Tõus Kazbekile pole jalutuskäik pargis

Kazbek on mägi Suur-Kaukasuses. Tegemist on Georgia kõrguselt kolmanda mäetipuga, mille kõrguseks on 5047 meetrit merepinnast. Kazbek asub Georgia ja Lõuna-Osseetia piiril.

kazbek.jpg

Tõusu Kazbekile hakkasime plaanima juba rohkem kui aasta enne tegeliku matka algust. Ideega tuli välja Mariliis Mets, kes ütles, et kui ta meie matkagrupiga 2014. aasta alguses matkama tuli, siis olid kõigil juba suvised sihid paigas. 2015. aasta alguses ta sama viga juhtuda ei lasknud ja tegi ettepaneku korraldada matk – soovitatavalt mägedesse − juba aegsasti. Tuntud matkakorraldaja Martin Suga võttis sellest ideest tuld ja pakkus välja kaks regiooni: Alpid või Georgia. Kuna Martinil endal jäi 2013. aasta suvel tõus Kazbekile pooleli, siis oli tal soov siiski Kazbeki tippu jõuda. Alpid jätsime seega 2016. aasta plaanidesse.

2014. aasta sügiseks olime otsustanud, et 2015. aasta suvel ronime Kazbekile. Martin vormistas plaani Facebookis ja lõi sinna vastavasisulise ürituse. Huvitav oli see, et kui matka või alpinismiringkondades Kazbeki plaanist rääkisime, siis oli reaktsioon kahetine. Need, kes veel Kazbekile roninud ei olnud, soovisid kaasa tulla.

Need, kes olid juba Kazbekile roninud, nagu Valdo Kangur ja Raivo Plumer, ütlesid, et Kazbek on liustiku sulamise tõttu väga ohtlikuks muutunud, seal on kukkuvad kivid ja jäälõhed. „Kaaluge Kazbeki asemel teistele mägedele ronimist.“ Aga ei. Plaan oli ikka Kazbekile ronida ja rahva hulk, kes soovis kaasa tulla, suurenes iga päevaga. Kokkuvõttes sai meie Kazbeki grupi suuruseks 19 mägironijat. Lisaks Martin Sugale, Mariliis Metsale ja minule ka Virge Kuris, Meelis Kuris, Aliis Kiiker, Kaido Plovits, Piret Mathiesen, Maarika Johanson, Marko Koplimaa, Peeter Soots, Andres Rootalu, Sander Rootalu, Krista Sink, Meelis Nurk, Kalle Vaalma, Mai-Liis Põhjala, Tanel Leisalu ja Jaak Vaabel.

Kuna 19-liikmelist gruppi on väga keerukas juhtida, siis otsustasime tekitada mitu väikest ja valida neile juhid. Üheks matka eestvedajaks sai Kaido, kes oli korduvalt Kazbekil roninud. Kazbeki tippu oli ta tõusnud nii 2013. aasta augustis kui ka oktoobris. Teiseks grupijuhiks sai Martin, kes oli samuti 2013. aastal Kazbekil roninud, ehkki tippu ta sel aastal ei jõudnud. Kolmanda grupi juhiks sai Ronimisministeeriumist teada-tuntud Krista, kelle grupi liikmed olid valdavalt märkimisväärsete mägironimiskogemustega. Ehkki Kazbekile tõusu ettevalmistusfaasis toimusid arutelud kaasavõetava varustuse ja toidu üle peamiselt väiksemates gruppides, need väiksed grupid siiski lõpuni kokku ei jäänud. Kazbekile tõusul tuli ette sündmusi, mille tõttu tuli grupid ümber jagada ja vastavalt uutele olukordadele teisiti kokku panna. Kaalukeeleks sai see, et osa mägironijaid pidi mäelt tagasi pöörduma, ja ka see, et tehniliselt keerukamates oludes tuli kogenud mägironijaid algajamate mägironijatega kokku panna, et kukkuvate kivide eest põiklemisel ja jäälõhede ületamisel paremini turvalisust tagada.

Mis puudutab gruppide siseseid arutelusid, siis näiteks Kaido juhitud grupis toimusid detailsed arutelud erinevate kaasavõetavate varustuse osade üle. Üksipulgi räägiti läbi varustuse elemendid alates saabastest kuni kasside, kirkade ja kiivriteni. Krista ja Andrese abil telliti kogu 19-liikmelisele grupile ühiselt matkasöök. Matkasöögiks valis igaüks endale sobivad toidud ekspeditsiooniroogade kollektsioonist „Adventure food“. Ehkki söök oli kaloririkas, annaks selle maitseomadusi siiski veel täiustada. Nii sõime me Kazbekile ronides kaasavõetud seiklustoitu, aga seda vaid nii kaua, kuni tavalisemat toitu polnud võtta.

Kazbekile tõusu ettevalmistused toimusid kuni seikluste alguseni 2015. aasta juuli viimasel päeval.

Seiklus algab

Ehkki väike osa grupi liikmetest olid juba Tbilisis ja ootasid teiste saabumist, siis enamus kogunes juulikuu viimasel päeval Tallinna lennujaama ja oli valinud lennu üle Istanbuli. Oli ärasaatjaid, kallistajaid ja lehvitajaid. Istanbulis oli meil terve öö aega selle linnaga tutvumiseks, mida me ka agaralt kasutasime. Hommikuse lennuga jõudsime Istanbulist Tbilisisse, kus pärast sujuvat piiriületust ja kohaliku valuuta vahetamist mahutasime ennast täispakitud nõukaaegse moega logusse liinibussi, millega linna sõitmine võttis terve igaviku. Tbilisi kesklinnas täiendasime oma varustust toidutegemiseks vajaliku matkapliidigaasiga ja seejärel asusime kahe mikrobussiga Kazbeki küla Stepantsminda poole teele. Sõit külla oli huvitav. Zhinvali tehisjärve kaldal jäi teele huvitav vaatamisväärsus Ananuri kindlus, mida samuti eemalt uudistamas käisime.

Kazbeki külla jõudsime veel enne õhtu saabumist. Kohapealt üüritud auto viis varustuse küla kohal kõrguva püha kolmainu kiriku Tsminda Sameba juures asuvale rohelisele platoole, mis asus 2170 meetri kõrgusel merepinnast. Sinnasamma tegime ka oma esimese telklaagri. Platool oli võtta „püha“ joogivett ja olemas oli ka väga masendavas olukorras välikäimla. Kasutada oli välikäimlat siiski kuidagimoodi võimalik. Telklaagri ülessättimise hetkel tabas meid ka esimene tõsine äikesetorm koos paduvihmaga, aga nagu äikesetormidele kombeks, pole need pikaajalised. Hilisem õhtu oli niisiis kuiv ja ilus. Eriti ilusad olid vaated eemalt kuuvalguses paistvale Kazbekile, meie seikluse suurele eesmärgile…

Esimene tõusupäev

Päikesetõusuga algas vilgas asjade pakkimine, hommikusöögi valmistamine ja esimeseks tõusupäevaks ettevalmistumine. Enamik meist külastas Tsminda Sameba kirikut, mõned panid ka küünla. Seejärel alustasime teekonda kõrgemale. Eesmärk oli esimese päevaga jõuda 3000 meetri kõrgusel asuvale platoole. Kuna olime jaotunud kolmeks väikeseks grupiks, siis tõusime mäel erineva kiirusega. Krista koos kogenumate mägironijatega liikus kõige kiiremini. Ka Martin ja kaaslased liikusid peagi eest ära. Kaido juhitud grupp koosnes mõningate eranditega algajatest mägironijatest, seetõttu võeti nõuks tõusta aeglaselt, teha arvukaid puhkepause ja nautida ümbritsevaid kauneid vaateid. Kuna mägironijad olid väga erinevate füüsiliste võimetega ja ka aklimatiseerumine läks mõnel kergemini kui teistel, siis toimus mäest ülesrühkivates gruppides muutusi. Selguma hakkas ka see, kellel üldse on lootust mäetippu jõuda ja kellel mitte.

Päevateekonna lõpuks jõudsime kiirevoolulise mägijõe kaldale 3000 meetri kõrgusel Kazbeki jalamil. Krista juhitud grupp oli teistest rahvustest mägironijate toel valdavalt üle mägijõe saanud. Martini jaoks tehti jõe läbimiseks köiega julgestus. Kuna jõevool oli väga kiire, siis otsustas Kaido juhitud grupp ja teisedki mägironijad jätkata mägijõe ületamist järgmisel hommikul − kohest kiirevoolulise mägijõe ületamist pidasid paljud liiga riskantseks.

Tolle õhtu probleemid polnud aga kaugeltki veel seljatatud. Mõnel ronijal hakkas kõrgus tunda andma. Otse merepinnalt 3000 meetri kõrgusele minek võib nii mõnelgi vajada aega. Nii oligi näha, et vaatamata aeglasele liikumisele tuli veelgi rohkem oodata, et kõrgusega kohaneda. Probleeme tekitas ka see, et meie kõrval voolava mägijõe vett juua ei olnud võimalik. Vesi oli väga kruusane, nägi nagu paljude meelest välja nagu kohv. Pidime leidma joomiskõlblikku vett. Joogivee leidmiseks korraldasime miniekspeditsiooni ning kolmveerandtunnise mäkketõusu järel leidsime lisajõe, milles looklev vesi nägi välja joogikõlbulik. Nii täitsimegi oma veenõud, jõime ise, sulistasime ja asusime üle kaljude tagasiteele üles seatud laagri juurde. Tagasi kiirevoolulise jõe äärde laagrisse saabunud, valmistasime õhtusöögi ja elasime laagrielu. Öösel tabas meid aga jälle korralik äikesetorm koos paduvihmaga. Öise paduvihma ajal liitus meiega terve hulk teisi mägironijaid, kes püstitasid oma telgid meie telkide vahele. Hommikuks oli laager tublisti kasvanud ning öise paduvihma toel olid mägijõe veevoolgi suurem ja kiirem kui eelmisel õhtul.

Teine tõusupäev

Teine tõusupäev algas tõdemusega, et Virge ja Maarika edasi ei tule. Virge otsus madalametel kõrgustel matkata oli tehtud juba enne Kazbeki üritusele tulekut. Maarika küll väga soovis kõrgemale tulla, aga tõdes siiski, et sel korral pole see võimalik. Jõge ei ületanud ka Aliis. Kõik kolm jätkasid matkamist omal viisil ja olid piirkonna külastamisega ikkagi väga rahul.

Kõrgustesse ronimisega jätkas 16 mägironijat. Kiirevoolulise mägijõe ületamiseks tehti jällegi köiega julgestus. Jõgi õnnestus ületada ja kohe pärast jõe ületamist oli ka koht joogivee võtmiseks. Edasine mäkketõus toimus jällegi gruppides ja erinevatel liikumiskiirustel. Kui mõnda aega läks rada mööda rohust ja kaljust maastikku, siis varsti tuli ületada ka esimene tõsine liustik. Ehkki liustik nägi sulanud välja, oli sellel kasside abil kõndimine turvaline. Suuri jäälõhesid teele ei jäänud. Osa inimesi liikus jääl hobuseid talutades, osa lihtsalt lonkis üles- või allapoole. Liustikul kõndimist oli mitme kilomeetri jagu, jõudsime vahepeal ka peatuda, foto- ja hingetõmbepeatusi teha.

Liustikult ära tulles tuli ronida veel mitmeid sadu meetreid pudistel kaljudel, kuni jõudsime endise ilmajaama Meteo ümbruses asuvasse Kazbeki baaslaagrisse. Ilmajaam asus Kazbeki nõlval 3660 meetri kõrgusel ja see oli viimane koht, kuhu toodi hobustega mägironijate varustust, toitu, jooke ja muud vajalikku. Hoones oli lisatasu eest võimalik ka ööbida. Meie grupp seda võimalust ei kasutanud, samuti ei kasutanud me mugavat hobuste transporditeenust. Ilmajaama hoones pakutud teenustest me aga päriselt ei loobunud. Seal tuli ennast registreerida edasise mäkketõusu turvalisuse tagamiseks, et mägipäästeteenistusel oleks teada inimeste hulk kõrgemal Kazbeki nõlvadel. Samuti tuli tasuda telkimise eest ilmajaama ümbruses asuvas baaslaagris. Lisaks sellele pakuti seal veini ja õlut, mille tarbimine pole sellistel kõrgustel küll lihtne, aga nagu me järele proovisime, on see mõõdukas koguses siiski võimalik.

Õhtuks olid kõik meie allesjäänud 16 grupiliiget ilmajaama juures asuvasse baaslaagrisse jõudnud, ennast edasiseks ronimiseks ilmajaamas registreerinud ja valmistusid järgmise päeva tõusuks 4350 meetri peal asuvale lumisele Kazbeki platoole. Mõned mängisid öötundideni kaarte, teised puhkasid ja tarbisid mõõdukas koguses õlut.

Aklimatiseerumispäev

Hommikul alustasime hapnikusisalduse kontrolliga. 3600 meetri kõrgusel on hapnikku veres juba märkimisväärselt vähem ja seega pidime olema kindlad, et kõik meie grupi liikmed täie tervise juures oleksid. Otsustasime, et suurem osa meie grupist teevad aklimatiseerumise päeva. See tähendab, et tõustakse 4350 meeti kõrgusele, puhatakse pisut ja laskutakse tagasi 3660 meetri kõrgusele ilmajaama juurde. Neljaliikmeline grupp otsustas kaasa võtta telgi ja tõusta 4350 meetri kõrgusele platoole, et järgmisel hommikul tippu üritada.

Liikusime jällegi erinevatel kiirustel mööda rada ülespoole. Loodus oli väga ilus, aga ka kiirelt muutuv ja ohtlik. Peamise ohu tekitas soe ilm, mis liustikujääd sulatas. Punakaspruun kruus oli segunenud jääga ja kuna jää sulas silmanähtavalt, siis tekkis kahtlusi, kas meie poolt käidud teeradade all on üldse kindel maapind. Astudes ei saanud kuidagi kindel olla, kas matkaja all võiks olla näiteks tühimik, kuhu võiks koos sulava jääsillaga kukkuda. Paremalt ülevalt kukkus pidevalt kivikamakaid, millest enamik jäid maas olevasse lumme või teiste kivikamakate vahele kinni, aga oli ka neid, mis veeresid otse matkajate poole. Oluliseks osutus tark teeraja valik ja mägironimise turvalisuse tagamise tehnika kohta õpitu. Mitmed meie grupi liikmed olid võistlejatena osalenud Eesti Matkaliidu korraldatud Eesti meistrivõistlustel mägironimises. Seal kasutatud turvalisuse tagamise nippe – seonguid, tehnilise varustuse abil jaamade tegemisi, oskuslikku kirka kasutamist jne − oli kõike nüüd vaja praktikas rakendada. Liustiku ületustel kandsime kasse, olime köies koos ja valmis üksteist aitama juhul, kui keegi peaks libisema, jääprakku kukkuma või mõne allakukkuva kiviga pihta saama. Ohud olid suured, aga targa tegutsemisega maandatavad. Õige varustuse ja oskustega on enamasti võimalik keerukatest olukordadest välja tulla.

Neljaliikmeline juhtgrupp, kellel oli kaasas nii telk kui ka kogu vajalik tehniline varustus, sai üle ohtlikest jääpragudest ja jääsildadest ning jõudis pärastlõunal 4350 meetri kõrgusel asuvale lumisele platoole. Juhtgrupp seadis telgi üles, valmistas süüa ja oli valmis järgmisel hommikul Kazbeki tippu ronima. Meie kaheteistkümneliikmeline grupp sel päeval aga lumisele platoole ei jõudnud. Jäime peatuma 4000 meetri kõrgusel suure jäälõhe juures, millest üleminemiseks oleks vaja olnud teha korralik julgestus. Otsustasime, et sel päeval me kõrgemale ei roni. Puhkasime, kohanesime kõrgusega ja matkasime tagasi ilmajaama juurde, et järgmisel päeval korralikult julgestatuna lumisele platoole välja jõuda. Ilmajaama juurde tagasi jõudes puhkasime ja valmistusime järgmisel päeval plaanitavaks tõusuks.

Kõige tähtsam päev

5. augustil 2015 oli tähtis päev. Meie neljaliikmeline juhtgrupp, kuhu kuulusid Meelis Nurk, Mai-Liis Põhjala, Kalle Vaalma ja Jaak Vaabel, jõudsid Kazbeki tippu. Hurraa! Tippu jõudmine polnud muutlike ilmaolude tõttu siiski sugugi kindel. Nad olid omavahel kokku leppinud, et ärkavad kell 2 öösel, teevad sööki ja sooja jooki, pakivad kaasavõetavad asjad – kerged tipukotid − ja asuvad teele. Keset ööd selgus, et ilm tipuüritust ei soosinud – suur pilv oli taevalaotusse ilmunud ja nähtavus oli tippu tõusuks liiga vilets. Otsustati mõni tund oodata ja uuesti proovida. Kella 5 ajal varahommikul oli ilm paranenud ja tipuüritus sai teoks. Ehkki Jaak ei tundnud ennast kõige paremini, otsustati tippu üritada neljakesi. Pärast viie ja poole tunnist lumistel nõlvadel ronimist jõutigi 5047-meetrise Kazbeki tippu.

Peagrupp ärkas hommikul ilmajaama juures asuvas baaslaagris ja selgus ebameeldiv info. Veres oleva hapniku sisalduse mõõtmisel selgus, et Marko kõrgemale tõusta ei saa. Kui Martini valutav hammas oli juba eelmisel päeval teemaks olnud, siis nüüd oli tema põsk paisunud golfipalli suuruseks. Oli selge, et Martinist ja Markost tuleb moodustada allaminejate grupp. Kui alguses kaaluti suurte matkakottide veoks isegi hobuste kasutamist, siis päeva edenedes otsustati, et hobuste abi siiski ei kasutata. Martin ja Marko said omal jõul kotte kandes siiski ise mäest alla. Mis parata, 3600 meetri kõrgusel kipuvad haigused esile tõusma… Väiksemaid aklimatiseerumise probleeme oli ka teistel – ka Peeter ja Sander ei tundnud ennast kõige paremini. Päevapeale said nad ennast siiski liikuma ja alustasid tõusu kõrgemale.

Peagrupp, mis nüüd koosnes kümnest mägironijast, asus jällegi kõige ohtlikumat osa mäest ületama. Matkati kruusaga kaetud jääl, mitu korda ületati liustikku. Kasutati erinevaid tehnilisi julgestamise võtteid, mis lisaks turvalisuse tagamisele oli ka hea praktika. Julgestuste tegemisega aidati ka teisi mäel liikuvaid mägironijaid. Kui köied olid juba kinnitatud, siis ühest ohtlikust jääsillast aidati üle mitmeid teisi. Kahjuks oli mäel ka palju selliseid mägironijaid, kes turvalisusest ei hoolinud.

Pärastlõunal jõudsime jäälõhesid ja jääsildu ületades ning kukkuvate kivide eest põigeldes 4350 meetri kõrgusele lumisele Kazbeki platoole. Tervitasime juhtgruppi, soovisime õnne Kazbeki tippu jõudmise puhul ja alustasime oma telkidele lumest kindlustusrajatiste tegemisega. Telgid tuli kindlustada platool puhuva ägeda tuule ja tuisu eest. Temperatuur oli küll nulli ümbruses, aga hakkas sadama lund – oli täiuslik jõuluilm.

Lisaks meie suurele grupile oli platool veel eri riikidest saabunud mägironijaid. Mitmed platool viibinud grupid püüdsid päeva jooksul tippu üritada. Mitmed püüdsid tippu üritada ilma ilmajaamahoone juures peatumata. Keegi sel ega järgmisel päeval enam tippu ei jõudnud.

Aklimatiseerumine ja sobiva ilma ootamine

Platool asuvas laagris oli ka üks vene tüdruk, kes meie hämmastuseks püüdis tippu tõusta üksinda. Ühel hetkel märkasime, et keegi matkab meie laagrist üksinda otse mäkke. Üksinda mäele minek ei olnud aga just tark tegu, sest mitmel pool laiutas suuri jäälõhesid, nähtavus oli lumesaju tõttu pea olematu ja rada oli suuremal või väiksemal määral kinni tuisanud. Mitu tundi hiljem, kui tüdrukust midagi kuulda polnud, hakkasime juba päästeoperatsiooni ette valmistama. Päästeoperatsiooni polnud meil vaja aga käivitada, sest tüdruk ilmus viie tunni möödudes jälle nähtavale.

Pärast esimest ööd platool tõdesime, et ilm ei ole tipputõusuks sobiv. Nähtavus peaaegu et puudus ja sadas laia lund. Otsustasime sarnaselt oma kaaslastega tipputõusu edasi lükata. Päeva saabudes sõime, jõime ohtralt teed, vedelesime telgis, rääkisime tervisest ja tegime ühe aklimatiseerumistõusu 4550 meetri kõrgusele. Kuna meil siis köit kaasas ei olnud, ei riskinud me kaugemale minna, sest teele jäi jäälõhesid – rumal oleks olnud neid ilma tehnilist varustust kasutamata ületama asuda.

Päeva edenedes sadas lund pidevalt juurde. Kogu tipputõus hakkas seetõttu muutuma aina küsitavamaks. Õhtul teed juues otsustasime, et kui järgmisel hommikul kella viieks ilm sobivamaks ei muutu, siis oleme sunnitud alla tagasi pöörduma. Kui olime kella viiese tähtaja paika pannud, tabas meid teadmine, et isegi ilma paranemine ei pruugi meil lubada enam tippu minna. Tugevale lumesaju tõttu oli tekkimas laviinioht. Sellest pääsemiseks oleks tulnud meil lisaks ilusama ilma ootamisele oodata ka lume kompaktsemaks vajumist. See oleks võinud võtta mitu päeva.

Laskumine Kazbeki külla

Hommiku saabudes tõdesime, et ilmaolud ei olnud muutunud. Nähtavus oli olematu, selle lisandus „valguse pimedus“. Tipuürituse ärajätmise otsus oli seega lihtsalt vastuvõetav. Kõik 4350 meetri kõrgusel Kazbeki platool asunud mägironijate grupid otsustasid alla tagasi pöörduda. Tagasipöördumine ei olnud aga lihtne.

Kuna ilmaolud olid olnud juba mitu päeva ebasoodsad, siis ühtegi mägironijat ei olnud liikunud ei üles ega alla. Lumetuisk oli kustutanud kõik rajad. Olime täielikult omapäi ja pidime välja mõtlema, kuidas lumega kaetud jäälõhesid ületama asuda, et üldse allpoole liikuda. Abi oli kaasavõetud GPS-ist. Mäkke ronides tekkis GPS-i track, mida mööda õnnestus olematu rada tagasi „jalutada“. Moodustasime kaks Eesti köiskonda, esimene oli kuuene ja teine neljane. Esimeseks laskujaks kuueses köiskonnas sai Meelis Kuris, sest ta oli meist kõige kogenum mägironija ja ta oli ka piisavalt kerge, et jääprakku vajumisel oleks olnud võimalik teda lihtsamini kinni pidada. Meiega liitus allatulekul veel kaks vene gruppi. Loomulikult lasid nad meil ees minna, et meie jälgedes turvaliselt laskuda.

Kazbeki nõlvalt alla laskudes avanes jällegi vaatepilt, kus viimaste päevade jooksul sadanud lumi sulas täie hooga. Sula pani liikuma kivikamakad, mis hakkasid nüüd vasakult küljelt alla veerema. Pidime olema ettevaatlikud nii kivikamakate suhtes kui ka arvestama kaetud jäälõhedest tingitud ohtudega.

Ainukeseks vastutulijaks laskumisel oli Kazbeki päästeteenistus, kes otsis prakku kukkunud Poola tüdrukut. Meie kahjuks päästeteenistust infoga aidata ei osanud. Nagu möödunud päevade jooksul ise näinud olime, oli mäel hoolimatuid üksinda ronijaid küll. Polnud siis ime, et mõni neist oli hätta sattunud.

Meie teekond kulges sel päeval vaid allapoole. Laskumise päev kujunes kõige pikemaks matkapäevaks, kilomeetreid tuli üle kolmekümne. Õhtupimeduses Kazbeki külla jõudes ootas meid öömaja võõrastemajas, külm õlu ja gruusiapärane õhtusöök. Nautisime õhtusööki, muljetasime ja tegime plaane järgmisteks päevadeks. Järgmisel päeval sõitsime tagasi Tbilisisse, et jätkata tutvumist Georgia kaunite vaatamisväärsustega.

Küsimusele, kas Kazbekile tasub vaatamata kirjeldatud ohtudele ronida, vastaksin järgmist. Kui kaasa võtta kogenud mägironijatest sõbrad, korralik tehniline varustus ja harjutada enne mäkkeronimist, siis võib Kazbekil ronida küll! Jäälõhed, jääsillad, kiirevooluline jõgi, liustikud ja kukkuvad kivid teevad teekonna küll ohtlikuks, aga see on siiski huvitav ning pakub erinevaid proovikivisid. Ka loodus on väga ilus. Kazbekile tasub minna!

Tekst: Tõnu Pihelgas, Eesti Matkaliidu president  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga