Aasta lõpus tahaks tähelepanu juhtida mõnele reisimisega seotud ilusale ja targale raamatule, mida tasuks sõpradele veinipudeli asemel kinkida.
Salmen Šois on raamatukaante vahele köitnud juudi köögi maitsed. Arvukatele retseptidele lisab väärtust sissejuhatus, kust saab hea ja ülevaatliku pildi juudi kultuuri olulistest aspektidest, millel on otsene seos ka juutide toitumisharjumuste ja toidukultuuriga. Lisaks toorast ja usupühadest tulenevatele tavadele ning keeldudele-käskudele on pagendatud Aabrahami pojad oma toidulauale võtnud parimaid palu ka paljudest teistest kultuuridest. Näiteks India ja Itaalia juutide söögis on lisaks ühisele aluspõhjale ka palju põnevaid erisusi.
Mööda kodumaad reisijad võiks tutvuda Ahto Kaasiku värske raamatuga. Ahto on olnud juba pikka aega meie iidsete pühapaikade üks usinamaid ülesotsijaid, kirjeldajaid ja tutvustajaid. Seekordne teos „Pühapaikade teejuht. Eesti põlised väekohad” on mõtteliseks järjeks 2016. aastal ilmunud raamatule „Põlised pühapaigad”. Raamat on valminud, toetudes arhiivimaterjalidele, varem kirjutatule, mälestustele ja ulatuslikele isiklikele välitöödele.
Lugeja juhatatakse enam kui saja mäe, puu, kivi, koopa või muu kultuskoha juurde. Tekstile lisaks palju ilusaid pilte ja selgitavaid kaarte. Raamatu lõpus antakse huvilistele ka vajalikke näpunäiteid, kuidas pühapaikades käituda. Siin ilmneb ka tugev autoripositsioon – kui enne kirjeldati kohti kiretu vaatleja moel, siis nüüd saame aru, et vanad pühapaigad on autori kui maausulise jaoks tõesti pühad paigad.
Kauget eksootikat Hendrik Relve uus raamat „Kiviaja puudutus. Retk haruldase loodusrahva juurde”. Vana rännumehe armastus loodus- ja põlisrahvaste vastu pani teda aastaid planeerima ja edukalt läbi viima teekonda korowai rahva juurde Lääne-Paapuale. Lähim arstiabi oleks seal võimaliku häda korral olnud minimaalselt kümne päeva kaugusel. Kliima on soine, lämbe, niiske – ülihea baas haiguste levikuks. Üks laastavamaid malaariavorme on just Uus-Guineal. Leepra ja katk on seal tänini alles, lisaks moodsale meditsiinile tundmatud ja seetõttu ravimatud haigused. Näiteks iseäralik naeruhaigus (ägedas staadiumis inimene naerab ja väriseb ohjeldamatult). Relve rahulik ja põhjalik jutustamisviis viibki justkui kiviaega, kus inimesed ei tea ümbritsevast maailmast midagi ja autori üllatuseks ei tunne selle vastu ka vähimatki huvi. Kes on nende külalised, miks nad tulid, mis imevigurid neil kaasas on – kuni nad kellelegi kurja ei tee, võivad nad seal olla, aga puudub vähimagi initsiatiiv neilt midagi uut teada saada. Maailmast äralõigatuna on nende arusaam maailmast laiemas plaanis ahtake, Relve annab võimaluse sellesse pilku heita. Ise peaks ta sellises kliimas vastu oma hinnangul ehk paar kuud, nii palju polegi vaja olla, et malaaria kätte saada. Kojusõit peab hiljem Bali haiglas veedetud nädala jagu ootama, täielikuks paranemiseks läheb kuid. Aga oluline materjal on koju toodud. Lisaks tekstile ja fotodele leiab lugeja raamatu lõpust QR-koodiga videod, mis haruldast kogemust hästi edasi annavad.
Ajaloolase Seppo Zetterbergi uus ajalooraamat „Rändajad Soome sillal” on suurepärane ja väga mõnusalt loetav ülevaade neist Soome ja Eesti varajastest kultuuritegelastest, tänu kellele võime praegu reisida Soomes kui kodus. Ja vastupidi – ka soomlased võivad end Eestis koduselt tunda. Meid ei ühenda mitte üksnes sugulaskeel, vaid paljud kultuuriloolised detailid, millest kokku moodustubki sild üle lahe.
Lõpetuseks ei saa üle ega ümber ka ühest GO-ga seotud kultuuriloolisest (kinke)raamatust. Oleme varem kirjastanud kaks raamatut, mille sisuks on Eesti kultuuritegelaste reisidelt saadetud postkaardid. Marie Under ja Karl Ristikivi on välismaalt koju saatnud postkaarte, mida pole mitte lihtsalt põnev vaadata, vaid mille kaudu saab aimu ka nende loomingut mõjutanud detailidest.
Ajakirja Looming peatoimetaja Janika Kronberg on sel korral kokku pannud raamatu kahe (reisi)sõbra Friedebert Tuglase ja Karl Ast-Rumori eksootilistest postkaartidest, mis saadetud koju maailma kümnetest eri paikadest. Tuglas ja Ast reisisid mõlemad nooruses väga palju, mõlema noorusaegne looming on paljuski kantud romantilistest ihalustest kiigata silmapiiri taha. Samas olid mõlemad üsna erinevad rändurid – Ast julgem ja ebatraditsioonilisem, Tuglas kaalutlevam ja mööda kultuurilisi peateid sammuv. Mõlema reisikirjad kuuluvad aga meie kirjandusklassikasse. Järelikult kuuluvad selle klassika juurde ka nende saadetud postkaardid.
Tiit Pruuli
***
Meie lugejal on olnud võimalus tutvuda nii „Joodiku eetika” kui „Joomahullu päevaraamatuga” ja seda tänu suurepärastele tõlgetele soome keelest. Ja nüüd – kas tõesti lõpuks algupäraselt omakeelne topsivenna teejuht?!
Bioloogi ja diplomaadi Toomas Tiiveli põhjalikku raamatut „Maailma napsid” võib kahtlemata nimetada teejuhiks, kuid sugugi mitte ainult topsivendadele. Tegemist on ääretult rikka ja huvitava teatmeteosega, mis tutvustab alkohoolsete jookide valmistamise ja tarbimise kultuuri üle terve ilma. Siinkohal peab eriti rõhutama sõna kultuur, sest (andku veendunud karsklased mulle andeks) räägitakse ju ikka selle või teise maa kuulsast veini- ja napsikultuurist, mitte iidsetest mahlapressimise traditsioonidest. Lugematul hulgal ilmub väljaandeid erinevate rahvaste toitudest, kuid siiani on jäänud mulje, et kõikjal ainult süüakse ja veelgi enam – tehakse seda kuivalt. Nüüd aga avaneb meie ees senitundmatu joogimaailma piiritus, milles ekslemisest päästabki meid käesolev teejuht. Leiame siit nii huvitavat teavet napside ajaloo kui ka vajalikku teavet selle kohta, mis puhul ja kuidas neid kusagil tarbitakse. Huviline lugeja külastab oma reisil umbes 120 riiki ja leiab raamatust lisaks kohaliku joogiasjanduse asjatundlikule kirjeldusele ka palju muud vastava riigi juurde kuuluvat – näiteks on ära toodud lipud ja hümnide pealkirjad, rääkimata siis juba rahvaarvust ja pindalast. Kui sellele raamatule üldse midagi ette heita, siis vast seda kurba tõdemust, et paraku pole võimalik temaga isegi üht kirjeldatud väärtmaitsest kaasa panna, mis seal siis veel viiesajast rääkida.
Peeter Volkonski