Limulunga ja Lealui. Aga kuningat me ei näinudki…

Kui Eesti ilmad on sügistalviselt sombused, on kuivaperiood Sambias just andmas maad rõõmsalt vihmasele kevadele. Päikest, soojust ja valgust jagub küllaga ühele eestimaisele seltskonnale, kes muuhulgas külastab ka turismiradadelt kõrvale jäävat ajaloolist Barotsemaad./em>

Kui Eesti ilmad on sügistalviselt sombused, on kuivaperiood Sambias just andmas maad rõõmsalt vihmasele kevadele. Päikest, soojust ja valgust jagub küllaga ühele eestimaisele seltskonnale, kes muuhulgas külastab ka turismiradadelt kõrvale jäävat ajaloolist Barotsemaad./em>

Sügisel, kui kodumaal ilmad inetuks keerasid ja hommikuti tuli hakata autoaknailt jääd kaapima, võtsime grupi seltsimeeste (ja -naistega) ette mõnenädalase reisi Sambiasse. Muuseas viis rännutee meid ka riigi lääneservas paiknevale Barotsemaale, mis jääb peamistest turismimarsruutidest kõrvale. Tegemist on vana kuningriigiga, endise Briti protektoraadiga, mis püüab tänases enam-vähem modernses ja demokraatlikus Sambias kuidagi edasi eksisteerida. Kooselu pole kerge ja radikaalsem osa kohalikust rahvast lozidest ihkab iseseisvust. Ametlik Lusaka näeb Barotsemaas lihtsalt Lääneprovintsi ega taha mingist separatismist muidugi kuuldagi. Küdemas on konflikt, mis halvemal juhul võib päädida kodusõjaga.

Inimese rasv muuseumis

Ööbisime provintsipealinnas Mongus. Hommik oli pilvine ja temperatuur suhteliselt meeldiv. Sõitsime lähedal asuvasse Limulungasse vaatama lozide kuninga (litunga) talvepaleed. See nägi välja nagu üks keskmine Eestimaa mõisahoone, aga lähemalt uurida valvurid meil seda ei lubanud ning pildistada samuti mitte. Kuninga värvideks paistsid olevat vahelduvad mustad ja valged triibud ning sümboliks must elevant. Lossiesisel platsil rippusid vardas nii Barotsemaa lipp kui ka Sambia riigilipp.

Läksime siis vastas asuvat muuseumi kaema. Küllalt suures näitusesaalis oli üsna pime, aga kui silmad harjusid, siis üht-teist ikka nägi. Vanad mustvalged fotod  kuningaperest ja tseremooniatest, Barotsemaal kasvatatavad viljad ja kasutatavad tööriistad, transpordivahendid, muusikariistad. Enim tähelepanu pälvis inimese rasv ja inimliha keedunõu nõidusele pühendatud vitriinis. Aga üldiselt jättis see kõik üsna tolmuse ja aegunud mulje.

Üks mees soovitas meil alla sadamasse jalutada, kuniks käsitööpood avatakse, ja nii me tegimegi. Sadam tähendas üht lihtsat betoonpaviljoni Zambesi jõega ühendatud kanali lõpus. Kuomboka puhul, mis tähendab kuninga ja tema õukonna pidulikku ülekolimist jõeluhal asuvast suveresidentsist Lealuist kõrgemal pinnal paiknevasse talvekorterisse Limulungas, saabub tema majesteet suure Nalikwanda’ks kutsutava paadiga siia sadamasse ja liigub edasi paleesse. Asukohavahetuse tingib tasandiku üleujutamine tulvavete poolt ning see toimub üldjuhul millalgi veebruaris või märtsis. Juunis, kui veed alanevad, naaseb kuningas tasandikule.

Käsitöövalik oli esinduslik ja hinnad väga soodsad. Põhiliselt müüdi punutisi. Ostsin 20 kvatša eest ühe mukenge-puu juurtest kausi ja üritasin muuseumitädidega veidi juttu teha. Tuli välja, et litunga on tegelikult praegu siin lossis, aga külastajaile on see suletud. Kuningas olevat lozidele oluline ja tema võim reaalne. Kui küsisin, millised on litunga suhted Lusakas paikneva keskvalitsusega, siis pöörasid naised naerdes näo ära. Üldiselt polnud nad kuigi jutukad.

Hiljem lugesin, et praegune litunga Lubosi Imwiko II on lozide seas üsna ebapopulaarne. Teda süüdistatakse valitsemise hooletusse jätmises, oma erahuvide teenimises ja korruptsioonis. Ka paljudest vanadest lozi traditsioonidest ei pidavat ta kinni. 2017. aasta algul kaebasid mõned kuningakoja traditsioonilise tiiva esindajad ta kohtusse ja nõuavad tema eemaldamist troonilt. Teised jälle toetavad teda ning leiavad, et Sambia kohtutel pole üldse õigust litunga üle kohut mõista.

Muuseas panime Lealuis esimest korda tähele, et lozid tervitavad üksteist ning näitavad oma lugupidamist ja tänu kergelt ette kummardudes ja käekandadega paar-kolm korda plaksutades. Jätab väga viisaka mulje.

Mongu keskse ringtee äärest avastasime uue ja glamuurse Sophrite’i kaubanduskeskuse. Parklas valvasid šoppajate autosid kleenukesed turvamehed ja pätipoisse polnud näha. Huvitav, kuidas sellised moodsad ostukeskused inimeste käitumist standardiseerivad. Kohalikud inimesed peavad end seal ülal hoopis teisiti kui tänaval või turul. Nad käituvad „normaalselt”, samamoodi nagu kõigis muudeski kaubanduskeskustes üle kogu planeedi. Seal oled sa samasugune klient, nagu kõik teisedki, hoolimata oma valgest nahavärvist. Seisad koos kohalikega aeglaselt edenevas kassasabas ja keegi ei tülita sind ega näe sinus kõndivat rahakotti, mis ootab tühjendamist. Või käivad sellistes keskustes ja turgudel erinevad inimesed? Siin edasipüüdlik keskklass, seal traditsioonilisse ellu takerdunud vaesem rahvas? Eks me ise käitusime ka „normaalselt”, ostsime nagu teisedki, mitte ei pildistanud neid.

Lealui ja kuninga residentsi külastus

Järgmiseks sõitsime Lealuisse, litunga suvepealinna. See asub madalal liivasaarel keset Zambesi avarat üleujutustasandikku, mis on ikka olnud lozide viljaaidaks. Tänapäeval pääseb sinna hõlpsalt, sest risti üle laia jõeluha Mongust Kalabosse kulgev korraliku kõrge tammiga asfalttee on viimaks valmis. Ehitajaiks olid muidugi hiinlased. Parkisime autod palmide alla ja liikusime jala edasi sinnapoole, kus arvasin olevat kuninga residents. Jõudsin teha ühe foto kuninglikes värvides vahimajakesest ja selle taha jäävast madala müüriga ümbritsetud puudesalust, mis ilmselt pakkus varju kuninglikule peakorterile, kui kohale tõttas üks noorepoolne mees ja andis juba eemalt märku, et pildistada ei tohi. Kõigepealt peame end kuninga aukandjatele esitlema! Küllap nemad siis näitavad külalistele kõike, mis vaja.

Mees tutvustas end kuninga sekretärina ning juhatas meid ühte suurde, tühjade aknaavadega, justkui poolelijäänud hoonesse ja paigutas vanuse järjekorras pinkidele istuma. Kohale ilmus ka kaks vanemat meest, kuninga nõunikku (induna), kui ma õigesti aru sain. Viimaks lisandus veel üks, kohtunik, kes tundus olevat kõige tähtsam. Nemad istusid meie vastu ning sekretär võttis endale vahendaja- ja tõlgirolli. Hariduselt oli ta ajaloolane ja rääkis üsna arusaadavat inglise keelt. Ta teadis isegi seda, et Eesti oli varem Nõukogude Liidu osa. Panime oma nimed ja ametid paberile kirja ning esitlesime end seejärel ka suuliselt. Vastutasuks tutvustati meile kuninga aukandjaid. Kõik nad olid argises rõivas ega erinenud pealtnäha millegagi tavalistest külameestest. Edasi paluti mul rääkida meie visiidi põhjustest ja ma tegin seda nii hästi kui oskasin. Ütlesin, et tulime põhiliselt linde-loomi vaatama, kuid oleme siiski huvitatud ka Sambia inimestest ja kultuurist. Kraamisin välja oma napid teadmised Barotse kuningriigist, sealhulgas nende pikaajalistest erisuhtest Briti monarhiaga. (1902. aastal osales litunga Lewanika ainsa Aafrika monarhina kuningas Edward VII kroonimispidustustel Londonis.) Sekretär tõlkis meie jutu ning seejärel ka vastuse. See oli osalt tseremoniaalne toiming, aga vähemasti kohtunik ei paistnud tõesti inglise keelest aru saavat. Siis saabus meie üllatuseks aeg teha kingitusi. Selleks võis olla ka raha, omal äranägemisel. Otsustasime anda 100 kvatšat (umbes 10 eurot). Seda jäi vist väheks, aga mehed said oma pettumusest ruttu üle ja ütlesid meile tere tulemast.

Kui ametlik tseremoonia läbi sai, muutus õhkkond kohe palju vabamaks. Mehed tõusid püsti ja ütlesid, et koos pildistamise vastu pole neil midagi. Hoone keskosas olevale poodiumile astumast meid siiski keelati. See olevat litunga eesõigus. Järgnes ringkäik ümber kuningliku kinnistu. Sisse meid ei kutsutudki. Öeldi, et käimas on remont ja peremeest pole kodus. Kohtunik meiega kaasa ei tulnud, kuid ülejäänud olid üsna suhtlemisaltid. Eriti üks väga kavala olemisega mees, kes pikalt töötanud Vasevööndis. Väidetavalt oskas ta viit-kuut keelt.

19. sajandi lõpul valis kuningas Lewanika, piirkonna üks võimsamaid valitsejaid, kelle juhtimisel sai Barotsemaast osake Briti impeeriumist, Lealui oma peakorteriks ning lasi selle ümber istutada erinevaid puuliike, mis pidid sümboliseerima tema ulatuslike valduste eri piirkondi. Samal ajal seati siin juba sisse ka veevärk, mille juurde kuuluvat tellistest pumbamaja meile uhkusega näidati. Lewanika oli edumeelne mees, kes mõistis, et progressist pole pääsu.

Küla läbides juhatasid vanamehed meid poodi jooke ostma. Muuseas müüdi seal kotkapildiga õlut, mis valmistatud sorgost ja kassavast ning maksis vaid 5 kvatšat. Saime vabalt ringi vaadata ja külaelu pildistada.

Lõpuks jõudsime tiiruga tagasi meie autode juurde palmide all ja jätsime hüvasti. Andsin sekretärile oma visiitkaardi, näitamaks oma lugupidamist ning lootes tulevastele kontaktidele. Raske öelda, kui tõsiselt nad võtsid oma rolle ja traditsiooni, millest need lähtuvad. Meie seltskonnas oli selle kohta mitmesuguseid arvamusi, alates sellest, et need 100 kvatšat jõuavad juba täna sinna väikesesse õllepoodi. Aga kui Katrin tahtis minna uudistama küla taga kuival lebavaid suuri musta-valgetriibulisi paate, mida ilmselt kasutatakse kuomboka tseremoonial, siis keelati see ära põhjendusega, et paadid pole korras.

Üldse jättis kogu see kuningakoda kuidagi tõrjuva ja väljasulguva mulje. Paistis, et välismaailmaga suhtlevad nad põhiliselt keeldude kaudu. Võib-olla tajub tänane kuningas, et tema monarhia on üks kummaline jäänuknähtus, ega oska seda tänapäevase maailmaga suhestada. Võib-olla võtab ta päritud traditsiooni liiga tõsiselt selleks, et see turismiatraktsiooniks pöörata. Võib-olla kardab ta olla naeruväärne ja eelistab selle asemel pöörata maailmale selg? Hiljem teel kohatud lozidega rääkides kuulsin korduvalt, et kuningas on neile tähtis. Aga nende kunstküüntega beibede käest, kes Mongus Hungry Lioni kiirtoidurestoranis jäätist limpsisid ja nutifone näppisid, ma ei küsinud.

Meie tee viis edasi Zambesi paremal kaldal asuvale avarale tasandikule ehk Liuwa rahvusparki, litunga endistele jahimaadele, kus kappavad tolmu üles keerutades ringi suured gnuukarjad, aga see on juba eraldi jutt.

Tekst: Indrek Jääts

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga