Küllap on enamik meist midagi kuulnud eksootilistest Vürtsisaartest. Paigast, mille asukohta hoiti kaua aega saladuses, mille pärast valati palju verd ja kust tulid kullaga samas vääringus olnud muskaatpähkel ja nelk. Pärast seda, kui tekkisid istandused Euroopale lähemale, vajus see paik aga unustusse. Võib öelda, et unustuses on see kauge paik veel tänapäevani.
Möödunud aasta kevadel Bali hotelli verandal lesides silmitsesin Indoneesia kaarti ja mõtisklesin oma edasiste plaanide üle. Mu pilk jäi pidama väikesel saarestikul, mis istub eemal kõigest, kaugel keset merd. Selle saarestiku nimeks on Banda saared. Internetist lisa uurides tundus see paik piisavalt põnev, et juba järgmisel hommikul sinnapoole teele asuda.
Banda saared on imepisike vulkaanilise pärituoluga saarestik Vaikse ookeani lääneservas asuvas Banda meres. Banda saared kuuluvad Maluku saarestikku ja siin elab tänasel päeval 15 000 inimest. Kuna Hollandi kolonistid tapsid 17. sajandil enamiku siin elanud põlisrahvast, on tänapäeva elanikud pärit teistelt Maluku saarestiku saartelt ja mujalt Indoneesiast. Siinsed elanikud naudivad elu Hollandi kolonistide poolt maha jäetud villades ning kasvatavad ka tänapäeval kunagi palju kuulsust toonud vürtse. Kuigi need ei ole enam kulla hinnaga, nimetatakse siit pärit muskaatpähklit siiski maailma parimaks.
Banda saartele
Viimane osa teekonnast Banda saartele algab Amboni saare samanimelisest suurlinnast, mis on omakorda Maluku saarestiku pealinn. Kuni Amboni lennujaamas maandumiseni olen alates Balilt teinud kolm lendu ja kulunud on peaaegu üks ööpäev. Siit edasi Banda Neirale, mis on saarestiku pealinnaks, pääseb vaid üle vee.
Sadamas seisva kiirpraami juures käib suur sagin ja kirev seltskond vinnab laevale kuivaineid, õllekaste, majapidamistarbeid ja kõike muud, millest saarestikus tõenäoliselt puudus on. Indoneesia kiirpraamidele tüüpiliselt saab valida koha kas tekil või konditsioneeritud nn VIP-saalis, kus mängib valjuhäälne karaoke või kohalik seebikas. Mina valin värske mereõhu ja kauni vaate. Kümnetunnine praamisõit kitsastes oludes on küll võrdlemisi väsitav ja tüütu, aga pakub siiski mõningaid elamusi. Aeg-ajalt tõuseb paadi kõrvalt lendu lendkalade parv ja päris pikalt saadab meid parv delfiine.
Pärast pikka päeva tekivad lõpmatusse laiuvale merele kaunid palmidega kaetud karstisaared. Nende vahelt mööda navigeerides paistabki Banda Neira sadam oma kaunis õhtuvalguses. Neira linnakeses elab umbes pool Banda saarte 15 000 elanikust. Väidetavalt tekkis linn just siia seepärast, et see on saarestiku ainuke piisavalt ühes tasapinnas ala, kuhu oli võimalik suuremat asumit rajada.
Üldiselt on Neira nagu iga teine väike linnake Indoneesias – veidi lagunenud ja räämas ning maas vedeleva prügiga, sest seda pole lihtsalt kuhugi panna. Tähelepanu tõmbavad aga aeg-ajalt tee ääres kõrguvad kaunid koloniaalvillad. Neira linn ja siin olev kindlus rajati Hollandi Ida-India Kompanii poolt 17. sajandil, aga pärast vürtsiäri lõppu jätsid nad saare ja kaunid ehitised võtsid üle saarele asunud uued elanikud. Mitmesse majja kiikasin ka sisse ja uskumatul kombel on lisaks hoonele säilinud ka antiikmööbel, portselan ning seintel ripuvad selleaegsed maalid ja kaardid. Lisaks erilistele elumajadele eristub Neira teistest Indoneesia linnakestest seetõttu, et siin puudub liiklus. Vuravad ringi küll mõned mopeedid, aga need üksikud autod, mis tänavatel seisavad, ei ole nendel olevat sambla- ja tolmukihti arvestades juba ammu liikunud. Kõige põnevam leid olid tänaval vedelevad suured kahurid. Euroopas on 17.–19. sajandist pärit sõjarelvad leidnud tõenäoliselt oma tee muuseumitesse. Siin vedeleb neid nii majade ümber kui tänavate ääres.
Hatta saarele
Minu suurim huvi lisaks eriliselt ajaloole on näha kaunist veealust elu ja nautida paradiisisaare idülli. Peasaar ei ole selleks mõistagi parim koht ja seetõttu valin järgmiseks sihtkohaks välja saare, mida kohalik rahvas kõige kaunimaks nimetab.
Hatta on Banda saarte kõige idapoolsem saar ja asub Neirast umbes tunniajase paadisõidu kaugusel. Hommikul Neira väikeste paatide sadamasse jõudes öeldakse, et kell 10.00 peaks küll paat minema, aga kuna hetkel on tuunihooaeg, siis on enamik paate hõivatud kalapüügiga ja ei tea, kas üldse lähipäevil taas nn taksot sõitma hakkavad.
Veidi murelikuna jalutasin lähedal asunud kohvikusse edasisi plaane tegema. Õnneks kohtasin seal Austriast pärit sukeldujat nimega Alex, kellega rääkides selgus, et ta on pärast hommikusööki tagasi Hattale minemas ja võtab mu meeleldi oma paati. Alex oli 50ndate alguses mees, kes nägi välja justkui Krokodill Dundee või Indiana Jones. Hiljem pikemalt rääkides selgus, et ta oli kümme aastat tagasi Austrias oma ettevõtte maha müünud ja sellest ajast peale maailmas ringi reisinud. Tema suurim kirg on sukeldumine ja ta käib Hattal igal aastal. Sel korral oli ta siia tulnud aga saarepealiku palvel, kes otsustas Hattale väikese sukeldumiskeskuse rajada ning kutsus Alexi nelja saarel elavat noormeest sukeldumisinstruktoriks treenima.
Kanistrites kütus ja kohalik kookosekärakas paati tõstetud, alustasime väikese sukeldumispaadiga teekonda saarele. Veest järsult üles tõusva ja ajuti tossava vulkaani varjust välja sõites paistis türkiissinise ookeani keskel tükike palmidega kaetud rohelust.
Hatta on mõne ruutkilomeetri suurune mägine saareke, mida katab suursugune põlismets ja ümbritseb müürina sügavusse vajuv korallriff.
Paadilt maha astudes tutvustab Alex mulle saarevanemat, kelleks on keskealine mees nimega Caesar. Ta on hea inglise keele oskusega, väga edumeelne ja haritud mees. Öömaja saan Caesari enda ehitatud bangalos, mis asub täpselt rannaribal kõrgete kookospalmide all. Minu naabriks on Alex ja oleme ainukesed välismaalased saarel.
Elu paradiisisaarel
Pärast end bangalosse sisseseadmist lähen oma uut kodusaart avastama. Enne minekut soovitab naeratav Alex saare tihedas liikluses ettevaatlik olla – nimelt on saarel koguni kolm mootorratast.
Hattal on kokku kaks väikest küla, mida ühendab pisike saare ühest otsast teise kulgev teerada. Külas, kuhu mina elama asusin, on kokku kümmekond perekonda ja teises ehk kaks korda nii palju. Ka siin asuvad elamud on osaliselt Hollandi kolonistide pärand. Lisaks on mitmeid saarel külluses olevast puidust oma jõududega üles ehitatud maju. Teerada pidi astudes paneb imestama majapidamiste ümber valitsev puhtus ja korrashoid. Maas ei vedele prügi ega üleliigset kola ning kõik on ilusti paika sätitud ja omal kohal.
