Rait Kütt: “Koopad on minevikuaken”

Räägime kogenud koopasukelduja Rait Küti ning tema mehhiklannast abikaasa ja töökaaslase, allveearheoloogi Lisseth Pedroza Fuentesega koobaste erilisest (võlu)maailmast. Kuna Rait ja Lisseth on tööalaselt seotud põhiliselt Mehhiko maiade pärandi uurimisega, siis liigub me jutt tihti just sinna, kuid kirglikud koopauurijad annavad palju head nõu põnevate koobaste kohta kogu maailmas.

Tunnete eestlastest kõige paremini koobaste hingeelu, olles aastaid sukeldunud sügavatesse ja tundmatutesse koobastesse. Miks just koopad?

Kui mõni matkab ülespoole mägedesse, siis on võimalik samamoodi matkata ka allapoole. Koopamatkamine on justkui alpinism, aga Maa keskpunkti suunas. Minu köiekoolitus ongi saadud ennekõike mäemeestelt, seda siis hiljem koobastesse ise kohandades. Sageli lõppesid õpetussõnad fraasiga: „Ja kui te kukute jääprakku, siis …” Aga meie koobastes jääpragusid napib, meil on teised teemad. (Naerab lõbusalt.) Kuigi koobastes on suhteliselt jahedam kui väljas, ei ole seal kindlasti nii külm kui kõrgmägedes.

Kuna koobastes on unikaalselt stabiilsed tingimused (temperatuur, pimedus, niiskus, ph-tase jne), on tõenäosus leida sealt tõendeid varasema elu kohta tunduvalt suurem kui väljaspool koopaid. Teame ju nii Altamira looduslike koobaste maalinguid Hispaanias kui ka inimtekkelist seitsme maailmaime hulka arvatud Petra kaljulinna Jordaanias. Kui lugu Seitsme Magaja koopast Türgis on pigem rahvapärimuslik, siis Aktun Hom’i nimelise koopa kasutamine maiade poolt konkistadooridega võitlemisel on hästi tõendatud. Paljud vanimad arheoloogilised materjalid pärinevad just koobastest, kõrbest ja igikeltsast.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga