Püstloodis kõrgustesse

Californias Yosemite rahvuspargi orus asuva El Capitani graniidimassiivi The Nose’i marsruudi ronimine on kaljuronijate üks suurimatest proovikividest. Henri Rummo, kes on kaljuronimist harrastanud juba kuus aastat, kirjeldab oma hulljulgeid ettevõtmisi, kus viie päeva jooksul seinal ööbides roniti 1000 meetri kõrgusel El Capitani kaljul suure huviliste ja meediatähelepanu saatel. Teisel katsel sel aastal samal kaljul koges Henri ka õnnelikult lõppenud, kuid hirmuäratavat kukkumist.

30. oktoober 2016

Meie ronimisest 900 meetri kõrgusel kaljumarsruudil The Nose, El Capitani nimelisel graniidimassiivil Yosemite orus on möödas juba kaks nädalat. Sellegipoolest olen need kaks nädalat olnud väsimusest kurnatud nagu ei kunagi varem. Pärast viit päeva püstloodis seinal, unevõlas ja ajavahest segaduses, olime tippu jõudes vaimselt ja füüsiliselt nii läbi, et seda on raske kirjeldadagi. Ükski teine senine kogemus pole mu keha ja vaimu nii tühjaks pigistanud. Nagu peksa saanud lojus mõtled, kas seda oli vaja, kuid plaanid samas sisimas juba järgmist korda.

Kuidas kõik alguse sai?

Kuid lähme ajas tagasi. Kuus aastat tagasi, läbisõidul Yosemite’st massiivseid El Capitani seinu ja väikeseid ronijatäpikesi sellel vaadates tekkis jabur mõte, et jube kihvti pildi saaks endast, kui roniks ise sellel seinal. Tollal ma veel kaljuronimisega ei tegelenud ja mul polnud õrna aimugi, mida see endast kujutab. Sügava mälestuse jättis kohtumine Yosemite graniidigigantidega siiski.

Mäletan selgelt, kui ebareaalsed tundusid sealsed mastaabid. Ma ei olnud kunagi varem midagi nii suurejoonelist looduse poolt loodut näinud ja kui väikene tundus inimene selle kõrval! Kummaltki poolt orgu sööstsid tohutud mäed taeva poole, mäeseinad tõusid justkui maa seest pea tuhat meetrit püstloodis kõrgustesse. Neid seinu nähes ei pea olema kaljuronija, et mõista, kui meeletu ettevõtmine ja pühendumus on neid mööda tõusta. Eks esimene kord on alati kõige erilisem, aga pärast seda külastust hakkas mu peas idanema miski, mis tõmbas aina tugevamalt suure seina ronimise poole.

Mai 2017

Taas avastasin peas samad hääled, mis kutsusid hellitavalt piiluma Yosemite aukartust äratavate kaljude poole. Pärast viimast käiku sinna tegin ronimisega pooleaastase täieliku pausi. Kuniks ühel hetkel hakkas see paus muutuma lodevuseks ja motivatsioonituseks ning andis märku, et midagi on paigast. Tajusin, et ilma eesmärkideta kisub olemine väga mannetuks ja nagu mingi suur tükk mu hingest oleks puudu. See tähendas, et peab järgmise suure seina ette võtma. Õnnestus kokku saada kolmene grupp: Tõnn Võsu, hea sõber ja ronimispartner eelmisest El Capitani tõusust, ning Rauno Viskus, kellega olime treeningpartnerid.

El Capitan

Meie grupi esimene eesmärk oli läbida rada nimega Half Dome Regular Northwest Face. Raskusaste 5.12 vabaronides või 5.9 C1 abironides. Kokku 600 meetrit vertikaalset tõusu, kahekümne kolme 60-meetrise köiepikkuse lõiguna. Selle eduka läbimise korral soovisime proovida mõnda tehnilisemat rada El Capitanil. Kogenematuse, rapsimise või kõrgemate jõudude tahtel meie Half Dome’i katse ebaõnnestus. Reisi esimeseks kaljumarsruudiks sai Salathe Wall El Capitani edelaseinal raskusastmega 5.13b vabaronides või 5.9 C2 abironides, kokku 900 meetrit vertikaalset tõusu ehk 35 köiepikkust.

Salathe Wall esitab ronijale suuri nõudmisi, kuna lõiguti peab demonstreerima vilumust väga erinevates stiilides. Raja esimeses osas jääb enamik lõike 5.10 raskusastmesse, kuid siin-seal leidub ka 5.11 ja 5.12 radu. Teises osas on raskemate radade osakaal kõvasti suurem ning leidub ka kaks 5.13 lõiku. Enda tase võiks jääda sellisesse määratlusse, et paremal päeval võiks harjutamise mõttes proovida üksikuid 5.11 lõike, kuid pigem on see suurt vaimset ja füüsilist jõudu nõudev harjutus. 5.10 võiks olla pigem selline ronimise mugavustsoon.

Raskematel lõikudel kasutasime abironimise tehnikat. Abironimise puhul liigutakse tüüpiliselt veidi alla kahe meetri pikkuste köisredelite abil. Ronija paneb endast edasi nii kõrgele kui ulatub julgestuspunkti või konksu kaljukonaruse taha ning selle külge klõpsab köisredeli. Paar korda tuleb redelist sakutada ja veenduda, et julgestuspunkt kannab. Seejärel tuleb mööda redelit ronida võimalikult kõrgele. Kui edasine ronimine tundub endiselt masendavalt raske, tuleb korrata eelmist sammu ja üritada leida kohta julgestuspunktiks võimalikult kõrgel, kuhu riputada teine redel. Kui avaneb võimalus edasi minna ilma redeliteta, siis ronitakse niisama ehk ainult kalju iseärasusi kasutades oma käte ja jalgadega.

Meie esialgne strateegia oli läbida rada nelja päevaga, veetes kolm ööd seinal. Selleks on vaja kaasa võtta nelja päeva toit ja jook, sest seinal vett ei ole, samuti magamis- ja tormivarustus. Ettenägematute olukordade tarbeks, näiteks kui oleme plaanitust aeglasemad, võtsime kaasa ühe lisapäeva jagu süüa-juua. Kõik kokku koos  ronimisvarustusega kaalus kolme peale umbes 90 kilo. Salathe Wall kulgeb küll üsna looklevalt, kuid varustuse Põssa vinnamine oli üsna valutu. Ajuti jäi Põssa mõne serva taha kinni, aga suurema vaevata saime selle ka alati lahti. Kuskil ankrus väsinuna lõõskava päikese käes eriti ebamugavas rippuvas asendis takerdunud varustuskoti vabastamine paneb närvikava korralikult proovile.

Salathe peal on neli eendit, kuhu mahub kitsamates oludes kolm vähenõudlikku inimest ilusti magama. Sellistel servadel piisab lihtsast magamismatist ja magamiskotist. Seega saime magamisvarustuse pealt paarkümmend kilo võitu, kuna ei pidanud kaasa võtma kanderaame meenutavaid ripptelke (portaledge), mis riputatakse seina vastu julgestuspunktide külge. Sellise umbes lapsevoodisuuruse lavatsi peale mahub mugavalt kaks ronijat kõrvuti magama.

Ööbimiskohtade järgi kujunes kava, kui palju me iga päev ronime. Ilmselgelt tähendas see vaid üht − pidime jõudma õhtuks eendini, millel ööbida. Olime arvestanud, et suure tõenäosusega tuleb meil oodatust rohkem aega kulutada igasuguste köiepundarde lahtiharutamisele ja kuskile lõhesse kinni jäänud kotiga jändamisele. Seega olime arvestanud, et mingi osa ronimisest võib jääda pimedale. Yosemite’s kukub sügisene õhtupäike väga kiiresti ja keset rada võib ronija avastada ennast mõni hetk pärast California kuldset päikeseloojangut oma pealambi valgusekuplis. Õhtuks on liikumine paratamatult aeglasem ja pimedas väsinuna toimub igasugune edasiliikumine veelgi aeglasemalt, seega on oluline kasutada päevavalgust maksimaalselt.

Big Walli marsruudi puhul on määravaks kaks tegurit: esiteks see, kui efektiivselt suudab ronija edasi liikuda, ja teiseks see, kui sujuvalt ja kiiresti toimub iga köiepikkuse järel julgestusjaama ülesseadmine ning seal toimetamine. Isegi lihtsate lõikude raskusaste muutub keerulisemaks võrdeliselt juba läbitud distantsi ja väsimusega, seega tuleb kasuks rahulik ja sujuv ronimine. Mis puudutab jaamade organiseeritust, siis lihtne matemaatika näitab, et kui igas jaamas kulub esimesel ja teisel ronijal varustuse üleandmise, köite puhtimise, jutustamise ja eesronija vahetamise peale kümme minutit rohkem kui võiks, siis 35 lõiku korda kümme minutit annab marsruudile pea kuus tundi juurde.

Esimene päev – vabaronimine ja magus ööuni

Esimese päeva jooksul oli meil plaan läbida 11 lõiku, mis päädisid esimese ja kõige suurema kaljuserva peal. Lisaks meile oleks seal olnud ruumi võõrustada veel kahte-kolme tiimi tänu sellele, et mäe esimene kolmandik on veel sellise mõnusa positiivse kalde all. Selle osa peal on ka kõige kergemad lõigud. Saime suure osa läbitud vabaronides, vaid siin-seal turnisime redelitega. Vaatamata sellele, et tegemist oli kõige lihtsama ronimisega, ootas meid õhtul, pärast 16-tunnist tööpäeva, väga magus uni. Olime tõusnud umbes 300 meetri kõrgusele ja viinud köie edasi kõrgemale järgmise ankruni.

Teine päev – laiad kaljulõhed, kaminad ja hirm

Meil oli vaja läbida päeva jooksul neli lõiku, mis koosnesid täielikult või osaliselt erinevatest kaminatest (offwidth) ehk laiadest pragudest, mis on liiga laiad, et mahuks rusikaga sinna kinni kiiluma, ning liiga kitsad, et seal kaminat ronida. Sellise laia prao puhul tuleb lõhesse suruda käsi, jalgu, ülakeha või muid kehaosi selliselt, et need seal erinevate väändeasendite toel kinni püsiks. Samal ajal kui üks jalg näiteks on väändelukus, peab keha kõrgemale tõstma ning siis käe kinni väänama, et saaks jala vabastada, et see omakorda kõrgemale tuua. Sellisel viisil, vahel mõni sentimeeter korraga, toimub liikumine kõrgemale. Laiade pragude ronimine on nagu maadlus ronimises, sest liikumine on võrreldes ronimise tavapärase rahuliku ja graatsilise maneeriga väga jõuline, üsna vaevaline ja valus.

Teine päev algas mulle igatahes nn Hollow Flake’iga. Juba enne reisi keeras kõhus, kui foorumitest selle lõigu kohta lugesin, ja autoritel oli ka põhjust asju eriti värvikalt kirjeldada. Jaamast peab tegema suure kiikumise eemal olevasse lõhesse ja siis 35 meetrit mõni sentimeeter korraga vertikaalselt üle roomama. Veidi vähem kui poole peale saab julgestuseks ühe kehva kuuetollise friend'i panna  See on kõik. See mõte kruttis korraks nii ära, et mõtlesin, et siin see kõik lõpeb.

Keegi väiksemakasvulisem mahuks võib-olla paremini askeldama, mina igatahes sain vaid poole rinnaga sisse. Ainus julgestus oligi kõht sisse tõmmata ja poole kehaga ennast nii kinni pressida, kui vähegi saab. Ja kui kuuled, kuidas ainuke julgestuspunkt köiega rändama tahab minna, siis tahad seal ikka eriti kõvasti kinni olla. Kuuled kaljut põntsumas, aga ei − see on su enda süda, mis lööb nii kõvasti vastu seina, et kalju oleks justkui õõnes ja kumiseb.

Lõik võttis umbes neli korda kauem aega, kui oleks võinud eeldada, ning pani meie graafikule üsna karmi hoobi. Hollow Flake’i kõrval järgnevad kaminad ning laiad praod polnud enam nii hirmsad, kuid kompasid siiski hoolega ebamugavuspiire ja edenesid aeglaselt. Muu ronimine läks aga ladusalt. Kell kolm öösel saime magama umbes viiesaja meetri kõrgusel kaljujalamist. Kuna olime üle kahekümne tunni järjest askeldanud, otsustasime teha järgmise päeva lühema ning pikalt välja magada. Ööbimistingimused olid kitsamad kui esimesel õhtul, kuid siiski suurepärased. Mina sain magada umbes poole meetri laiuse tasase kaljuserva peal, mida oli küll ja veel.

Kolmas päev – plaanid muutuvad

Esialgsete plaanide kohaselt arvestasime, et kolmandal päeval tõuseme viiesaja meetri laagrist kaheksasajani. See oleks meile tähendanud ühte väga pikka päeva, kui oleksime varavalges alustanud. Päeva jooksul oleks tulnud läbida marsruudi tehniliselt kõige keerulisemad lõigud. Üle pidi ronima kahest katusest, mis on juurdepääsuks Salathe Headwallile. See on umbes 150 meetri pikkune ülekaldus lõik, mis paneb ronija üsnagi kõhedasse olukorda. Kui seni on varvaste all olnud vahetult graniit, siis järsku on asemel 700 meetrit tühjust kuni kaljujalamini. Perspektiiv, mis paneb ronija psühholoogiliselt üsna väljakutsuvasse olukorda.

Hindasime oma päevakava ümber tänu võimalusele, et esialgu planeeritud teise ja kolmanda ööbimiskoha vahel oli veel üks väiksem eend, kuhu saime teha laagri ja tänu sellele oma päeva poolitada. Olime juba üsna kurnatud ja vedelikupuuduses, kuid püssirohtu veel leidus. Kuigi olime varupäeva jagu vett kaasa võtnud, tekitas seis veidi muret, sest tarbisime üle normi.

Neljas päev – Tõnn kukub

Neljas päev seinal algas hea hooga. Tõnn liikus üsna kiirelt ja ronis suurte katuste alt probleemita läbi. Esimest päeva oli tunne, et sellises tempos võiksime enne pimedat järgmises laagris olla ja saaksime päikeseloojangut nautida mõnusalt puhkeasendis. Tõnn oli juba Headwalliga algust teinud, kui järsku katuse all jaamas köisi puhtides kuulsin karjatust ning järgmine hetk nägin Tõnni varrukat vilksamisi üle katuse ääre kadumas. Väike julgestuspunkt, mille peal ta oli seisnud, andis keharaskuse all järele ning Tõnn kukkus 8–10 meetrit sellest allapoole, põrutades seejuures tugevalt oma põlve.

Eelnevalt juba salamisi lootsin, et ei pea päev otsa üldse ees ronima, kuna eelmistel päevadel olin enamiku ronimisest teinud mina ja terve neljanda päeva tundsin ennast üsna räbalalt. Keha oli kange ja liikumine meenutas pigem õlitamata robotit kui inimest. Panin tähele, kuidas enda hädad järsku tagaplaanile kadusid, kui sõber oli viga saanud ja tuli ronimine üle võtta. Tõnn andis varustuse ja hakkasin liikuma. Ilmselt kurnatusest oli ronimistempo väga aeglane, kuid mõte samas fookustatud ainult edasiminekule. See oli hetkel kõige olulisem, sest kindlasti oli vaja jõuda eendini, millel ööbida.

Surmalähedane kogemus

Olin enamiku Headwallist ära roninud ja nägin juba, kuidas mõne meetri pärast lõppeb ülekaldus osa ära. Sealt oleks veel mõni meeter pika eendini, mis planeeritult oli meie viimane laager seinal. Ööbimiskohast edasi oleks jäänud ainult kolm lühikest lauget ja keskmisest kergemat lõiku. Oleks-poleks. Ka kõige viimane liigutus võib tippu jõudmise pea peale keerata. Nii juhtuski − peaaegu lõpusirgel andis üks mu julgestuspunktidest keharaskuse all järele ja erinevate tegurite kokkusattumisel kukkusin järgmiseks hetkeks umbes 30 meetrit allapoole, lennates jaamast mööda. Kukkumise käigus lendasid kõik julgestuspunktid ükshaaval plõks-plõks-plõks seinast välja ja lõpuks peatas mind ülal jaamas olev julgestusvahend.

See oli kõige jubedam kukkumine, mis traditsioonilises ronimises võib juhtuda – julgestuspunktid, mis peaksid sind kinni püüdma, purunevad või lendavad kukkumisest tingitud suure jõu tõttu seinast välja. See lõik oli C2 raskusastmega, mis tähendab, et kui seda abironida, siis siin-seal tuleb kasutada varustust, mis kannatab ainult keharaskusega koormamist, kuid nende all on rada hästi julgestatav. Kukkumised on üldiselt turvalised, kuid võivad olla üsna adrenaliinirohked. Raske öelda, mis minu puhul saatuslikuks sai, kas kogenematus, halb või ebapiisav varustuse valik, halb õnn või segu sellest kõigest.

Kuna minu all oli ülekaldes sein, siis kukkusin sisuliselt sirges joones alla ehk sel hetkel, kui köis mind pingule tõmbas, kukkusin n-ö õhku. Inertsist prantsatasin vastu seina, kuid suurem hoog oli juba pidurdunud. Mul tohutult vedas. On õõvastav mõelda, et kui seal all oleks olnud tühja ruumi asemel kaljusein…

Seal me siis olimegi. Rauno ja Tõnn rippusid jaamas hämmingus, mina üle kümne meetri neist allpool köies. Tõenäoliselt sama suures segaduses ja hämmingus kui nemad. Üks meist oli paar tundi tagasi just tõsiselt põlve vigastanud, mina olin just kõiki tõenäosusi ületades pääsenud šokiga ja saanud elult teise võimaluse.

Päike oli just loojunud. Kuskil kaheksasada meetrit meist allpool paistsid väikesed täpid õhtuhämarusse vajuvat. Poole tunni pärast oleks juba kottpime olnud ja neid väikeseid täpikesi, mis tegelikult on neljakümne meetri kõrgused tohutud männilised, poleks kaugeltki näha olnud. Kõik kisendas selle järele, et meil on vaja siit kiiremas korras minema pääseda.

Tagasi maapinnale

Hakkasime kiiresti oma võimaluste üle aru pidama ja mõtlesime ka sellele, kas proovida uuesti. Olime ju nii lähedal laagrile ja sealt edasi tippu. Võib-olla oleks teine katse läinud edukalt. Tol hetkel kõnetas mind vaid üks mõte − sellise kukkumisega teist korda mängida ei või. Põhjalikumalt arutasime neid sündmusi juba maapinnal, kuid juba mõni hetk pärast seda, kui köis mind kinni oli püüdnud, tajusin juhuse õnnelikkust. Otsustasime laskuda.

Kulus umbes viis tundi, et laskuda viimasest jaamast esimese öö laagrisse. Kuna ilma lubadeta on Yosemite orus ööbida keelatud, otsustasime veeta viimase öö kalju peal. Vaatamata „ebaõnnestumisele”, olime tohutult rõõmsad ja minu silmis oli see igati edukas tõus. Me elasime oma suure seina unistust täiel rinnal –saime viis päeva El Capil ronida ning maailma kõige vingemates kämparites ööbida. Ja mis kõige olulisem – olime kõik terved ja ühes tükis. Iseenesest võikski see olla normaalse mõttelaadi vundamendiks, kuid millegipärast kipuvad ka põhitõed aegajalt ununema. Õnneks selline surmalähedane kogemus (või võtmehetk elus) aitab nii mõndagi uuest perspektiivist näha.

Tekst: Henri Rummo

Fotod: Henri Rummo, Tõnn Võsu, Rauno Viskus

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga