Kevadeks GEORGIASSE

Kui talve lõpuks on energiavarud otsakorral ning kevadväsimus kisub vägisi peale, on paras aeg pakkida kohvrid ja sõita Georgiasse sooja päikese kätte.

georgia.jpg

Silmad magamatusest punased, maandusime varahommikul kell 4.30 Tbilisi lennuväljal. Rüüpasime kiirelt kohvi, haarasime kotid ja suundusime UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva Mtshetha linna poole.

Kella 6st koputasimegi selle Tbilisist vaevalt 20 km kaugusele jääva endiseaegse pealinna väravale. Oleksime jõudnud nagu kummituslinna: inimesed polnud veel ärganud ning tänavatel haigutas tühjus. Vaid üksikud koerad ajasid end uniselt kuudi ees püsti, et võõraid lähemalt uurida. Aeg tiksus aga armutult. Kiirel sammul ronisime linna serva jääva künka otsa. Paik oli ideaalne ja oodata ei tulnud enam kaua. Viimaks eemalt mäenuki tagant hakkaski ta paistma – päike! Pärast venivaid, pimedaid ja jahedaid talvekuid oli korraga tunne nagu külmikust võetud võipakil. Kõik ihuliikmed hakkasid järk-järgult lahti sulama.

Kohtumine võimuladvikuga

Naasnud linnakeskusesse, võtsime istet Tbilisi ja Mtshetha peapiiskopi residentsiks oleva Svetitskhoveli katedraali kõrvale jäävas kohvikus. Kodused kõnelused Georgia köögi teemal olid ootused kõrgeks ajanud ja puhtalt mõte eesootavast maitsebuketist pani keelt limpsama. Tellisin loomalihasupi. Kausitäies ohtra koriandriga maitsestatud puljongis toodi ette ruubikukuubiku- kujuline lihatu supikont, mis asetses nagu võisilm pudrukuhjal. Kelner naeratas ja soovis head isu. Pisut nõutuna läks mu pilk mööda tuba rändama. Ei teagi, mida leida lootsin, vahest ehk abi või mingit selgitust supi kohta. Äkki see oli vaid päris supile eelnev soojendussupp ja tummisema sisuga kauss tuuakse ilmselt pärastpoole?!

Naaberlauas võtsid kohalikud töömehed samal ajal viina, heitsid pilgu supile ja noogutasid tunnustavalt. Pealelonksamiseks oli igaühel nina ees kann vahutavat õlut ja kõrvale liuatäis hinkaleid, mida oli kõvasti rohkem, kui nende kleenukeste meistrite sisse iial mahtunud oleks. Aga grusiinide komme on tellida pigem enam, kui süüa jaksad.

Samal ajal aktiveerus katedraali esine plats. Mustade klaasidega džiibid vurasid väljakule ja peatusid pidurite kriginal. Karmiilmelised pintsakutes mehed, üks käsi rusikas, raadiosaatja teises, hüppasid masinatest välja, hargnesid eri suundadesse ning asusid väljakult võimalikke turvariske tuvastama. Ja siis peatus aeg. Platsil olnud inimesed kangestusid ja võtsid sisse väljamõõdetud positsioonid, sest eemalt lähenes majandusministri korteež. Turvamees avas proua ministrile ukse ja kogu ümbrus lõi jälle kihama nagu sipelgapesas ning kaameramehed ja fotograafid lähenesid talle nagu tõusulaine. Kogu selle segaduse põhjustas uhiuue turismiinfopunkti avamine.

Erinevalt sellest, mis sündis akna taga, oli 30 meetrit eemal selles puhvetis koos viina võtvate töömeestega ning raadiost kostva 90ndate europopiga ikka veider kontrast.

Mõne aja pärast õhk selgines ja väljak valgus inimestest tühjaks. Võtsime ette ringkäigu katedraali müüride vahel ja selle taga, kui suitsupausi pidanud kohaliku 1. telekanali võttemeeskond viskas konid nurka ja haaras meid ootamatult sündmuste keerisesse. „Tere! Olete turismireisil, jah?! Kui kaugelt tulete?“ pärib korrespondent ja suunab mikrofoni mulle näkku. „Mis mulje teile Georgia on jätnud?“, „Kuidas siia Mtshethasse sattusite?“, „Kuidas georglased turistidesse suhtuvad?“, „Kas tuleksite tagasi?“ jne. Olime riigis vaevalt kuus tundi viibinud, paras aeg kokkuvõtteid teha…

Klooster ja kohv

Kätte oli jõudnud keskpäev. Päike lõõskas lagipähe, kraadiklaas näitas 25 kraadi ja tuul puhus... ilmselt kusagil mujal. Fliisi ja kilejopesse pakituna oli tunne nagu broilerikoival praeahjus. Asusime vallutama Mtshethast teisele poole kiirteed jäävat mäge, mille otsas troonis Jvari klooster. Selle kloostri 6.–7. sajandist pärit arhitektuurilisel lahendusel on olnud suur mõju regiooni kirikutele ja tegelikult kogu Georgia arhitektuurile. Ronimine tahtis aga hinge seest võtta. Mingil hetkel lõppes tagatipuks veel ka joogitagavara ja ootamatu palavus hakkas nägemist võtma. Istusin kivile. Olin tingimusteta nõus pühakoda ka sealtsamast, läbi võsa ja üle kingu kaema, kuid sõbrad ei olnud sellega päri, tuli edasi minna.

Klooster oli uhke, pealegi pakkus mõnusat varju kuuma päikese eest ja vaade alla orgu oli täpselt midagi sellist, millist ootaks ühe postkaardi pealt. Nõnda ei näinud põhjust linnatänavatele tagasi kiirustada, võtsime aja maha ja jäime kirikutrepile ronimise järel väljateenitud puhkust pidama.

Ühel pärastlõunasel hetkel aga, kui olime Mtshetha nii risti kui ka põiki juba läbi käinud ja meie taaskohtumiseni sõbraliku autojuhi Vladi ja oma pagasiga oli veel tubli paar tundi aega, otsustasime teha kohvipausi askeetlikult sisustatud puhvetis, mille väliterrass kujutas okstest ja olemasolevatest ehitusmaterjalijääkidest kokku seotud aiamaja. Selle taha jäi kuur, kitsekari ja hunnik kõiksugu majapidamiskola. Kohviku siseruum meenutas midagi muldpõrandaga vana suitsusauna taolist – pime, niiske, ämblikuvõrkudega akendel ja pesemata nõudekuhjaga laua peal.

Tellisime kohvi ja jäätist, misjärel jooksis perenaine plätude laksudes ja kittel seljas rõõmsalt kohe poodi. Kohviks pakutu oli lahustuv, nagu Georgias paljudes kohvikutes kombeks. Selle kinnituseks oli tassi küljel Nescafe logo. Enne kui saime võtta esimese lonksu, jätkasime kultuurišoki lainel – tassi servadelt terendasid suupärased kohvirandid eelmisest kliendist. Mõned rüüpasid servast sellest hoolimata, teised püüdsid juua lusikat abiks võttes. Aga perenaine oli sõbralik ja ilm ilus, nii et ruumi kurtmisele ei jäänud ning saime teha päevakokkuvõtteid.

Pealinn Tbilisi

Oma reisi teise päeva hommikul suundusime otsejoones Tbilisi tsentrumisse, et teha tutvust suurlinna elurütmidega, iseäranis botaanikaaiaga. Selle kireva flora ja fauna keskel kohtasime ka lõbusas olekus ja kergelt trullakat kohalikku oma kaaskonnaga, kes, nagu välja tuli, oli Tbilisi Dinamo peatreener ja oli heidelnud FC Floraga 2010. aastal edasipääsu eest UEFA Euroopa Liiga alagrupiturniirile. See oli mõõduvõtt, mille tulemusena jäi Flora koju treenima ja Dinamo läks edasi järgmisse ringi.

Sõber Zaza

Olulisem päevakorrapunkt oli aga see, et õhtu eel kohtusime äärelinnas, kiirrestorani Texase Kana ukse ees suure tamme all oma giidiga, et pidada plaani Gori linna külastamiseks järgmisel päeval. Ta nimi oli Zaza. Tagurdas äsjasoetatud Niva mööda vastassuunda meile nina ette, laadisime oma kandamid sisse ja sõitsime siis juba ühisele õhtusöögile kuhugi magalapiirkonda jäävasse palktrahterisse. See oli Zaza lemmikkoht. Et oma põhitöö kõrvalt riigikohtus oli ta juba aastaid ka giidina tegutsenud, siis istusid tal sõbrad pea igas lauas.

Esimese päeva kogemus loomalihasupiga oli mul olnud lihtsalt õnnetu juhus, sest sel korral Georgia köök end eksitada ei lasknud. Menüüst tellitud eri versioonis hinkalid, stewed braian (hautatud lehmaaju, mis osutus tõesti kirjeldamatult hõrguks roaks), hatšapuri (juustupirukas), lobio (roog ubadest), sausades (vorstikesed) jms osutusid kõik nii hõrguks, et pidin peaaegu keele alla neelama.

Vaatasime ühiselt üle järgmise päeva sõiduplaani Gorisse (kus sündis ja käis koolis Stalin) ning Uplistsikhesse (mis on lihtsalt võrratu iidvana koobaslinn). Jõudsin arutelus Zazaga korduvalt tõdemuseni, et külalislahkus on georglaste teine nimi, aga ajataju ja vahemaade hindamine selle eest kindlasti mitte see tugevaim külg, kui püüdsin tema lennukaid mõtteid pisut jahutada ja sõiduplaane päevavalguse kätte ära mahutada, vastasel juhul läbinuksime ühe päevaga pool riiki.

Georgia liiklus

Tagasi tänavale jõudnud, astusime läbi kaost meenutavat liiklust kodu poole. Sõiduread olid teedele küll maha märgitud, aga keegi neist üldjuhul kinni ei pidanud. Autode mass voolas ühtlaselt risti ja põiki tee ühest servast teise, olgu pärisuunas üks või mitu rida. Suunatuli oli enamasti täiesti üleliigne, igasuguse manöövri alustamiseks anti vaid signaali ja kõik toimis.

Jalakäijate õigused liikluses näisid üsna limiteeritud. Näiteks ülekäigurada ei pruugi tähendada üldse seda, et sealt ka üle saab. Kuid tulevik on julgete päralt – nii võis siin-seal näha kaupmehi, kes tee servas ja siis jälle tee keskel väga rahulikult oma kaubakärusid lükkasid, laskmata end tormlevast liiklusest segada.

Jalgratturi koht liiklejate hierarhias oli aga ilma ühegi kahtluseta kõige viimane. Ratturil pole liikluses pealtnäha eriti mingeid õigusi. Et puuduvad rattateed, ei näe inimesed jalgrattas olulisi kasutegureid. Pigem leitakse, et kui tahad kiirelt kohale saada, võtad auto või lähed bussiga. Kui sul on aga aega, siis jalutad, nii et milleks ratas?

Gori

Võtsime kohe hommikul suuna Gori peale, mis asub Tbilisist umbes 100 km kaugusel. Kahte linna ühendav maantee on ainus tuiksoon riigi ida- ja lääneosa vahel; ühtlasi maantee, kuhu 2008. aastal kukkusid ka Vene sõjaväe pommid. Nüüdseks on asfalt küll silutud, kuid separatistliku Lõuna-Osseetia piir jääb tee pealt üksnes kiviviske kaugusele. See on piirkond, kuhu georglased enam oodatud ei ole. Ka turistid Pribaltikast mitte. Ja mis üsna ehmatav, sama maantee äärde jäävad sõja jalust ära kolitud kohalike asenduskodud – tuhanded tüüpprojekti järgi ehitatud väikeeramud, mille rivid kulgevad kaugusesse, peaaegu sinna, kuhu silmanägemine ulatub. Iga maja ümber veel kolme meetri laiune maalapp viinamarjade, pesunööride ja kitsede jaoks.

Stalini jälgedes

Goris astusime sisse Stalini muuseumi ning ekspositsioonist parema ülevaate saamiseks palkasime giidi, kes karjatas meid aga kiirelt läbi saalide, osutades terveid seinu katvalt ekspositsioonilt vaid üksikutele piltidele, lisades midagi lühidat kommentaariks ning sammus siis jälle edasi. Keskmine liikumiskiirus oli nii umbes kümme aastat paari minutiga, mis tekitas ilmseid raskusi järelejõudmisega ja pani pea vurrkannina otsas keerlema. Saime diktaatorist teada vähem kui põhikooli ajalooõpikust, aga giidi polevat ka rohkemast instrueeritud.

Ekspositsioon käsitles küll seda, kuidas J. V. Džugašvili surus fašistlikud kobrad tagasi sinna, kuhu nad kuuluvad, ehitas üles riigi, andis rahvale tööd ja leiba, aga sõnagi ei olnud küüditamistest, vangilaagritest ja hukkamistest. Palusime seda asjaolu giidil selgitada, kes jäi aga vastamisega hätta ja lahkus. Toppisime oma nina selgelt sinna, kuhu polnud vaja. Siis kutsuti juhataja, kes lõi käed kokku ja selgitas emalikult, et jah, Stalin oli paraku ka nende koleduste taga, kuid aeg oli raske ja tuli teha karme otsuseid. Samal ajal tegi ta meile lukust lahti trepialuse uberiku, mille seintele oli koondatud vangilaagrite üldstatistikat ja Georgia-Vene sõja pilte. Teinud seal tiiru, pandi ruum lukku tagasi. Sestap pole ilmselt ka üllatus, et Goris on tänapäevani Stalini-nimeline tänav.

Gorist edasi viis me teekond iidsesse mäe sisse kaevatud koobaslinna Uplistsikhesse. Arheoloogid arvavad, et Uplistsikhe, mis asub niisamuti nagu Mtshethagi Kura jõe kaldal, on üks vanimaid inimasustusi Georgias, kust leiab ehitisi varasest rauaajast kuni hiliskeskajani välja, mil mongolite sissetung lõpetas sisuliselt linna elupäevad. Seejärel on koopaid kasutatud ajutise peavarjuna vaid välisriikide sissetungi ajal.

Kombed kodus ja tänaval

Õhtu saabudes astusime sisse Zaza pere juurde, kus vastuvõtt oli eranditult südamlik ja soe. Ühtlasi avanesid ka koduse veiniteo saladused. Veini tehakse kodudes aastas tavaliselt umbes 200 liitrit inimese kohta, lisaks ports tšatšat (grappa-laadne jook), kuid et Zaza ja ta onu võtsid pruulimise julgelt ette, oli nüüd, talve järel veel väga turvaline varu alles, mida meile tee peale ka lahkesti kaasa pakiti.

Tagasiteel Tbilisisse võtsin Zazaga jutuks tema autosõidukogemused, kuivõrd masina võnkumine kiirusel 120–150 km/h ühest servast teise ja muudki vigurid lõid selliseks vestluseks üsna soodsa pinnase. Juhiloa oli ta ostnud juba kunagi aastate eest. Nii olla lihtsalt odavam ja mõistlikum, sõita oskavad nagunii kõik! Päris kindel ma viimases siiski polnud, haarasin turvavööst tugevalt kinni ja tundsin, kuidas peopesad higiseks tõmbusid.

Ühel hetkel, kui päike oli loojunud ja sõita oli veel ligi 40 km, selgus, et auto polnudki laenatud sõbralt, nagu Zaza hommikul ütles, vaid kelleltki, kellega ta topsi taga pärast meie ühist õhtusööki tutvus. Värske teadmine seadis hoopis teise perspektiivi vahejuhtumi, kui Zaza Gori külje all mägedes muhklikul teel auto põhja peaaegu suure kriginaga alt ära sõitis, millest üks tuluke armatuurlauas kogu tagasitee elavalt märku andis...

Vestlusest koorus veel üks igivana (ja iganenud, nagu Zaza korduvalt rõhutas) traditsioon – pruudirööv. Nimelt kui noormehel õnnestub röövida vallaline tüdruk, kaob tüdrukul edaspidiseks valikuvabadus oma elukaaslase üle ise otsustada ja sealtpeale ei tule kuramaaž ühegi teise poisiga enam kõne allagi. Siis on tüdruku ainus võimalus jääda oma röövli juurde või olla üksik igavesti. Ka Zaza õde tabas aastate eest sama saatus.

Taksoga Tbilisis

Alustasime päeva turuplatsil churchkhela’ga näpu vahel. Tegu on traditsioonilise tarretatud magustoiduga, mis näeb välja nagu küünal, sest selle selgroo moodustab niisamuti nöör, „lihalise“ osa aga pähklid. Valmistatud on see veiniteost järele jäänud viinamarjakestade keetmise teel tekkinud vedelikust ja maitseb nagu lateks.

Et päevaplaan nägi ette kultuuri tarbimist, jagunesime kahte taksosse – tüdrukud ühte, poisid teise masinasse –, et sõita etnograafiamuuseumisse. Viadukti ületades pani meestemasina juht, asjaliku olemisega Georgi ühe klaasi ja raamipoolega prilli peast, sõitis keset autode merd tüdrukute taksole külje alla ning hõikas aknast viimase juhile midagi. Et see ei pannud tähele, pistis lühikese sütikuga Georgi käe kärsitult katuseluugist välja ja näitas, kuhupoole tuleb sõita. Teine juht ei teinud jätkuvalt välja. Georgi sülitas selle peale ja lisas, et selliseid tupoi’sid ongi terve linna taksondus täis, kes targemaid kuulata ei mõista ja üldse liiklevad nagu naised. Tema oli aga tegija ja teadis, kuidas selles äris ellu jääda, kiitis Mišat, Georgia daamide ilu, Balti riike ja poolel teel pidas meid juba vendadeks. Poolel teel möödusime ka Vene suursaatkonnast. See oli tühi ja kõle nagu tondiloss.

Etnograafiamuuseumi ukse ette jõudes selgus, et see oli hoopis kinni. Tagasi mäest alla sõites möödusime taas teisest taksost. Georgi pistis käe uuesti välja ning hõikas žestikuleerides midagi. Et teine juht ei teinud aga kuulmagi, sajatas Georgi vängelt ja saatis teda veel kord kõige pimedamasse paika. Teise takso juht olla väljendanud paralleelselt sarnast arvamust.

Kuna muuseum oli kinni, lootsime pääseda teletorni. Kahjuks ei lastud sinnagi. Nii läksime kindla peale ja veetsime õhtu rahulikult Georgia köögi hõrkude maitsete saatel.

Mineraalveekeskus Borjomi

Elu pealinnas ei peegelda kunagi täielikult elu mujal riigis. Nii pakkisime asjad ja võtsime suuna läände – Borjomi ja Bathumi poole. Riigi keskosas asuvasse Borjomisse on mugavaim minna marsruuttaksoga, mis pakitakse üsna jõuliselt kaupu ja inimesi täis, aga teekond läheb ruttu, nii et bussist on lootust siiski väljuda enne, kui õhk otsa saab.

Kohapeal asusime öömaja otsima. Turismiinfopunktist helistati kohale keegi joviaalses meeleolus David (mitte Deivid, vaid Daviid), kes korjas meid peale ja võttis suuna tagasi oma kodu poole, kuni ühtäkki peatus keset linna üht aktiivsemat ristmikku, seisates ühtlasi poole liiklusvoolust, ja asus auto kindalaekast europopi kassetti otsima, sest eurooplastena soovime me seda ilmselt ju kuulata. Hetke pärast peatus auto nina ees politseimasin. Põnevast vastasseisust hoolimata probleemi ei tekkinud, sest nad olid vanad sõbrad, kes üksteist pidevalt „aitavad“. Nii tagurdas David eest, naeratas politseinikele ja sõitis oma külalistemajja.

Kui kohvrid olid lahti pakitud, olime oodatud tutvumisringile Davidiga, kes juba ootas, klaasid ja pudel haljast näpus. Väike peretütar saadeti kohemaid poodi „pealeka“ järele ja ta naasis šokolaadiga. Tutvumise ja toostide käigus langes tükkhaaval eesriie Davidi kriminaalselt minevikult. „Twenty two countries!“ ei unustanud ta ikka ja jälle mainida, kui palju ta rännanud on. „Beautiful women, good summer, good beer,“ lisas ta. Enamikus riikides oli asi siiski õllest kaugel, ta istus neis kinni. Ühtlasi selgitas ta mineraalveeallikatel elava mehena ka elu põhitõdesid Borjomis: „Evening drinks! Morning water! Ok?!“ Borjomi-Karakuli looduspargis.

Sõber Poni

Kui pudel oli tühi ja kõht pähklišokolaadi täis, suundusime linnast välja, Borjomi- Karakuli loodusparki. Kaasa tuli ka Davidi koer Poni, välimuse järgi otsustades labrador, sisemuse järgi ilmselt krants, aga väga asjalik ja muhe koer. Mägiradadele meid kahjuks ei lastud, kuivõrd sulaveed ja mudalaviinid ohustasid inimest veel nii päeval kui ka ööl. Nii saime tõusta vaid mõnisada meetrit, mille Poni mõõtis ära nagu noor hobune, samal ajal kui meie igat sammu suure vaevaga astusime. Kui viimaks avanes puude vahelt panoraam, võtsime ette turgutava söögipausi, heitsime võsas lebanud palgile ja jagasime kaasavõetud toiduportsu võrdselt kõigi matkaliste vahel, ka truuks kaaslaseks saanud koerale.

Hiljem, kui juba hakkas hämarduma, naasime metsa vahelt linna keskusesse, Poni ikka kannul. Õhtusöögipuhvetit otsides jõudsime ühele tühjale pimedale väljakule, mille servast ilmus ootamatult haukuvate koerte kari, kes hakkasid ähvardavalt lähenema. Olemine läks kaunis kõhedaks ja hakkasime targu üle silla linna peatänava poole suunduma. Ka täiskasvanud, heas vormis, võõras, lõrisev ja eesti keelt vaid algelisel tasemel mõistev Poni, keda püüdsime hoida kinni kuis aga saime, ühines, kuigi kõhklustega – rentslipitsudele tuleks ju ikkagi enne koht kätte näidata. Nii lidusime üle jõe ja pääsesime pakku, õhtust sööma.

Musta mere kuurort Bathumi

Järgmise päeva hommikul pühkisime Borjomi tolmu jalgelt ja suundusime Bathumisse. 200 km teekond möödus vahepeatusteta ja värske õhuta vingumürgituse äärel vana logiseva Ford Transiti kitsal tagaistmel. Bussikere kõiksugu pragudest ja aukudest imbus salongi tohutult diislivingu, nii et ei jätkunud rätikut nina katmiseks. Virgutavatele kütuseaurudele lisaks aitasid tuju hoida veel ühtejärge kallanud vihm, külmaks kiskunud ilm, ühe kaljunuki külge kortsu sõidetud mersu ja suurematel kõrgustel hiiglaslike räitsakatena taasterendanud lörtsikuhilad. Ilmselgelt oli vale jalaga alustatud hommik.

Bathumis andis vihm õnneks järele (tõsi, mitte kauaks) ja avanes võimalus tutvuda Georgia tuntuima kuurordiga kuival jalal. Linn on tõeline klantspärl, millele annavad näo basseiniveest tõusvad skulptuurid, muinasjuttude ainetel valminud elamud, kuldsed tornikiivrid ja mitmevärvilised rõdud.

Käisime ära ka botaanikaaias, sedakorda endise Nõukogude Liidu suurimas. Värvilised ja kirevad taimed maailma troopilisematest paikadest lihtsalt sobitusid sellesse päeva ja kohta nagu valatult, sest vihma muudkui kallas ja võis tunda, kuidas kõik riided ihu külge kleepusid. Lompides pargirajad suundusid küll kilomeetrite taha, kuhugi kaugele, kuid jalad ei tõusnud sinna minema ning hoidsime end kuivast katusealusest ja kuumast teetassist paari kiviviske kaugusele.

Vihma käest räästa alla

Kui päev jõudis õhtusse ja vihmaveest tilkuvad riided kuivade vastu vahetasime, suundusime naaberkvartali puhvetisse õhtusöögile. Kõrvallauda võtsid samal ajal koha sisse noormehed, kes meid muudkui silmanurgast kavalalt piilusid ning midagi omavahel sosistasid, kuni Raul, nende kõnemees ja kamba liider, püsti tõusis ja siirast heameelt avaldas, et kauged külalised nõnda varakult, juba aprillis, enne hooaja algust Bathumisse jõudnud olid. Haaras pitsi ja tervitas kogu sõpruskonna nimel. Seltskonnad sulandusid ja tervituseks telliti lauda hiigelsuur hatšapuri. Tegelikult võeti meilt menüü vallas juhtimine täielikult üle ja ise maksmine ei tulnud enam kõne allagi. Külalislahkus Georgias tähendab külalislahkust ilmselgelt ülivõrdes!

Peagi astus lähemale järgmine seltskond. Seekord Adžaaria parlamendi liige (ja väidetavalt tulevane parlamendi esimees) Otar ning tema tõlk. Kõik käis sama stsenaariumi järgi. Toost järgnes toostile, hinkali hinkalile, kuniks oli raske liigutadagi ja kell sealmaal, et tuli hakata sättima rongile sõiduks tagasi Tbilisi. Jätsime sõpradega hüvasti ja asusime teele. Parlamendiliige lubas juba hommepäev sadamas oma jahi korda seada ja jääda ootama me naasmist, et ühiselt Musta merd kündma sõita. Siis istusid mõlemad autosse ja kadusid kummivilinal Bathumi öösse, mitu kannu õlut ja mitu pudelit viina keres.

Ülestõusmispüha Tbilisis

Tagasisõit rongiga risti läbi Georgia vältas õhtul kella 10-st hommikul kella 7-ni. Kui kell lõi esimesi hommikutunde, võttis uni võimust ja püüdsime keerata magama. Olime väsinud nagu merekarud, aga müra ja muhklik raudtee, õhupuudus ja sissekeeratud küte ei jätnud unele mingit ruumi. Vaevalt tunniga hakkas keha leemendama ja igaüks püüdis leida hõlpu, kuidas oskas. Akent lahti teha polnud võimalik, ainus variant oli avada kupee uks. Julgemad magasidki siis pea uksest väljas, koridoris, möödakäijad juukseid sasimas.

Viimaks see hommik siiski tuli: ilm oli sant ja jälle kallas nagu oavarrest. Magamata ja sorgus olemisega astusime perroonile ja võtsime suuna pakihoidu, kuhu kotid maha poetada. Et käes oli ülestõusmispüha, jäi seisma sisuliselt kogu ümbritsev elu ning rahvas suundus kirikusse.

Turistiatraktsioonid olid suletud, inimesed kuidagi ujedad ja kõik liikus korraga justkui poolkiirusel. Ei hakanud vastuvoolu ujuma, vaid heitsime end viimast korda ankrusse Georgia rahvuskööki. Oli aeg tõmmata otsad kokku ja end kohalikest hõrgutistest veel üks kord mõnusalt upakile süüa.

Tekst ja fotod: Timo Treit  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga