Suusamatk Venemaale – elamus garanteeritud!

Seltskond noori, põhiliselt loodusteaduste taustaga matkahuvilisi on taas ellu äratanud vahepeal unustuste hõlma vajunud suusamatkad. Pea igal aastal võtavad nad suuskadel ette matku eri paikades, näiteks Hibiinidesse ja Altaisse. Sel aastal viis rännak seltskonna Lähispolaar-Uuralitesse, paika, mis kindlasti ei ole kergemate killast ning mille ohtlikkuse kohta on kogenud matkameestel nii mõndagi pajatada. Siinne lugu annab kasulikke ja praktilisi soovitusi, kuidas suusamatka planeerida ja ellu viia, sealjuures vägagi mõistliku eelarvega.

Piirkond

Meie matk toimus Uuralite mäestiku põhjaosas Jugõd-Va rahvuspargi territooriumil, mis kuni uue Beringia rahvuspargi asutamiseni Tšuktši poolsaarel 2013. aastal oli Venemaa suurim rahvuspark. Pargi territoorium katab põhja-lõuna suunas suure osa Uuralite mäestikust, ulatudes Lähispolaar-Uuralitest Põhja-Uuralite keskosani. Pargi idapiir ühtib suures osas Komi vabariigi piiriga. Siin asub mäestiku kõrgeim tipp Naroda (sageli kutsutakse ka Narodnajaks), mis ei kuulu oma 1894-meetrise kõrgusega küll maailma kõrgemate hulka, kuid tänu oma suurele prominentsusele (1772 meetrit) on piirkonnas siiski vägagi silmapaistev. Nimi on tuletatud komikeelsest sõnast narada-iz, millel pole rahva ega rahvastega midagi pistmist, kuid venelased on selle suupärastanud. Suvine marsruudikategooria on Vene süsteemi järgi umbes 1B, talvine aga pideva halva ilma ja libeduse tõttu ehk veidi kangem.

Marsruut

„Reis algas Tartust meeleolukalt, kobisime ca 1 paiku bussijaama ja ootasime rõõmsalt bussi, mis saabus vist üsna õigel ajal. Meie tavaari nähes tegid bussijuhid suured silmad ja küsisid suusašumadani eest 30 eurot. Ütlesime okei ja kobisime bussi. Pileteid ei vaadatud ja suusaraha ka uuesti ei küsitud. Küsimata me ei maksnud ka – hea on. Buss väljus ca 10 min õigest ajast hiljem. Reis Narva kulges sündmustevaeselt, enamiku ajast magati, kogu košmaar algas piiril.

Esmalt ootasime Eesti poolel ülikaua, mingil põhjusel oli vaja kõigi bussis olnute passid kokku koguda ja neid pikalt inspekteerida. Kokku läks vist ca tund aega. Lõpuks kui Eesti poolelt üle saime, sõitsime üle Narva jõe ja ... buss läks katki! Taheti meid vingumürgitusega ära tappa.

20 min hiljem Tartust startinud Luxekspress sõitis meie vingugaasikastist piiril mööda & kui kõigil passikontroll läbitud, olime lootusetult hiljaks jäänud. Ajasime kodinad raudteejaama ja Hendrik leidis meile uue ~ 6000 rubsise tee läbi Moskva Intasse.”

Logistika: Bussiga Tartust Peterburi, sealt rongiga Moskvasse, Moskvast rongiga Intasse. Intast Trekolidega Želannoe baasi.

Marsruut: Želannoe baas − Naroda tipu esimene katse − Karpinskoe kuru 1A − Naroda jõe org − Tsentralnõi kuru 1B − Kar-Kari kuru 1A − Naroda tipp 1894 m − Želannoe baas

Tagasisõit: Trekolidega Intasse, rongiga Piiterisse, bussiga Tartusse

Matkapäevad: 27.02–08.03 (26.02 oli nn nullpäev ja esimene telgiöö; 09.03 kobisime pärast ööbimist Želannoe baasi)

Marsruudi kategooria: II (Vene süsteemis)

Kilometraaž: 140–150 km

Matkagrupi liikmed

Kea Kiiver, Linda Puusalu, Triinu Rooni, Andris Pentjärv, Hendrik Proosa, Ott Kangur, Uku Rooni

Legendid ja uskumused

Vihjete kohaselt on see piirkond üsna pahaendelise auraga, seal olla inimesi kaduma läinud ja toidumoonast vajaka jäänud ... Põhiline Uuralite „eriti paha koht” on Djatlovi kuru kant koos oma Djatlovi intsidendiga, aga see jääb omajagu lõuna poole ja asub jaotuse poolest vist juba Lõuna-Uuralites. Enne matka sai tudeeritud Koomaklubi sama kandi matkapäevikut 2001. aastast ja see oli meil ka väljaprindituna kaasas. Neil juhtus seal väike kadumine, aga inimene leiti pärast jälle üles. Igasugu sekelduste vältimiseks on alati sõnad peale loetud, et keegi omapead patseerima ei lähe, ega me promenaadil pole, et üksi ringi jalutada.

Söögi suhtes on enamasti kaasas olnud vähemalt ühe päeva avariisöök. See on toit päevaks, mida pole marsruudi sisse arvestatud, nn varupäev. Halbu üllatusi vähese toidu suhtes aitab vältida planeerimine. Kui kõik söögikorrad on pakitud ja paigas, ei saa neist kuidagi kogemata puudu tulla. Häda korral saab hakata sööki ratsionaliseerima ja enamasti töötab loogika, et kui piirkonnast väljumine on avariihetkel pikk, on ka rohkem sööki veel alles. Kui sööki vähe, peab olema juba matka lõpetamas, kui marsruut pole just väga vigaselt planeeritud.

Üllatuste vältimiseks, näiteks paksu lume korral, mis muudab edasiliikumise väga aeglaseks, peab marsruudi tegema nii, et on mingi osa elemente, mida on võimalik ära jätta ja sellega aeg jälle tasa teha. Igasugused radiaalid, puhkepäevad ja mõne tiiru lühendamine plaan B-na on siin abiks. Kui marsruut on kavandatud joonmarsruudina punktist A punkti B läbi inimtühja ala ning väljuda saab ainult A-st või B-st, siis võib küll keeruliseks minna.

Logistika

Rongipiletid ostsime veebipoe ufs-online.ru kaudu, mis erinevalt www.rzd.ru portaalist laseb Eesti krediitkaardiga probleemideta maksta, võttes piletitelt küll vahendustasu. Vene raudtee ametliku lehe www.rzd.ru kaudu ei ole meil siiani õnnestunud pileteid osta.

Kohalikku transporti on kõige mugavam ajada läbi Jugõd-Va rahvuspargi administratsiooni. Kontaktid leiab pargi kodulehelt www.yugydva.ru. Talvel on kõige mõistlikum transport suured Trekol-marki maastikumasinad, mille rent oli 2017. aasta alguses Inta-Želannoe baasi marsruudil 15 000 rubla üks ots.

Ühte autosse mahub koos varustusega ehk neli-viis inimest, suurema grupiga on vaja võtta kaks autot. Meile maksis kogu lõbu seega 60 000 rubla ehk ligi 1000 eurot. Pargi poolt saab abi ka rahvuspargi loa ja viisade registreeringu tegemisel, tegime enne matka algust viisadest ja piiril antud blanketist pilti ning nende abil aeti asi korda. Paberid saime mugavalt kätte, kui mägedest välja jõudsime.

Tõus Narodale

Üritasime tippu kahel korral, esimene kord matka teisel päeval, kuid pöördusime esimeselt platoolt väga halva ilma tõttu tagasi − väga tugev tuul, lumetuisk ja olematu nähtavus. Teisel korral tegime tipukatse matka eelviimasel päeval suhteliselt sarnastes tingimustes, kuid kuna olime matka jooksul juba ennast karastanud, ei lasknud me ennast tormist häirida.

Rada on esimeselt suurelt tipuplatoolt kuni tipuni tähistatud punaste värviringidega kividel, kuid neid võib tormis suhteliselt halvasti näha olla. Mingi ime läbi me need siiski leidsime ja rassisime tipuni välja. Suusad jätsime platoo teise otsa, kust algab kivisem tõus, kuna seal ei ole suuskadega enam midagi teha. Enne tippu on suur puust rist, millest tipuni on veel umbes 100 vertikaalmeetrit tõusu. Tipus on metallist püramiid ja muud kola, nähtavus oli meil lumetormi tõttu nullilähedane (10–15 meetrit), seega vaateid nautida ei saanud. Temperatuur tiputõusul oli umbes –10, tuulekülm veel lisaks.

Lähispolaar-Uuralites asub ka teine kuulus mäetipp Manaraga, kõrgusega 1662 meetrit, mis on nime saanud oma sakilise kaljuharja järgi: manaraga tähendab neenetsi keeles karu käppa.

Kukkumine

„Laskusime mööda jõe sängi, mida tulles vältisime. Teel nägime suurt lörtsikuhja, kust vesi maale tungis, paari sinist laiku ja ühte pikemat lumevaargu. Olles esimene, jäin käed laiali hoiatavalt enne veergu seisma. Uku ja Triinu jõudsid mulle peaaegu järele ja sellest piisas, et lumemuhk, millel ma seisin, järele annaks. Järgmine hetk olin vees, hunnik lund all ja põhja ei kusagil. Suusad-kepid risti, kott seljas, ei saanud end kuskile liigutada, enne kui vool lumemassi ja minu pool meetrit edasi kandis ja lumi juba uue kooriku alla kaduma hakkas. Pean tunnistama, et sel hetkel jooksid mul kõik seitse surma silme eest läbi. Õnneks leidsin parema jalaga ühe keskmisest suurema kivi, mis andis lootust põhja leida. Olles teistele hõiganud, et keegi lähemale ei tuleks, inspekteerisin olukorda. Minust natuke vasakul oli üks kerge kivi, mille pealt said seltsimehed, matkakaaslased, vastu võtta suusakepid ja koti. Natuke tasakaaluharjutusi ja sain ära anda ka oma suusad! Nüüd olin endiselt tagumikuni vees, aga varustuse võrra kergem. Edasi tuli end välja lohistada lasta Hendrikul ja Ukul. Õnneks tõukehüppe sain ühest kivi nurgast ja mehed meil ka just papist pole ning õnnestus mind välja saada. Auk, kus olin, oli umbes 2,5 meetrit sügav, üle meetri sellest voolav vesi. Nüüd oli vaja ruttu laagrisse joosta, enne kui jalad ära külmuvad, sest vees veetsin vähemalt mõne minuti.” – Linda

Matkavarustus

Talvel keerleb suur osa tegevustest ja varustusest sooja tekitamise ja säilitamise ümber. Suusamatka varustus on üldjoontes sarnane mägimatka varustusega, kuid sisaldab ka mõningaid elemente, millega mujal ei pruugi kokku puutuda.

Talimatka telk

Meie oleme oma matkadel kasutanud vana Vene matkatelki Zima, mis kaalub kuivalt 5 kg ja mahutab lahedalt 6–8, hädapärast ka kuni 12 inimest. Telgil ei ole kaari ega vaiu, püstitamiseks kasutatakse puust „emapuud” ja suusakeppe, puude puudumisel saab emapuu meisterdada kokku seotud suusakeppidest. Katuses on auk korstna jaoks, kui on soov või vajadus ahju kütta.

Matkaköök ja -söök

Kasutasime matkal söögi tegemiseks kahte Primus Omnifueli universaalpriimust ning kütteks kõige tavalisemat bensiini 95. Kuna teada oli, et umbes kaks kolmandikku matka toidukordadest tuleb süüa valmistada priimustel ning kasutada vee saamiseks lund, oli meil kaasas kaheksa liitrit bensiini. Bensiinikulu arvestuse aluseks oli mõte, et ühe pudelitäie põlemise aeg on konstant ning vaja on lihtsalt teada, kui palju aega kulub söögi valmistamiseks. Ühe päeva näidismenüü nägi meil välja juuresolev.

Hommik: tatar, konserv, kuivatatud tomatid õlis, kuivatatud sibul, valge bešamellkastme pulber, tee, kohv, suhkur, mesi, sool, pipar, maitseained, puljongikuubikud, karamellikommid päevad taskusse

Lõuna: leivakuiviku õliga, juust (ette tükeldatud), suitsuvorst, Ungari pekk, küüslauk, halvaa, kuivatatud puuviljad ja pähklid, kurujäätis (kondenspiim), kuum tee termosest

Õhtu: spagetid, konserv, Bologna kastme pulber, kuivatatud sibul, kissell, kuivatatud õunad, tee, suhkur, kohv, mesi, sool, pipar, maitseained, puljongikuubikud, piiritus

Kõik toidukorrad olid pakitud eraldi suurtesse soonkinnisega kottidesse, igal kotil peal silt, mis päeval ja mis toidukorral pakk söögiks läheb. Päeva söök ühele inimesele kaalus suurusjärgus 700–750 grammi, kogu grupi päevasöök seega 5–5,5 kilo. Ühe inimese päevase koguse alusel sai erinevaid toiduainete koguseid muudetud, et vajalik kogus kokku saada. Kui hommiku- ja õhtusöökide kuivainete kogus on traditsiooniliselt 100 g/in (pasta 125 g), siis lõunasöögi koguste ning erinevate lisadega saab päevast toidukogust varieerida.

Talvetelgi ahi

Kuna matk on pikk, siis on keeruline ennustada, kui soe või külm matka ajal on. Suurte külmade vastu, aga ka varustuse kuivatamiseks ning muidu õdusamaks äraolemiseks on enamasti kaasas ka väike talvetelgi ahi. Oleme kasutanud sõprade poolt ise meisterdatud ahje, sel korral oli kaasas eriti peen titaanplekist kokkupandav ahi, mis kaalub koos korstnaga vaid 1,4 kg.

Lõkketross ja lõkkevõrk

Lõkketross ja -võrk on vajalikud paksu lume korral, sest otse lume peale tehtud lõke kaob õhtu jooksul sügavale auku ning lisaks kahjustab ka maapinda. Lõkkevõrk on  peene silmaga terastraadist võrk mõõtmetega umbes 80x100 cm, mille servas on trossid ning mis riputatakse kahe puu vahele. Lõke tehakse võrgu peale, lõkketross pottide riputamiseks pingutatakse võrgu kohale ning mõnus istumine on garanteeritud. Lõkkevõrku on päevaseks ajaks lihtne pakkida, keerates see lebomati sisse rulli.

Lumelõikamise plaat

Suurte lumekuubikute tegemiseks (telgi tuulevari), priimuste aluseks ning mitmeks muuks otstarbeks sobiva plaadi lasi Uku lõigata laserlõikuriga sobiva paksusega alumiiniumlehest. Selline spetsiaalne plaat oli meil kaasas esimest korda ning üllatas kõiki oma kasulikkusega.

Kelgud

Kelgu puhul on kõige olulisem, et see mahuks suusajälge. Paksus lumes on väga raske vedada järel kelku, mis on laiem kui sissesõidetud rada. Suusamatkal on väga mugav kasutada tavalisi siledapõhjalisi lastekelke, nn „salvokaid”, mis on kerged ja piisavalt vastupidavad. Kelgu äärtesse tehtud aukudest saab läbi ajada tugeva kummipaela, mis hoiab varustust kelgul. Järel vedamiseks saab kasutada tavalist nööri või linti, vahele on hea panna jupp tugevat kummipaela amortisaatoriks, et kelku oleks sujuvam vedada. Vedamiseks on hea panna veonöör mitte ümber enda, vaid enda selja tagant nii, et nöör teeb mõlemal pool ümber seljakoti vöörihmade kaare. Sedasi jaotub raskus kõhule ja puusadele läbi laia vöörihma, mitte peene nööri.

Suusad

Suusad on matkal üks olulisemaid varustuselemente. Hea suusamatkasuusk on vastupidav, kerge, metallkantidega, pidamismustriga, piisavalt lai, et lumes mitte väga sisse vajuda, ning sobiva pikkusega. Liiga pikkade suuskadega on raske manööverdada, eriti võsas, kivide vahel ja paksus lumes. Metallkandid muudavad suusad  vastupidavamaks ning võimaldavad kõval lumel ja jääl vältida külglibisemist. Kantideta suusad muutuvad servast kiirelt ümaraks ja nendega viib sõit sageli suusatajale vastumeelses suunas. Suusad, mis sobivad Eestis siledal maal sõitmiseks, ei pruugi mägisemas piirkonnas olla enam kuigi mõnusad.

Kasulikke linke

Jugõd-Va rahvuspark: www.yugyd-va.ru

Rongipiletite portaal UFS-online: www.ufs-online.ru

Palju matkainfot ja matkapäevikuid: skitalets.ru

Andmebaas eri matkarajoonide kurudesttippudest: westra.ru/passes/

Head lisalugemist suusamatkade teemal leiab Jaan Künnapi koostatud raamatust „Matkaspordi käsiraamat”. Vanemast kirjandusest on igati abiks Alo Variksoo koostatud ja 1976. aastal ilmunud „Kaugmatkaja käsiraamat” ning 1963. aastal ilmunud Boldõrevi, Žmurovi ja Kosarevi „Kaugmatkad”. Viimasest leiab ka äärmuslikke nõuandeid, nagu näiteks telgi kütmine bensiinis immutatud silikaattellisega.

Tekst ja fotod: Hendrik Proosa, Kea Kiiver, Uku Rooni

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga