Stalin ja Georgia

Georgiast sirgus XX sajandi algul mitu bolševistliku terroririigi rajajat: kompartei poliitbüroo liige Sergo Ordžonikidze (1886–1937), Nõukogude Liidu täitevkomitee sekretär Avel Jenukidze (1877–1937), täitevkomitee liige Mihhail Tshakaja (1865–1960), Gruusia kompartei esimene sekretär ja hilisem Nõukogude Liidu siseminister, julgeoleku juht ja asepeaminister Lavrenti Beria (1899–1953), partei keskkomitee liige Vissarion Lominadze (1897–1935). Aga muidugi on Jossif Vissarionovitš Džugašvili neist kurikuulsaim.

stalin.jpg

Mis rahvusest oli Stalin?

Eestlasliku suhtumisega Stalinisse ei ole Georgias palju peale hakata. Veri on siinkohal endiselt paksem kui vesi.

Mitmesugustel motiividel on liikvele lastud legende, et Stalin polnud üldse grusiin, vaid osseet. On tõesti põhjust arvata, et tema isapoolne vanaisa oli Gorist põhja pool asuvast Geri külast pärit osseet. Jossifi sünni ajaks oli aga Džugašvilide perekond täielikult gruusiastunud. See on tekitanud palju küsimusi, kes ikkagi oli Jossif Džugašvili tegelik isa, legendid räägivad koguni maadeuurijast Nikolai Prževalskist. See on siiski vaid legend. Teada on, et joomarist ja hulkurist isa jättis Stalini hinge nii mõnegi kompleksi.

Kura (Mtkvari) jõe kaldal asuvat väikelinna Gorit, kus XIX sajandi keskpaigas pooled elanikest olid grusiinid ja pooled armeenlased, on nimetatud kogu Vene impeeriumi kõige vägivaldsemaks linnaks, kus isegi usupühi tähistati suurte löömingutega. Lisaks kannatas kogu Gruusia XIX sajandi teisel poolel jõhkra venestamise all.

Tänaseks on selge, et Soso, nagu ema Keke teda gruusiapäraselt kutsus, sündis 6. detsembril 1878, mitte 21. detsembril 1879, nagu oli kirjas kõigis nõukogudeaegsetes kanoonilistes parteiraamatutes. Vägivaldne oli ka tulevase vägivaldse riigijuhi lapsepõlvekodu, peksa sai ta nii joodikust isa kui ka karmi ema käest. „Stalin ei armastanud oma ema,“ ütleb oma mälestustes Beria poeg Sergo. Paljud kaasaegsed grusiinid kinnitavad, et Stalinil oli kindel veendumus, et ta ema teenib endale ülalpidamist mitte lihtsalt rikaste pesu pestes ja koristades, vaid ka nende juures hooramisega.

Mis innustas Stalinit?

Noore Stalini lemmikmäng oli krivi ehk kollektiivne poks. Kaaslaste meenutuste põhjal oli ta haiglaselt uhke ja väljakutsuvalt jäme. Tema iseloomus on nähtud ka melodramaatikat ja intrigaanlust. Teda innustasid veritasu ja röövliromantika. Esmalt leidus neid teemasid ta luules, hiljem elus endas. Oma raamatus „Noor Stalin“ sedastab üks parimaid Stalini biograafe Simon Sebag Montefiore, et „Gruusia kasvatus oli terroristile-gängsterile ideaalne, kuna see põhines pühalikul lojaalsusel perekonnale ja sõpradele, võitluskunstil, isiklikul suuremeelsusel ja kättemaksukunstil“.

1888. aasta lõpus sai kümneaastasest Sosost Gori karmi korraga kirikukooli õpilane. Kui ta selle kooli 1894. aastal väga heade tulemustega lõpetas, siirdus ta edasi Tiflisi vaimulikku seminari. Provintsipealinnas tutvus ta Venemaalt välja saadetud revolutsionääride ning nende anarhistlike ja proletaarsete ideedega, luges ja levitas keelatud kirjandust ning seetõttu heideti aastal 1899 seminarist välja. Temast sai Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste partei liige, kes korraldas meeleavaldusi Tbilisis ja Batumis.

Aga mitte ainult meeleavaldusi. Mõni kuu pärast tema tegutsema hakkamist süttis salapäraselt põlema Rothschildide naftatehas, Stalin kõrvaldas nuhke ja tegutses nagu tõeline marksist, mitte nagu Batumi mõõdukad marksistid Karlo Tšehidze ja Isidore Ramišvili, kes korraldasid töölistele pühapäevakoole – „sentimentaalne lähenemine, mis oli Stalini meelest jõledus“, ütleb Montefiore.

1902. aasta aprillis arreteeriti Goba varjunime kandev Džugašvili esimest korda ja saadeti järgmisel aastal Siberisse. Ta põgenes Irkutski kubermangust ja jõudis tagasi Tiflisi 1904. aastal. 1905. aasta septembris kohtus Stalin Soomes Leniniga, 1906. aastal osales ta parteikongressil Stockholmis, kus võitles koos Leniniga menševike vastu.

Pärast kongressi naasis Goba Taga-Kaukaasiasse. Oma ametliku eluloo järgi tegeles ta seal mitmesuguse organiseerimistööga ja andis välja gruusiakeelseid ajalehti, võitles menševikega. Montefiore ütleb aga otse, toetudes Trotski jt mälestustele, et Stalin elas „Kaukaasia mägiröövli elu“ ning „kogus pangaröövide või eksproprieerimiste teel parteile raha“. Teine Stalini uusaegne biograaf Edvard Radzinski nimetab seda „partei kriminaalseks tiivaks“. Olles saanud partei peasekretäriks, sai Stalini üheks esimeseks mureks oma noorusaja kriminaalsete kaaslaste hävitamine. Enamik tema grusiinidest nooruspäevade kaasvõitlejaid lõpetas varem või hiljem nagu tollal kombeks – kuul või mürk hukkamiskomandolt, ning kel vedas, jõudis oma eluga ise lõpparve teha. Nii lõppesid Budu Mdivani, Avel Jenukidze, Sergei Kavtaradze, Sergo Ordžonikidze jpt elud.

Järgmised aastad tegutses aktiivne maailmamuutja Bakuus, mis oli Taga-Kaukaasia suurim tööstuspiirkond ja kasvav naftalinn. Siin abiellus ta grusiinlanna Jekaterinaga (Kato), kes suri juba 1907. Poeg Jakov jäi perekonna kasvatada ning Goba tegutses vaheldumisi vabaduses ja asumistel.

1911. aastast asus Goba Peterburi ning järgmisel aastal sai „suurepärasest grusiinist“, nagu Lenin teda nimetas, partei keskkomitee liige Stalin, üks Lenini lähemaid võitluskaaslasi.

Georgiaga lõppesid Stalini otsesed sidemed üsna ruttu. Küll saatis ta kirju ja pisut raha mõnedele vanadele võitluskaaslastele ning suhtles ka emaga, kelle eest hoolitsemise võttis 1930. aastail enda peale Beria. Emale saatis Stalin kohusetundlikke harvu kirju ja tegi talle revolutsioonijärgsel ajal kolm külaskäiku (viimane 1936). Georgiat nägi ta ka puhkusesõitudel (Thaltubo mineraalvete kuurorti), Sotši või Abhaasiasse (Novõi Afoni, Ritsa järve äärde, Holodnaja Retškasse Gagra lähistel, Mjusserõsse Pitsunda lähistel jm) – need olid ainukesed otsesed kokkupuuted kodumaaga. Ema matustele 1937. aastal poeg ei jõudnud, sest parasjagu käis „ohvitseride vandenõu“ raames marssal Tuhhatševskilt ülestunnistuste väljapeksmine. Stalini ema viimne puhkepaik on grusiinide rahvuslik panteon Tbilisis Mamadaviti kiriku kõrval.

Stalini isiklik roll oli väga oluline, kui aastal 1921 hävitati Georgia iseseisvus ning maa ja rahvas allutati terrori abil Venemaale. Kui Lenin oli nõus iseseisva riigi tollal rahule jätma, olid just Stalin ja Ordžonikidze need, kes invasiooni korraldasid. Kui enamik kohalikke kommuniste soovis seejärel, et Georgia jääks eraldi vabariigiks, siis surus Stalin oma kodumaa ning Armeenia ja Aserbaidžaani ühte Taga-Kaukaasia Föderatsiooni. Just neis küsimustes tekkisid Stalinil olulised lahkhelid Leniniga, kes nõudis oma testamendis Stalini kõrvaldamist. Venelaseks muutunud Stalin pidaski seda kanti edaspidi tähtsusetuks Venemaa provintsiks. Sõja ajal hakkas ta tõstma tooste Nõukogude Liidu väljapaistvaima rahva – vene rahva – auks.

1931. aastal sekkus Stalin otsustavalt Georgia ja kogu Taga-Kaukaasia poliitellu ja nimetas Kaukaasia valitsejaks Lavrenti Beria. Ta kutsus parteijuhid Moskvasse ja kärkis nendega: „Mulle on jäänud mulje, et Taga-Kaukaasias ei ole üldse parteiorganisatsiooni. Seal valitsevad hõimujuhid ning hääletatakse nende poolt, kellega need veini joovad. Kui see hõimujuhtide valitsemine ei lõpe, murrame neil kõigil kondid.“ Saades tööle Stalini lähikonda Moskvasse, oli just Beria see, kes sokutas Stalinile grusiinidest teenijaid. Nikita Hruštšovi eluloo uurija William Taubman on kirjutanud, et „iga kord, kui Hruštšov kohtas üht grusiini, kellest Beria oli teinud kindralmajori, oli tollel mõni medalilint juurde siginenud“.

Pärast teist maailmasõda võttis Stalin Türgilt ära talle 1921. aastal antud Armeenia ja Georgia territooriumid, see tõstis Stalini populaarsust kodumaal märkimisväärselt.

Suure Juhi muuseum

Gori linnas on siiamaani alles Stalini lakei Beria loodud muuseum „suurele juhile“. Muuseum on vana ja väsinud, suured koridorid kõledad, ent ometi kohtab siis pidevalt uudishimulikke välismaalasi, kes loodavad leida kõditavaid emotsioone. Neid siin olulisel määral siiski pole, kui välja arvata muuseumi buklett, mis on täidetud Stalinit ülistavate tsitaatidega.

Muuseumis on väljas mitmeid Stalinile kuulunud esemeid: kabinetisisustusi, talle tehtud kingitusi, vaadata võib teda kujutavaid kunstiteoseid, diktaatori surimaski jm. Muuseumiõuel on eksponeeritud ka Stalini personaalne raudteevagun, mida diktaator kasutas alates 1941. aastast, sealhulgas Jalta ja Teherani konverentsidel osalemisel. Pärast Vene-Georgia sõda teatas Georgia kultuuriminister, et muuseum reorganiseeritakse ning sellest saab Venemaa agressiooni muuseum. Siiani plaani täide viidud ei ole.

Küll aga on Gori keskväljakult kadunud Stalini ausammas, mille lasi president Saakašvili maha võtta 2010. aastal.

Tekst: Tiit Pruuli

Fotod: Tiit Pruuli, Wikipedia  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga