Raskuste kiuste Kazbeki tippu!

Kümme eri tausta ja kogemusega matkajat, matkajuhid Alar Sikk ning kohalik mägede mees Leri Niguriani alustasid teekonda Kazbeki tipu poole reedel, käesoleva aasta 8. septembril. Mõeldud-tehtud, vaevu tund enne lennuki väljumist pakkis Kertu Jukkum mõned asjad ning ühines matkaseltskonnaga. Esimeste tundidega oli selge, et tegemist ei ole muretu jalutuskäiguga alpiaasal.

Ei ole midagi olulisemat, kui aeg-ajalt end mugavustsoonist väljuma sundida. Vaim oli valmis, sest Kazbeki tipp on ligi tuhat meetrit madalamal kui Kilimanjaro, kus mõni aasta tagasi käisin. Olin veendunud, et see Kazbek on üks tore jalutamine ja pealegi kasulik maratoniks valmistumise eel.

Juba esimene päev nägi ette ligi kilomeetrist tõusu. Liikusin muidugi teokiirusel. Higi tilkus ja kott tundus ebaõiglaselt raske. Hirmu tekitasid pidevalt teele jäävad kadunud ja surma saanud mägimatkajate mälestusmärgid. „Poolakad peamiselt,” mainis Alar. Ka päev varem oli üks poolakas oma elu mäele jätnud – tervisehädad, teadsid teised rääkida. Liustikupraod neelavad matkajaid, kes siis ehk kunagi aastakümnete pärast välja sulavad.

Esimesesse laagrisse jõudes oli teada, et öö veedame telkides. Alar teab ka minu külmakartlikkust ja nii kirjutas ta ette ööbimise selliselt: kolm inimest telgis, mina matkajuhtide vahel. Sest need kaks on ahjud ise. „Ei midagi isiklikku, mäel tähendab see ellujäämist,” on Alar varem rääkinud. Suure juhiga matkal vaidlemine tähendab viivitamatut tagasisaatmist. Ma ei söandanud mitte proovidagi.

Põhilaagri askeetlikkus

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga