Georgia laul

Nii, nagu ei ole ühtset Georgia rahvust, ei ole ka ühtset Georgia rahvamuusikat. Kõik tolles Kaukaasia kuninglikus piirkonnas varieerub vastavalt Georgia praeguse territooriumi ajalooliselt väljakujunenud iseloomule. Georgias on üheksateist provintsi, mis on ühinenud kaheksaks maakonnaks. On tavaline, et vanemaealised lauljad ei pruugi mõista ega teada teise provintsi muusikat ega laule. Aja ja info kulgedes ulatuvad aga nüüd palju elavad Georgia piirkondlikud muusikatraditsioonid üle praeguste etniliste piiride ka väljaspoole ja see tendents on jätkuv.

laul.jpg

Ehkki on võimalik vaadelda ka teisiti, julgeb siinkirjutaja Georgia rahvamuusikale aluse loova mitmehäälse laulu jagada suurtes mõõtmetes kolmeks. Ja seejuures oma tüüpsete karakteristikutega. Ida-Georgia, kus domineerib kahheedi laul, Lääne- Georgia, kus valdavalt guuri provintsi ja rahva laul ning Georgia põhjaosas müstiline ja täiesti omapärane svaani polüfoonia.

Georgia laul kõigis neis piirkonnis on üldiselt kas kahe- või kolmehäälne, mõnikord ka neljahäälne ning üldjuhul jagunevad hääled igaüks omaette partiiks. Pidu-, tantsu- või töölaulud on väga tihti antifonaalsed ehk keegi laulab värsi ja koor kordab järele.

Esimeses nimetatud piirkonnas, Kahhethis lauldakse tavaliselt dialoogi. Seal ristuvad tihti kahe laulja partiid ning nad teevad seda burdooni ehk bani taustal, mis annab harmooniasse kolmanda hääle. Väga kuulsad on Kahhethi pidulaualaulud. Just noid võib sattuda kuulama nõukogudeaegsetest dokfilmidest. Kui satute Kahhethis kellelegi külla, siis just siin saavad kõik lauda istunud bordooni kaasa laulda. Sellele sekundeerivad kaks soolohäält, mis kord laulavad koos, kord improviseerivad eraldi imekaunite ornamentide ja melismidega meloodiat pitsiliselt kujundades ja tihendades.

Gurias laulavad mehed aga nii, et otsekui loomuldasa tekivad kolm eri partiid, kusjuures igaühe improviseerimine oma partiis ehitab kokku väga tihedaid ja kohati kummalisi harmooniaid. Siin tuleb gruusia keele õppijail kindlasti tähele panna, et tihti ei koosne Guria laulutekst tähendusega värssidest, vaid lauldakse hoopis asemantilisi silbikooslusi. Näiteks abadelia, wodelia või naninewoda, mis mitte midagi ei tähenda.

Svanethis, mis asub üpris eraldatuna põhjas mäeahelike vahel, on säilinud aga pentatoonikale üles ehitet väga kompleksne muistne mitmehäälsus. Sellesse kuuluvad rohked dissonantsid ühes oma otsingutega kriipivale kooskõlale ning lainetamine ehk glissandeerimine (nagu teeksid aeg-ajalt operatiivauto signalisatsiooni häält!). Samuti iseloomustab svaani laulu niinimetet „neutraalse tertsi“ kasutamine, mida muusikainimesed Eestis tihti ka „setu tertsiks“ nimetavad. Ka svaani lauludes – nii matusetavade- kui kalendrilauludes − lauleldakse tihti tähenduseta asemantilistel silpidel.

Eelneva taustal on selge, et Georgia rahvad hoiavad au sees elavat suulist laulutraditsiooni. Kusjuures mitte teadlikult, vajadusest midagi säilitada, nagu enamasti näiteks põhjapoolsel Eesti etnilisel alal, vaid suulist traditsiooni elades ja seda oma järeltulijatele edasi andes. Mitte noodikirja abil, vaid sellega, et noored kaasatakse juba maast-madalast kõikidele töödele, mille juures on oma laulud. Sääl omandavad nad need laulud tööd tehes ja päevast päeva lauldes.

Põhimõtteliselt võib Georgia eri piirkondade laulu võrrelda olemuslikult näiteks seto lauluga. Sest rahvalaulude laulmise vajadus tekib algselt vastavalt piirkonna geoloogilisele ülesehitusele ja looduskooslustele. Nood omakorda ju tingivad inimeste igapäevase elulaadi ja sellega seotud vajalikud tööd. Tööd jällegi panevad inimesed laulma, et tegevus kulgeks sujuvalt ning rutiin ei väsitaks. Need laulutüübid väljendavad Georgias näiteks inimese füüsilisi pingutusi, nagu naduri või siis viinamägedel kõrge falsetiga lauldav krimantšuli. Ehk siis rõõmustellev ja pidudel hüütud tšakrulo. Või siis tihti õrn ning aja mõõdet kompiv ja sissepoole vaatav jõuludeaegne alilo.

Ei maksa unustada, et Georgia alad on õigeusu väga muistne viljapuuaed. Just seetõttu on Georgia eri piirkondade laulu loomulikuks ja lahutamatuks osaks bütsantsi laadide bukett. Ehk Georgia vaimulik ja eelkristlik laul on üksteisega lahutamatult läbi põimunud ja selle pärast moodustanud nii võimsa ja elava suulise traditsiooni. Kui selle nähtuse jaoks otsida ja leida näiteid, tuleb mainida kolme pühaku jaoks pühendet laulude suurt varamut. Need on püha kuninganna Tamara, valgustaja püha Nino ning püha suurmärter Georgios (püha Jüri). Just neile pühakuile peetakse Georgias ka suurimaid pidusid ning vahet tegemata – kas püha peavad õigeusu kristlased või mäenõlvadele tõmbunud üksikud loodususulised – lauldakse neile pühendet laule nii siin kui sääl ikka ühtmoodi hardalt.

Tekst: Sakarias Leppik

Fotol: Sakarias Leppik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga