Hispaanias elav Maarja Raud kirjeldab paljude hispaanlaste üht meelelahutusviisi ehk härjavõitlust. Asjaarmastajate meelest ei erine härjavõitlus tavalisest kontserdist või jalgpallimatšist.
Osalesin härjavõitluse hooaja avamisel Las Ventase härjavõitlusareenil, areenil oli kuus härga. Nüüdisajal toimub härjavõitlus peamiselt liivasel areenil ja härjavõitlejad ei ole hobuse seljas, kuigi hobused on etendusse kaasatud. Lisaks eristatakse ka toreo parao'd, kus härjavõitleja seisab julgelt ja eluga riskides ühe koha peal. Seda peetakse härjavõitluse kõige ohtlikumaks vormiks. Corrida on pärit Hispaaniast, kuid seda harrastatakse ka mitmel teisel hispaaniakeelsel maal, aga ka Portugalis. Pürenee poolsaare suuruselt teises riigis seevastu pole härja tapmise faena (otsetõlkes ’raske töö’, ülekantult ’võitlemine härjaga, mis on raske nagu töö’) lõpus lubatud.
Täpne ülesehitus ja reeglid
Võitlused jagunevad vastavalt looma vanusele ja omadustele becerrada'ks, novillada'ks ja corridas de toros'eks. Teine märgib võitlust noorloomaga, kolmas täiskasvanud härjaga, mis kaalub tavaliselt ligikaudu 500 kilo. Välismaal on tuntuim viimane võitlusvorm. Muusikud, kes Lidia de Toros'e ajal head õhustikku loovad, mängivad enamasti pasadoble'id. Härja omadused (trapio), mida looma hindamisel silmas peetakse, on suurus ja kaal, kõrgus, kehaehitus, pea ja turja omadused, sarved ja muude liikmete iseärasused.
Võitluses osalevad mitu inimest, kellel on erinevad ülesanded. Toreero (torero) või matadoori (matador) töö, kes on ühtlasi faena tähtsaim tegija, on tappa härg mõõgahoobiga turja (estocada). Samuti on olulised banderiljeerod (banderilleros), kes kinnitavad härja turja sisse banderiljad (banderillas) ehk meie mõistes värviliselt kaunistatud ahingud, ja pikadoorid (picadoras) ehk hobustel mehed, kes peavad meelitama härga hobust ründama, mis võimaldab härga piigiga veelgi veristada. Need on õhtu tähed, keda abistavad kõikvõimalikud abimehed ning lisaks on areenil veel el presidente. Presidendiks on tavaliselt kohaliku omavalitsuse esindaja, kus võitlust peetakse. Temal on au kuulutada välja pidustuse algus, lehvitades valget rätikut, misjärel marsib areenile kogu võitlejate kaader. Samuti kuulutab ta välja tercio'te vaatuste vahetused ning jagab preemiad (kas üks või mõlemad härja kõrvad või saba, mida märgivad eri värvi lehvivad rätikud ja mis lõigatakse surnud härjal küljest juba platsil). Toreero teeb areenile ringi peale verist trofeed uhkelt üleval hoides, mille ta on hea faena eest auga välja teeninud.
Kuus härga võitluses
Ühel õhtul tuuakse areenile kuus härga, kes on üldiselt pärit samast härjakasvandusest. Loomi kasvatatakse nii, et nad oleks eriti metsikud ja seeläbi on pidustus veelgi uhkem, jõulisem, mehisem. Igal etendusel on kolm matadoori (matador ehk härjale surmava hoobi andja) ja igaühel kaks etteastet, kuid on ka vaid ühe matadooriga võitlusi. Iga härjavõitlejat saadab tema isiklik cuadrilla, mis koosneb pikadooridest ja banderiljeerodest. Nad on enamasti härjavõitleja lähedased ja usaldusväärsed mehed, sest neist sõltub võitleja elu.
Etendus algab paseillo'ga, kus kõik astuvad uhkelt rivis areenile ja patseerivad seal oma parimaid rõivaid esitledes (mida kitsam, värvikirevam ja sädelevam, seda staažikam võitleja). Legendi järgi peavad võitleja püksid olema võimalikult liibuvad, et väljakutsuvalt pakitud „pakikese” või "kingituse" (paquete) suurus kaugele ja hästi näha oleks. Räägitakse veel, et fännid istuvad kõige ees ja imetlevad võitleja tööd. Selline asetus võimaldab ka toreerodel kõige kaunimad neidised välja valida, kellega pärast lõbusalt aga veeta. Samuti võib härjavõitlejaid oodata ukse juures, mille kaudu nad liiguvad enne ja pärast etendust, et nendega pilti teha või autogrammi paluda. Seega ei erine härjavõitlus tavalisest kontserdist või jalgpallimatšist.
Lidia koosneb kolmest osast ehk tercio'st, mida korratakse iga härjaga: tercio de varas, tercio de banderillas ja tercio de muerte. Tercio de varas'e eesmärk on vaadelda härja omadusi ning panna proovile looma metsikus ja soodumus sarvedega puskida. Selleks õrritavad võitlejad looma ja torkavad teda teravate riistadega. Härja veristamisel on selles voorus ka lisaeesmärk – „reguleerida” looma jõudu ja valmistada ta ette järgmiseks etapiks matadooriga. Samuti kutsuvad võitlejad härga sööstma ja sarvedega torkama roosat ja kollast värvi keebi (capote) abil, millega teevad kindlaid liigutusi. Capote värvus pole oluline, vaid looma ajendab sööstma keebi liigutamine. Tööd keebiga kutsutakse suerte de capote (rohkem tuntud kui tercio de quites). Selles etapis tõestab oma väärtust matadoori saatjaskond. Suerte jaguneb kaheks: paigal ja liikuv (võitleja jookseb härja suunas). See vaatus saab nime piikide (varas) järgi, millega pikadoorid härga veelgi veristavad. Pikadoor kutsub härga ründama ja võitleja peab hobuse seljas püsima vaatamata sellele, et mitmesajakilone härg hobust tõukab või suisa õhku tõstab.
Härjad on ilusad, kuid väga tugevad loomad, keda ei maksa alahinnata. Vähemalt vanasti kasutati selles vaatuses vanu kronusid, sest elujõulistest hobustest hakkaks kahju. Tänapäeval on hobustelegi raudrüü selga pandud, mis on kollase katte all varjus. Veri, mis hobuse kollast vammust katab, pärineb enamasti härjalt. Samas ei tohi härga vara'dega liiga palju puskida, sest ta kaotab liiga palju verd ja seeläbi jõu. Liigne verevalamine näitab härjavõitlejate oskamatust. Tercio de banderillas'e eesmärk on härga pärast esimest tercio't ergutada ning loomale jõud või sööstmise metsikus tagasi anda. Selleks kinnitavad nad looma turja kolm paari banderiljasid, mis põhjustab loomas adrenaliinitaseme tõusu. Siit tuleneb, et banderiljeerosid kutsutakse ka ergutajateks (avivadores).
Matadoor ja härg
Viimane vaatus on tercio de muerte, milles astuvad vastamisi matadoor ja härg. Matadoor võtab ette suerte de muleta ehk töö punase keebiga ning õrritab härga sööstma ja puskima. Nii võtab ta loomaga mõõtu. Kui ta on härja loomuse (soodumuse vasakule või paremale söösta) lahti mõtestanud, on võitleja valmis andma mõõgahoobi, mis peab peaaegu pidemeni härja turja sisse minema. Selline tapmisviis kindlustab, et härg sureb kohe, mitte ei jää pikemalt piinlema. Kui härg ruttu ei sure, on matadoor teinud halva töö ja tribüünidele kogunenud rahvas vilistab ta lihtsalt välja. Samuti saab võitleja vilekoori osaliseks, kui ta lööb mööda, jooksutab härga liialt (kui härja samm on töntsiks jäänud, pole võitlus enam aus, sest loom on väsinud) või on lihtsalt koba.
Mida viimane täpselt tähendab, peab küsima nn palgaliste vaatajate käest, kes areenil meie taga istusid. Nad elasid pidustustele kaasa, samas kui ülejäänud publik oli üsna tasane, nii et paratamatult tekkis küsimus, kas neile makstakse või lubatakse neid etendusi vaatama tulla tasuta. Kord tundus neile, et härg on väsinud või lombakas ja muidugi saab võitleja loomale nõnda lihtsamini otsa peale teha. Teine kord ei surnud härg kohe pärast mõõgahoopi, vaid nagu kommenteerisid asjatundjad me taga, surevat enne vanadusse. Samas sai üks matadoor alles kolmandal korral mõõga turja lüüa. Esimesel sai küll pihta, aga mõõk vaid paindus ega läinud sisse. Teisel korral lõi mööda ja kolmandal võis võidurõõmust hõisata. See faena meeldis ka rahvale. Saa siis vaatajaist aru!
Kui võitleja on suerte de muleta ajal oma vaprust tõestanud, asub ta andma viimset mõõgahoopi. Suerte de muleta teostab eranditult matadoor, v.a juhtudel, kui ta on viga saanud ega suuda võitlust ise lõpuni viia. Etendusel, mida meie vaatamas käisime, puskis härg matadoor David Galvįni jalga (sarv läbistas sääre) ja tema roosa sukasäär värvus üleni punaseks. Õnneks jäi ta ellu või kahjuks, nagu mõni pealtvaataja leidis, ning viis oma töö ise lõpule. Talle sai hea töö eest osaliseks üks härja kõrv. Samal õhtul nägime areenil kuut Gavira kasvanduse härga, kuid üks juhiti karja pruunivalgekirjute cabestrote ehk rahulike härgade abiga, keda kasvatatakse liha saamiseks, väljakult elusalt minema. Paistis, et mängu tulid kaks asjaolu. Esiteks, härga oli liiga palju „töödeldud” ja ta muutus loiuks ning teiseks polnud loom väga koostööaldis. Hea härg kuuletub alati võitlejale ja teeb seda, milleks toreerod teda suunavad. Seetõttu ei lõppenud pidustus enneaegselt, vaid areenile saadeti asendushärg teisest kasvandusest.
Indulto ehk armuandmine
Heale härjale saab osaks armuandmine või publiku kiiduavaldused. El presidente võib härjale ka armu anda (indulto) ja lehvitada lehvitada oranži rätikut, misjärel ravitsetakse looma haavu ja saadetakse ta elama kaunile aasale kuni elu lõpuni või kasutatakse kasvanduses seemendajana, et ta sigitaks veel samasuguseid vapraid loomi. Indulto ei ole sagedane nähtus, eriti suurtel härjavõitlusareenidel. Väidetavalt antakse enamasti armu väikestel ja vähem tähtsatel areenidel. Kui aga härg on näidanud üles tõelist metsikust ja toredust, siis lehvitab kogunenud publik selle märgiks kättejuhtuvate asjadega (voldikud ja härjavõitluse piletid). Härg seda austusavaldust enam ei näe, sest on juba verisena ja higist nõretavana liivasele väljakule langenud, ka lõõtsutamine on lõplikult järele jäänud. Kui el presidente märku annab, saadetakse areenile muulad, kes härja kulisside taha lohistavad. Seejärel lükatakse verised liivaread ja -laigud kokku ning joonistatakse maha värsked valged ringid.
Pidustus lõppes Curro Dķaze väljakandmisega peauksest (Puerta Grande), mis oli Las Ventase hooaja esimene ja üldse suurim austusavaldus. Rahvas aplodeeris mitmele cuadrilla liikmele ja välja jagati päris mitu härjakõrva. Juan Ortega, kes on alles noor härjavõitleja, tõestas, et on matadoori tiitlit väärt, ja sai mitme ovatsiooni osaliseks. Nn päris härgadega võivad võidelda vaid need mehed, kes on läbinud alternativa tseremoonia. Enne seda oled vaid novillero ehk vasikatega võitleja. Minu hispaanlastest sõbrad on alati rääkinud, et ühegi härjaga ei võidelda kaks korda, sest siis on loom juba kõik võitlejate trikid selgeks saanud ja eriti ohtlik. Näiteks kui toreerod jooksevad burladero taha peitu. Esimesel võitlusel härg arvatavasti susib puidust planku, mille taga võitlejad peidus on, kuid teisel korral oskab ta sarvega suskida juba paremas kohas, sest burladero küljed on ometigi avatud, ja võib ikkagi võitlejaid haavata. Samas avastasin presidendi lehvitatavate rätikute värvuste tähendusi lähemalt uurides, et sinine rätt märgib härja erilist toredust ja metsikust, mistõttu lastakse ta uuesti väljakule.
See tapamajaetendus või kaunite kunstide valdkonda kuuluv pidustus ei takistanud meil pärast etendust härjasabapraadi nautimast, mis maitses imehea. Kõrvale trimpasime kannutäie sangria't, mis oli meie suurele seltskonnale paras.
Tekst: Maarja Raud