Tšetšeenia... Sellel sõnal on endiselt nii negatiivne aura, olgugi et tegin seal ja teistes Venemaa Kaukaasia vabariikides möödunud suvel meeldivalt sujunud jalgratta- ja seljakotireisi, siis praegu sama asja plaanides hakkaksin jälle kõhklustega võitlema.
Möödunud aastal sain kõhklustest jagu nii, et jätsin tagasisõidupunkti esialgu lahtiseks. Lendasin 25. juulil Mineralnõje Vodõsse, mis on piirkonna peamine lennujaam neile, kes lähevad Elbrust vallutama või selle ümbrusse lihtsalt matkama. Mina läksin Elbrusele maratoni jooksma (www. elbrusworldrace.com). Plaan oli matka käigus tekkiva tunnetuse ja kohalike jutu põhjal otsustada, kas pöörata Tšetšeeniasse, Inguššiasse ja Dagestani või mitte.
Kodus tehtud eelluure ütles, et võib pöörata (võib-olla Dagestani siiski mitte). Venelased, kellega ma Elbruse kandis juttu tegin, kohkusid Tšetšeenia mainimise peale tihti ära. Peab aga arvestama, et Venemaal on Tšetšeeniaga seotud valusad sõjamälestused, millele vabariigi praegune valitseja Ramzan Kadõrov on veel oma vindi juurde keeranud. Muudest rahvustest inimesed kõnelesid selle kandi külastamisest üsna pingevabal toonil, nagu tavalisest asjast. Ka ma ise ei tajunud ümbritsevas keskkonnas pinget, mis oleks öelnud „Ära mine!“. Vastupidi, olin vaimselt valmistunud selleks, et mu liikumist takistavad sagedased kontrollpunktid ja dokumentide kontroll, aga tegelikult kontrollpunkte tohutult palju polnud ja mu dokumentide vastu tunti neis huvi vaid mõnel korral Dagestanis ja selle piiridel.
Nõnda läkski nii, et külastasin kõiki ohtliku kõlaga Põhja-Kaukaasia vabariike. Tagasisõidupileti ostsin nädal enne viisa lõppu – äralennuga Astrahanist, kuhu jõudmiseks tuli peale Põhja-Kaukaasia läbida Kalmõkkia ja sadu kilomeetreid steppi.
Eesti välisministeeriumi ametlik reisinõuanne kõlab sarnaselt teiste EL-i riikide omaga endiselt keelavalt: „Välisministeerium ei soovita külastada Tšetšeeni Vabariiki, Ingušeetiat ja Dagestani.
Ettevaatlik tuleks olla Kabardi-Balkaarias, Adõgee Vabariigis ja Põhja-Osseetias.“ Oma reisikogemuse põhjal tahaks väita, et see nõuanne on ajast maha jäänud. Tõsi on see, et tavaline turismisihtpunkt see kant veel ei ole. Raske öelda, kas olukord seal on rahunenud ainult ajutiselt või pikemaks ajaks. Mullu oli selles ligi 10 miljoni elanikuga regioonis 258 terroriohvrit (sealhulgas tsiviilisikuid 19), 2010. aastal 1705 – viimastel aastatel on trend igatahes olnud langev.
***
Tagantjärele targana saan oma reisi jagada kolmeks osaks. Esimese, Mineralnõje Vodõst (Stavropoli oblast) Elbruse külje alla Terskoli (Kabardi-Balkaaria) viinud lõigu märksõnadeks olid kaunid mäed ning sportlik pingutus jalgrattal ja joostes.
Teisel etapil, mille sisse jäi Kabardi-Balkaaria, Põhja-Osseetia, Inguššia, Tšetšeenia ja Dagestani väisamine, sõitsin rattaga põhiliselt suurtel maanteedel, lisaks tegin väikseid bussi- ja taksotuure. Mastaapide hoomamiseks: Mineralnõje Vodõst Derbenti on otsejoones umbes 500 km, vähem kui Tallinnast Vilniusesse.
Kolmandat etappi – Groznõi ja Astrahani vahemaa on ligi 600 km – ilmestasid palavus, tühi stepp ja pikad päevad jalgrattal, aga see ei olnud üldsegi nii igav kui kõlab.
***
Mineralnõje Vodõ võtab mind vastu sumeda suveööga. Sätin ennast lennujaamaesise purskkaevu kõrvale hommikut ootama, et koidiku saabudes Kislovodskisse vändata. Plaanist ei saa asja, sest kaks taksojuhti käivad nagu uni peale, et ma sõidaks Kislovodskisse taksoga. Esimese keelitustele suudan vastu seista, aga teise omadele enam mitte, kuna uni ründab ja küsitav hind on Eesti mõistes väga odav (1000 rubla ehk ca 15 eurot 50 km eest). Kihutame päevinäinud Žigulis, aga mööda värsket asfalti Kislovodskisse.
Järgmine eesmärk on konkreetne – kahe-kolme päevaga jõuda mööda trassi, mille koordinaadid sain Elbruse maratoni korraldajalt, Elbruse lähedale Verhni Baksani. Õigupoolest oli ta kutsunud mind võimaliku tulevase rattamaratoni proovisõidule, aga see tundus jooksumaratonile liiga ränga „soojendusena“.
Mida kilomeeter edasi, seda õigem see otsus paistab olevat, sest rattasõitu iseloomustab valem „6 või 60“. See tähendab: ülesmäge minnes kipub kiirus olema ainult 6 km/h, aga laskumistel kasvab kiiresti 60-ni. Asfalt on siingi uus, alles hiljuti pandud.
Pärast 40 km jään öömajale, suurelt teelt veidi kõrvale jäävasse ökoöömajja Medvezhiy Ugol, mida peab Valeri koos naisega. Lisaks öömajale peavad nad enda elatamiseks mesilasi ja korjavad ravimtaimi. Pesemine mägijões, katkendlik mobiililevi kilomeetri kaugusel oru avaramas kohas, elekter – kui ilma ei saa – diiselgeneraatorist. Valeri ei räägi endast palju, aga siit-sealt pudenevatest kildudest võib aru saada, et tema elukogemused sisaldavad seikasid Donbassi kaevandustest Taini.
Õhtu peategelasteks saavad aga hoopis Stavropoli „kõige tähtsam dünamolane“ Andrei ja Tatjana, kes on koos kahe peretuttavaga tulnud pidama siia oma 25. pulma-aastapäeva. Olen minagi kutsutud. Jutt, et nendega – mehed on polkovniku auastmeni jõudnud – ühe foto peale jäämine võib mulle Eestis pahandusi kaela tuua, kõlab otsekui nali, aga paistab, et nad kardavad mu pärast tõsiselt (edaspidi kohtan teisigi inimesi, kes arvavad, et Eesti riik on eestlastel venelastega suhtlemise ära keelanud või umbes nii). Korraks liitub meiega peoperemehe vana sõber, nüüdne turismigiid, kes vabandab tervisenapsist loobumist: „Vanasti ei istunud ma mägedes kunagi kaine peaga rooli – kartsin. Aga nüüd on seadused napsisena sõitmise eest nii karmiks tehtud, et enam ei istu – kardan.“
Valeri jutustab, kui palju avastamist on veel tema orus, aga ma ei ole süvakaemuste peal väljas, vaid tahan oma matkaga kaardi peale pika joone vedada. Täidan tema kodu lähedal olevast narsaaniallikast joogipudeli ja hommikul kell 8.30 olen jälle teel. Kui olen paar tundi vändanud, ilmuvad nähtavale Elbruse kaks valget küüru. Pilvitu taeva taustal, just nagu olin lootnud. Need jäävad mind saatma päeva lõpuni.
Jõudmaks Dzhily-Su’sse, mis on üks mustlaslaagri moodi ravi- ja matkakeskus Elbruse lähedal, valan veel palju higi. Kodus vaadatud kõrgusjooned kaardil olid küll olnud kahtlustäratavalt tihedad, aga reaalsus on oodatust veel järsem.
Just enne Dzhily-Su’sse jõudmist saan kaela korraliku sahmaka vihma (ainsa kogu reisi jooksul) ja laagri väravas külma duši ülekantud mõttes. „Ei ole üheski vagunelamus kohta,“ teatab laagri boss ükskõikselt. Hakkab tunduma, et tegin vea, kui kuulasin oma suurima nõuandja Jaanuse soovitust telki kaasa mitte võtta, sest „üksinda väljaspool külasid telkimine on su reisi kõige suurem risk“.
Veeren vaikselt laagriala teises otsas olevasse kohvikusse, kus söödud ports plovi viib nälja, aga märjaks saamise järel ründama hakanud külmavärinaid mitte. Küsin öömaja kohta kohvikust. Mees, kelle juurde sealt mind juhatatakse, helistab laagri bossile ja – üllatus-üllatus – nüüd ütleb too, et voodikohti on. „Kavalpea,“ lausub boss, kui uuesti tema juurde ilmun. Saan enda käsutusse terve tühja mugavusteta vagunelamu.
Riided vahetatud, lähen ja täidan narsaaniallikast kõik oma pudelid (allikaid on siin mitu, mõne vesi kõlbab joomiseks, aga mõne vesi ainult välispidiseks kasutamiseks, kuid märgistatud need muidugi pole). Joodava narsaani toru lähedal on veeta bassein, mis on rahvast täis ja serva peal tungleb veel pikk järjekordki – ravivad ennast loodusliku gaasiga, seletab keegi. Dzhily-Su’s suvitajad jagunevad laias laastus kaheks: kaukaaslased, kes on tulnud ennast ravima, ja venelased, kes on tulnud eelkõige matkama.
Mina sõbrunen siin ühe perepuhkusel oleva inguššiga, kes – on see nüüd juhus või mis – on polkovnik Ingušši politseis.
Temalt, erinevalt vene matkajatest, kellega siin jutule olen sattunud, saan kinnitust oma edasiste plaanide tervemõistuslikkusele.
Järgmisel päeval tuleb asfaldilt lahkuda, sest Verhni Baksan on kõrvalorus, kuhu pääseb üle kõrge mäekuru. Eelmisel õhtul polnud ma vajalikku teeotsa isegi tähele pannud, aga nüüd leian selle tänu kuurordist saadud juhtnööridele ikka üles. Peagi pean hobuseid karjatavatelt džigittidelt jälle teed küsima, sest tee läheb vasakule, aga paremale, sinna, kuhu juhivad maratonikorraldaja Ivani antud koordinaadid, läheb vaevumärgatav teerada. Tõesti, see rada viibki üle mulle vajaliku mäekuru, kinnitavad džigitid. Lisaks hirmutavad huntide ja karudega ning ütlevad, et ma kurule ööbima ei jääks. Miks ma peakski – Verhni Baksani on ju ainult paarkümmend kilomeetrit?
Algul saab siin mõnekümne meetri kaupa isegi sõita. Vahepeal tuleb põlvini ulatuvaid mägiojasid ületada. Aga peatselt ojad kaovad ja tõusunurk muutub järsemaks. Jalgratast koos kottidega ma enam lükata ei jaksa, uus strateegia on tassida neid eraldi, edasi-tagasi pendeldades. Peatselt lisanduvad mõneminutilised hingeldamispausid iga etapi vahel. Tunne kisub meeleheitlikuks…
Pärast tunde kestnud rügamist jõuan siiski kurule, kus kõrgust on pisut üle 3200 meetri. Vaade on mõlemale poole vaimustav, aga väga kaua ma siin vedeleda ei saa, sest päike on hakanud juba selgelt allapoole vajuma.
Laskumine on mõnevõrra kergem kui tõus, kuigi sõita esialgu ikka ei saa – vähemalt matkakottidega rattaga mitte. Viimased 15 kilomeetrit on õnneks kivisel kruusateel. Minu ratta torkekindel rehv laseb seal küll läbi ühe torke, aga tund pärast pimeduse saabumist jõuan sihtpunkti kohale. Esimene teekäija, keda kaupluse juures kõnetan, nõustub mind mõõduka tasu eest 25 km kaugusele Terskolisse sõidutama. Hommikul olin optimistlikult arvanud, et mul jääb aega ja jõudu ka selle lõigu rattaga läbimiseks, aga ei. „Tööpäev“ kujunes niigi 13-tunniseks. Vägev sissejuhatus ülejärgmisel päeval toimuvale maratonile…
***
Reisi teise osa rattasõidust on huvitavat kõneleda vähe, sest esialgu kulgen põhiliselt mööda kiirteed Kavkaz. Mägedesse pööramast hoiab mind tagasi see, et tuleks sõita sama teed pidi edasi-tagasi või ratast teeradasid pidi üle kõrgete mäekurude tassida. Esimene variant mulle ei meeldi, teiseks variandiks pole vaim pärast ultrapingutusi Elbruse ääres veel valmis.
Külastan Kabardi-Balkaaria pealinnas Naltšikus kohalikku eestlaste kogukonda, põikan Kaukaasia lähiajaloo traagilisema terroriakti mälestusmärgi juurde Beslanis… Siis jään kolmeks päevaks toppama Põhja-Osseetia pealinna Vladikavkazi.
Esimese katse lahkuda teen juba päev pärast saabumist ja algus sujub hästi. Tuul on tagant, tee on hea, mäed ilusad, liikluspolitseinik linna piiril hüüab „Fizkultprivet!“. Pärast tunniajast sõitu pööran Gruusia poole viivalt maanteelt vasakule – teele, mis viib Inguššia Džeirahhi rajooni, kus on hulganisti keskaegseid sõjatorne (ja ka üks suusakeskus, vt www.ingkurort. ru).
Inguššia on ehitanud oma piirile kutsuva ajaloolises stiilis värava, aga läbi ma sellest ei pääse – selgub, et välismaalane peab hankima FSB-st piiritsooniloa. Kuna targemat teha pole, otsustan vändata Ingušeetia pealinna Magassi, mis jääb kõigest 30 km kaugusele, ja loa kohta täpsemalt järele uurida. Võib-olla veab. Google Mapsi pakutud teine teevalik, põhimagistraali vältiv, suunab mind maisipõldude vahele. Tee muutub järjest kitsamaks ja kehvemaks... Lõpuks ilmuvad küll silmapiirile Magassi hooned, aga enne on tõkkepuuga valvepunkt ja selle taga väike jõgi. Osseedi korravalvureid jahmatab minu saabumine samavõrd, kui mind see valvepunkt. Kinni nad mind ei võta, küll aga teevad olemise päris kõhedaks jutuga terroristidest, kes teisel pool jõge varitsevat. „Ja milleks sulle inguššide sõjatornid? Vaata meie omi!“ soovitavad nad veel.
Osseetide ja inguššide suhted on kehvad. Ühest küljest on inguššid (ja tšetšeenid) lähiajaloos Põhja-Osseetia pinnal toime pannud koledaid terroriakte. Teisalt aga kõrguvad Osseetias endiselt mälestusmärgid Stalinile, kes 1944. aastal sajad tuhanded inguššid ja tšetšeenid Kesk-Aasiasse küüditas. Naasta lubas neil 1957. aastal Hruštšov, kelle nime kannab nüüd üks Inguššia uue pealinna Magassi tänavaid. Vene Föderatsiooni linnade kohustusliku elemendi, suure isamaasõja memoriaali on inguššid muide ehitanud kokku küüditamise memoriaaliga, mis sõjamemoriaali varjutab.
Kuna lähenema hakkab juba õhtu, väntan kurvalt tagasi Vladikavkazi. See linn, eriti Rahu prospektil patseerimine hakkab mulle lõpuks päris meeldima − pikk, peamiselt jalakäijate valduses puuderohke tänav, millel on nii nõukaaegset kui ka moodsat hõngu. Laternapostide küljes mängivatest ruuporitest kostab laul, mis kõlab nagu mu kauaaegne lemmik Radiohead, aga laul on tundmatu. Õhtul veebis surfates selgub, et oligi Radiohead – nende uhiuus laul.
Peale selle teadmise annab internet mulle konksu, mille abil õnnestub lahendada piiritsooniloa probleem. Haagin ennast külge Vene fotoblogijate tuurile, mille Inguššia turismiamet (www.ingtourism. ru) eesseisval nädalavahetusel korraldab, ja saan loa, mida üldjuhul menetletakse kuni kaks kuud, imekombel kätte kahe päevaga. Turismiameti juht räägib küll, et peale ameti töötajate ei saavat Inguššias keegi turismist aru (ja lihtsad inimesed kippuvat turiste FSB agentideks pidama), aga selle niiditõmbamise tulemus räägib küll teist keelt.
Džeirahhi rajooni, kuhu tuur mind viib, võiks kiita kaua. Väiksel maa-alal on koos suurel hulgal looduslikku ja ajaloolist ilu, suusakeskus on mõnus ja suvel suure basseiniga. Seltskond on samuti meeldiv, aga kripeldama jääb see, et rattaga jääb siin sõitmata. Tõusud-langused on siin „6 või 60“-tüüpi nagu Elbruse kandis – aga tunnen, et nüüd oleks mu vaim jälle valmis sellistel teedel sõitma.
Ent aega juba napib ja kohe pärast bussituurilt naasmist hakkan hoopis Grožnõi poole väntama. Jään hilja peale, väntan päikeseloojangu ja hullu liiklusega võidu. Kesklinna jõuan siis, kui on juba õige pime. Võib öelda, et see on vedamine, et jäin pimeda peale – mošee ja kõrghoonete tuledesära peale kukub suu lahti, kontrast kõige seni nähtuga on vägev.
Mul ei teki muljet, et Kadõrov on nende ehitistega üle pingutanud. Pool peatänavat kannab nime Putini prospekt, söögikohad aga üritavad olla ameerikapäraselt suurlinlikud. Elu võiks kesklinnas rohkem olla, aga võib-olla see veel tuleb. Kokkuvõttes: päris meeldiv linn on. Tänavatel näen tihti patrullimas raskelt relvastatud mehi ja korra seismas tänavanurgal ka soomusmasinaid. Aga rohkem on peatänaval ja mošeed ümbritsevas pargis rahulikult jalutavaid inimesi. Muide, mošee ei ole palveaegadel eriti täis. Ja paljud naised käivad sääri paljaks jätvate seelikutega. Pigem ahistab siinne riietumisnorm mind – mehed ei kanna lühikesi pükse.
Kaks päeva Groznõis hinge tõmmanud, otsustan teha kiire bussidessandi Dagestani, täpsemalt Aserbaidžaani piiri lähedal asuvasse Derbenti, kus ärakäimine on mulle peaaegu kinnisideeks muutunud seoses sealse iidse kindluse ja linna 2000. aastapäevaga. Kui uudiseid lugeda, siis näib Dagestan olevat ärevavõitu koht, aga inimesed, kellelt olen viimastel päevadel olukorra kohta küsinud, ei näe mu reisiplaanis midagi imelikku (ja on ka ise seal alles hiljuti käinud). Kui bussid sõidavad, siis miks ei võiks mina?
Dagestani pealinnas Mahhatškalas muundub mu bussireis ootamatult taksoreisiks. Leiame taksojuhiga, kellega hakkasin ühest bussijaamast teise sõitma, huvide ühisosa – mina näeksin meelsasti rohkem Dagestani, tema käiks meelsasti külas oma õdede peredel, kellest üks elab Derbendis ja teine kusagil mägedes Tabasarani rajoonis, kus olevat Dagestani kõige ilusamad kohad. „Täna ma koju ei tule, töösõit,“ helistab Kurban koju naisele ja meie road trip läheb lahti...
Tekst ja fotod: Villu Zirnask