Eesti kapten Abhaasias

Eestlane vaatab igal pool mere poole, ka Abhaasias, kus ometi võiks rahus keskenduda mandariinide, viigimarjade ja feihoa kasvatamisele. Kes viitsib kõige kiuste rahvusvahelise üldsuse poolt tunnustamata Abhaasiasse rännata, võib üles otsida erukapten Eino Metuse ja lasta tal end sõidutada omaehitatud katamaraaniga, millesarnast pole Eestis kindlasti keegi näinud.

Musta mere rannikul Konnalinnas (abhaasidele kui Getšripš ja grusiinidele Leselidze) elav 65-aastane Metus räägib koduaias istudes muudkui oma laevukesest, millega ta kindlasti merele läheb, kui oktoobris algab jälle kohaliku kala barabulka (eesti keeles meripoisur) püük. Et varem oli tal mitu laeva, aga nüüd on ainult üks alles jäänud. Tahan kangesti näha, millega Abhaasias merel käiakse.

Kujutan ette vähemalt kakuamisugust suurt paati, aga tegelikkuses käib pensionil kalalaevakapten praegu merel endaehitatud katamaraanil, mis tundub vägisi parve moodi. „Mis tal viga on? Mina istun näe siin ja juhin,” näitab ta „vööris” asuvale pingile. Nagu kuskil köögis istuks.

„Kaugel te sellega käite merel?” uurin.

„Ega üle kilomeetri rannast ei lähe,” vastab Metus ausalt. Mina ei läheks isegi sadat meetrit.

Meeskond on kolm meest. Koera ei ole. Korraga toob alus ära tonnijagu kala. Vangutan pead. Siis võib sellega ju päris rikkaks saada. Metus väidab nimelt, et barabulka kilo maksab Adleris 500 rubla (7 eurot). Metus ainult naerab rikkusejutu peale: „Siis ma ei püüaks sellise katamaraaniga.“

Metus on seiklusi ja elu näinud mees.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga