Kümme eri tausta ja kogemusega matkajat, matkajuhid Alar Sikk ning kohalik mägede mees Leri Niguriani alustasid teekonda Kazbeki tipu poole reedel, käesoleva aasta 8. septembril. Mõeldud-tehtud, vaevu tund enne lennuki väljumist pakkis Kertu Jukkum mõned asjad ning ühines matkaseltskonnaga. Esimeste tundidega oli selge, et tegemist ei ole muretu jalutuskäiguga alpiaasal.
Ei ole midagi olulisemat, kui aeg-ajalt end mugavustsoonist väljuma sundida. Vaim oli valmis, sest Kazbeki tipp on ligi tuhat meetrit madalamal kui Kilimanjaro, kus mõni aasta tagasi käisin. Olin veendunud, et see Kazbek on üks tore jalutamine ja pealegi kasulik maratoniks valmistumise eel.
Juba esimene päev nägi ette ligi kilomeetrist tõusu. Liikusin muidugi teokiirusel. Higi tilkus ja kott tundus ebaõiglaselt raske. Hirmu tekitasid pidevalt teele jäävad kadunud ja surma saanud mägimatkajate mälestusmärgid. „Poolakad peamiselt,” mainis Alar. Ka päev varem oli üks poolakas oma elu mäele jätnud – tervisehädad, teadsid teised rääkida. Liustikupraod neelavad matkajaid, kes siis ehk kunagi aastakümnete pärast välja sulavad.
Esimesesse laagrisse jõudes oli teada, et öö veedame telkides. Alar teab ka minu külmakartlikkust ja nii kirjutas ta ette ööbimise selliselt: kolm inimest telgis, mina matkajuhtide vahel. Sest need kaks on ahjud ise. „Ei midagi isiklikku, mäel tähendab see ellujäämist,” on Alar varem rääkinud. Suure juhiga matkal vaidlemine tähendab viivitamatut tagasisaatmist. Ma ei söandanud mitte proovidagi.
Põhilaagri askeetlikkus
Hommikul paistes silmadega ärgates sai laager kokku pakitud ning ees ootas ligi neljatunnine matk põhilaagrisse Metos. Kenade joonistustega kivihoone keset liustikku paistis kaugelt ilusam, aga vähemasti ootas meid tänu tutvustele ees maja parim, puidust narivooditega tuba. WC-d klassikalises mõttes seal polnudki. Oli ühest otsast lagunema hakanud puuputka, mille seinast otse mööda kaljuseina nirises see, mis sadade mägironijate poolt sinna jäetud.
Pesemisega olid seal Metos võimalused sellised, et võimalust polnud. Kes väga soovis, sai end nirisevast voolikust sulaveega veidi loputada. Hägune, vahel päris liivane vesi. Sedagi sai ainult siis, kui vett oli – külmema ilmaga jäätusid torud kinni ja tuli soojemaid temperatuure oodata. Joogiks oli seesama vesi – kel seedimine kannatas, sest üldiselt vaevlesime me, steriilsuses ärahellitatud inimlapsed, kõhulahtisuse käes. Üks suurem kamp sai lausa ühise kõhuhäda kaela ning neil tuli tipuvallutus peast pühkida ja otsemaid tagasi Kazbeki külla pöörduda.
Pidev proovilepanek
Kõige keerulisem seal Metos ei olnud aga tingimustega harjumine, vaid suur hulk vastuseta küsimusi. Kas mäehaigus tabab nüüd või hiljem? Kas ilm lubab viimaks tipu ette võtta? Millal uni saabub? Kõrgustes on unega paljudel probleeme. Suure kambaga ühises toas magamine ei aita sellele kaasa: kes norskab, kes jookseb peldiku vahet. Kõrvatropid olid mul kaasas parimad, mis leiduvad, aga sellest hoolimata oli unega halvasti. Ja lõpuks on ikka nii: kes ei maga, see tippu ei tee.
Kolmandal päeval ootas ees tõus ligi 3800 meetri peale, et aklimatiseeruda. Väikese kabeli juurde ja sellega sai paar tundi päevast taas veedetud. Alar õpetas mäetarkusi: milline on õige samm ning kuidas vältida libisemist. Ülejäänud päev möödus vedelemise tähe all – nagu mägedes mõistlik. Söögiks keetsime vaheldumisi kartuliputru, makarone ja tatart. Kohalik lihakonserv juurde, kel seedimine kannatas ning isu jagus.
Kas kopsuturse?
Neljanda päeva hommikul oli esimene reaalne võimalus tippu teha. Läksin magama täisvarustuses: jope seljas ning müts peas, et plaani järgi kell kaks öösel liikuma asuda. Äratust ei tulnud, sest ilm polnud siiski soodne, otsustasid matkajuhid öösel taevasse vaadates. Vaim oli mul valmis, kuid mäel dikteerib liikumist ilmastik. Tuli aja surnuks löömise eesmärgil taas aklimatiseeruma ronida, järgmise künka otsa. Ja veel logeleda. Ja kivide vahel pannkooke küpsetada.
Viienda päeva eel ei maganud ma mitte minutitki. Jope oli jälle seljas ja müts peas, et ehk ikka on minek. Ärevus oli hinges ning samal ajal võttis väsimus võimust. Olin öid kannatanud magamatuse all. Vähkresin voodis tunde ja siis tundus juba, et kell on ilmselt nii palju, et tänagi ei asu me tipu poole teele. Ühel hetkel tundsin raskust hingamises ja kujutasin juba ette, kuidas mind nüüd kopsuturse tabab. Hirmsad mõtted kadusid hetkeks meelest, kui järsku sebimiseks läks.
Ilm sobib tipuvallutuseks − minek!
Selgus, et tänane ilm soosib tippu ronimist. Riidesse, kaasa kassid, kirka, vöö ja karabiin. Läbi pilkase pimeduse tipu poole – ees ootas plaani järgi 15 tundi kõndimist. Maha jäi meist vaid üks naisterahvas, keda mäehaigus tõsisemalt kimbutas. Paraku ei jäänud ta ainsaks.
Peagi otsustas üks noormeestest, et magamatuse tõttu pöördub ka tema teelt tagasi. Ja siis veel kaks matkalist, kelle taust ning kogemused andsid alust arvata, et just nemad jõuavad kõige kindlamalt tippu. Iga kord, kui keegi ümber pöördus ja loobus, tundus mulle õigem kaasa minna. Magamatus oli peamine põhjus, mis vaimu nõrgestas. Ja siis muidugi kopsuturse, mille peatses saabumises ma nüüd juba päris kindel olin. Lõpuks sain ma teel Alari kätte ja uurisin, millised on kopsuturse sümptomid. „Silmade ees hakkab virvendama,” ütles Everestil käinud mees ja kui ma nüüd silmad korraks sulgesin, olin veendunud raskes tervisehädas. Virvendas tõesti. Küsisin Priidult siis, kas ka temal on ka raske hingata, ja ta vastas, et kuigi ta on astmaatik, siis raskusi pole. Doktor Jukkum oli iseendale pandud diagnoosis vankumatult kindel.
Tagasiteed ei ole
Varsti oli selge, et oleme jõudnud punkti, kust iseseisvalt tagasi pöörduda meil enam ei õnnestu, ja see tähendab, et ühe inimese loobudes tuleb tagasi minna kogu kambal. Seda suuremaks kasvas pinge ja raskemaks muutus hingamine. Priit oli see, kes oli neil hetkedel suureks toeks ja oskas õigeid sõnu öelda. Korra lubas isegi, et kui ära väsin, võib ta mu süles tippu tassida. Nagu see oleks mingisugune Munamägi!
Kivine teekond sai läbi ja liustikulise tee alguses said kassid jalga. Esimest korda mõistsin kirka vajadust. Varvastel hakkas küll külm, kuigi riietus oli mul soe ja sel hommikul valitsenud ilmaolusid silmas pidades ehk liigagi. Värviline pealegi, sest matkajuht rääkis, et nii on kergem mind üles leida, kui ära kaon. „About 5 hours to go,” ütles Leri, vähendades päikesetõusuga kaasnenud motivatsiooni. Liustik tundus lõputu ja iga künka järel uus ning veelgi raskem tõus pinnale kerkimas. Liiga kaugele oli tuldud, et nüüd alla anda. Olime selleks hetkeks jagunenud kahte gruppi – kolm kiiremat Leriga ja teised kolm Alariga.
Lõputu teekond tundus see olevat, kuniks jõudsime „sadulani”. See kurikuulus sadul, mille eest Alar meid hoiatanud oli. Kohutavalt järsk ning kitsas mäeserval kulgev rada. Köiega üksteise küljes rippumine ei lisanud julgust. Eriti pärast seda, kui Leri sõnul kukutakse seal alla tihti. Viimases hädas ma enam kirkat ei usaldanud ja laskusin tasakaalu hoidmiseks käpuli. Alla ei vaadanud ja keskendusin igale sammule eraldi, et mitte lasta rammestusel võimust võtta. Siis käskis Leri mul viivitamatult püsti tõusta ja inimese kombel kõndida. Keeldusin. Kinnitasin Lerile, et ma olen kass – neljal jalal ja küüned jääs, sest olukord nõuab. Kõrgmäestikus pööravad inimesed tihti ära ja ma usun, et Leri kartis, et ka minu puhul on see nüüd juhtunud. Püsti ei tõusnud ma siiski enne, kui kivisema tipuservani jõudsime. Sealt tuli end üles vinnata. Tundus uskumatu, aga olimegi viimaks 5047 meetri peal Kazbeki tipus: väsinud ja õnnelikud. Mõnel silmad märjad – kellel rõõmust, kellel väsimusest. Vaade imelisele Kaukasusele sööbis mällu.
Peagi jõudis sinna teinegi meie grupp, kelle ootamisest kõrgustes saime me kolm kõik korraliku peavalu. Loodan, et see poolteist tundi ligi 5000 meetri peal on mu hemoglobiininäitu parandanud mitmendiku võrra. Siis läks põrguvalu vähemasti asja ette.
Turvaliselt kõrgustest alla
Just siis, kui hakkas tunduma, et viimaks oleme suure töö ära teinud ning korraliku peo juba välja teeninud, tuli tagasi Metosse pöörduda. See osa läks eufooriast vallutatuna meelest. Tundidepikkune turvalise jalgealuse otsimine ohtliku ning kohati läbi vajunud liustiku keskel. Leri − mees, kes on tipus käinud 42 korda −, ütles ühel hetkel, et ei tea, kust turvaline teekond kulgeb. Olin liiga väsinud, et sel hetkel mõistev olla, ja sunnitud usaldama pimesi. Rajad, mis hommikul kandsid, olid nüüdseks sulanud ja osaliselt kandmisvõimetud. Meto kivihoone ei tulnud ega tulnud lähemale. Jonn ei aidanud kaasa, aga kõige kiuste püsisin tempoka Priidu jalus, kuniks peldikuta „kodu” paistma hakkas ning tegi meele rõõmsamaks kui kunagi varem. Nüüd mõtlen, et 7000 oleks ilus jätk. Ehk juhtub see Ladina-Ameerikas. Võib-olla juba järgmisel aastal.
Tekst ja fotod: Kertu Jukkum