Rait Kütt: “Koopad on minevikuaken”

Räägime kogenud koopasukelduja Rait Küti ning tema mehhiklannast abikaasa ja töökaaslase, allveearheoloogi Lisseth Pedroza Fuentesega koobaste erilisest (võlu)maailmast. Kuna Rait ja Lisseth on tööalaselt seotud põhiliselt Mehhiko maiade pärandi uurimisega, siis liigub me jutt tihti just sinna, kuid kirglikud koopauurijad annavad palju head nõu põnevate koobaste kohta kogu maailmas.

Tunnete eestlastest kõige paremini koobaste hingeelu, olles aastaid sukeldunud sügavatesse ja tundmatutesse koobastesse. Miks just koopad?

Kui mõni matkab ülespoole mägedesse, siis on võimalik samamoodi matkata ka allapoole. Koopamatkamine on justkui alpinism, aga Maa keskpunkti suunas. Minu köiekoolitus ongi saadud ennekõike mäemeestelt, seda siis hiljem koobastesse ise kohandades. Sageli lõppesid õpetussõnad fraasiga: „Ja kui te kukute jääprakku, siis …” Aga meie koobastes jääpragusid napib, meil on teised teemad. (Naerab lõbusalt.) Kuigi koobastes on suhteliselt jahedam kui väljas, ei ole seal kindlasti nii külm kui kõrgmägedes.

Kuna koobastes on unikaalselt stabiilsed tingimused (temperatuur, pimedus, niiskus, ph-tase jne), on tõenäosus leida sealt tõendeid varasema elu kohta tunduvalt suurem kui väljaspool koopaid. Teame ju nii Altamira looduslike koobaste maalinguid Hispaanias kui ka inimtekkelist seitsme maailmaime hulka arvatud Petra kaljulinna Jordaanias. Kui lugu Seitsme Magaja koopast Türgis on pigem rahvapärimuslik, siis Aktun Hom’i nimelise koopa kasutamine maiade poolt konkistadooridega võitlemisel on hästi tõendatud. Paljud vanimad arheoloogilised materjalid pärinevad just koobastest, kõrbest ja igikeltsast.

Koopad on väga intiimsed. Kuna pimedas üldjuhul kaugele ei näe, on võimalik seda sügavamale enda sisse vaadata.

Millised on olnud need hetked, kus tuleb arusaamine, et see ongi just see, miks me siia kitsastesse ja kohati ohtlikesse koobastesse ikka ja jälle sukeldume?

Jumal on üks nii maa peal kui ka maa all, Ta hoiab sind ikka ühtemoodi. Nii ütlen alati nendele, kes küsivad, kas ma koobastes ei karda.

Miks me koobastes käime? Kui sa liigud kitsast maa-alust käiku pidi, mis mõne inimese jaoks on kindlasti klaustrofoobne olukord – minu jaoks on klaustrofoobne pigem hommikune ühistransport –, ja siis korraga selle käigu lõpus avaneb suur katedraal, kus keegi pole väga ammu või lausa mitte kunagi käinud. See ootamatu ja võrratu ilu koos ongi kõige erilisem. Üks imelisemaid paiku, mille koos Lissethiga ühest uuest august sukeldudes avastasime ja mida seni ei ole veel kuskil publitseerinud, on kuninglik matmispaik koos erilise keraamikaga, mis oli täiesti rikkumata ja puutumata. Teatavasti olid maiadel kuningad ja kuningriigid ning sealsel keraamikal oli näha kuningapaari ühildumismärk. Maiade jaoks ongi kõige olulisem veealune matmispaik, sest kui sa saad maetud vette, siis see on otsetee surmajärgsesse riiki Xibalbasse.

Kuidas te need erilised kohad üles leiate?

Kohalikud on alati võti, et leida midagi uut. Ka seekord rääkisime kohalikega. Selles kohas oli pinnal suur kandiline plokk, mille alt tuli sinise kumaga gaasi, mis pimeduses helendas. Kohalikel oli huvi nii suur, et lasid ploki dünamiidiga õhku ja alt tuli välja avaus. Nad viisid meid augu juurde ja laskunud selle põhja, leidsime eest kuningliku matmispaiga kaunilt töödeldud keraamikaga. See ongi see, mis paneb hinge kinni või võtab õhku ahmima.

Mitte väiksem ei ole rõõm, kui pealtnäha igav materjal räägib lõpuks väga tähendusrikka ja südantliigutava loo. Lisseth uuris üht väikest nišši vee piiril koopa seinas, leides lisaks ühele artikuleeritud lapseskeletile ka hulgaliselt teisi, esmapilgul juhuslikke lasteluid. Pärast põhjalikumat uurimistööd jõudsime järeldusele, et seda erilist kohta koopas kasutati surnud laste luustamiseks (deboning), kuhu surnukeha pandi lagunema ning nende luud maeti hiljem ümber uude kohta. Lastele oli hauapanusteks kaasas koolibrid, konnad, lilled. Selle põhjal valmis ka ettekanne ülemaailmsel maianistide konverentsil ja see pälvis väga sooja vastukaja. Koopamatustest võiksime rääkida veel ja veel, aga see on ilmselt ühe teise loo teema. Koopamatused ja deboning olid populaarsed ka mõnel pool Aasias.

Millised on olnud kõige kõhedust tekitavamad olukorrad?

Kõige adrenaliinirohkem oli võitlemine vee all krokodilliga, aga mitu kohtumist on olnud madudega. Neist ohtlikem – kui välja arvata pea toppimine poegadega lõgismao pessa – oli olukord, kui võtsime Mehhikos koos Lissethiga koopast välja vaase. Mul oli parasjagu üks vaas nööri otsas, kui kõrvalt kivihunnikust roomas välja Ladina-Ameerika kõige mürgisem madu corallio. Tekkis dilemma, kas päästa ennast või vaas. Valisin vaasi, madu otsustas õnneks pärast üürikest uudistamist minema roomata. Teine kord ujusime ühes koopas veepinnal ja sättisime varustust ning ühel hetkel käis suur plärts. Lisseth arvas, et tegemist on konnaga, kuid see oli hoopis suur kuival maal elav madu, kes oli vette kukkunud. Joosta ei olnud meil kuhugi; panime varustuse selga ja sukeldusime kiiresti 40 meetri sügavusele. Vee alla ta järele tulla ei saanud, küll aga kohtasime seal veealust albiinomadu Ophisternon infernale’t.

Ka libedusega peab arvestama. Olin oma vanema poja Kristoferiga Mehhikos, mina olin julgestaja, Kristofer oma köiega minu küljes kinni. Ühel hetkel ta libises ja kukkus koopa ääre pealt auku, tõmmates ka mind kaasa. Olin julgestusköiega ankrus ja üle kere lõhki. Ootamatult pöördus täiesti rahulik olukord päästeoperatsiooniks. Eelmisel päeval oli vihma sadanud ja taimedest tekkinud savipinnasel libe kiht. Koobastes tuleb olla väga tähelepanelik, kuhu oma jala paned.

Lisseth: Minu kõige ohtlikum olukord oli ühes Mehhiko koopas, kus Raidiga tööd tegime ning üks eluliinidest katkes. Need on nöörid, mida mööda pärast välja minna. Selle purunemine on üldjuhul kõige hullem lugu, sest purunenud nöör võib kaljupragudesse kaduda ja ilma selleta on väljapääsu väga raske leida. Ütlesin endale, et paanikasse minek ei aita, hingasin sisse ja välja, leidsime väljapääsu ja lõpetasime sukeldumise selleks korraks.

Teine kord tegime koopas ühe ülikooli jaoks uurimustööd. Meie töö eripära on, et oleme põhimõtteliselt kaks soolosukeldujat ja peame ka kriisiolukordades üksi hakkama saama. Rait oli eemal, kui minu regulaator tuli huuliku küljest lahti. Et mul oli huulik suus, ei saanud ma aru, et õhku andvat regulaatorit ei olnud, ja tõmbasin läbi huuliku vaid vett, hingata ei olnud enam midagi. Õnneks hakkas tööle automaatne treenitus − haarasin varuotsa ning kõik läks kokkuvõttes hästi.

Milliseid koopaid soovitaksite koopahuvilisele?

Koopaid on igale maitsele, nii neile, kes soovivad koopaid külastada n-ö lipsuga, kui ka neile, kes tahavad rohkem vaeva näha ja iseseisvalt koopaid avastada. Kindlasti soovitan pereturistidel vaadata Euroopas koopaid, mis on lihtsamini ligipääsetavad – Itaalias, Sloveenias, Horvaatias. Kui tahta minna veidi vähem turistlikku kohta, siis näiteks Serbias ja Montenegros on mõned üksikud koopad, kuhu saab sisse minna, kindlasti tuleb muidugi kohalike giididega enne minekut nõu pidada.

Paljud koopad sukeldumist ei eelda, enamik merekoopaid on ligipääsetavad ka paadiga. Aasias on ilusad koobastikud, kuid seal tuleb kuulsamatesse oodata pikalt järjekorras, et löögile pääseda. Hiljuti avati Ukrainas külastamiseks maailma pikim kipsikoobas nimega Optimistlik − igati kutsuv ja matkaprogrammis on valikuid mõnest tunnist mitme päevani.

Väga pühendunud troglodüüt võib püüda jõuda Georgias hingematva kahe kilomeetri sügavusele, pea sama sügavale võib matkata ka Mehhikos Oaxaca osariigis. Kes otsib väljakutseid, võib neid leida kõikjalt, kus on mäed – Hispaaniast, Prantsusmaalt, Austriast. Raskemad laskumised nõuavad kilomeetrite kaupa köit ja tihti nädalaid laskumist mööda tundmatuid käike, varustus tuuakse jupphaaval alla ja inimesed elavad baaslaagrites, nagu mägedeski.

Oleme ka ise mänginud mõttega, et hakkaks huvilistele koopamatku korraldama, kuid see on üsnagi eksklusiivne privaatturismindus, mis on kokkuvõttes piisavalt kulukas, ja neid huvilisi, kes sooviksid ennast koledaks ja mustaks teha, ei pruugi väga leidagi… Pigem tahetakse olla võrkkiiges mere ääres, kui nahkhiirtega koos roomata pimedas koopas. (Naerab.)

Mainisite, et õige koha leidmisel on kõige olulisem lüli kohalik giid. Kuidas kõige paremini head giidi leida?

Jah, n-ö „metsikus” piirkonnas tuleks alati giid võtta. Meil käivad metsades kaasas jahimehed või vaigukorjajad. Nad teavad iga kui viimast õõnsust ja auku. Kogukonnaga peab hästi läbi saama, avatus ja abivalmidus on asjade võti. Olen parandanud maja elektrisüsteemi, leidnud parimat kohta kaevu puurimiseks, õpetanud kartulit panema, mänginud jalgpalli ja kui tutvused loodud, alles siis on lootust infot saada. Kord küsis teejuht meilt raha nii meie kui ka enda hobuste eest, lõpuks lahenes asi käesurumisega. Kui võidab tema, maksame kõigi hobuste eest ja kui mina, siis tema hobune jääb teejuhi tasu sisse. Lõbus võistlus lõppes meile soodsalt ja saime ühtlasi ka kogukonna lugupidamise. Usaldust tuleb võita aegapidi. Olime metsas kohaliku giidiga, kelle ema teeb suurepäraselt süüa, ja lubasime tema emaga samaväärse toidu valmistada. Tegime Põhja-Mehhikole omast toitu – tumedad ja valged oad marineeritud sibulatega, vinnutatud liha ja tšilli ning mais küpsetatult juurde. Mees oli algul kahtlustav, aga siis võttis kolm korda toitu juurde. Nii see usaldus tuleb…

Milliste ohtudega peab koopasse minnes arvestama ja kuidas ennast kõige paremini nende eest kaitsta?

Kõige olulisem on mitte ära eksida ja koobastikus orienteerumisega hakkama saada. Teejuhid ronivad tihti õhujuuri, mitte nööre pidi. Alati tuleb olla valmis, et vahemaad ja sügavused võivad olla vedi erinevad giidi öeldust (2 kilomeetri asemel 7, 100-meetrise laskumise asemel 30 või vastupidi). Ka meie giid on korra ära eksinud ja paanikasse sattunud. Tegemist oli kolmekorruselise koopaga, kus ta ajas teise ja kolmanda korruse omavahel segamini ning hakkas ühel hetkel paaniliselt mööda koobastikku ringi jooksma. Õnneks olime seintele ka ise märgid pannud − selleks on eraldi tehnika − ja saime sealt õnnelikult välja.

Giidide oskused ei pruugi paraku alati olla kõige paremad. Alati tuleb olla valmis ennast ise päästma. Kõige ebatõhusam viis on koopas paanikas ringijooksmine, sest siis eksid veelgi rohkem ära. Kõigepealt tuleb olukord fikseerida ja seejärel edasi tegutseda. Alati tuleb liikudes aeg-ajalt seljataha vaadata ja väljaminekutee meelde jätta. Kõik läbiminekud ja pöörded tuleb ära märkida. Isegi, kui vaid korraks sisse piilud. Koopas ei pruugi olla piisavalt korstnaid ehk õhulõõre, õhk muutub paksuks, seega tuleb hapnikutasemel silm peal hoida. Mehhiko koobastes on suur probleem ka nahkhiirte väljaheited, millest võib saada tõsise, isegi surmava kopsuhaiguse. Seetõttu tasub kuivas, tolmava pinnasega koopas hoida maski näo ees. Olen olnud olukordades, kus pidanud roomama läbi nahkhiirerooja, olles pärast kleepuv ja süsimust. Seda ei sooviks küll enam kunagi kogeda.

Milline on koopamatkaja ABC?

Varusta koopasse minnes ennast väga korralikult – riided, vedelikud, söögid, markerid asukoha märgistamiseks. Väljas võib olla nii soe kui tahes, aga koopas on alati külm. Alati tuleb koopasse kaasa võtta vedelikku, et jaguks juua, märjad salvrätikud käte puhastamiseks. Kindlasti tuleks kaasa võtta kott, kuhu panna prügi, seda ei tohiks koopasse jätta. Lambid ei ole samuti kahjuks, ning varulambid ja varulampide varupatareid.

Tilkekivisid ei tohi murda, nende vastu ei maksa minna ja vee liikumist häirida. Nahkhiirtesse tuleb suhtuda väga lugupidavalt, kuna nad on kartlikud loomad ja võivad sealt lihtsalt jalga lasta. Kui kuskilt läbi ronida, siis tuleb alati kontrollida, kas on edasi- ja tagasitee olemas, hoida kiiver peas ja silmad lahti, kuna vigastatu transportimine on koopas ääretult komplitseeritud. Kuna koopas puudub igasugune mobiililevi, siis tuleb välja jäävale tuttavale kindlasti anda oma koordinaadid, koht, kust koopasse sisse lähed, ja aeg, millal välja tuled. Hea, kui tuttav teab plaanitavat marsruuti. Ka satelliittelefoniga ei saa koopasuus levi kätte. Kui oled koopas, siis tuleks köie juurde panna märge, kes alla läksid ja kauaks ning et nööri ei tohi maha võtta. Tuleb olla muidugi valmis hoopis teistsugusteks oludeks – pimedus, niiskus, paks õhk.

Neid tegureid on väga palju, aga kui minna jupphaaval, algul ühe sifooni pikkuse, siis teise, on see seiklus missugune! Kui kogemused on piisavad, siis võib teha juba väga uhkeid matku.

 

Tekst: Stina Eilsen

Fotod: Lisseth Pedroza Fuentes, Rait Kütt

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga