. Kolm pikemat tänavat, mille ääres on suurem osa restorane, baare, poode, turge, ööbimisja peokohti. Lisaks suur hulk väikeseid putkasid, kust on võimalik osta suveniire, riideid, käsitööd, süüa-juua ja kui otsida, siis ka kergemaid uimasteid. Olgugi et enamik teid on kattega, on autoliiklus päris hõre ja peamiselt liiguvad masinatega kaupmehed. Rahvas ise kasutab jalajõudu või sõidab ringi ratastel. Tänaval ekseldes võib küla tekitada väheke segadust, sest iga maja on isemoodi. On tavalised kahe- või kolmekorruselised betoonmajad, on väga uhked hostelid ja hotellid, osa hooneid meenutavad inkade templeid, osa bambusest tiki’sid, paar Vahemere-äärses stiilis sinist maja ja üks maja on ümber ehitatud tehasetaoliseks klubiks.

Täiskasvanute Disneyland

Õhtul muutub küla peaaegu tundmatuseni. Restoranidest ja kohvikutest väljavoolav valgus, mis seguneb tänavavalgustusega ja peegeldub värvilistelt seintelt, tekitab väga kireva pildi. Lisa veel vali muusika, meelelahutust otsivad inimesed ja kohalikud tänavakaubitsejad ning tekib tunne, et selline koht on võimalik ainult filmides või multikates. Kogu õhtune linnapilt oma atraktsioonidega meenutabki täiskasvanutele mõeldud Disneylandi. Astu õue, söö, joo, tantsi, räägi juttu või naudi lihtsalt hetke ja tunne ennast hästi.

Montanita päikeseloojangud on vapustavad. Iga õhtu poole seitsme paiku täitub rand inimestega, kes tulevad kaema kaunist valgusmängu. Enamik õhtuid on pilvitud ja loojuv päike värvib kogu taevalaotuse sinakas punaseks. Sellist värvidekombinatsiooni on võimalik kogeda vaid valgushelgist pärlikarbi sisemuses. Isegi kui ilm on väheke pilvisem, ei vea loodus alt. Pilved aitavad kontrastidel rohkem välja paista ning vahel harva on samal ajal võimalik kogeda vikerkaart ja päikeseloojangut. Videviku ajal muutub rand veel enam aktiivseks. Inimesed tulevad ja teevad sporti, ujuvad, lainelauatavad, istuvad niisama sõprade või juhuvõõrastega ning limpsivad head ja paremat. Seal olles ei tohiks jätta ühtegi päikeseloojangut vahele.

Montanitasse tullakse peamiselt bussiga. Guayaquili bussijaamast väljuvad bussid iga tunni aja tagant ning pilet on vaid kuus dollarit. Sõit ise kestab umbes kaks ja pool tundi. Põhjast tulles on asi natukene keerulisem. Olenevalt alguspunktist tuleb igal juhul teha mõned ümberistumised ja jõuda omadega kas Portoviejosse või Jipijapasse ning sealt istuda bussile, mis viib Montanitasse.

Pidu ja lained

Montanita on tuntud suurepäraste lainete poolest ja on samal ajal üks parimaid kohti pidutsemiseks Ecuadoris või isegi kogu Ladina-Ameerikas. Inimesed kas armastavad seda kohta või vihkavad, kuid üks on kindel: külmaks ei jäta see kedagi. Montanitas võib pidu kesta varajaste hommikutundideni ja alata kohe otsast peale.

Päeval on Montanitas peamine tegevus rannal peesitamine või surfimine. Siin on aasta ringi head lained ja ehkki kõrghooaeg kestab detsembrist maini, käivad inimesed Montanitas harjutamas ja lained taltsutamas kogu aeg. Rand on üldiselt jaotatud kaheks. Lõunapoolne rahulikumate lainetega rannaala on hea koht lainelauaga harjutamiseks või niisama ujumiseks ja peesitamiseks. Siin on rand kaetud kirjude rannatoolidega, mida on võimalik paari dollari eest rentida. Nende kõrval on palju väikeseid söögikohti ja ringiliikuvaid müüjad, kes pakuvad ceviche’t (Ecuadori ceviche on külm kalasupp), empanada’sid (täidetud pirukad) või jahedat jooki. Põhjapoolne rannaala on väljaulatuva poolsaare juures. Seal on vähem lärmi ja rannamelu, samas on lained mitu korda suuremad ja võimsamad. Sinna lähevad juba kogenumad sportlased, et panna proovile kõik oma oskused. Lained on ilusad ja tunnelid lihtsad tekkima, samas aga peetakse seda üheks keerulisemaks surfimiskohaks Ladina-Ameerikas. Lained murduvad nii paremale kui ka vasakule, seega on siin midagi kõigile.

Võrdlemisi rahulik külake muutub iga neljapäev täielikuks festivalialaks ja nii kuni nädala lõpuni. Tänavad täituvad kohalike ja rahvusvaheliste turistidega. Kõik otsivad hetkelist eskapismi argielu rutiinist ja Montanita on koht, mis saab seda pakkuda. Suuremate tänavate ääres asuvad kallimad, rahvusvahelistele turistidele suunatud klubid ja restoranid. Seal mängitakse elektroonilist muusikat, techno ja house kostab ilusti randa välja, olgu muusika kolmkümmend aastat vana või hoopis eile välja lastud, vahet pole. Väidetavalt on Montanita suurim klubi Lost Beach üks maailma parimaid ööklubisid. Sealsed piletid on kõige kallimad, umbes kakskümmend dollarit, aga sinna tulevad vahel ka tuntud rahvusvahelised artistid.

Paarsada meetrit keskusest eemal on natuke väiksemad, peidetumad ja mitte nii korraliku välimusega asutused. Seal pidutsevad kohalikud ning salsat kostab tänavale igast uksest ja aknast. Olgu see väike toidukäru, tavaline pood, pime klubi või korralik restoran, ilma salsata pole kliente. Tänavatel istuvad kohalikud haaravad igast võimalusest ja teevad mõne tantsusammu, näiteks lähed puuvilju ostma ja pead natuke ootama, kuniks müüja on oma soologa ühele poole saanud. Elu on tempokas, lõbus ja muretu. Vähemalt nendeks paariks tunniks.

Kohtu inimestega

Kui sulle ei sobi ei kallid klubid ega kohalikud urkad, siis on alati võimalus otsida endale sobiv seltskond tänavalt või rannast ja istutada ennast nende kõrvale maha. Pole mitte midagi imelikku selles, et võhivõõrad saavad tänaval kokku, tutvuvad ja veedavad koos lühikese õhtu või hoopis terve nädalavahetuse. Tutvust tehakse kõigiga ning meeleolu on avatud, sõbralik ja muretu. Rannal saab tasuta õõtsuda tantsumuusika saatel, mille eest teised on suurema summa välja käinud, või jalutada natuke kaugemale, teha üks lõke ja seltskonnaga ööd nautida. Kõikide nende tegevuste juurde käib muidugi ohtralt alkoholi või ka uimasteid.

Kui see ei tõmba, siis on võimalik oma väikese seltskonnaga hõivata baaritänaval üks putka. See on väike puust lett, mille ees on laud nelja või kuue kohaga. Iga leti taga seisab sinu isiklik baarmen. Neid putkasid on kogu tänav täis ja vahel on päris mugav istuda rahulikult laua taha, rääkida juttu, vaadata inimesi ja nautida troopilisi kokteile.

Melu tänaval, rannas ja klubides kestab päiksetõusuni, kui suurem osa rahvast kakerdab tagasi oma öömaja poole. Samas võivad tugevamad liikuda edasi, sest Montanitas on alati koht, mis on peolistele avatud, ja inimesi, kel rohkelt jaksu.

Montanita vaiksem pool

Ehkki enamik inimesi tuleb Montanitasse peomelu ja vabamat õhkkonda nautima, on see ausalt öeldes vaid pinnapealne avastamine. Külal on tegelikult pakkuda väga palju huvitavat ja võimalik kohata põnevaid inimesi. Enamik nendest paikadest ja tegelastest asub peoalast natuke kaugemal  või on neid raske melust leida. Minu soovitus on olla kohalike, tänavamüüjate, kelnerite ja baaritöötajate suhtes vastutulelikum ja avatum, nii võib välja kooruda paeluvaid kohtumisi ja soovitusi. Minu üks köitvamaid kohtumisi oli veganirestoranis töötava kokaga, kes oli tegelikult luuletaja ja muusik. Ta töötas iga päev kella kaheksast hommikul kuni kella kaheksani õhtul restoranis ning pärast seda tormas kohvikutesse või randa, et oma loomingut esitada – ja nii iga päev. Kokana teenis ta lihtsalt elatist ja üürikestel vabadel hetkedel keskendus hoopis oma loomingule. Samamoodi sain tuttavaks ühe Venezuelast pärit põgenikuga, kes müüs õhtuti tänaval oma kiirelt valmistatud nipsasjakesi, päeval aga nikerdas väikeses toakeses meisterlikke ehteid, mida müüs interneti vahendusel kõikjale maailmas.

Minu lemmikkohaks kujunes väike garaaž, mis oli muudetud tagasihoidlikuks baariks. Seal oli vaid paar puust riiulit, väike lett, külmkapp, mõni kokkuklopsitud laud-tool ning see oligi kogu sisustus. Koht ise asus rannast kümne minuti kaugusel, mistõttu oli seal vähe rahvast. Alguses jäi mulle tunne, et see asutus on üldse kinni ja omanikud mujale kolinud, aga kuna see jäi mu koduteele, siis igal õhtul sealt mööda jalutades sain lõpuks ikkagi sinna sisse. Mulle anti teada, et kui garaažiuks on kinni, on vaja lihtsalt paar korda tugevamini sinna taguda ja kohe tehakse lahti. Sisse astudes tuli välja, et kuigi eesruum oli baar, siis tegelikult oli siin hoopis pruulikoda. Omanikuks olid kaks venelast, kes tegid rummi – väga head rummi. Vito ja Yul (Vitali ja Julia, aga ma pole täiesti kindel) tulid Ecuadori rohkem kui viisteist aastat tagasi ja hakkasid kohe rummi valmistama. Põhjuseks oli see, et siin oli igasuguseid eeskirju vähem ja oma pruulikoda oli lihtsam avada. Viimased kolm aastat on nad Montanitas elanud ja töötanud. Nüüd on nad tuntud üle Ecuadori ja nende eksklusiivsed rummid on parimate klubide ja restoranide valikus. Esimesel külastusel oli selge, et slaavilik külalislahkus on olemas ka teisel pool maailma ning paar venekeelset tervitussõna tähendas, et juttu ja jooki jätkus igal õhtul mitmeks tunniks.

Elanike kirju taust

Montanitas on ka korralik rändurite seltskond, kes on jäänud eri põhjustel pikemaks või lühemaks ajaks paikseks.

Tegevust oskab leida igaüks: kes annab interneti vahendusel võõrkeeletunde, kes töötab vabatahtlikult hostelites või restoranides, kes annab surfitunde, kes viskab lihtsalt rannaliivale pikali ja naudib pikaks veninud puhkehetke. Siin on ka omajagu pagulasi. Paljud tulevad Venezuelast ja Argentinast. Igaühel on oma põhjused ja nende lood on väga erinevad. Osa põgenevad kriisikolletest ja näljaaladest, teised pagevad majanduslikest raskustest. Üks on aga kindel − Montanita võtab kõik vastu ning pakub igaühele võrdseid võimalusi ja üürikese hetke unustada oma mured.

Ise veetsin Montanitas kaks nädalat. Tulin siia paariks päevaks puhkama, aga leidsin vabatahtliku töö veganirestoranis kokana. Koht ise oli rannas ja pakkus hea võimaluse vabadel hetkedel jälgida rannas toimetavaid inimesi. Montanitasse jõudes ei teadnud ma kedagi, aga sealt ära minnes olin saanud head tuttavad ja sõbrad, kohalikud ja välismaalased. Väikesel künkal asuv rannaküla peaks olema iga Ecuadori külastava turisti nimekirjas ning surfimise ja pidutsemise juurde on soovitatav veeta paar õhtut kohalikega suheldes ja vaiksemaid kohti avastades. Lihtsalt vaata vahepeal kalendrit, sest siia on kerge tulla ja lihtne ennast unustada.

Tekst ja fotod: Kristjan Jekimov

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga