Ühel teljel ümber planeedi

Üheksandat korda kogunesid reisi-, seikluste ja kirjandushuvilised, et Kirjanike Maja musta laega saalis valida aasta parim reisiraamat ning aasta seikleja. Traditsiooniliselt andis ürituse eestvedaja, GO Reisiajakirja peatoimetaja Tiit Pruuli ülevaate 2015. aasta reisiraamatutest ning intervjueeris autoreid. Allpool olulisemad katkendid sellest õhtust.

Žürii tõstis esile kolm raamatut, mis kandideerisid aasta reisiraamatu tiitlile.

Tui Hirve „Minu Reykjavik. Kõik on kaasas“ on kirjutatud haritud kultuuriinimese poolt, kellel on väljakujunenud maitse-eelistused ning kes ei häbene neid välja öelda ja kaitsta. Oma väärtusmaailma sümpaatne esitamine läbi Islandi elu- ja kunstikogemuse on selle teose suur väärtus.

„Kultuurielus kaasarääkimine on järjest vähem sissekirjutuse küsimus,“ kõlab üks paljudest selle raamatu tabavatest lausungitest, mis tuleks meelde jätta. Kui esimese kolmandiku lugemise järel ütleks, et tegu on intelligentse olmekirjandusega, siis mida edasi, seda rohkem ilmub tavaliste võõramaa eluolu piltide vahel ka autorit ja tema armastusi – põhjamaid, eriti Islandit, muusikat ja eriti Pärti, ja kultuuri, eriti kõrgkultuuri. Ja eriti Palli, ta islandlasest abikaasat. (Vaata lähemalt Go Reisiajakiri nr 5/2015.)

Uhhuuduur on hoidnud meie meeli ärevil juba aastaid. Uhhuduuri sarja kolmanda raamatu „Ehh, Uhhuduur! Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab Sind“ kaanel on kuus nime, ometi viitavad kõik kaaslased Kristjan Priile kui põhilisele autorile. Kristjan, kuidas kirjutamine tegelikult käib?

Uhhuduuri reise on olnud neli ja raamatuid kolm, esimesel reisil mind kaasas ei olnud. (Naerab.) Tähemärkide kirjutamiskogus on 98 protsendi ulatuses minu käes. Esimese raamatu algus on tegelikult selles kurikuulsas blogis, mida hakkasin pidama, et kodustele teada anda, kus me oleme ja kuidas meil läheb. Raamatu kirjutamine tundus algul hoopis teise tasandina, aga raamatud sellest sündisid!

Iga raamat on tõesti läinud paremaks, ilmselt oma neljanda raamatuga lähete Nobelini välja. Kuidas sa ise oled oma ülesande sõnastanud, oled sa kroonik, ideoloog või reisi mõtestaja?

Meil on reisil igaühel oma amet ja minu ülesanne on olla tegelikult velsker. Aafrikas ongi huvitav fenomen see, et kui oma arstipauna välja võtad, siis tekib su ümber kohe väga palju haigeid. Ma ei ütleks, et ma oleksin mõtestaja. Aga see viimane raamat, see ei olegi niivõrd reis ümber Aafrika, vaid see on reis iseenda sisse, sest see, mis enda seest avastad, on palju rajum kui see, mida silmaga ümberringi näed.

Räägi enda sees olemisest pikal reisil. Aafrika reisi jooksul olete lasknud välja paista ka sellel, et mõnikord on reisil raske. Kuidas tekivad reisil sõprade vahel tülid ja kuidas need tülid lahendatakse?

See on selles mõttes ealine iseärasus, et tekib tarkus vaadata iseenda sisse. Aga tülidest … need tekivad siis, kui oled pidevas ebamugavas olukorras, nii tüdimusest kui ka sellest, et kuus karvast meest on hommikust õhtuni koos, sisuliselt omavahel abielus. Keegi viskab süütu nalja, teine võtab selle hinge, solvuja kerib seda üles.

Igatahes olete te tülid alati kenasti ära klaarinud. Räägime kirjutamisest veel. Sarnaselt sinuga pidin kirjutama jahtlaev Lennuki ümbermaailmareisi loo. Olin mures, et kuidas kirjutan, et Riisalo käib teistele närvidele, sest sööb ainukesena igal hommikul kanatoitu ehk krõbinaid, ja kapten Mardi kohta ei kõlba ju midagi halvasti öelda. Kas sul tekkis ka selliseid hetki - Wend on ju kuulus telediktor ja Hannes kuulus sotsiaaldemokraat, kas on raske kirjutada raamatut kuulsuste elust?

See on olnud selline kokkulepe, et me tegelikult räägime ausalt asjadest, ei keeruta, kõike päris mustvalgelt välja ei kirjuta, kes loeb, see loeb ka ridade vahelt välja. Seda võin küll öelda, et me tuleme reisilt tagasi suhteliselt puhta südametunnistusega. Me ei varja midagi, me võtame ka enda rumalustest õppetunni ja häbiväärsete inetustega me ei tegelenud.

Mis selles ohtlikus maailmas teie järgmisteks reisiplaanideks on?

Uhhuduuril on põhimõte, et reis jätkub seal, kus eelmine lõppes, meil on õnneks veel päris pikk maa minna. Piltlikult öeldes me hüppasime vette ja hakkasime ujuma Lõuna-Ameerika suunas, 2018 tuleme veest välja ja jätkame reisi Lõuna- Ameerikas.

Aasta reisiraamat 2015 − Kariina Tšursin ja Margus Sootla „Ühel teljel ümber planeedi“

1126 päeva, 70 riiki, 170 564 km, off-road kukkumisi 55, asfaldikukkumisi 1. Esimesed eestlased, kes tegid maailmale mootorrattaga tiiru peale. Esimese asjana, kui me selle raamatu kätte võtame, saame kohe nii kaalu kui ka formaadi põhjal aru, et see on ühe suure reisi suur raamat. Sama rasked on ka polaarreisija Timo Palo ja ümbermaailmapurjetaja Hillar Kuke raamatud.

Minu esimene ratas oli punnvõrr, mille ema ära võttis, sest see tundus ohtlik. Kas mootorrattaga ümber maailma sõitmine ei ole mitte liiga ohtlik?

Margus: Ohtlik on elada, sa võid iseenda ukse ees ka surra. Aga selles suhtes on minu lugu sarnane, ka minu esimene mootorratas oli punnvõrr, mille ema minult konfiskeeris.

Miks seda ratast siin ei ole? Kui me loeme seda raamatu, siis on selge, et sellel raamatul on kolm autorit, teie kaks ja mootorratas.

Margus: Ratas on uueks reisiks valmis.

See, et inimesed oskavad nii häid fotosid teha ja nii hästi kirjutada, on väga suur asi. Millega te tegelete, kas olete elukutselised kirjanikud ja fotograafid?

Kariina: Olen kunagi saanud diplomi viitele õppimise eest, diplomi kaugushüppe eest, aga ma ei oleks kunagi isegi osanud mõelda, et ma kirjutamise eest diplomi saan! Mulle tundub, et see et me siin oleme, on 10 protsenti minu töö, 40 protsenti Marguse fotod ja 50 protsenti on lihtsalt see, et me selle asja ära tegime.

Kas raskem on mootorrattaga ümber maailma sõita või sellest raamatut kirjutada?

Kariina: Kui me vaatame seda aega, mis meil kulus ümber maailma reisimiseks – kolm aastat − ja raamatu kirjutamiseks neli aastat, siis ilmselt oli seda kirja panna oluliselt raskem. Kogemuste setitamine võtab aega. Mulle tundub, et kui sa reisid, siis iga päev koguneb niipalju infot, et selle läbitöötamine reisil ei olegi võimalik, pead väga kaua koha peal olema. Samas oleme näinud, et raamatud ilmuvad inimestel ka lups-lups kohe pärast reisi, ilmselt on see individuaalne.

Kui teie raamatut lugeda, siis tundub, et kõik on nii-nii põnev. Ma ei saa aru, miks te veel siin olete. Miks te uuel reisil ei ole?

Kariina: Meil oligi see plaan, et katsuks raamatuga ühele poole saada ja siis vaataks edasi. Kaardi peal on suur valge koht – Kesk-Aasia.

_____________________________________________________________________

Läbilõige 2015. aasta reisiraamatutest – väga head, keskpärast ja halba

MINU-SARI

Juba aastaid on Petrone Minu-sari olnud meie kodumaise reisikirjanduse teatavaks teetähiseks. Kui neli-viis aastat tagasi oli Petrone Printil aastas paar head või väga head raamatut, siis tänaseks on pilt palju uhkem. Kas on see kirjutajate taseme tõusmine, nõudlikum toimetamine või miski muu, ei oska täpselt öelda, aga 2015 polnud minu sarjas peaaegu ühtegi teost, mille reisikirjanduse huviline võinuks niisama kõrvale heita.

Sergei Põlme. Minu Prantsuse Guajana. Jaaguari jälgedes

Üle hulga aja on eesti keeles kirjutatud reisikiri, mis kõneleb peaasjalikult loodusest. Sergei Põlme püüdis ligi aasta aega Lõuna-Ameerikas liblikaid ja putukaid. Aeg ja ruum omandavad vihmametsas hoopis teised mõõtmed kui suurlinnas või turismireisil. See ei ole teos, mille tõmbaks endasse ühe hingesõõmuga, loeks kohe ja kiiresti kaanest kaaneni läbi. Raamatu algus on ka veidi konarlik ja vaevaline − nii nagu autori sisseelamine vihmametsaellu ilmselt oligi. Mida lehekülg edasi, seda selgemaks ja samas sügavamaks tekst läheb. Ka lood lähevad põnevamaks. Kohtumised anakondade, kaimanite ja Brasiilia illegaalidega, ahvi söömine, mürgiste ämblike ja madude eest pagemine, inimese naha all elavad vaglad − ainest põnevikuks kui palju! Arusaadavalt on autori professioonist tulenevalt põhirõhk meie jaoks eksootilise eluslooduse tutvustamisel.

Kõik need episoodid pole kirja pandud just Gerald Durelli sulega, ent mitmed Põime kirjeldused on suurepärased. Näiteks lugu kanepi suitsetamisest, vihmast, kosmosest ja armastusest või maailma suurimast mardikast. Ja lõpuks veel hoiatus − kes verandal ämblikku nähes kiljuma hakkab, võiks selle raamatu avamata jätta.

Tarmo Virki. Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat

Tarmo Virki ülevaateid Helsingi ja Soome elust on kõik kunagised Postimehe lugejad kindlasti märganud ja ehk uurinudki. Võtsin raamatugi uurida selles teadmises, et tegu on asjaliku kirjutajaga, kes näeb uudiste taga ka protsesse ja sündmuste taga loogikat. Autori hoiak on sümpaatne, sõbralikult kriitiline, nagu ajakirjanikule kohane. Aga kokkuvõttes jäi asi kõhnaks. See on hea näide, kuidas ajakirjanik ei ole kirjanik ja pophelilooja ei suuda komponeerida pikemat heliteost kui 3 minutit ja 20 sekundit. Kaante vahel on kümned ja kümned erinevad lood, mõned neist tähendusrikkad ja huvitavadki, aga ei teki tervikut. Tekivad nupud, laastud, artiklid, aga mitte raamat.

Riina Kangur. Minu Nizza

Vaatepunk on huvitav juba selle poolest, et kirjutaja on üle 50, kui kolib Nizzasse ja näeb asju ja elu seetõttu teisiti kui noored Eestist läinud inimesed, kes on ju valdavalt Minu-sarja autorid. Riina oskab asju hästi kirjeldada, olgu selleks surnuaiad või Prantsuse köök.

Oma esimese töö kaudu puutub autor kokku eri rahvustest peredega ja selle koloriidi edasiandmine on huvitav. Näiteks töö härra Gervais’ juures, kes oli Aafrikas elanud 40 aastat ja kolis Prantsusmaale alles 70-aastaselt.

Autor näeb küll asju, kuid kirjutajana peaks tajuma ka nende sisu. See napp taju, mis neilt lehekülgedelt paistab, on tihti mornivõitu ja mingi kummalise kurblik-negatiivse alatooniga, muu hulgas kõikjal korratud eestlaste mornist olekust rääkimine. Kui sellest kirjutada, peaks tulemuse saavutamiseks süvenema, muidu jäävad sellised tõdemused pealispindseteks igavateks klišeedeks.

Siiri Saetalu. Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas

„Minu Uganda“ autor Siiri sõidab Uganda pealinna Kampalasse, et viia ellu väljakutsuv idee avada Aafrikas kohvik, kus saaksid tööd kohalikud erivajadustega noored. Sotsiaalse ettevõtte avamise taustal avaneb lugejale põnev maailm, segu Uganda haridus- ja meditsiinisüsteemist, suhetest ja traditsioonidest, äri ajamisest ja bürokraatiast, loodusest ning keerukast ajaloost ja poliitilisest olukorrast. Täiesti erinevast kultuuriruumist hoolimata puutub autor kokku mitmete üldinimlike teemadega, mis tekitavad mõtteainet nii siin- kui ka sealpool maakera.

Raamatus on hästi tasakaalus „minu“ ja „Uganda“ − lugu on piisavalt isiklik, et autoriga samastuda, talle kaasa elada ning lasta lool end haarata. Rõhuasetus on siiski Uganda riigil, inimestel ja kultuuril, millesse autor suhtub austuse ning samas ka eluterve kriitikameelega.

Ladus ja lihtne, samas põnev ja hariv raamat.

Ester Laansalu. Minu Kreeka. Ühe isepäise giidi sekeldused hellenite maal

Autor on toimekas turismitöötaja, kes oli Embach Toursi juht Eestis, raamatu ilmumise ajaks 15 aastat Kreekas elanud. Saame ilmselt üsna ausa pildi fi rma pankrotistumisest, aga ka kreeklaste eluolu kohta. Samas pole autoril seda sisemist põlemist, mis näiteks Siiril või Annelal. Selline korralik Kreeka teemadel small-talk.

Annela Laaneots. Minu Tai saared. Rööp rähkleja rahunemiskatse

Öeldakse, et kui tahate võõral maal olles kohalikega kiirelt jutu peale saada, võtke kaasa (või võimaluse korral laenake) kas koer või väike laps. Kontaktiloomine läheb imekiirelt. Seda näeme ka Annela raamatus − tema kolm last on suureks abiks, et inimestega jutu peale saada. Annela laste „maailmaavastamiskogemuste“ kirjelduste lugemine aitab väga mõnusalt Taimaad lähemale tuua.

See on mitte niivõrd reisi- kui elustiiliraamat. Sellise elustiili kirjeldus, kus internet on inimõigus ja kaugtöö on loomulik, kus Skype’i-koosolekul osalejad on Brüsselis, Tallinnas, Tais… ja kus erialase töö tegemine pisikeste lastega puhkepausideta koosolemise kõrval tõeline puhkus.

Aga töö ei jäta neid maha, ei saagi jätta ja seda nad ka ei taha jätta. Tunda on kommunikatsiooniinimese, täpsemalt ka turismiturundaja teadjat silma. Tegelikult olen ma sellise silma ja sulega autorist Minu-sarjas juba puudust tundudki. Ja mitte ainult turismi jaoks ei ole Annelal silma. Ka need arutelud on vahvad, mis puudutavad emaks olemise argipäeva. Eestlaslik ja välismaine, traditsiooniline ja moodne elustiil ühinevad ses raamatus kõige paremal viisil.

Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond?

Autor on Rootsis esimest korda juba 1992. kooliõpilasena, 2009 otsustab minna uuesti, kui on juba aasta ämmaemandana Eestis töötanud. Lii ei ole mitte majanduspõgenik, vaid ta läheb Rootsi ennast teostama. See on helge raamat, eelkõige kirjeldused elu tähtsaimast sündmusest − lapse sünnist. Autor vaatleb muu hulgas, kui loomulik elu osa on sünnitamine Aafrikast ja mujalt Rootsi saabunud pagulastel. Võib-olla on neid haiglaelu kirjeldusi ehk liiga palju. Sama helged ja soojad on kirjeldused laste jalgpallitreeningutest, ei ole kurtmist raske elu ega majanduse üle, sulatakse ühiskonda, tuntakse rõõmu Eesti reisidest, kus hing saab täis mitte viha, vaid jõudu ja energiat.

Ain Parmas. Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse

Mugavustsoone oma elus on kõige lihtsam muuta sellega, et lähed reisile. Ain Parmas ütleb raamatu kaanel, et reis muutis teda pöördumatult. Alapealkiri „Seljakotireis iseendasse“ kutsub vägagi lugema. Mind võluvad inimesed, kes julgevad poolel (elu) teel muutusi ette võtta ja omi tundeid, mõtteid, üleelamisi ka teistega jagada. Tore oleks elada kaasa ja õppida kellegi maailma muutvast kogemusest. Aga … Olen alati imetlenud neid, kes oskavad koju jätta selle, mis koju kuulubki. Oma Tartu on Ainil kogu aeg kaasas. Kõik võrdlused käivad läbi Eesti, läbi Tartu, läbi selle, mis ja kuidas meil Eestis on või ei ole, nii et keset raamatut lausa ohkad – lepiks nüüd kokku, kas raamat räägib Eestist või Kambodžast, niimoodi kahest korraga pole see ega teine. Eneseanalüüs on kunst. Selle analüüsi teistele vajalikuks kirjutamine veel suurem kunst. Selle raamatu lubadus – reis iseendasse jääb väga savijalakestele.

Kokkuvõttes tänavuse Minu-sarja kohta

Äsja tulid välja ühe uuringu tulemused, kus mõõdeti eestlaste sallivust võõrapärase suhtes, konkreetsemalt siis kooseluseaduse kohta. Selgus, mida oligi ju arvata, et noored ja kõrgemalt haritud noored on palju tolerantsemad erisuste osas ja vastuvõtlikumad teiste kultuuride suhtes. Minu-sari tõestab seda ilmekalt.

***

Minu-sarja edu on innustanud teisigi kirjastusi. Tammerraamat on andnud tänavu välja neli raamatut, kirjastus Hea tegu kolm teost. Aga mul on tunne, et väga hästi neil teistel ei lähe. Ma ei tea, kas neil majanduslikus mõttes läheb hästi või halvasti, aga sisulises mõttes sealt suurt leida ei ole. Kui Vaike Silmato, tuntud giidi raamatud veel kuhugi kvalifitseeruvad, siis täiesti omaette tase on

BULGAARIA Sunny Beach, mille on kirjutanud keegi „fil“

See on päevik, kuhu on valimatult kirja pandud kõik tegevused, mida ühe reisi jooksul tehakse – süüakse, magatakse, juuakse... Peatükid tähistavadki reisipäevade järjekorra numbrit. Väga olukorda iseloomustav, aga minu arust naljast kaugel eneseiroonia leidsin 55. leheküljelt: „Raha vahetamisega sain hakkama, aga minu vene keelest see tädi aru ei saanud. Proovisin inglise keeles seletada, et peab olema mingi urgas kuskil maa all, kus vesi voolab. Jutt läks nii segaseks, et ma ei saanud ise ka aru, mida räägin, samas läksin närvi. Ennekõike vihastasin enda peale, sest taas ei osanud ma ennast üheski keeles arusaadavaks teha“. Hull on, et ka eesti keeles ei tule välja….“

Ma ei oska arvata, kes võiks olla raamatu sihtrühm. Ja kus on tagakaanel lubatud huumor? Kui ostame poest kehvad kingad, siis viime need poodi tagasi. Mul ei ole kunagi pähe tulnud varianti, et raamat on nii kehv, et viiksin selle poodi ja küsiksin oma raha tagasi. Seekord ma nii teeksin.

Sari AJA JÄLG KIVIS

See on kirjastuse Menu ja Helgi Erilaiu mammutprojekt, kus on ilmunud juba kaheksa teost. Nüüd siis Ameerikast. Tekst on natuke kuiv, aga nagu kompensatsiooniks kumab kogu aeg kõrvus Helgi Erilaiu sulnis hääl. Faktid on valitud autori maitse kohaselt ja autor on neid fakte omapoolselt maitsestanud, mis kokku annab üsna meeldiva tulemuse.

FAKTIRAAMATUD

Erki Loigomi „Põhja-Korea“ ja Juune Holvanduse „Punasest merest Jordani jõeni“ on tõsised faktiraamatud, autoripositsiooni vähem, aga tekst on usaldusväärne. Tasub enne reisile minekut kindlasti lugeda. Põhja-Korea ülevaade on eriti põhjalik, vist kõik faktid, mis sellest riigist vabasse maailma on jõudnud, on ses raamatus kirja pandud.

TOIDU- JA JOOGIRAAMATUD

Hedda Peet on visa järjekindlusega avaldanud mitu ilusat raamatut: tuletornidest ja eelmine raamat Pärnu kohvikutest, mida tutvustasid härra Nuga ja proua Kahvel. Nüüd on sama Paar jõudnud Pariisi. Kena kohvilauaraamat.

Napsist ja veinist kirjutavad muhedad inimesed. Meenutame kadunud Kalev Kesküla, tervitame head Toomas Tiivelit. Rein Kasela „Veinireisid“ on üks parimaid reisikirjanduse leide sel aastal minu jaoks. Siin pole mitte lihtsalt veini, vaid ka veinikultuuri ja kultuuri kõige laiemas mõttes.

Lauri Räpp „See ei ole minu Kuuba“

Kaheksa eesti noort lendavad Kuubale hängima. Lauri Räpp võtab neid noori jõmme kirjeldada. Üsna kurb kamp. Raamatus on detailsed, aga tähtsusetud kirjeldused igast sammust, mida reisi algusest alates tehakse. Kokku on see kõik otsitult lõbus üleolek, kõike kirjeldatakse põhjendamatu, purjus jõmmi irooniaga. Loodan, et autor ei kirjelda mitte ennast ja oma sõpru, vaid mingeid väljamõeldud tegelasi.

Kristel Rumessen „Aloha Hawaii!“

See raamat on sisult ja ellusuhtumiselt eelmise täielik vastand. Tõeliselt rõõmus ja positiivne raamat ettevõtlikest noortest inimestest, kes tahavad oma suve veeta raha teenides ja nii iseennast kui ka maailma avastades. Kuidas nad õpivad elama seitsmekesi toas, millega tuleb arvestada ja millega mitte, kuidas tööd otsida ja leida, „kui oled teistsugune“ ja mis töö tegemise juures tähtis on (tööandja leidis, et neilt ei osteta, kuna nad „ei näe piisavalt haledad välja“). Tegemist on „seriaalipõlvkonna“ esindajatega – võrdlused käivad tihti läbi seriaalides nähtu või seriaalikangelaste eluoluga samastudes (lennujaamas ei pandudki lillevanikut kaela, nagu seriaalides nähtud; Rannavalve sekspomme rannas ei olnudki, nende korteris fi lmiti sari „Hawaii Five-0“, seriaali „Lost“  filmimispaik jne). Vahvaid nüansse sai teada ka Hawaii kohta. Põnev on jälgida, mida noor inimene märkab ja välja toob. See ongi selle raamatu suurim väärtus − tuua noorte elu järgmistele ja eelmistele põlvkondadele nähtavaks.

Toomas Mee. Pöördepunkt

Tegu on klantspaberil ära trükitud blogimaterjaliga. Sisuks noore inimese töötamine Austraalias ja väike ringsõit Ameerikas. Raamatus ütleb autor, et on aru saanud, et selleks, et midagi saavutada, tuleb asjale pühenduda. Kirjutamisele ta paraku pühendunud ei ole, see on võib-olla reisimise kõrvalprodukt ja sellisena mitte üleliia huvitav. Üldiselt on enamike blogidega nii, et kui see oleks blogisse jäänudki, ei mõjuks asjad nii rumalalt.

KÜPSEMATE KIRJANIKE REISID

Märksõna on lihtsus.

Sirje Rätsep. Reisimise võlud (Autori kirjastus)

Sobib seda lihtsust ja pretensioonitust kõige paremini esindama. Reisimine on autorile hobi ja meelelahutus. Ja ta jagab lahkelt oma kogemusi teistega.

Ahto Nahkur. Rännumehe päevik (Tammerraamat)

Ahto raamatus on kolm olulist teemat: söömine, õlu ja kohalikud hinnad, täpsemalt öömajade, rattarentide, turismiatraktsioonide, toitude, õlle ja muu tarviku hinnad.

Ahto on kogu aeg teel, vahepeal on koos sugulastega, siis koos Jaan Tätte ja Marko Matverega, siis pikad otsad üksi – Malediividel, Malaisias, Indoneesias, Uus-Meremaal. Ega sest raamatust päris täpselt aru ei saa, et miks ta reisib ja kuhu ta reisib. Aga ta reisib, vaatab üle, millised on hinnad, sööb natuke, joob õlut, käib matkamas, meenutab Eestit.

237 lehekülge laseb Ahto arvata, et ta ongi üks lihtne hauakivide raiuja, kes praegu lihtsalt asja eest teist taga reisib. Aga siis tuleb üheleheküljeline järelsõna, kus on kujundlikkust ja panti, soojust ja igatsust. See järelsõna tuleb kindlasti igal ühel läbi lugeda, see on tore!

Inga Kuusik. Maailm on lõputa. 244 päevaga ümber maakera (Tammerraamat)

Väga väljakutsuv pealkiri – 244 päevaga ümber maakera. Pealegi – nagu sisututvustus ütleb – jalgsi.

Päris jalgsi asi siiski ei toimunud, pigem ikka lennukiga. Siin on üks oluline sarnasus eelmise Tammeraamatu poolt üllitatud teosega – õlle hindadest maailmas saame me täieliku ülevaate. See on õlletehase raamatupidaja puhul, kes autor on, ka üsna mõistetav asi, kuigi ega mina väga täpselt aru ei saa, miks see tähtis peaks olema.

Aga ikkagi - vahva naine, julge ka. Lonely Planet on abimeheks. Muidu on üksi, isegi üksik, aga ei tee sellest endale mingit probleemi ega näri sellega ei lugeja ega ka ajutiste kaasreisijate närve. Tänu selle eest.

Näeme siin raamatus mitmeid iseseisva reisija igapäevamuresid: et jõuaks õigeks ajaks lennujaama, et püsiks eelarve sees. Arvestame, et tegemist on inimesega, kes ei ole kirjanik, vaid kelle rida ongi vaadata, et numbrid klapiksid. Õnneks on raamatus numbritele lisaks ikka näpuotsaga emotsioone ka.

Tekst: Tiit Pruuli

Fotod: Terje Lepp  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga