Eestlane vaatab igal pool mere poole, ka Abhaasias, kus ometi võiks rahus keskenduda mandariinide, viigimarjade ja feihoa kasvatamisele. Kes viitsib kõige kiuste rahvusvahelise üldsuse poolt tunnustamata Abhaasiasse rännata, võib üles otsida erukapten Eino Metuse ja lasta tal end sõidutada omaehitatud katamaraaniga, millesarnast pole Eestis kindlasti keegi näinud.
Musta mere rannikul Konnalinnas (abhaasidele kui Getšripš ja grusiinidele Leselidze) elav 65-aastane Metus räägib koduaias istudes muudkui oma laevukesest, millega ta kindlasti merele läheb, kui oktoobris algab jälle kohaliku kala barabulka (eesti keeles meripoisur) püük. Et varem oli tal mitu laeva, aga nüüd on ainult üks alles jäänud. Tahan kangesti näha, millega Abhaasias merel käiakse.
Kujutan ette vähemalt kakuamisugust suurt paati, aga tegelikkuses käib pensionil kalalaevakapten praegu merel endaehitatud katamaraanil, mis tundub vägisi parve moodi. „Mis tal viga on? Mina istun näe siin ja juhin,” näitab ta „vööris” asuvale pingile. Nagu kuskil köögis istuks.
„Kaugel te sellega käite merel?” uurin.
„Ega üle kilomeetri rannast ei lähe,” vastab Metus ausalt. Mina ei läheks isegi sadat meetrit.
Meeskond on kolm meest. Koera ei ole. Korraga toob alus ära tonnijagu kala. Vangutan pead. Siis võib sellega ju päris rikkaks saada. Metus väidab nimelt, et barabulka kilo maksab Adleris 500 rubla (7 eurot). Metus ainult naerab rikkusejutu peale: „Siis ma ei püüaks sellise katamaraaniga.“
Metus on seiklusi ja elu näinud mees.
Ta alustas mere all käimist varem kui merelkäimist: 1970. aastal saadeti ta Sevastoopolisse kolmeks aastaks allveelaevale aega teenima. Mere kutse jäi aga ka vee all külge: edasi läks kalalaevale ja Atlandile, seejärel tagasi Sevastoopolisse ja merekooli ning 27-aastaselt sai seiner-tüüpi kalalaeva kapteniks kodusel Mustal merel.
Eino põhiline seiklus juhtus aga 1993. aasta sügisel. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist müüdi Musta mere kalalaevad erakätesse. Kohalik ärimees ostis mõned ära ja tahtis saata Atlandile Aafrika rannikule kala püüdma. Metus nõustus ühe laeva kapteniks hakkama.
„Algul oli mul oma ekipaaž kaasas, aga pärast võtsin kohapeal neegrid (meeskonda),” meenutab Eino, kuidas käis püük põhibaasiga Guinea pealinnas Conakrys.
Piraatide rünnak
Kaks aastat püüdis Eino rahulikult, aga siis tulid piraadid: „Seal oli Sierra Leone ju lähedal, palju asustamata saari. Seal nad end varjasid ja laevu ründamas käisid.”
Eino mäletab hästi seda kuupäeva, kui piraadid tema kalalaeva ründasid − 10. novembril 1993. „Neegritele andsid nad peksa nii, et need muutusid kõik siniseks. Hirmus tulistamine käis, kui ründasid. Mul läks kuul näed siit mööda seina sisse,” näitab ta käega paarikümne sentimeetri kaugusele peast. „Minu mehaanik saigi jalga haavata.”
„Kala tuli hästi ja piraadid teadsid, et meil on raha. Aga nad ei teadnud, et ma ei hoidnud raha laevas. Ma ei olnud nii loll. Ainult väiksemateks jooksvateks kuludeks oli mul raha kaasas,” räägib Eino rünnakust. „Nad siis võtsid laevast kõik muu ära, mida võtta andis. Kogu toidumoona võtsid kaasa ja kõik, mida sai kiirelt lahti kruvida. Raadiosaatja rikkusid muidugi ära, enne kui lahkusid.” Seda mäletab Eino selgelt, et mustad piraadid olid silmanähtavalt narkouimas.
Pärast sellist rünnakut ja laeva laastamist kadus Einol igasugune isu Aafrikas kala edasi püüda.
„Paljud jätsid pärast piraatide rünnakut sinna laevad maha. Ma otsustasin laeva tagasi tuua. Läksin ostsin kütust juurde ja hakkasime tagasi sõitma,” räägib Eino rahulikult, nagu oleks see tavaline asi olnud. „Aga meeskonda ju enam polnud, kõik neegrid lasid jalga.”
Einol ei jäänudki muud üle, kui hakkasid laevaga kolmekesi kodu poole sõitma: tema ja kaks mehaanikut, kellest üks oli pealegi jalga haavatud. Laev oli õnneks väike – 25 meetrit. „Hea meremees võis sellega ookeanil käia küll,” kinnitab Eino.
Suurem probleem oli selles, et piraadid olid ka laeva mootorit vigastanud, lokaatori ära lõhkunud ning kompassid kaasa viinud. „Vaikse käiguga tulime piki Atlandi ja Vahemere rannikut. Kuidagi ikka sõitsime ära,” ütleb vana kapten.
Tagasi kodusele Mustale merele
Enne kodusele Mustale merele jõudmist tuli Einol ja tema minimeeskonnal veel Alžeerias arestis istuda. „Alžeerias tuli rannavalve laevale, hakkasid dokumente kontrollima. Nad ei uskunud, et me vaid kolmekesi sõitsime. Leidsid siis kotitäie soodat, millega me merevees riideid pesime. No nad arvasid loomulikult, et see on narko, ja pidasid meid kinni.“
Kaks nädalat – niikaua kuni analüüse tehti – valvas kohalik sõjalaev ööd ja päevad Eino väikest kalalaeva. Maale ei lubatud kordagi. „Õnneks oli meil kolm kasti Napoleoni brändit. Meid valvanud aafriklased ise ei joonud, näitasid näpuga taevasse: Allah look! Näljas me ei olnud. Nad tõid meile süüa: kohalikku hartšoo moodi suppi. Lõpuks saime nendega sõpradeks. Pärast anti dokumendid tagasi ja paluti vabandust. Meie sõitsime edasi.”
Kokku võttis niimoodi rannikuäärt pidi ukerdamist poolteist kuud, kuni Eino tõi oma laeva Lääne-Aafrika rannikult Adleri sadamasse.
Pärast seda pole Eino tahtnud Mustast merest kaugemale minna. 2000ndate algul tegi koos teiste Konnalinna eestlastega, vendade Jürgensite ja Ervin Jakuboviga kalapüügiartelli. Nüüd käib merel rohkem oma lõbuks, sest ilma kalapüügita ei saa lihtsalt istuda.
Tekst ja fotod: Jaanus Piirsalu, Postimehe korrespondent Venemaal