KAUKAASIA – metsik ja ehe

JUHTKIRI

Mida ja kuidas KIRJUTADA?

Eelmise aasta reisikirjanduse saak oli mahu poolest üsna suur, ligi 30 raamatut, neist kolmandik Petrone Printilt, aga turul on uusigi reisikirjandusega tegelevaid kirjastusi, mitmed autorid on oma raamatuid ka ise välja andnud.

Paberil ilmunule tuleb lisada ka blogid, sest nagu elu on näidanud, võib headest blogidest saada lõpuks ka täitsa tipp-topp raamatuid. Uhkusega meenutan, et ilmselt esimene eestikeelne reisiblogi oli jahtlaev Lennuki peal 1999-2001 tehtud netisissekanded, mida hiljem kasutati raamatu "Eesti lipp ümber palli" kokku kirjutamisel. Marko Matvere kasutas jahtlaev Nordea blogi oma menuki "Meri ja kuked" kirjutamise juures.

Neid lisanäiteid on ilmselt tulemas veelgi. Olgu mainitud kas või mõne aasta eest ümber maailma purjetanud Imre Aljas (aasta seikleja 2014), ke spidas populaarset blogi, millest ta praegu raamatut vormib. Mulle on juba mitu aastat rõõmu pakkunud väikebussiga mööda maailma tiirutava Tarmo Tammingu blogi lugemine. Nüüd on sellele lisandunud Meigo Märki jalutamiste jälgimine. Ka 2015 parima reisiraamatu kirjutanud Karina Tšursin ja Margus Sootla tegid omal ajal põnevaid netisissekandeid.

Aga blogis on andestatav paljugi – pealiskaudsus, stiililine segadus jms –, mida raamatukaante vahel näha ei tahaks. Kas või austusest paberipuude ja metsa vastu. Aga eelkõige austusest lingvistilise metsa vastu, kui Mikita kujundit veidi modifitseerida.

Nii tuleb paraku tõdeda, et eelmisel aastal ilmus liiga palju amatöörlikke reisiraamatuid, mille sisu ei õigusta trükimasinate töölepanekut. Ei ole nii, et iga enam-vähem lobe tekst peab raamatuks saama. Kui mõtteid on vähe või need pole piisavalt settinud, tasub neid jagada ja arutada sõbraga internetis, ei pea kohe kirjastaja juurde tormama.

Maailma reisikirjanduse kese on viimase paarikümne aastaga kõvasti muutunud. Ericnewbylik ja paultheroux’lik põhjalik ja veidi romantiline jutustamislaad on selgelt asendunud Bill Brysoni stiilis mängulisusega. Inimesed ei ole enam üldjuhul huvitatud faktidest ja tõsioludest, vaid meelelahutuslikest lugudest, mille taga võib, aga ei pruugi olla tõsisemat sisu. Brysonil muidugi on lõbusale vormile vaatamata tõsine tuum olemas ja tema edu on tegelikult hea võrrelda meile tuttava Valdur Mikitaga.

Mõlemad mõtestavad keerulist maailma. Mõlemad teevad seda lihtsate ja kodu- või maalähedaste tajude ja esemete kaudu, aga kummagi mõte ei ole lihtsakoeline ega tekst lihtlabane. Meie eelmise aasta reisikirjanduses paraku on mitmeid selliseid kehvapoolseid näiteid.

Tiit Pruuli