Seitsmeliikmeline reisiseltskond võttis kahe maasturiga ette võimsa teekonna ümber Baikali järve. Reis oli täis pikitud ehedaid kohtumisi kohalike inimestega, erilist loodust, vähem ja rohkem närvekõditavaid sündmusi ning palju-palju autos veedetud tunde. Suvel plaanitakse vallutama minna juba Kamtšatkat. Raivo Malter ehk onu Raiu meenutab eredamaid hetki pildis ja sõnas.
Kohtumine Olhoni šamaaniga
Baikali kõige kuulsam šamaan Valentin Hagdajev rääkis pika jutu, milline on šamanismi ajalugu ja tähendus, ning laulis, tantsis ja tagus trummi. See kohtumine oli kindlasti eriline, kuid teataval määral pettumus, sest ta uuris eelnevalt meie ootusi ja püüdis siis vastavalt nendele ka kohtumist juhtida. Sellest jäi veidi kommertslik mulje. Õnneks oli siiski tegemist täitsa eheda šamaaniga − meil oli enne hirm, et tuleb isehakanud šamaan vana mersuga ja räägib niisama maast ja ilmast.
Maasikatädi
Baikalski asula külatädi kõndis maasikaämbritega, pidasime ta kinni ja tegime juttu. Tuli välja, et tegemist oli kohaliku tselluloositehase elupõlise inseneriga, kes nüüd pensionipõlve pidades maasikaid korjas. Tegemist oli külaga, mis väidetavalt on kõige rohkem Baikali järve saastanud. Tädi kinnitusel on inimestel valeinformatsioon, tehast saastatuses süüdistada ei saa − tädi oli väga hoos. Samal ajal kui ta innustunult rääkis, sõi kits tema maasikaämbrid vaikselt tühjaks… See oli meeldejääv kohtumine!
Ärevad hetked – telefoniside kaob
Vahetult enne „110” lõiku läks meie satelliidil toimiv sõnumite vahetamise, GPS-asukoha näitamise ja hädaabi kutsumise vahend katki ja me ei saanud koduste rahastamiseks enam oma asukohta näidata just kõige ohtlikumal teelõigul kogu reisi vältel. „110” peal mingit muud levi ei ole, seal on ainult ürgmets ja karud ning metsatulekahjude poolt rüüstatud alad. Nii me seal seiklesime mustas augus, keegi ei teadnud, kus me oleme. Andsime ka päästeametile teada, et kui me pole kümne päeva pärast ühendust võtnud, et siis meid otsima tuldaks… Õnneks läbisime piirkonna kahe päevaga.
Sünnipäev prügimäel
Pidasime minu sünnipäeva kohalikul prügimäel. Otsisime õhtul kuni pimenemiseni peatumiseks ja ööbimiseks sobivat peatuspaika ning ainuke, mis tundus sobiv, oli vana karjäär, juhuslikult oli see täis loobitud vanu külmkappe ja muud kraami. Järgmisel hommikul, kui oli minu sünnipäeva kuupäev, tegid sõbrad mulle üllatuse ja laulsid mind pidulikult akordioni saatel üles…
Kohalik loodus
Aasad, metsad, mäed… Seda peab oma silmaga nägema, raske on kirjeldada. Lõputu tühi väli, metsik loodus. Mida kaugemale tsivilisatsioonist jõudsime, seda enam tegime ilunautimispeatusi. Mõtlesime selle kohta välja lausa uue sõna: nitsevau!
Ela reisile kaasa TV3 saatesarjas „Reis Siberi südamesse” ning Facebookis: ylejaymber.
Tekst: Stina Eilsen
Fotod: Raivo Malter