Majade ümber on näha kasvamas banaane, papaiasid, leivapuid, arbuuse ja palju muud. Puuvilju on külluses ja jääb mulje, et siin võiks isegi koduhoovist lahkumata söönuks saada.
Kahe küla vahele jääb metsatukk, kus kasvavad kurikuulsad muskaadi- ja nelgipuud ning kaneel. Puude vahel märkan korviga jalutavat noormeest, kes puu otsast ploome meenutavaid kollakaid vilju korjab. Need ongi muskaatpähklid või täpsemalt nimetades muskaadiviljad, mille südamikus olevas koores on muskaatpähklid.
Temaga paar sõna vahetades annab ta mulle ühe vilja ja ütleb "makan" (eesti k sööma). Hammustan kerge kõhklusega kollakat vilja – päris mango nüüd ei ole, aga toores õun ka mitte. Näiteks ainuke moos, mida siin kasutatakse, on tehtud just muskaadiviljast.
Teise külla jõudes on mitmes kodus käsil kibekiire töö. Üks proua laotab parasjagu oma majaesisele kuivama koore sees olevaid muskaatpähkleid. Nii peavad need siin kuivama umbes kaks kuud – senikaua, kui südamik kõrisema hakkab. Edasi astudes märkan ema ja tütart, kes nugade abil puunottidelt koort maha ihuvad. Neile lähemale astudes tunnen imemagusat lõhna, mõistagi on tegemist kaneelipuuga.
Külateed pidi veelgi edasi kolades näen majatrepil mängivaid lapsi ning hoogsalt muskaatpähkli kestade ümbert punast värvi seemnerüüsid eemaldavat naist. Seemnerüüd nimetatakse ka muskaatõieks, mida samuti toiduvalmistamiseks kasutatakse, näiteks küpsetistes, magustoitudes ja ka kana-kalaroogades.
Veel enne pimedat satun mööduma vanaprouast, kes väikesel lõkkel metsiku mandli vilju röstib. Metsik mandel ei ole sama pähkel, mida meie poodidest leida võib, aga siiski sarnase välimusega ja justkui veelgi maitsvam. Võimsaid, kuni 50-meetriseid metsiku mandli puid kasvab siin saarel rohkesti. Proua lahkel loal panen oma taskud pähkleid täis ning asun kodu poole.
Bangalo poole tagasi astudes tunnen hinges õnnetunnet. Ma ei ole kunagi end ühelgi saarel, külas või kogukonnas nii koduselt tundnud. Samuti ei ole ma lühikese aja jooksul näinud nii palju naeratusi ja rõõmsaid inimesi.
Loodan uue päeva ootuses varakult magama pugeda, aga saarevanemal ja tema vennal on teised plaanid. Lähenedes meie bangalote terrassile, kannab üks neist suure naeratusega käes mandoliinisarnast keelpilli ning teine kilekotis loksuvat jooki.
Kõik saare elanikud on moslemid, aga selles eraldatud paigas tunduvad nad reegleid vastavalt olukorrale sobitavat. Caesar valab kilekotis oleva kange kookosepuskari klaasidesse ja lausub, et väljas on ju pime, Allah ei näe. Caesari vend laulab traditsioonilisi Maluku rahvalaule ja pidu kestab rõõmsas seltskonnas poole ööni.
Veealune paradiis
Üks minu suurimaid ootusi siin on veealusesse maailma sukeldumine. Olin juba varem selle paiga liigirikkusest lugenud, aga Alexi sõnad tekitasid veelgi suuremat ootusärevust. Nimelt on ta käinud sukeldumas enamikus maailma tuntud ja vähem tuntud kohtades ning tema sõnul on Hatta koralli- ja kalarikkuse poolest number kaks koht maailmas. Hatta saare võlu on ka see, et põhimõtteliselt saab hommikusöögilauast tõustes vähem kui kümne sammuga korallide vahele. Veel paar lestalööki ja juba ujun kaheksakümne meetri sügavusele kaduva koralliseina servas. Vee selgus on hämmastav – vähemalt 40–50 meetrit. Tegelikult näen ka õrnalt 80 meetri sügavuses olevat merepõhja.
Lastes end hoovusel piki riffi edasi kanda, liuglen justkui võlumaal. Teadlaste sõnul on Banda saartel ühed maailma lopsakaimad, mitmekesisemad ja paremini säilinud korallrifid. Arvatakse, et selle lopsakuse üheks põhjuseks on vulkaaniline aluspinnas. Lisaks ei ole vähemalt siiani neid koralle mõjutanud maailmamere soojenemine, mis näiteks Suurel Vallrahul on toonud kaasa korallide pleekimise. Ookean Maluku saarestikus on üks soojemaid maailmas, seda piirkonda nimetatakse koguni lääne Vaikse ookeani soojabasseiniks. Minu käekell näitab stabiilselt vee temperatuuriks 30 kraadi.
Ka kalade liigirikkus on muljet avaldav. Sageli on rifi ääres näha minust suuremaid Napoleoni kalu, kelle arvukus on siin üks maailma suurimaid. Minust ujuvad mööda saagiotsingul valgeuim-rifihaid ning märkan ümber minu tiirutavaid suuri hobumakrelle (giant trevally, Caranx ignobilis). Mõistagi ei ole nad saagijahil, vaid lihtsalt uudishimulikud. Kõige lõbusamalt veedan aega grupi hiid-barrakuudade seltsis. Neid aeglaselt jälitades hoiavad nad distantsi, aga kohe kui sukeldun sügavamale, ujuvad nad hetkega ümber minu veidrat olendit uudistama.
Üks põhjus, miks Hatta ümbrus on nii liigirikas, on saart ümbritsev sügav meri, kust hoovused siia suurel hulgal toitaineid kannavad. Suur liigirikkus ja sügava avamere lähedus toob siia ka kalu, keda tavaliselt koralliriffide juures ei kohta. Sageli kohtan koralliseina lähedalt mööda ujuvaid suuri tuunikalaparvesid, kahemeetriseid kuningmakrelle, mõõkkalu ja palju teisi põnevaid liike. Näiteks igal aastal novembris ja detsembris kogunevad saare juurde sajad vasarhaid ning aeg-ajalt ujuvad rifiseina mööda vaalad.
Järgnevatel päevadel veedan enamiku valgest ajast saare ümber snorgeldades või Alexi ja sukeldumisinstruktorihakatistega veidi kaugemaid kohti avastades. Arvasin, et selle väikese saare ümber snorgeldamine muutub kiiresti üksluiseks, aga isegi veel viiendasse ja kuuendasse päeva jagus palju avastamisrõõmu.
Ühel õhtul Alexi ja saarevanemaga juttu ajades uurisin, miks siin veealune rikkus ikkagi nii hästi säilinud on, kui samal ajal see on paljudes teistes paikades Indoneesias kadunud või kadumas. Tuli välja, et põhjus on üsna lihtne ja peitub selle paiga kurikuulsas ajaloos. Nimelt ei sõltunud kohaliku rahva elu minevikus ega sõltu ka tänapäeval kalast ja mereandidest, vaid maapeal kasvavatest vürtsidest. Seetõttu püüavadki nad kala ainult omaenda toiduks ega müü seda kaugemale, sest raha teenivad nad muskaatpähkli, nelgi ja kaneeli müümisest. Lisaks asuvad Banda saared Indoneesia suurtest saartest nii kaugel, siis ei satu ka siia suured kalalaevad või Indoneesias suureks nuhtluseks olevad nn ookeani mustlased, kes väikeste paatide ja parvedega mööda merd ringi seiklevad ja dünamiidiga kala püüavad.
Kookosevaras ehk suurim maismaa lülijalgne
Ühel päeval, kui snorgeldamisest pikema pausi võtsin, otsustasin saare sisemaad uudistama minna. Kuna saare sisemusse ei vii ühtegi rada, pidin lihtsalt otse läbi džungli matkama. Kuna Hatta on kunagi olnud vulkaan, siis tema keskossa rühkimine on järsu koonusja kuju tõttu päris raske ettevõtmine – eriti, kui väljas on 30 kraadi sooja ja õhk on niiskusest paks. Tänu viljakale vulkaanilisele mullale ja ekvatoriaalsele kliimale on selle pisikese saare mets ikka uskumatult lopsakas. Siin on suuri puid, millest ei saaks ka mitme inimese abiga ümbert kinni võtta, mastipuid, mis 50 meetri kõrgusele saare kohale kerkivad, kauneid õisi ning tihedat bambusevõsa. Väidetavalt on ka hulganisti taimeliike, mis kasvavad ainult siin.
Päevasel ajal lendab ringi kirevas rüüs laululinde ja õhtusel ajal maiustavad puuviljade kallal suured nahkhiired. Loomi on aga vaid üksikuid. Suurim, keda öösiti taskulambi valgel jälgisin, on kassisuurune, armsa välimusega valget värvi kukkurloom nimega kuskus.
Kõige põnevamaks elukaks osutus hoopis suurim maismaal elav vähk, kelle eestikeelseks nimetuseks on kookosevaras. Oma metsarännakult tagasi külasse jõudnud, oli külapoiste esimene küsimus, kas ma kookosevarast ikka nägin. Eitavat vastust kuuldes lubasid poisid pimeduse saabudes teda mulle näidata. Pärast hämardumist suundusime kookosevarga otsingutele, aga mitte randa, mis tunduks loogiline, vaid hoopis metsa. Nimelt elab ta maasse kaevatud urgudes ning toitub puuviljadest ja pähklitest. Kookosevargaks nimetatakse teda seepärast, et vahel ronib ta tõesti palmide otsas ja võib ka oma tugevate sõrgade abil kookospähkleid avada. Siiski toituvad nad neist harva.
Tungime aina sügavamale saare sisemusse ja lõpuks peatume kohas, kus kasvavad suurimad puud ning mille suurte valgust varjavate võrade tõttu on maapind taimestikuvaba. Siin hargneme ja asume jahile. Õige pea on kuulda ühe poisi hõikeid. Jookseme tema juurde ja siin ta ongi – suur tugevast koorikust kestaga sinakat värvi vähk. Kuigi minu jaoks on see suurim vähk, mida ma kunagi näinud olen, on see poiste sõnul liiga väike, nii et otsime edasi. Poole tunni jooksul leiame veel viis kookosevarast, aga ükski pole poiste sõnul õiges suuruses.
Lõpuks leiame ühe hirmus piraka, mis on küll päeva suurim, aga jääb siiski oluliselt alla suurimatele isenditele, mis kaaluvad koguni neli kilo ja kelle jalgade pikkuseks on üks meeter. Palun vähk ellu jätta, aga poisid soovivad hirmsasti ühist jahisaaki lõkkel küpsetada. Seetõttu võtame suurima kaasa. Külas teeme lõkke ja küpsetame selle umbes kahekilose vähi otse tulel. Kookosevaras on uskumatult maitsev ja küllap see ongi talle paljudes tihedama asustusega paikades saatuslikuks saanud.
Ammustel aegadel sai siit saartelt kullaväärilist vürtsi, tänapäeval aga materiaalse vara asemel hingerikkust. Tulin Hattale, et veeta siin paar päeva ja siis järgmistele saartele edasi liikuda, aga lõpuks jäin nädalaks ning oleksin soovinud veelgi kauem olla. Saarel puuduv elekter ja mobiililevi, paiga eraldatus ja looduse liigirikkus loovad tunde, et siin on aeg justkui seisma jäänud. Saarerahva lai naeratus ja rõõmus ellusuhtumine kanduvad hetkega edasi ka siia sattunud rändurile ning annavad energiat kaua pärast lahkumist. Olen kuulnud antropolooge rääkimas „oma küladest”, mis on neile kuidagi kalliks või eriliseks muutunud. Minu jaoks kujunes Hatta „oma saareks”.
Tekst ja fotod: Vahur Mäe