Toome teieni ühe reisiseltskonna purjetamise kogemuse Kreekast − see pidi olema üks rahulik purjetamine kaunites Kreeka vetes. Ehkki veesõidukiluba oli kõigil taskus, ei olnud kellelgi suuremat purjetamise vilumust ette näidata. Ometi tuli neil vastakuti seista selliste ootamatustega, mis võtaks ka kogenud merekarudel otsaesise higiseks. Kas mehed söandavad veel merele minna?
Kui kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas mu sõbral tuli mõte minna uhke rendijahiga ja suurema seltskonnaga soojale maale nädalaks purjetama. Ma polnud kunagi purjepaadiga sõitnud ja need paar tundi, aastaid tagasi luba tehes, ei lähe kindlasti arvesse. Mootorpaadiga olen põristanud küll aastaid, aga mitte kauem kui paar päeva. Nüüd terendas ees nädal aega elu 47-jalasel purjekal, manööverdamine võõrastes sadamates. Natukene hirmutav, aga ka väga põnev!
Meie meeskond koosnes kaheksast persoonist, täpsemalt neljast paarist. Kõigil meestel oli veesõiduki juhiluba taskus, kahel mehel kogemus võistluskatamaraaniga võistlemisel ja ühel purjeka meeskonnaliikmena varasematest aegadest, minul aga purjede all sõitmise kogemust ette näidata ei olnud. Vilunud purjekakaptenit või roolimeest meie pundis polnud.
Otsustasime, et palgalist kipperit me idülli rikkuma ei võta ja saame ise hakkama. Jahi broneerisime varakult, et hind oleks mõistlik, valik hea ja lennukipiletid odavad. Tegime Tallinna lahel 30-jalase purjekaga proovipäeva, kus harjutasime sadamas manööverdamast ja kuulasime kogenud kaptenilt, millega peaksime arvestama. Pärast proovipäeva tuli tugevam tunne ja purjetamine tundus selle meeskonnaga tehtav.
Aluseks valisime Jeanneau Sun Odyssey 469, kuna selle ahtritekk käis väga šefilt alla ujumistekiks. Sellel oli vöörivint ja tundus pildi pealt igati moodne alus. Enne reisi leppisime kokku, et jagame kaptenipäevad meestega omavahel ära, kapten pidi olema roolis, jagama korraldusi ning olema muidu viks ja viisakas. See oli hea plaan ja toimis lõpuni.
Esimesed triibulised
Reis algas lennuga Ateenasse, lennujaamast sai bussiga kerge vaevaga sadamasse. Sadamas selgus meile purjekate rendiäri mastaapsus − rendialuseid oli ainuüksi selles sadamas nii palju, et seda oli Eestist tulnul raske mõista. Kõik alused tihedalt üksteise kõrval ahtritega kai küljes, vöörid veest püütavate otstega kinni. Täpsustusena pean mainima, et veealuseid vööriotsi nägime ainult selles sadamas, mujal oli vöör alati ankrul ja ahter maa küljes või teiste aluste küljes, viimane variant tuli siis käiku, kui alused juba mitmesse ritta üksteise ette olid pargitud.
Meie sinisilmne plaan oli kohe edasi liikuda ja mitte ankrusse jääda, vähemalt esimestel öödel mitte. Alus ja dokumendid klaarid, asjad kajutitesse loobitud, väljusime kohe, kuigi kell näitas selleks ajaks umbes kaks pärastlõunal. Olime selgelt hiljaks jäänud, aga samasse sadamasse ööbima ei tahtnud jääda. Esimene peatuspaik oli meil reisiplaani kohaselt Aigina saarel.
Kui hommikul oli ilm täiesti tuuletu, siis pärastlõunal hakkas korralikult puhuma. Meeskond tõmbas sadamast väljudes purjed üles. Tuule suund ja meie soovitud kurss oli krüssuks sobilik ja juba tunni pärast tegime 9 ja pluss knotsu käiku, ometi olid purjed 2. rehvis. Vesi pritsis ja kreen oli selline, et karastavate jookide klaasid said olla ainult kolmandiku võrra täis või enamasti tühjad.
Tuleks hoiatavalt märkida, et suuri laevu ei huvitanud, et sõidame purjede all. Pautimist ja kursimuutust tuli ette päris tihti. Vaatamata korralikule käigule jõudsime Aigina sadamasse selgelt liiga hilja, kohti polnud ja umbes paarkümmend purjekat seisis sadama kõrval ankrus. No mis meil teha oli, jäime samuti ankrule, lasime keti nelja sügavuse jagu vette. Silmaga mõõtes tundus, et see on piisavalt pikalt, et pidama jääda, ja piisavalt lühikeselt, et teiste alustega mitte kokku põrgata. Panime jullale mootori külge ja sõitsime rannarestorani õhtustama. Juba esimesel õhtul olime enda üle maru uhked, kuna sadamates õnnestus manööverdada ennast ja teisi ohtu seadmata, kohe sunnitult ankrule ööbima jääda ning saime ka parajat tuult, mille abil purjetasime nii, et kõrvus vilistas.
Hommikul ärkasime koos kukkede kiremisega ja üleni higisena, vesi oli 27 kraadi soe ja õhk ei olnud grammigi jahedam. Keegi eriti hästi ei maganud, võõraid hääli, erutatud meelt, loksumist ja palavust oli rohkem, kui väsimus tappa suutis. Ent esimene ujumine soojas meres viis kõik ebameeldiva meelest. Purjekas oli ennast öösel 180 kraadi ümber ankru keeranud, see oli minu jaoks uus teema, aga kuna teiste purjekatega oli turvaline distants säilinud, tegime ennatlikke järeldusi, et ankrule jäämine nii lihtne ongi. Paraku ei ole nii, et kui tuul muudab suunda, pööravad kõik ankrul olevad purjekad ennast koos allatuult. Lahtedes tuul keerutab ja vesi liigub veel mingis muus suunas. Seega on ankrule jäädes mõistlik vendrid välja panna, sest kokkupõrge teiste keerutavate alustega on täitsa võimalik. Kasutasin ankruvahi-nimelist rakendust, mis oma tööd hästi tegi, andis öösel alarmi, kui me ennast koos tuulega keerasime, ja hommikul ankrut põhjast lahti tõmmates pistis jälle karjuma.
Leidsime lõunasse kurssi võttes kena lahesopi, kus hilist hommikusööki süüa ja ujuda. Sellel päeval olime me diiselpurje all, tuult lihtsalt polnud.
Ettearvamatu tuul ja probleemid ankruga
Póros on saar, kus ilmselt kõik Ateena ligidal purjetajad peatuvad, kaart näitas kilomeetrite pikkust kaid. Arvasime, et seal pole kindlasti probleemi kai külge saamisega, kuid kella kolme paiku oli veel vaid mõni üksik vaba koht ja õhtuks olid mõned alused juba teises rivis. Osa purjetajatest ei soovigi kaile tulla ja lähevad kohe ankrule − siin pole midagi imestada, sest kai on otse sadamalinna peatänaval, kus on lärmakas, palav ja kohtki tasuline. Meil oli aga kaid ja sellega kaasnevaid hüvesid vaja. Veetank tahtis täitmist, külmikud voolu. Palju mõnusam on maale minna otse kailt, kui jullaga korduvaid otsi tehes.
Järgnev hommik oli väga palav, tegime kiire eine kohvikus ja andsime käiku. Tuul hakkas mõnusalt jahutama. Võtsime suuna Hydra saarele Idra sadamasse, koos ujumispeatusega saabusime sinna hilja, liiga hilja. Paadid olid selles väga pisikeses sadamas juba kahes-kolmes rivis ja me ei soovinud sellel hetkel oma vähese kogemusega sinna parkeerima hakata. Otsisime ligidusest lahesoppi, kuhu ankrusse jääda. Leidsime sobiliku, kus juba kümmekond alust paigas või tegeles enda ankurdamisega. Mõned olid vöörist ankrul ja ahtriotsad maale kivide külge kinnitanud, tundus turvaline nagu sadamas. Sättisime ka ennast nii, viisin otsad ujudes maale, leidsin kinnituskohad ja hetkeks me kinni olimegi.
Tuul oli hakanud aga korralikult tõusma ja puhus maa poolt. Meil kodus on nii, et mets varjab tuult nii, et selle ligiduses pole tuule lõhnagi, kuid sealkandis see nii pole. Kivised lauged mäed tuult kinni ei hoidnud ja tuul kogus aina rohkem tuure, keerutades ja tirides paate omasoodu. Mõõdik mastis näitas puhanguti 20+ sõlme... ometi ütles ilmaennustus, et üle 12 ei tohiks kuskil puhuda... Ankur hakkas libisema ja pidime maa otsad lahti laskma ja ankru sisse vintsima, et ennast uuesti ankrusse saada. Ka muud alused lahes hakkasid ennast ringi sättima.
Ootamatused alles algavad
Mööda Hydra rannikut lääne poole sõites on veel mõni sobilik ankrulaht, läksime neid üle vaatama. Katsetasime ka teistes kohtades, aga jälle polnud laht kas piisavalt tuule eest kaitstud või ei pidanud ankur. Lasime ka rohkem ketti sisse, aga enam ei tekkinud korrakski tunnet, et kõik on 100% kontrolli all. Puhangute peale tõmbas keti naksuma, alus hakkas vantidest ja mastist vibreerima. Mingil hetkel, kui me seal manööverdasime, teatas roolimees, et edasikäik tuleb taha ainult heebliga ja tal on tunne, et see on juba täna poolest päevast jukerdanud. See jama veel puudus, hakkas ju hämarduma. Lõunamaades tähendab see maksimaalselt ühte tundi, siis on kottpime. Tegin alusel kiire tehnoülevaatuse, luuke ja katteid lahti võttes sai kiiresti selgeks, et viga pole kangis, trossides ja saledrive'i jala välises osas, kõik liikus omas tolerantsis, mida aga polnud, oli edasikäik ning kui hetk tagasi jebides tuli veel käik taha, siis varsti polnud enam midagi.
Sellega me tõesti ei arvestanud, et neli aastat vanal alusel ütleb Yanmar'i drive üles. Lähemalt uurides sain aru, et tegemist on mingit sorti hüdroülekandega, kus remontida polnud midagi. Süsteemis paistis natukene metalse läikega õli − sellega mu võimed viga tuvastada ja kõrvalda lõppesid. Ankrusse jäämine tuulte eest kaitsmata kohas ei tulnud enam jutuks. Pidime saama sadamasse, kus saaks viga remontida. Kiire Navionicsi-otsing ütles, et tagasi põhja poole liikudes on mandril sobivas kohas sadam, millel ka sobilik lahesopp. Lahkusime Hydra saare põhjarannikult tugevas taganttuules purjedega. Ülesõidul tegime hädavajalikud kõned laeva omanikule, vahendusettevõttele ja sadamasse, kuhu plaanisime jõuda. Sadama kaptenilt palusime ka tehnilist abi, kui mingil põhjusel ei saa manööverdamisega hakkama või teistele ohtlikuks muutume. Sadamast tuli vastus, et seal paati pole, millele meid sleppi võtta, aga vaadatakse, mis teha saab. Omanik lubas saata mehaaniku kella kaheksaks hommikul, kes asja tunniga korda pidavat tegema.
Sadam, mille sihiks võtsime, oli Ermioni. Ülesõit oli kiire, tegime pakstaadis korralikku käiku ja seitse miili kulgesid keskmiselt lainetaval merel kiiresti. Kalda ääres, ümarate mägede pealt puhus tuul iiliti tugevamini kui keset lagedat vett.
Purjetasime lahte, kus sadam asus, sisse. Proovisime, kas käiku saame anda, tundus, et midagi nagu vedas, see tegi elu muretumaks − me pole vähemalt täielikult ilma edaspidise manööverdamise võimeta, vaid ainult osaliselt. Sadama ees lahes oli umbes kolmkümmend alust ankrus ja sadam ise pilgeni täis. Lasime ankru sisse ja tegime plaani. Olgu öeldud, et see laht oli lõuna poolt puhuva tuule eest hästi kaitstud, kuna kivist maariba peal kasvas mets. Vesi oli ankrualal täielik plekk. Kõne sadamasse: „Meil pole abi tarvis, oleme õnnelikult ankrul, hommikul vaatame, mis saab.” Julla vette ja sadamale tiir peale, kaikohti küll polnud. Veidi murelikuks tegi asjaolu, kas mehaanik tuleb ja kuidas ta olukorra tunniga lahendab? Arvasin, et tuleb mingi saamatu vana, kes ütleb: „Katki on, pean hakkama varuosi tellima” või et „Peame aluse veest välja tõstma ja kraana tuleb millalgi...” Igatahes tundus laevareisi lõpp mulle lähedal. Keerasime ennast magama, enne lülitasin veel sisse ankruvahi. „Ah, kõik saab korda,” mõtlesin. Pealegi oli järgmine päev minu kord kapten olla.
Püksata kapten tekil
Umbes kell kolm öösel ärkasin seletamatust rahutusest. Taipasin, et vandid ja staagid uluvad, laev vibreerib jälle. Unesegasena mõtlesin, et mismoodi ja kust see tuul siis nüüd puhub, korraks käis kellegi taskulambi vihk üle kajuti akende. Tõmbasin rannarätiku ümber puusade ja läksin tekile. Tuul puhus kõvasti, see oli oma suunda 180 kraadi muutnud ja puhus jälle maa poolt, kus ei olnud metsa ees, vaid lagedad kumerad mäed. Ülejäänud mehed tulid samuti unisena tekile, keegi ei küsinud midagi, vaatasime taskulampidega murelikult lahes ringi. Nii mõnigi alus ankurdas ennast juba ringi või otsis paremat ankrukohta. Mõnes magati, nagu poleks õues midagi lahti. Meie sisemine pinge ja tuul kasvas. Panin mootori igaks juhuks käima. Kontrollisime allatuult olevate jahtidega distantsi ja tundus, et meie ankur peab. Ühe suurema tuulehooga keeras meie purjekas ennast küljega tuulde, aluse kerest käis läbi pahaendeline „naks” ja hakkasime allatuult seisvatele alustele peale triivima. Hetkest, kui tekile tulin, oli möödunud umbes viis kuni kümme minutit.
Meeskond jagunes kiiresti oma positsioonidele, kes tegeles ankru sissevintsimisega, kes ümbruse valgustamisega, andsin tagurpidikäiku ja manööverdasin allatuult jäävatest alustest mööda. Mingi nipiga suutsime lohiseva ankruga teiste ankruid mitte kaasa haarata. Üritasin nüüd mitu korda nina vastu tuult keerata ja sadamale ligemale jõuda, aga katkine drive niipalju edaspidi veojõudu ei andnud, et kuhugi ligemale oleks saanud. Proovisin vöörivindiga nina suunda hoida, aga polnud ka sellel vajalikku jõudu. Tagurdasime siis ülestuult, saime sadamale ligemale ja leidsime lagedama platsi, kus saime ankru uuesti sisse. Lasime hunniku ketti järele ning tundus, et jäi jälle pidama. Allatuult jääva maariba poolt tulid paljud ülespoole ennast ümber ankurdama ja avar plats täitus kiiresti. Pidasime plaani vööriankrule tagavaraankru lisaks panemist või merele minemist, aga edasikäigu puudumine tõmbas mõlemale plaanile kriipsu peale, olime ju oma ankru vangid. Jälgisime hoolega track'i kaardil, kas tekib triiv või mitte. Ümbritsevatest alustest enam sotti ei saanud, kõik meie ümber liikusid ja saa siis aru, kas triivime peale meie või tuleb tema käiguga ligemale. Ka tuledega oli paras segadus: kellel ei põlenud midagi, kellel ankrutuli, kellel käigutuled. Pole ka imestada, enamikul jahtidel on elektri juhtpaneel salongis, kellel sinna aega minna on, kui meeskond väike ja käed-jalad tegemist täis. Pean meite meeskonda kiitma, me saime isegi sellise rapsimise käigus õiged tuled põlema.
Track'i vaadates sain aru, et libiseme taas. Vahe allatuult oleva alusega oli küll väiksem kui eelmine kord. Andsin kõvasti tagurpidikäiku − edasikäiku ju polnud −, sain ühe saksa päritolu aluse eest napilt läbi, aga meie ankur haakis ennast nende keti külge. Siis läks olukord kriitiliseks, sakslased karjusid meile: „Ära tagurda, anna edasi!” Me vastu: „Pole võimalik, oleme katki, ainult tagurpidi saame anda!” Nüüd hakkas võitlus selle nimel, et saaks alused üksteise külge mingi otsaga kinni, muidu ei saa ankruid harutada.
Saksa alusel oli kipperiks keskealine proua, vähemalt roolis ta oli. Kuidagi üle tuulemüha käis meil see kommunikatsioon, ma ei kujutanud enne vaikse ilmaga ettegi, et 14 meetri kaugusele vööri ei kuule midagi, mõlema aluse meeskonnad tegelesid nüüd vööris ankrute eraldamise, aluste üksteisest eemal hoidmise ja samal ajal lisaotsa hoidmisega, et alused üksteisest ei kaugeneks. Mina võitlesin roolis oma piiratud manööverdusvõimalustega meie aluse eest ja üritasin teistest lahes olevatest alustest mööda saada, kasutades vöörivinti, tagasikäiku ja rooli. Ega palju teha ei saanud, aga kuidagi kukkus hädakoostöö saksa prouaga välja nii, et teistele paatidele me sisse ei põrutanud.
Esimene kriis ankrute sõlmumisega kasvas aga kiiresti veel suuremaks jamaks, tuul surus seda vägivaldselt liidetud karavani armetult maa poole. Suumisin plotterit, et vaadata, mis vee all toimub, taskulamp valgustas ka juba selgelt lähenevat kiviseina, mis alles paar tundi tagasi meile kurja tuule eest täielikku varju andis. Nüüd taheti meid sinna otsa suruda. Kaart ütles, et siin lahes saab vesi kiilu alt enne otsa, kui kere seina rammib.
Karjusin roolist nii kuis suutsin, et kohe saab vesi otsa ja kui saksa seltskond meid eemale ei tiri, oleme mõlemad kuival. Esiti ei toimunud mingit reaktsiooni, kuna see käsklus ei jõudnud ilmselt teise purjeka ahtrisse. Pole ime, ma ei kuulnud isegi oma meeskonda vööris. Töötasin samal ajal tagurpidikäiguga, lootes, et saan ise midagi ära teha, aga rooli alus ei kuulanud ja sein ligines hirmuäratavalt pakpoordist. Lõpetasin käiguga töötamise. Röökisin nii kui suutsin, lootes, et keegi mu meeskonnast läheb kas või ise teise aluse pardale ja annab seal otse korraldusi rooli ja käigumasinale... keerasin juba raadiojaama tööle ja vaatasin mõtlikult distress-nuppu. Midagi hakkas seejärel toimuma, kisa vööris ja topitulede paistel selgelt lähenev kivisein oli saksa roolikeerajale kohale jõudnud. Jälgisin pingsalt sügavust ja track'i, sügavust oli kiilu all kõige masendavamal hetkel kõigest 0,1 meetrit aga track vähemalt näitas, et eemaldume seinast! Lülitasin ka edasikäigu sisse ja tundus, et vedamine läks kergemaks, veojõudu ju purjekatel tagurpidi napib. Jälle üks kriis möödas, saime keset lahte vabamasse vette tagasi, meeskonnad harutasid ankrud üksteise küljest lahti ja olime oma Kaunitariga pimedas öös taas üksi.
Kiire koosolek ja otsus, sadamas on kiirlaevakai, paneme ennast sinna kinni, küll hommik toob selgust. Ootasin triivis, kuni tuul korraks järele andis, siis sain vöörivindi abiga ennast ahtriga otse vastu tuult keeratud ja sai alata tagurdamine kai äärde, kuhu oli 600–700 meetrit. Oi kui kehvasti selline purjejaht vastu tuult tagurdas ja rooli kuulas, mootorpaat oma rooliteljel pööratava propaga on ikka hoopis teine asi. Ei kuula ju see asi rooli, kui kiirust pole. Kiiresti kaile peale sõita ma ka ei julgenud, kuna hoogu ei saanud millegagi maha võtta. Õnneks oli kail inimesi, kes otsad võtsid, muidu oleks pidanud keegi meeskonnast hirmsa hüppe sooritama.
Tundsime ennast päris hästi, laev oli terve, me ei põrganud kellegagi kokku, kaotasime ainult pootshaagi − ju oli Vanal seda vaja ja ilmselt oli tal vaja algajatele meremeestele õpetust anda. Kogu draama kestis umbes poolteist tundi, kogu selle aja olin roolis sisuliselt püksata, olin tekile tulnud rätik ümber niuete ja kordagi ei tekkinud aega oma garderoobi peale mõelda. Täitsa naljakas tundus tagantjärele mõte püksata kaptenist roolis. Istusime seltskonnaga kokpitis maha, tegime kiire teema kokkuvõtte ja mõne rahustava dringi. Järgmise kriisini oli jäänud paar tundi.
Kus on mehaanik?
Ärkasin hüüdmise peale, et kiirlaev tuleb, ronisime poistega välja ja vaatasime rahulikult, mis saama hakkab. Tuli politsei, ähvardas ja rääkis, et meil on purjejaht, tõmmake purjed üles ja kaduge. Selgitasime, et oleme katki, tuul on kõva, sadamasse me siis tagasi ilmselt ei saaks ja mehaanik on tulemas. Kuskilt ilmus välja joobes purjetaja ja rääkis meile, et pole mõtet jõududega vaielda, laseme paadi pikkade otstega pisut allatuult oleva purjepaadi poordi. Nii tegimegi. Pikk ots jäi siis meid veel kaist hoidma. Makaron tiriti ka mööda kai serva edasi, et suurele laevale ruumi teha. Ülejäänud hädalised läksid lahele tiirutama. Liinikatamaraan parkis ennast väga profilt hädaliste vahele kai äärde ja kogu draama sai läbi. Lahkudes suure aluse sillast karjuti meie peale arusaamatus keeles kõva häälega − teinekord on hea, kui keelest aru ei saa. Meid ähvardanud politseinik küsis dokumente näha ja uuris veel igasugu asju, siis sellega tähtsa ametniku mängimine lõppes. Kriisi ei tulnudki, väga hea algus järgmiseks päevaks.
Kui kell sai kaheksa, ei paistnud mehaanikut kuskilt. Olime juba harjunud, et lubatud kellaajale tuleb lisada kaks tundi, see on lõunamaades tavaline. Lõpuks olid kaks meest kohal, näpus vaid kilekott. Uurisid natuke asjaolusid ja kadusid seejärel ahtrikajutitesse koide ja kappide vahele. Varsti olid tagasi tekil, õline kott näpus ning kinnitasid, et kohe saab kõik korda. Läksin masinaruumi piiluma, oligi drive pealt lahti võetud ja suur detail kaasa võetud. Mehed tulidki mõne hetke pärast kilekotiga tagasi, keerasid uue jupi külge ja kõik korras. Tuli välja, et heal spetsialistil pole vaja ei tunkesid ega uhket kaubikut, kus on riiulite viisi varuosi või vähemalt korralik tööriistakast. Ei, tulid lihtsa välimusega töömehed kilekotiga, defekteerisid ja tõid kuskilt kiiresti vajaliku osa ja tegid tunniga meie aluse korda. Paadi omanik helistas ja küsis: „Kas kõik okei?” Soovitasime tal kirikusse küünal viia, et tal alus alles. Vahendajale saatsime pildi plotteri track'ist, mis meie seiklustest aimu andis. Varsti tuli teade, et meil on nüüd krediiti. Lasime diislil laulu lahti, võtsime kursi tagasi Pórose sadama poole, jõudsime sinna sobilikul ajal. Juba tuttavasse sadamasse minemine on mugav, valisime sama kai ja sama koha, kus olime paar päeva tagasi. Väga hea ju kindlalt teada, et su juhe ulatab pistikuni ja veevoolik sobib liitmikuga. Lausa uskumatu, et sel päeval ja õhtul ei juhtunud meil mitte midagi. Lihtsalt puhkus.
Kokkuvõte
Meie olulisim õppetund sellest tsirkusest: kui oled katki, siis katkise laeva koht on sadamas, kai küljes. Minust sai kindlasti kõvem meremees. Tähelepanekuna pean mainima, et sellisel reisil pole üldse oluline, kui kõva purjetaja oled, põhiline rõhk on randumisel, sildumisel, ankurdamisel ja kõige sellega seonduval. Kui meeskond kaasa mõtleb ega koosne siidinäppudest, on see väga lahe viis, kuidas soojas kliimas nädal või kaks veeta. Minult igatahes võeti selle reisiga sõrm, ilmselt läheb käsi takkajärele
Tekst ja fotod: Erik Metsis