Kertu Jukkum KAZBEKI TIPUS

JUHTKIRI

Kodu eest ära ei jookse

Üks Ain Kaalepi raamat, mis kõneleb tema reisimistest kaugete kultuuride keskel, kannab pealkirja "Kodu kõikjal kaasas". See on üks ilusamaid reisiraamatu pealkirju, mida üldse võiks välja mõelda.

Jah, me kanname oma kodu, tavasid, kombeid ja lõpuks iseennastki igal pool, ka tuhandete kilomeetrite kaugusel kaasas. Tahame siis seda või ei. Vist enamik, kes Eestist ära kolivad, elavad tegelikult ikka sedasama eesti elu edasi. Mõtetes, käitumises, internetis, toidu- ja muis olmevalikuis. Ainult et teises kliimas ja teise palga eest.

Paljud meist võtavad reisile minnes kodust midagi sümboolset kaasa. Mõni võtab vanaema kootud sokid, teine sinimust-valge lipukese. Mõni võtab kaasa talismani, mis teda koju tagasi peab tooma. Tean sõpra, kellel selliseks talismaniks meremeeste ja rändurite hoidja pühak Nikolause pildike. Tean teist, kes võtab pihlakaoksa, ja kolmandat, kel kõikjal kaasas kodune riidest Sipsik. Jah, see Sipsik võib tunduda lapsik, aga see on ehe, aus ja armas. Nii nagu seegi, et jahtlaev Lennukiga ümber ilma purjetades hakkasid mõni kuu pärast teele minekut meie kajutiseintele ilmuma pildid naistest, lastest, elukaaslastest.

Kui katamaraan Nordea ümber maailma, siis oli madrus Jaan Tättel üks traditsioon. Iga pühapäeva hommikul, olgu torm või keevitav päike, küpsetas Jaan pannkooke. Nii nagu ta oli harjunud seda tegema kodus.

Samas teeme me reisil olles mõnikord midagi, mida kodus tavaliselt ei tee. Või teeme harva. Ma olen näiteks Austraalias olles juutuuberdanud regilaule või Torontos otsinud suure vaevaga üles poolakate poe, et osta musta leiba. Reisikotis kannan ma kaasas postkaarte Eestist, et neid ise vaadata ja uutele tuttavatele näidata – see on minu kodu.

Reisil olles vaatame ja õpime me võõraid asju tundma tihti läbi koduse prisma, läbi kodust tuttavate asjade ja olukordade. Põhimõtteliselt samamoodi nagu Otto Wilhelm Masing seletas esimeses eestikeelses ajalehes maarahvale kohalike paralleelide kaudu, kuidas elatakse võõral maal ja mismoodi näevad välja lumelaviinid, maavärisemised ja vulkaanid. Selliste rööbikjoonte kaudu saab võõras palju kiiremini omaks.

Just nüüd, jõulude ja aastavahetuse aegu tahame me kõik eriti kodus olla. Uskuge, ka need, kes on sel ajal füüsiliselt kaugel, on mõtetega siin.

Tiit Pruuli, teel Antarktikasse