Eesti korvpalli elav legend Aleksei Tammiste meenutab Mart Soidrole Georgia külalislahkust, sealset keevalist publikut ja treenereid-mängijaid, kellega ta korvpalliväljakul aastatel 1967-1977 kohtus. 40 aastat on küll möödunud, kuid värvikad mälestused ei kao...
Külalislahkus
Midagi pole ette heita! Elasime küll äärelinnas tagasihoidlikus võõrastemajas, kahestes tubades, aga numbritoas oli WC siiski olemas. Süüa sai hästi! Ei anna võrrelda küll hotelliga Tallinn (praegune Meriton), kus Kalev turniiride ajal peatus, kuid see polnudki kõige olulisem.
Kuidas nüüd tagasihoidlikult öelda? Kõrtsides taheti mulle sel ajal välja teha nii Tallinnas kui ka Tbilisis, sest korvpall oli Georgias vaata et sama populaarne kui meil. Kartsin lennata, aga kolmetunnise Moskva-Tbilisi lennu kannatasin ära.
Publik
Nende suurde halli mahtus umbes 6000 pealtvaatajat. Publik oli keevavereline, ega ma õnnelik olnud, kui mõnikord viiekopikasega pihta sain. Aga see hirmus kisa häiris mind vähem kui meeskonnakaaslasi.
Väidetakse, et minu üleliiduline rekord on 41 punkti Tbilisi Dünamo vastu 1975. aastal. Mina ei mäleta sellest mängust küll midagi. Aga nii või teisiti pole uhkustamiseks põhjust, sest kaitses mängisid nad viletsasti.
Kohtunikud
Kohtunike vilepartii oli seal jube. Ma ei tea, kas nad olid seda keevalist publikut nähes juba enne mängu püksi teinud, aga Tbilisi Dünamo vastu mängisime viiekesi seitsme vastu (siis oli vaid kaks väljakukohtunikku).
Eredalt mäletan hoopis ühte üleliidulist poksiturniiri. Finaalis kuulutasid kohtunikud kohaliku poksija kaotajaks ja publik hakkas märatsema. Siis otsustas žürii publiku rahustuseks minna videot vaatama, kuigi mingit videot sel ajal ju ei kasutatud. Õiglus seati maamunale, pärast korduse ülevaatamist kohalik mees võitis, aga järgmisel päeval publikut enam saali ei lastud.
Mängijad ja treenerid
Otar Korkia. Koos Ilmar Kullamiga Helsingi olümpiamängudel hõbemedali võitnud treener. Autoriteet. Pärast teda tuli Levan Mosešvili, kelle vastu ma 60ndatel ka ise mängisin. Tema oli ääremängija.
Zurab (Sako) Sakandelidze. Kui mina Kalevi satsi sain, oli tema juba Tbilisi Dünamo tugitala. Oh! Kujutage ette, ta oli isegi minust kiirem!
Mihhail Korkia. Otar Korkia onupoeg. Kiire ääremängija, samuti olümpiavõitja. Aga oma natuurilt minu masti mees. Hästi jultunud ja minu mäletamist mööda ei õiendanud ta palliplatsil kohtunikega minust sugugi vähem.
Keda ma veel mäletan? Amiran Šierelihi, korralik tsenter. Pikkadega polnud Gruusial probleeme. Vladimir Ugrehelidze, kergelt küürus, aga kiire ääremängija. Guram Bitsiašvili, oma aja kohta ikka väga pikk ja kiire ääremängija.
Kokkuvõtteks
Mängud Tbilisi Dünamoga olid alati tasavägised. Meie mäng oli rajatud kombinatsioonidele, nemad mängisid tänapäeva mõistes rohkem „jookse-viska“-mängu.
Kaitsemängule ei pööranud Tbilisi Dünamo üldse rõhku, seetõttu oli seal tore mängida.
Kui me Gruusia võistkondade vastu ei mänginud, oli publik alati meie poolt. See ütlebki kõik.